Armas Maarja, sa noor kihlatu, sinisilmne ja mustajuukseline, kes armastad oma Joosepit kõigest südamest ja hingest ‒ mis sinuga on? Mis on vapustanud sind hinge põhjani? Sa oled sõnatu, sa hingeldad, oled kohkunud ja segaduses! Ning kõigest juhtunust ei ole sa võimeline jutustama ei oma isale ega emale, isegi Joosepile mitte.
Kuidas ta saakski panna neid uskuma imet, mida äsja koges?
Ta oli ju teadnud, et on kodumajakese sisemisel terrassil üksinda, aga siis äkki tajunud, et ta pole enam üksi. Kaugemal seina ääres seisis mingi kõrge kuju! Võõras! Imelik, hoopis eriline võõras! Ta näis seisvat valguses, kuigi seal polnud mingit valgusallikat. Teda ümbritses hõbedane valgus ja tundus, nagu oleks valgus tema rõivaks ja peakatteks. Maarja avas juba suu, et küsida, kes seal on ja mida ta soovib, kui äkki kuulis ootamatut tervitust.
"Tere, Maarja!" Hääl oli kaunis ja sügav. Nii sügavat ja õrna häält polnud Maarja enne kuulnud. "Tere, Maarja, sa armuleidnu!" Hämmeldus ja hirm aina kasvasid.
"Issand olgu sinuga!"
Maarja pani käed kokku ja tundis, kuidas kogu ta ihu väriseb. Ka võõras märkas seda ja ütles: "Ära karda, Maarja!" Maarja langetas pea. Tal ei olnud tarvis karta. Ta tundis, et võib usaldada seda sügavat ja õrna häält. Aga ta ei saanud jagu värisemisest. Ta sulges silmad ja kuulas võõra imelisi sõnu. Ta oli leidnud armu Jumala ees! Tema peab saama poja! Ka tema!
"Ja sa pead temale nimeks panema Jeesus!"
Jeesus! Minu poeg! Jeesus! Jeesus! Maarja poeg! Ma võtan ta sülle ja mõnikord luban ka Joosepil teda hoida! Maarja mõtted olid kui tiibadega pekslevad linnud, aga ometi oli vaja teraselt kuulata, mida too võõras veel rääkis. Maarja poeg peab saama isa Taaveti aujärje...
"Ja tema kuningriigil ei ole otsa!" Võõra hääl muutus veel vaiksemaks ja sügavamaks: "Püha Vaim tuleb su peale ja Kõigekõrgema vägi varjab sind. Sellepärast peab ka Püha, kes sinust sünnib, nimetatama Jumala Pojaks." Maarja tundis, nagu lämmataks teda miski, kui kuulis uskumatuna näivaid sõnu. Tema peab saama emaks pojale, keda hüütakse Jumala Pojaks?
Kuidas võis väike Naatsareti tütarlaps kõike seda omaks võtta?
Võõra hääl oli nüüd vaibunud vaikseks sosinaks: "Su sugulane Eliisabeth..."
Võõras vaikis. Maarja noogutas peaga ja võõras jätkas:
"Temagi ootab poega oma vanas eas. Jumala juures ei ole ükski asi võimatu!"
See oli fakt, mida Maarja just praegu vajas. Ingel oli maininud seda, mida ka Maarja teadis. Hea küll siis...
Maarja vaatas paluvalt inglile, silmad pooleldi suletud, sõnad väljumas nii vaikselt, et vaevu kuulis end rääkimas: "Vaata, siin on Issanda ümmardaja, mulle sündigu Su sõna järgi."
Siis ingel kadus. Hetkega oli ta seal ja järgmisel hetkel juba kadus. Maarja, vapustatuna kuuldust ja nähtust, otsustas kohe külastada oma sugulast Elisabethi, kes teda kõige paremini mõistis.
Läbi Naatsareti tänavate läks lendu sõnum, mis pani kõiki ehmuma ja pead vangutama. Tulemas on rahva üleskirjutus! Käsk on tulnud keiser Augustuselt ja kõik peavad seda täitma! Milleks? Et neile paremini uusi ootamatuid makse peale panna! Ja veel hullem: Igaühel tuli reisida oma suguharu keskusesse! Joosepile tähendas see pikka teekonda Betlemma ja tagasi.
"Ka sinu kihlatud naine peab nüüd minema sinna, kust ta pärit on," ütles sünagoogi vanem Joosepile. Joosep ehmus nüüd tõsiselt.
"Kuidas saab Maarja minna?" ütles ta. "Kas sa ei tea, et ta ootab beebit?"
"Mis loeb roomlastele üks juudi naine või tema beebi," ütles sünagoogi vanem õlgu kehitades. Ei jäänud muud üle, kui seatud ajaks Betlemma reisida.
Joosep rääkis kõigest Maarjale. Nad mõlemad olid Taaveti soost ja pidid koos Betlemma minema. "Oh, Maarja, ma kardan nii väga sinu pärast, sest see on pikk ja raske teekond," ütles Joosep kurvalt. Aga Maarja naeratas vapralt: "Kallis Joosep, tuleta meelde, mida ingel mulle ütles!"
"Ära karda, Maarja!" vastas Joosep.
"Ja mida ütles ingel sulle unes?"
"Just samad sõnad."
"Me ei peagi kartma! Aga veel on midagi, Joosep. Ma kuulasin pealt, kui sünagoogis Pühakirja prohvetikuulutusi ette loeti."
"Kas need puudutavad Messiast, Maarja?"
"Jah, seal on öeldud, et Messias peab sündima Betlemmas. Kas sa oled unustanud, Joosep?"
Joosep vaikis veidi ja vastas siis: "Ei, Maarja, ma pole seda unustanud. Kas see tõotus täitub nüüd?"
"Kas me peaksime kartma, Joosep?"
"Ei, mu armastatu. Meie läheme Betlemma."
Järgmisel hommikul alustasid nad oma teed.
Naatsaretist Betlemma Juudamaale oli 75 miili. Nad läksid koos Maarja vanemate Anna ja Joakimiga ning teekond pidi kestma kolm päeva. Maarja ja tema ema ratsutasid väikestel Galilea eeslitel, kuna mehed sammusid kõrval ja hoidsid ratsmeid.
Nad liikusid suurt teed mööda. Samas suunas oli minemas palju perekondi. Kõlasid laulud ‒ põhiliselt Taaveti psalmid, mille saateks helisesid lüürad. Nii ei olnudki see mingi igav teekond ja Maarja tundis end hästi. Tema helesinise mantli kapuuts oli heidetud taha ja tuul mängis ta juustega. Maarja oli küll kahvatu ja ta nägu kõhn, kuid silmad olid rahulikud ja ta oli väga vaikne. Maarja ei laulnud teistega kaasa. Tundus, et ta kuulatas ja ootas midagi.
Joosep katsus Maarjat lõbustada, jutustades talle paikadest, millest nad möödusid.
"Vaata, Maarja, varsti jõuame Siilosse."
Kas Siilo on suur koht?"
"Ei, kuid ajaloos on ta küll suur. Sünagoogi õpetaja ütles, et siin palvetas Saamueli ema, et Jumal annaks talle poja."
"Tema sai oma palvevastuse. Ka meie peame palvetama niiviisi, Joosep."
"Seda me ka teeme."
Veidi hiljem lausus Joosep: "Varsti jõuame Gilgali."
"Gilgal. Seda nime olen ma kuulnud. Mis seal juhtus?"
"Seal oli Saamuel kohtumõistjaks meie rahva üle rohkem kui üksteist sajandit tagasi. Seal andis ka Aamos oma prohvetikuulutuse Messiasest!"
Kolmandal hommikul olid kõikide südamed rõõmsad, sest eesmärk oli ligidal. Joosep pidas lakkamatult Maarjat silmas. Öösel oli Joosep kuulnud Maarjat ohkamas. Nüüd palvetas ta pidevalt, et nad õnnelikult Betlemma jõuaksid.
"Betlemm!"
Kuuldus hõiskeid ja hüüdeid tervituseks. Eriline tunne valdas Joosepit, kui ta väikese linna rohelust ja ta valgeid katuseid nägi. Joosep võttis Maarja käe. Nüüd vaatasid nad koos neile avanevat kaunist ja rahulikku pilti. Kuldne päike pani särama valged majakesed ja rohelistel küngastel sõid lambakarjad.
See oli nende esivanemate linn. Siin olid elanud Ruth ja Boas, kes olid Maarja ja Joosepi suguvõsa nimekirjas. Joosep nimetas Maarjale suuri puid ‒ õli- ja viigipuid, papleid, tammesid, mände ja tamariske ‒, mille poolest Betlemm kuulus oli. Kui nad vesteldes linnale lähenesid, märkas Joosep, et Maarja nägu ja käed olid veelgi kõhnemaks jäänud.
"Beebi sündimine on vist ligidal," mõtles Joosep. Maarja peab kiiremas korras kuhugi varju alla saama.
Et Maarja meelt lahutada, jutustas Joosep talle nende suurtest esivanematest, kelle mälestus oli veel praegugi püha.
"Siin oli koht, kus Saul kord oma isa eesleid otsima läks ja kuningriigi sai."
Sinna olid Jesse, Ruthi ja Obedi poeg püstitanud oma telgid ja seal oli tema noorem poeg Taavet karja hoidnud. Luuletaja, sõjamees ja kuningas Taavet oli istunud nendel rohelistel küngastel ning kuulnud hommikutähtede hõiskamist.
Nüüd jõudsidki nad juba Betlemma tänavatele. Ümberringi tungles rahvas. Keegi ei pannud Joosepi juttu tähelegi, kui ta võõrastemajja teed juhatada palus. Mõned naersid selle jutu peale. Kõik võõrastemajad olid täis. Viimases rändurite puhkepaigas rääkis Joosep tungivalt peremehega.
"Mu naine on nõrkemas," ütles ta paluvalt. "Ta ootab last ja see võib sündida iga hetk."
Peremees oli paks punaste käte ja õliste hallide lokkidega mees. Tal olid valjud silmad ja ta ei vastanud Joosepile sõnagi. Siis hüüdis ta: "Saara!"
Maja tagumisest osast tuli välja perenaine, suur ja tüse nagu peremeeski.
"Mida sa tahad?" küsis ta nõudliku häälega:
"Vaata seda noort naist! Mees ütleb, et see naine ootab beebit. On see nii?"
Saara kummardus ettepoole ja vaatles Maarjat teraselt.
On küll nii ja üsna varsti. Mul on olnud neid kümme. Ma tean."
"Palun, palun!" anus Joosep. "Jumala armu pärast..."
"Kas te siis ei taipa," urises Saara, "et kõik kohad on täis? Kogu Betlemm on rahvast täis. Ainsatki puhkepaika ei ole tänaseks saada. Aga siiski, te ei saa ometi beebit siin paljal põrandal oodata. Midagi peab tegema, Gabriel! "
"Ah?" vastas peremees kärmesti.
"On siiski veel üks soe ja mugav paik, kuhu me veel kedagi pole paigutanud."
"Kas tõesti? Kus?" nõudis peremees.
“Laudas."
“Laudas!" kordas Joosep hädise kajana ja Anna pani oma käed kaitsvalt ümber Maarja. Maarja aga vaatas perenaisele tänulikult otsa.
"Kui kena sinust, et sa sellele mõtlesid," ütles ta. “Laudas on soe. Seal on nii kodune ja hea. Ma olen ka kodus vahel tallekeste juures laudas maganud, kui maja on külalisi täis olnud."
Nüüd pöördus ta Joosepi poole: "Need inimesed hoolitsevad kindlasti oma loomade eest hästi. Ja me saame seal omaette rahus olla."
Maarja pöördus nüüd uuesti perenaise poole. Ega te peale meie sinna kedagi teist ei saada!" palus ta.
"Ei!" vastas perenaine. Ta tegi isegi nõrga katse naeratada. "Ja ma aitan sind, Jumal teab, et meie, naised, peame üksteist aitama."
Laudaks oli ruumikas koobas, mis ulatus läbi hoonealuse. Kui nad mööda kiviseid astmeid alla läksid, hoidis Joosep Maarja käest kinni. Teises käes oli Joosepil latern, mis heitis karedatele müüridele kummalisi varje.
"Kuhu me Maarja paigutame?" hüüatas Anna erutatult.
Pererahvas tõi mõned õlekood. Nendest tehti Maarjale ase sisemise seina äärde, mis ei olnud nii niiske ja külm. Nad tõid ka vaiba, lina ja padja.
Seejärel Saara ja Gaabriel lahkusid, sest neid ootasid külalised ülakorrusel. Enne aga laususid veel: "Jumal olgu teiega sel ööl!"
Kui sammude kaja kadunud oli, tundsid meie neli rändurit kergendust, et olid nüüd viimaks omaette. Anna abistas Maarjat lahtiriietumisel ja läks siis üles sooja vett otsima. Joosep oli sügavais mõtteis.
"Miks ei ole mingit julgustavat märki? Kus on nüüd ingel?"
Varsti saabus Anna veekannuga. Ta saatis Joosepi ja Joachimi välja ning lubas neid kutsuda õigel ajal. Väljas oli pime ning õhk niiske ja külm.
Nüüd tegi Anna Maarjale vajalikke korraldusi ja Maarja kuuletus kui laps.
Joosep aga kõndis edasi-tagasi lauda taga. Ta sõlmis oma mantlivööd aina kinni ja lahti. Ta sõrmitses oma rahakotti ja arutas mõttes, kas tal on ikka küllalt raha kõigi kulude katteks.
Tunnid venisid aeglaselt. Joachim istus seina äärde ja jäi magama. Joosep kõndis aina nagu unenäos, palvetades ja oodates... kuni äkki kuulis häält ‒ lapse esimest nuttu.
Hämaras valguses põlvitas Joosep õlest aseme ees, kus lebas Maarja – küll kahvatu ja nõrgana, aga suurte säravate silmade ja vapra naeratusega.
"Vaata!" sosistas ta.
Joosep põlvitas endiselt. Nüüd ulatas Maarja talle lapsukese, kes oli mähitud vanaema Anna rõivasse. Maarja tõstis oma lapse pühaliku ilmega üles. Tema kätes oli ju maailma saatuse määraja,
Esmakordselt lapsukest nähes vallutas Joosepit eriline tunne. See sileda, pehme ja heleda näokesega, täiesti süütu ja eriline laps oli tulnud maailma selleks, et ise mitte midagi saada, küll aga kõigile kõike anda.
Eve Tharlet
Siimon istus külmal kivil. Aeg oli juba hiline ja kari oleks tulnud koju ajada, kuid üks lambatall oli kadunud. Temast polnud kippu ega kõppu.
“Isa saab kindlasti pahaseks,” mõtles Siimon murelikult.
Just sel hetkel nägi Siimon mööda teed tulemas võõrast meest. Mees talutas oheliku otsas eeslit ja eesli seljas istus naine.
Võõras peatus kivi juures ja uuris, miks Siimon nii nutune on.
“Ma kaotasin lambukese, aga öösel läheb ju külmaks,” seletas Siimon.
Teeline naeratas. Ta pistis käe oma avara kuue lugematute voltide vahele ja tõmbas soojast välja tillukese talle.
“Ma leidsin ta raja äärest värisemas...” ütles mees ja asetas pisikese talle väikese karjuse kätele.
Siimon ei osanud võõrast ja tema naist kuidagimoodi tänada. Lõpuks otsustas ta koos teelistega kodu poole minna ja neile seltsi pakkuda.
Võõras rääkis, et nad on teel linna ja jäävad sinna mitmeks päevaks.
“Mu nimi on Joosep," tutvustas ta ennast. “Me peame kindlasti öömaja leidma, sest mu naine Maarja saab varsti lapse.”
“Minu meelest juhtub see õige pea," lisas kahvatu Maarja.
“Petlemmas on praegu ju nii palju inimesi,” teadis Siimon. “Vaevalt te ulualust leiate. Aga linnast väljas on üks pisike laut, võib-olla pole sinna veel keegi ette jõudnud.”
Linna piiril soovis Siimon oma teekaaslastele head ööd ja sammus rõõmsal meelel kodu poole.
Joosep ja Maarja suundusid esmalt võõrastemajja. Seejärel käisid nad läbi teisedki majad, kuid kellelgi polnud nende jaoks ruumi. Öö oli kätte jõudmas ja Maarja oli reisist väga väsinud.
“Joosep, jätame selle otsimise, me ei leia siit midagi. Vii mind väikese karjuse lauta!”
Siimon oli juba asemele heitnud, kuid ei suutnud uinuda. Ta lamas voodis ning muudkui mõtles ja mõtles Maarjast ja Joosepist. "Huvitav, kas nad leidsid ikka peavarju?" Öö oli karge ja selge, taevas särasid tähed. Siimon kiikas tillukesest aknast välja. Eemalt paistis laut ja seal põles tuluke.
"Kindel, mis kindel, seal nad ongi!” arvas Siimon. Ta lükkas vaiba kõrvale, lipsas majast välja ja ruttas lauda poole. Siimon ei teadnud isegi, miks ta nii väga sõpru uuesti näha tahtis.
Laudakese lähedal kandus temani imiku nutt.
"Laps ongi juba sündinud!” rõõmustas Siimon.
Väike karjus koputas uksele ja Joosep kutsus ta sisse.
Sõime äärel istus Maarja ja kaisutas pisikest beebit. Neid ümbritses imeline valgus. Siimon vaatas küll ringi, kuid ei saanud aru, kust see tuli. Nüüd seisis ta seal hämmeldunult ja vaikselt.
“Tule lähemale, see on Jeesus!" kutsus Joosep.
Siimon vaatas pisikest. Äkki võttis ta oma villase karjusesalli, mida ta alati kandis, ja ulatas Maarjale.
“Mähkige Jeesus selle sisse, siis tal on soe!"
Seejärel koukis Siimon taskust pisikese puuvile ja andis Joosepile.
“See aitab teil last magama uinutada!”
Kui Maarja salli lapse ümber mässis, tegi tilluke Jeesus silmad lahti ja naeratas Siimonile.
Äkki kostis õuest koerte haukumist, inimeste hääli, laulu ja läheneva lambakarja müdinat.
Kui Siimon ja Joosep õue astusid, üllatusid nad, nähes mehi ja naisi, karjuseid, talunikke ja lapsi igast suunast laudakesele lähenemas.
Aeg oli südaöine, kuid tundus, nagu hakataks siin suurt pidu pidama. Mõned inimesed kandsid lilli ja puuvilju, teised tõid juustu ja piima.
Siis astus esile üks karjustest ja lausus:
“Ingel lõi taeva valgeks ja tuli alla meie juurde. Tema teataski, et täna öösel on siin laudakeses sündinud maailma Päästja. Me tulime teda vaatama ja siin me nüüd oleme!"
Nüüd juhatas Siimon kõik külalised lauta. Kui inimesed Jeesuse ette olid kummardunud, laulis üks naistest talle hällilaulu.
Siimon puges tasakesi laudauksest välja ning lippas koju. Ta oli väga õnnelik. Nüüd mõtles ta Maarjale, Joosepile ja pisikesele Jeesusele ning teadis, et ei suuda neid ealeski unustada.
Kuu oli taevasse kollaseks keraks tardunud ega suutnud Petlemma pimedat ööd kuigi palju valgustada. Karjased seisid tiheda sõõrina ümber lõkketule ja püüdsid oma riideid kohendada, et neil vähekenegi soojem oleks.
Vahetevahel tuli karjaste lähedusse mõni üksik lammas, aga need lükati kärsitult eemale. Lõkketule ümber leidus ruumi ainult karjastele.
Unisena piilus väike talleke karjaseid. Ei olnud mingi ime, et nad olid pahas tujus, sest isegi tallekesel, kes kandis oma paksu villakasukat, oli jahe. Lähedusest kostis vaikset krõmpsutamist. Emalammas näsis veel kuivanud rohututti. Päeval oli tal tallekestega nii palju tegemist olnud, et ta enda kõht oli väheke tühjaks jäänud. Väikesed talled magasid rahutult, mõistmata, miks neil külm on. Nad ei olnud veel külmade öödega harjunud.
Talleke sulges silmad ja ootas, et uni tema päevamured ja ebameeldiva tunde eemale viiks. Ta lootis, et uus päev toob tagasi sooja päikesepaiste. Äkki virgus ta üles ja ehmatas suurest valgusest enda ümber. Talleke ei olnud ainukesena hirmunud. Ka lambad hüppasid üles ja jooksid edasi-tagasi. Isegi karjased olid loobunud oma heast kohast lõkketule ümber. Nüüd oli kuulda nende hirmunud hüüatusi.
Unest veel segasena ei taibanud talleke üldise paanikaga ühineda. Uudishimulikult hiilis ta valgusele lähemale. Tallekese imestus oli suur, kui ta nägi, et valgus lähtub hiilgavate riietega inimesekujulisest olendist.
Kui olend kauni ja majesteetliku häälega rääkima hakkas, tardusid karjased kuulama ja mõned neist langesid silmili maha. Talleke ei mõistnud inimkõnet, aga ta taipas, et toimumas on midagi väga tähtsat ja kordumatut.
Kui olend oli hetke rääkinud, ilmus tema taha veel tohutu hulk sama kirkaid olevusi. Neid oli isegi rohkem kui kõige suuremas lambakarjas. Olendite sära täitis valgusega kogu aasa ja nende võimas laulukohin kõlas võimsalt üle karjamaa.
Järsku pimenes kõik uuesti ja jäi vaikseks. Olendid olid kadunud ja raske oli uskuda, et üldse midagi oli juhtunud. Talleke oleks juba arvanud, et ta nägi und, kui mitte laiali jooksnud kari ei oleks hakanud tagasi tulema.
Nüüd tõusid karjased üles ja vestlesid üksteisega innukalt. Seejärel näitasid nad küla poole ja läksid liikvele. Kui talleke ringi vaatas, tundus talle, et teised lambad olid toimunu juba unustanud ja mõnusasse unne suikunud.
Kuid väike talleke ei suutnud äsja nähtut unustada. Keset ööd karjaste liikveleminek pidi kindlasti eelnevalt nähtuga seotud olema. Ehk oli olend rääkinud neile millestki tähtsast, mida nad pidid nüüd vaatama minema.
Talleke lipsas salaja karjastele järele. Ka paar lammast olid järgnenud karjastele, kuid need kamandati kähku tagasi. Kuna talleke kõndis väheke tagapool, õnnestus tal ööpimeduses vaikselt karjastele järgneda.
Kuigi reis ei olnud eriti pikk, oli talleke päeva-askeldustest väsinud. Siiski ei julenud ta enam üksi tagasi minna. Ta oleks võinud pimedas ära eksida ja väljal ulguvad hundid oleksid võinud teda rünnata.
Lõpuks ometi virgutas teda tuttav lõhn. Lähedal olevast laudast oli kuulda muulade ja eeslite liikumist. Lisaks häältele oli tunda ka lammaste lõhna. Tallekese imestuseks suundusid karjased just selle lauda suunas, mille ukseprao vahelt värelevat valgust paistis. Mida kummalist võis küll tavalisest laudast leida? Mis võis küll olla nii tähtis, et seda pidi külmal talveööl vaatama tulema? Karjased astusid vaikselt sisse ja talleke lipsas nende järel. Ta hiilis seina äärde nii vargsi, et keegi ei pannud teda tähelegi. Kõigi tähelepanu oli suunatud sõimes magavale väikesele inimlapsele. "Väheke kummaline koht beebi jaoks, aga mis ime see siis ikka on," mõtles talleke.
Imestunult vaatas ta, kuidas karjased austades imetillukest inimlast kummardasid, nii nagu äsja hiilgavaid olendeidki. Ometi oli selles loomalõhnalises laudas mingi eriline õhkkond, mis sundis ka vilgast tallekest vaikselt nurgas olema.
Lapse kõrval puhkas väsinud, kuid õnneliku näoga naine. Kui karjased talle äsjasest sündmusest väljal jutustasid, veeresid naise silmist pisarad. Naise kõrval istus habemega mees, kes hoidis tal käest ja kohendas ta aset.
Natuke vestelnud, kummardasid karjased veel kord uinuvat väikemeest ja lahkusid seejärel vaikselt. Väike talleke läks neile vaevaliselt järele. Ta oli väga väsinud ja kahetses juba, et ta üldse kaasa oli läinud, kuna midagi erilist polnudki juhtunud.
Aga kui ta laudauksest välja jõudis ja karjaseid vaatas, ununes ta väsimus kohe.
Karjaste nägudel oli midagi imelist, mis meenutas sedasama sära, mis oli olnud kirgaste olendite nägudel.
Nende häälgi oli muutunud. Nad sosistasid omavahel vaikselt, et mitte laudas magavat väikest segada. Nende tigedus ja kannatamatus olid kadunud. Kõndides tagasi karja juurde, jutustasid nad suure vaimustusega, mida nad olid näinud. Nende ümbert oli kadunud külmus ja kohutav pimedus.
Talleke järgnes neile imestusega ja tundis, kuidas valgus ja soojus täidavad ka teda. Väike lapsuke oli endaga kaasa toonud midagi, mille pärast tasus öisele rännakule minna.
Karjaste nägusid vaadates unustas talleke ümbrust jälgida ja komistas äkki põõsasse. Nüüd märkas teda viimane karjane. Tallekese süda põksus hirmust. Karjane on kindlasti pahane, et ta oli oma karja juurest nii kaugele läinud.
Tallekese imestuseks karjane naeratas ja ütles talle sõbralikult paar arusaamatut sõna. Seejärel tõstis ta tallekese sülle ja kandis karja juurde tagasi. Hommikul esimeste päikesekiirtega ärgates märkas talleke, et ta oli öösel maganud karjase turvalises süles.
Maarja oli uinunud ja laudas oli vaikne.
Kaugemas nurgas olid Anna ja Joachim teinud endile aseme. Beebi – Jeesus – magas oma esimeses voodis, mis tegelikult oli eeslite ja lehmade sõim. Joosep oli selle täitnud värskete heintega, millel oli nii puhas ja magus lõhn.
Joosep ei saanud kuidagi uinuda. Tema meeled ja kogu hing värisesid erutusest.
Joosep kõndis aina laudas ringi, ikka ja jälle vaikselt hingavat Maarjat ja last imetledes. Teda oli vallutanud eriline rõõm ja tugevus. Ta kahetses vaid, et tal polnud sellest kellagagi kõnelda. Sel öötunnil oleks ta tahtnud oma hinge usalduslikus vestluses välja valada.
"Kõige imelikum selle asja juures," rääkis ta nüüd iseendaga, "on imelik tunne, mis mind valdas, kui vaatasin selle tillukese olendi silmadesse. Mulle näis, et olen tundnud teda terve oma eluaja. Ta ei olnud mulle võõras." Joosep tundis end lapsele eriliselt lähedasena ning see tunne oli sügav ja tõeline. Ometi ootas Joosep veel mingit taevalikku märki. Kuidas oli küll võimalik, et nii imeliselt ettekuulutatud lapse sünni juures midagi erilist ei juhtunud. Kõik oli liiga tavaline! Siin sündis laps. Aga kus nüüd inglid olid? Joosep oleks tahtnud kuulda inglitiibade kahinat, kuid läheduses häälitsesid ainult unised lambad.
Äkki kostus ta kõrvu kaugeid inimhääli, jalgade müdinat ja kepiga koputamist lauda tagaukse juures. Kartes, et Maarja uni võib segatud saada, ruttas Joosep uksele. Ta avas ukse ülemise luugi ja pani hoiatavalt sõrme huultele. Ukselt vaatas talle vastu salkkond habetunud nägusid. Ühe mehe käes oli kõrgele tõstetud latern. Meeste tagant paistis pime ja selge öö ning taevavõlv oli kaetud loendamatute eriliselt säravate tähtedega. Selliseid tähti ei olnud Joosep varem näinud.
"Palun vaikust!" sosistas Joosep. "Praegu pole aeg kära tegemiseks."
"Issand olgu Sinuga!" vastas üks meestest vaikselt, kuid tungiva häälega. "Me ei tulnud teid tülitama."
"Kes te siis olete?"
"Me oleme karjased siit ümbruskonna mägedelt ja hoidsime seal oma karja."
"Aeg on juba hiline," lausus Joosep. Ta oleks tahtnud just ust sulgeda, kuid nüüd sirutas karjane välja oma kepi.
"Oota, ainult üks küsimus. Kas siin paigas sündis äsja üks laps?"
Ehmatusvärin läbistas Joosepit. Kas nende paberitega oli midagi korrast ära või olid nad korda rikkunud? Ei võinud ju iial teada, milliseid kummalisi korraldusi kuningas Heroodes võis anda.
"Miks sa seda küsid, karjane? Mis on teil tegemist ühe lapsega?"
"Ära karda meid! Me oleme teie sõbrad."
"Hea küll, siin sündis tõesti laps."
"Ainult natuke aega tagasi?"
"Jah. Kahe tunni eest."
Nüüd kõlasid karjaste huulilt rõõmsad hüüatused. Nad pöördusid üksteisele poole ja sosistasid: "Kõik on õige!"
Esimene kõneleja pani sõbralikult käe Joosepi õlale. "Ütle mulle, kas see on poeglaps?" ‒ "On küll."
"Kas te asetasite lapse sõime?"
"Jah," vastas Joosep ja pisarad tulid talle silma. "Ei olnud ju muud võimalust. Linn on rahvast täis. Mul ei olnud oma lapseootel naist kuhugi viia."
"Jumal olgu kiidetud!" sosistas karjane ja teised noogutasid nõustuvalt.
"Kuula!" ütles ülestõstetud kepiga mees. "Me nägime viiekesi natuke aega tagasi imelist vaatepilti! See puudutab ka teid."
Imeline vaatepilt! Joosepi hinges tärkas lootus.
"Me olime oma karja hoidmas. Öö oli selge, õhk jahe, tähed selged ja säravad – kõik nagu ikka. Äkki katkestas üks meist jutu ja näitas taeva poole."
"Ma nägin," jätkas teine karjane, "et taevas oli suur valgus ja ingli kuju – nii suur kui terve taevalaotus! Ja ma kuulsin häält..."
"Me kõik nägime valgust," seletas esimene karjane, "ja me kuulsime häält, mis tuli taevast."
"Mida see hääl ütles?" küsis Joosep.
"Ärge kartke!"
"Jah, algus on sama. Ja edasi?"
"Seejärel ütles ta, et ta tõi meile suure rõõmusõnumi – maailmale on sündinud Lunastaja. Ma mäletan iga sõna. Kuidas ma saaksingi unustada. "Sest teile on täna sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus."
"Issand Kristus!" sosistas Joosep.
"Jah, nii ütleski ingel. Ta ütles, et see laps on sündinud Taaveti linnas ja et me leiame ta mähituna ja sõimes magavat,"
Nüüd astus esile veel üks karjane.
"Sa ei kujuta ette, mis siis sündis," katkestas ta erutatult teiste jutu. "Kogu taevas näis olevat avanenud. Tähtedega ülekülvatud taevas moodustas särava telgi, mille avausest väljusid tohutud inglite hulgad. Nad täitsid kogu taevavõlvi ja laulsid... ja tead, millest nad laulsid... "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu...""
Seejärel karjased vaikised. Neid oli vallutanud sündmuste sügav mõju. Tugevad ja kõigega harjunud mehed, kelle rõivastel oli karjamaa lõhn, lihtsad, praktilised mehed, kes jutustasid oma suurest elamusest nii poeetiliselt, olid toonud Joosepile märgi, mille järele ta hing oli igatsenud.
Esimene karjane langetas laterna ja ohkas sügavalt.
"Aga küllap vist," ütles ta kahetsevalt, "ei saa me oodata, et sa usuksid meid." Siis lõi ta soojades silmades loitma leek ning Joosepile otse silma vaadates kinnitas ta:
"Kõik on tõsi. Ma ise nägin ja kuulsin."
See kõlas nii veenvalt ja tõsiselt, nagu annaks ta mingi vande.
Nüüd haaras Joosep karjasel käest. Kuuldes, kuidas nad ingleid nägid ja Betlemma jooksid, uskus ta neid täiesti. Nad oli igalt vastutulijalt küsinud, kust nad võiksid vastsündinud last leida. Kui nad selle koha olid leidnud, olid nad küsinud, kas laps oli asetatud sõime. Sealt oli keegi nad siia juhatanud.
Karjaste jutul oli Joosepile imeliselt rahustav mõju. Oodatud märk oli tulnud küll teisiti, aga nii oligi ehk parem. Need mehed, kes veel jooksust hingeldasid, olid näinud avatuna nähtamatu maailma väravaid ja kuulnud kõrgustest inglite laulu, kes taevas Maarja lapse sünnist rõõmustasid. Vastsündinud Jeesust olid tulnud esimestena külastama lihtsad inimesed väljadelt.
Nüüd avas Joosep karjastele ukse ja tervitas neid vennalikult. Kui Joosep karjased sõime juurde juhatas, järgnesid nad talle kikivarvul. Seal vaatasid nad põlvitades Maarja poega, kes rahulikult magas. Ootamatud külalised lahkusid varsti. Nüüd valdas Joosepit sügav rahu, sest märk oli saabunud. Tema südames laulsid loendamatud taevaliste hulgad: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu!"
Läbi pimeda tuulise ja tormise metsa rühkis edasi poisike, käes latern, milles põles küünal. Tuul ulus puude latvades ja haaras mõni hetk oma haardesse ka poisikese, keerutades vastu nägu lumehelbeid ja lehvitades kuuehõlmu. Poisike rühkis vapralt edasi, aeg-ajalt kuuehõlma all laternat kaitstes, et tuulel ei õnnestuks kustutada väikese küünla leeki. Tal polnud aega kuulata pimeda öö hääli, kaugusest kostvat huntide ulgumist ega murduvate okste raginat. Ta teadis, et peab jõudma nii kiiresti kui võimalik metsa taga mere ääres asuvasse külla, kus talvetorm oli kustutanud kõik küünlad ja tuled. Ta pidi tule nii ruttu kui võimalik edasi andma, et seda siis omakorda edasi kantaks mererannale, kus pidi süttima laevadele märgutuli. Muidu oleksid võinud mitmed laevad tormiga karile sattuda ja hukkuda. Öö oli pime ja tee päris pikk. Igatsusega vaatas poisike aeg-ajalt kaugemale laterna valguseringist, mis talle teed valgustas. Ta otsis märke, kas mets ei hakka juba hõredamaks jääma. Murega vaatas ta järjest lühemaks jäävat küünlajuppi.
Lõpuks tundus talle, et puude vahelt hakkavad vilkuma mõned pilvevarjust paistvad tähesilmad, puutüved jäävad harvemaks ja mets lõpeb. Varsti nägigi ta enda ees tumedaid maju – kõikjal oli pime, sest tuld ei olnud.
Ruttu jooksis ta nüüd esimese maja juurde. Enne, kui ta koputadagi jõudis, avati uks ja hüüti: "Me juba ootasime sind, me nägime, et mingi tuluke liigub meie poole. Pimedas paistis väikse küünla valgus päris kaugele."
Majakeses süüdati ruttu küünlad. Nüüd hüüdis poiss väsinult: "Viige see tuli edasi nii ruttu kui saate, et märgutuli saaks süttida ka mere ääres!" Tema oli ustavalt oma ülesande täitnud. Nüüd oli teiste kord jätkata.
Poiss vaatas rõõmuga, kuidas tulukesed maja maja haaval süttisid ja liikusid ranna poole. Lõpuks lõi lõõmama ka suur märgutuli, mis pidi laevadele õiget teed näitama. Poisikese ülesanne oli täidetud.
Ole sinagi tulekandja, kes valgust edasi viib – jagades armastuse ja headuse sõnumit. Hetkel nii pimedas ja tormises maailmas on oluline iga väikegi küünal. Pea meeles, et kui keegi oma osa täitmata jätab, katkeb side ja valgus ei jõuagi sinna, kus seda kõige rohkem vaja on.
Valgus – see on meie head soovid, üksteisest hoolimine ja aitamine, julgustav sõna ja vahel ka ainult rõõmus naeratus või õlale patsutamine.
Ole valgusekandjaks maailmas, mis meie ümber on külm ja pime.
Pimedust ei saa võita pimedusega. See kaob ainult valgust süüdates. Kurjust ei saa võita kurjusega, see võidetakse headuse ja armastusega. Üks küünal suudab valgustada vähe. Siiski tekib selle ümber tilluke valguslaik, kust pimedus on kadunud.
Üks heategu ei pruugi avaldada mõju paljudele. Piisab juba sellestki, kui see aitab ühte inimest. Ja kurjus on kaugenenud.
Suures talumajas elas tuhkvalge peaga tüdrukutirts. Ta nimi oli Viire. Viire oli suure pere pesamuna. Teised lapsed olid kõik ammu suured. Tüdruk mängis oma mänge üksinda. Nii väga oleks ta soovinud endale veel üht õekest, aga ema ainult naeratas selle jutu peale.
"Küll on kahju, et lastel beebisid ei sünni!" ohkab Viire.
Kunagi oli Viirel vennake – väike valgete lokkidega poiss, aga tema kutsus Taevaisa enda juurde taevasse. Ei tea, kuidas seal taevas küll elatakse? Kas vend on ikka sama väike kui kaks aastat tagasi. Ja vanaisa, kes ammu suri, on ta nägu ikka veel nii kortsus kui pildil 70-aastaselt? Kas vanaema on taevas ka nii väike ja küürus, peaaegu lapse pikkune?
Viire teab, et taevasse ei saa selle kehaga, mis tal praegu on. See peab muutuma nõnda, et saab läbi seinte ja katuste hõljuda. Kas nägu ka taevas muutub? Aga kuidas ta siis oma vennakese ära tunneb?
Kindlasti oleme taevas oma nägu. Taevaisa on meid hästi loonud. Taevas saame sellest aru. Kas taevas saab nukkudega mängida? Aga Viire kallis pärlikukk, kelle kull möödunud suvel ära viis – kas tema on ka taevas? Ema ütleb, et taevasse saavad need, kellel on mõistus.
Kas elevandil on mõistust? Ta on ju väga suur. Ja ahvipärdik, kes loomaaias nalja tegi – ta on ju nii nutikas.
Viire paneb oma pea käte vahele ja tunneb, kuidas pea ragiseb mõtlemisest. Kes jõuab neid mõtteid lõpuni mõelda ja lõpuni küsida?
Täna on vaikne pühapäevahommik. Detsembripäike saadab aknast jahedaid kiiri. On Soome raadio jumalateenistuse aeg.
Viire hakkab mängima oma armsaimat mängu. Ta õmbleb kaks ema villast Haapsalu rätikut kokku, seab need looriks pähe ja ongi pruut valmis. Mis sellest, et sukapüksid on vähe närusevõitu ja pluus kirjudest lappidest kokku õmmeldud. Peaasi, et loor on olemas.
Pühas tõsiduses sammub ta pikkamisi kirjutuslaua ette. Raadiost algab palve ja pruut põlvitab ristipandud kätega kirjutuslaua ette (see on muidugi altar). Palve lõppedes tõuseb ta püsti ja kohendab krepppaberist roosikimpu. Laulatus kestab kaua ja Viire seisab kannatlikult. Alles siis, kui kellad lööma hakkavad, pöörab ta pikkamisi altari ees ringi ja sammub uksest välja. (Vanaema rääkis, et eile Ingridi laulatusel Olevistes oli täpselt nii.) Esikus nõuab ta õnnitlejaid. Pulmaroaks saab küüslauguga vorstivõileiba.
Pastor jutlustas raadiost Ristija Johannesest: "Mina olen hüüdja hääl kõrbes, tehke tasaseks Issanda teerada." Ristija Johannes tuli enne Jeesust. Jõulud on ukse ees. Varsti saabub see tore päev, kui ema toob keldrist välja jõulukasti, kus on jõulunukud. Oi, nii väga tahaks neid jälle näha! Ema valmistas need möödunud aastal. Küll need said ilusad – päris Maarja, Joosep ja beebi. Karjaste jaoks ei olnud emal nukke. Ta palus Viirelt Tiina-nukku. Tiinale joonistati mustad juuksed ja pikad vuntsid. Karvane turban pandi talle pähe ja pikk mantel selga.
Natuke kahju oli seda nukku emale anda, aga karjasena oli Tiina veelgi toredam. Temaga oleks tahtnud terve suve mängida. Ema korjas jõulunukud ära ja viis keldrisse, ütles, et järgmistel jõuludel saab kätte. Järgmiste jõuludeni oli aga kole palju aega.
Suve jooksul kogunes keldrisse palju asju. Jõulukast jäi teiste asjade alla. Emal ja Viirel oli tegmist, et seda kätte saada. Selle toimingu juures muutus ema nägu murelikuks. Varsti taipas ka tüdruk, et lugu on kahtlane – kasti põhjas oli suur auk.
Kiiruga võeti kaas pealt ära ja avanes kurb pilt – kast oli pahupidi pööratud, riideräbalaid ja juuksetutte täis. Maarjat, Joosepit ja beebit ei olnudki enam.
Need kurjategijad olid rotid. Rotid olid kasti alla augu närinud ning Maarja ja Joosepi ära viinud. Viire seisis kui sammas, valged juuksekahlud ehmatusest harali. Tema Tiina oli alles, karjased olid alles, aga Maarja ja Joosep...
Tuul puhus läbi suure talumaja ja lõgistas pööningul. Miks on elu nii kurb? Kõik kaob, isegi Maarja ja Joosep, kuigi nad on vaid nukud.
Ema püüdis tüdrukut lohutada ja ütles, et seda kurja tegid Poku-poisid. Nemad lasid kurjad rotid keldrisse.
"Aga mida tegid rotid nukkudega? Kas nad viisid oma lastele mängida?"
"Küllap vist!"
"Aga kas Poku-lapsed ka mängivad Maarjat ja Joosepit? Nemad on ju kurjad."
"Ei, ma arvan, et nad mängivad hoopis Isebeli ja Ahabit."
"Vaesed nukud! Nad ei saanudki rottidele vastu hakata. Küll on hea, et päris Maarja ja päris Joosep on taevas. Sealt ei saa Poku neid enam kätte."
"Aga kas Poku meid saab kätte?"
"Ema, kas Pokul on selliseid rotte, kes lapsi ära viivad?"
"Lapsi? Jaa, tõepoolest, Pokul on selliseid rotte, kes endale lapsi varastavad. Ainult et lapsi ei tohi nad võtta ilma loata. Lapsed peavad sellega ise nõus olema."
"Kuidas nii, ükski laps ei taha ju musta Poku-rotti!"
"Pokud on kavalad, nad teevad näo ja ütlevad lapsele: "Sul pole vaja ema sõna kuulata. Jonni ka natuke. See on väga hea, siis saad oma tahtmist." Kui laps Pokuga nõus on ja jonnib, tulebki must Poku-rott südamesse, närib puruks kõik Taevaisa kallid ja puhtad asjad ning asub ise lapse südamesse elama. Niiviisi varastavadki Poku-rotid lapsi."
Saabusid jõulud. Ema õmbles uue Maarja ja Joosepi. Viire rõõmustas, kuid tundis samas, et midagi on teisiti kui möödunud aastal. Vahepeal oli midagi muutunud. Viire ise oli muutunud.
Nukud nukkudeks. Maarja, Joosep ja Jeesus on taevas, aga rotid ja Viire on maa peal. Rottide eest peab ennast hoidma. Need võivad südamesse elama tulla ja lapse nõnda endale varastada.
jõulud, 1977
Väike kuuseke oli kord päris üksi jäänud, sest kõik suuremad kuused olid peredesse jõulukuuskedeks viidud. Väike linnuke, kes oli teel jõule pidama, lendas kuusekese juurde.
"Miks sa nii üksi oled?" küsis ta.
"Vaata, kõik suuremad on linna viidud. Kuna ma olin liiga väike, ei sobinud ma ühtegi peresse." Suured pisarad langesid kuusekeselt maa peale.
"Mul on linnas sõber eesel. Ta tunneb jõulujuttu ja võib sulle seda rääkima tulla. Ma kutsun ta kohe siia."
Linnuke lendaski linna ja juba varsti asusid nad eesliga tagasiteele.
"Ma olen nii väsinud. Kui kaugele me veel minema peame?" küsis eesel.
Lõpuks jõudsid nad kuusekese juurde.
"Kuula, pisike kuuseke, ma räägin sulle jõuludest!" hüüdis eesel. "Vaata, seal kaugel, kus paistavad linnatuled, pühitsetakse jõule. Sel päeval sündis maailma Jeesus. Tema auks põlevadki küünlad ja lauldakse inglitest."
Eesli juttu kuulates tundis kuuseke, et nüüd on jõulud ka temani jõudnud.
Hakkas sadama. Suured lumeräitsakad langesid eeslile ja kuusekesele. Hommikul ärgates leidsid sõbrad eest lumise kuusekese. Lumeehtes kuuske nähes hakkas eesel valju häälega laulma ja ka linnuke piiksus kaasa. Kui metsaelanikud eesli laulu kuulsid, kogunesid nad kuusekese ümber. Nüüd hüüdsid juba kooris ka karud, rebased ja teisedki metsaelanikud.
Kui ingel taevast pisikese kuuse ümber suurt koori silmas, lendas ta kohale ja küsis: "Kas te ka teate, kes on jõulude tähtsaim tegelane?"
"Väike jõululaps," sai ta vastuseks.
"Sina oled ka pisike, aga kõige tähtsam jõulukuusk," ütles ingel.
Kuusekesele tundus nüüd, nagu oleks Jeesus-laps talle öelnud: "Sa oled sama väike kui mina."
Kuusekesel ei olnudki tarvis linna minna, sest metsaelanikud tulid tema juurde.
Kui kõik lõpuks lahkusid, jäi linnuke kuusekese latva talvituma. Seal otsustas ta oodata kevade saabumist.
Neid jõule meenutas kuuseke kaua.
* * *
Seda lugu jutustades võiks kaasa võtta väikese kuuse ja nii jõulude ootamise meeleolu luua.
Pastor S. Kelleri järgi
K. L. Harley
Kui maa peal oli veel paradiis, polnud mitte üksnes inimestel hea olla, vaid ka puudel. Õnnelikum kõigist oli siiski üks noor sihvakas kuusepuu, sest ta kasvas Elupuu läheduses. Elupuu oli üks imelik puu. Kui teised puud magasid, läbistas ta lehestikku salapärane laulmine ja tilin. Seejärel võis kuusepuu selgesti näha, kuidas veepiisad ta okste õrnadest tippudest maa peale langesid. Nii see siis tuligi, et kuusepuu õppis Elupuud armastama ja sai temaga südamesõbraks.
Ühel päeval aga käis suur jahmatus läbi puude. Aadam ja Eeva olid patustanud ning olid sunnitud paradiisist lahkuma. Siis tuli ingel ning kuulutas kõigile, et nüüdsest peale lakkab paradiis olemast ja puud lähevad kõik ümberistutamisele. Nüüd tõmbas Elupuu ise oma juured maa seest välja ja ütles kuusepuule: "Ma pean lahkuma! Lähen tagasi taevasse – elu ja valguse pärismaale."
"Oi, sellest on väga kahju!" halises kuusepuu ja värises kui tormi käes. "Meie pole ometi mingit kurja teinud ja peame siiski halbade inimeste pärast kannatama. Kui sa mind taevasse kaasa võtta ei saa, anna mulle midagi mälestuseks, et kunagi ei ununeks aeg, kui me paradiisis kõrvuti olime."
"Hea küll," lausus Elupuu. "Kui tuleval sügisel kõik teised puud oma lehestiku kaotavad, jääd sina haljaks. Kunagi edaspidi saad sa veel ühe üllatuse osaliseks. Ma tulen kord maa peale inimestele taas paradiisi valmistama. Siis tahan ma ka sinule mõelda ja kõik inimesed taipavad, et me oleme head sõbrad."
Kui Elupuu taevasse hõljus, tulid inglid alla ja kaevasid kõik puud üles ning istutasid nad tavalisse mulda mööda maakamarat laiali. Sellepärast ongi nüüd nii, et kui kuskil vahel väga kaunid puud kasvavad, imestavad inimesed käsi kokku lüües: "Nagu paradiisis!" Inimesed ise küll ei tea, miks nad nii ütlevad, kuid puud teavad ja raputavad vaikides oma päid.
Maa peale saabus esimene sügis. Puude seas oli kuulda rasket õhkamist ja kaebeid. Nad kõik jäid haigeks ja ägasid kohutava tormi käes. Varsti langesid nende lehed pisaratena sügisesele maale.
"Kindlasti me sureme nüüd!" kaebas niinepuu.
"Vaata kuuske! Tema on täiesti haljaks jäänud," ütles paju uudishimulikult. "Millest see tuleb?"
Kui kõik puud kuuse poole pöördusid, ütles tammepuu: "Et ta nii Elupuu läheduses seisis, siis on tal igavene elu."
Rohkem nad kuuse saladusest ei teadnud. Nii seisis ta vaikselt ning ootas põnevusega Elupuu lubaduse täitumist. Möödusid aastasajad ja aastatuhanded. Ikka veel seisis kuusepuu metsas ja ootas. Kui torm mõne vana ja iganenud kuusepuu ümber paiskas, andis ta oma saladuse noorele naaberpuule edasi.
Kord seisis üks igivana kuusepuu väikese majakese kõrval üsna linna lõpus. Ta laotas oma kaitsvaid oksi kui inglitiibu üle õlgkatuse. Oli parajasti öö ning kõik oli ümberringi pime ja vaikne.
Äkki märkas kuusk enda ümber imelist valgust. Kui ta pisut end pööras, oli ta päris hämmastunud. Avanenud taevast laskusid alla inglid ja laulsid: "Au olgu Jumalale kõrges, rahu maa peal ja inimestest hea meel!"
"Ja inimestest hea meel..." kõlas vana kuuse okstes vaikselt edasi.
"Nüüd pole inimesed ehk enam nii kurjad ja Elupuu tuleb taas, et kadumaläinud paradiis tagasi tuua," mõtles ta.
Seejärel kogunesid laulvad inglid majakese ümber ja laulsid imekaunist laulu. Seda ei saanudki inimesed kuulda, sest see lauldi inglite keeles, mida meiegi mõistame kord taevas.
Kui ka inimesed inglite keelt ei mõista, mõistavad seda ometi puud. Seepärast päris kuusk: "Miks te laulu Elupuust, mis Jumala paradiisis kasvas, selle onni ümber laulate?"
"Kas sina siis veel ei tea?" küsis üks inglitest. "Täna on siin sündinud Jeesus Kristus!"
Sellest kuulda saanud, nuttis kuusepuu rõõmupisaraid. Nüüd pidi täituma ka teine lubadus, mida Elupuu oli paradiisis kuusepuule andnud.
Veel mõne aja pidi kuusk kannatlikult ootama. Tema sihvakas latv vaatas otse taeva poole, nagu tahaks ta öelda: "Kas ma pean veel kaua ootama?" Ja vaikselt laskusid ta oksad alla maa poole.
Viimaks tuligi see, mida kuusepuu suure saladusena endas oli hoidnud. Teda võeti Jeesuse Kristuse armu tunnistajaks. Nüüd avanesid talle kõikide majade uksed. Ta seisis küünlasäras ja ehete toreduses kuningate uhketes tubades, kuid ka lihtsas suursugususes vaeste hurtsikutes. Kõikjal tervitati teda rõõmuga. Kuusk oli üliõnnelik. Kui kuuse juuresolekul tõelisest Elupuust Jeesusest Kristusest räägiti ja lapsed särasilmil jõululaule laulsid, hoovas kuusepuu südamest vürtsikat kuuselõhna, otsekui öeldes: "Kõike seda olen ma juba ammu teadnud ja sellest suurt rõõmu tundnud."
Oli kord üks küla, mis asus teistest küladest kaugel sügaval laanes. Selles külas elasid täiesti harilikud inimesed, kuid neil oli üks iseärasus. Nad unustasid alati midagi. Kõik unustasid korraga just ühe ja sama asja.
Ühel hommikul unustasid nad kingad jalga panna ning siis käisid kõik, raugast kuni väikese lapseni, tänaval sokkides. Teinekord unustasid nad ära naeratamise. See oli kohutav!
Kõik kõndisid ringi pikkade nägudega, kuni äkki meenus neile midagi. "Oh, meelde tuli!" hüüdsid nad. "Me teame, mis valesti on, me unustasime naeratada."
Kõige hirmsam oli, kui nad ükskord jõulud ära unustasid. Kõikidel aastatel olid nad sel ajal väga toimekad: ostsid postkaarte, valmistasid kinke, tegid pidusööke ja ehtisid jõulukuuski. Kuid sel aastal ei mäletanud mitte keegi, et on jõulud.
Oli külm talvehommik. Väike Anna, kasukas seljas, oli valmis kooliminekuks. Ukse juurest leidis ta väikese venna kõrina ning viis selle beebile. Äkki ta seisatas. Kõrin meenutas talle midagi. Midagi kingiti ühele beebile. Jah, muidugi! See oli jõululaps Jeesus. Nüüd tuli talle kõik meelde. Kuidas targad Hommikumaalt Jeesusele kingitusi viisid ning kuidas nemadki sel ajal üksteisele kinke teevad, et Jeesuse sünnipäeva meenutada. Praegu ongi jõuluaeg, kuid kõik on selle unustanud.
Ema ja isa vaatasid kalendrisse ning üksteisele otsa. "Sul on õigus," ütlesid nad. Täna on jõulud, kuid meil ei ole kuuske ega kinke, meie maja on kaunistamata ja me pole saatnud ühtegi jõulukaarti...
Anna ei kuulnud neid enam. Ukse lahti jätnud, jooksis ta külatänavale ning hüüdis kõigest jõust: "Täna on jõulud! Täna on jõulud! Me oleme jõulud ära unustanud."
Kui Anna kooli jõudis, oli tänava äärde juba suur rahvahulk kogunenud ja kõik rääkisid läbisegi.
"Mis me nüüd teeme?" halasid lapsed. "Meil ei ole emale ja isale ühtegi kinki.
Õpetaja tuli kiirustades. "Ma arvan, et me mõtleme midagi välja," rahustas ta lapsi.
"Aga mida meie teeme?" arutasid täiskasvanud omavahel. "Meil pole ühtegi jõulukaunistust ega ka lastele kinke." Siis aga naeratasid ja müksasid üksteist: "Me mõtleme midagi välja."
Rätsep naeratas oma töökojas. Ümber nurga külaväljaku ääres naeratas oma poes ka pagar.
Sellel hommikul töötasid kõik hoolega. Lapsed lõikasid ja värvisid, voltisid ja kleepisid. Täiskasvanud tükeldasid ja monteerisid kokku ning seejärel kiirustasid külassse, pakikesed kaasas. Rätsep lõikas ja õmbles. Külaväljaku ääres oli pagar sulgenud oma poe ja aina küpsetas.
Lõunaks oli kõik valmis. Kui kirikukell kaksteist lõi, tulid lapsed koolist, kandes kaarte ja kinke, mida nad oma vanematele olid teinud. Nüüd seisatasid nad hämmastunult külaväljakul. Väljaku keskel oli hiigelsuur kuusk maapinnast kuni ladvani jõuluehtes. Kõik pered olid toonud siia oma jõuluehted. Ühel oksal rippus suurim sokk, mida ette võib kujutada. Rätsep oli seda terve hommiku õmmelnud. Soki sees olid pisikesed kingid kõigile külaelanikele, vanimast memmest kuni väikseima beebini. Kui kõik olid oma kingid lahti harutanud, tuli kiirustades pagar, kandes kätel kandikutevirna ahjusoojade küpsiste ja saiakestega.
Kõhud täis söödud, moodustasid pered ümber kuuse suure ringi ja laulsid jõulukoraale, kuni nende hääled kähedaks jäid.
Kui õhtu kätte jõudis, olid kõik ühel meelel: need olid parimad jõulud, mis neil iganes olid olnud.
Väike ingel pani oma käe suure ingli pihku ja ütles: "Ma tulen sinuga kaasa. Kas tohib? Ma olen näinud peaaegu kõike, mida teised suured inglid teevad. Aga mida sina teed?"
"Mina olen vaikuse ingel. Ma õnnistan inimeste vaikust. Nüüd lähemegi otsima neid, kellele võiksin jõulukingiks oma õnnistuse anda."
Väike ingel ei saanud küll hästi aru, aga rännakule minna oli päris vahva. Oli põnev pääseda suurde linna ja näha palju-palju kirkaid tulesid.
Pisike ingel sammus oma kaaslasega jõuluehtes suurlinna tänavatel. Seal oli palju inimesi ja säravaid tulesid, igasuguseid kaupu ja kärarikkaid hääli. Kusagil oli kuulda laulu "Püha öö, vaikne öö". Laul oli küll väga kaunis, aga selle vahele segunesid ka busside mürin, autopidurite kriiksatused ja inimeste hõiked.
Väike ingel turtsatas naerma ja plaksutas rõõmsalt käsi:
"Oi kui vahva! Aga siit ei leia sa küll kedagi, kellele võiksid oma kingituse anda. Siin ei ole keegi vaikselt..."
"See pole sugugi kindel. Siingi võib olla inimesi, kellel on vaikne süda. Vaata sinna!"
Suure raamatukaupluse vaateakna ääres seisis üks noormees. Tal oli käes äsja ostetud raamat. Suur ingel hiilis talle vargsi lähedale, pani käe noormehe õlale ja ütles tasa:
"Jumal õnnistagu neid õhtuid, mil te kahekesi oma väikeses kodus seda raamatut loete. Selles on teie jõuluõnnistus!"
Noormees ei näinud inglit – keegi ei näe linnatänavatel ingleid, kuigi nad käivad seal –, aga ta hakkas naeratades kodu poole astuma.
Väike ingel hüppas ja plaksutas suurest heameelest käsi.
Peale noormehega kohtumist käisid nad päris kaua ringi, kuid nägid kõikjal ainult rahutuid inimesi. Nad järgnesid kahele pereemale, kes tassisid raskeid toidukotte. Üks neist oli hirmus mures, et rahad on lõpukorral, aga nii palju on veel ostmata ja töödki on väga palju. Teine muretses jälle sellepärast, et peab oma sõpradele palju kalleid kinke ostma.
Väike ingel ei saanud aru:
"Millest nad küll räägivad? Miks neil sellised jõulud on? Kodus, taevas, küll nii ei mõelda."
"Muidugi mitte, lapsuke. Sellepärast ei ole neil inimestel ka õiget jõulurõõmu."
Nüüd läksid inglid kirikusse. Küll seal oli kiire! Ühes toas harjutati laule, teises õmmeldi kostüüme, kolmandas pakiti kingitusi...
Suur ingel tahtis pastori juurde minna. Ta peab ju jutlusi pidama ning tal on kindlasti jõuluõnnistust vaja. Aga pastori tuba oli tühi! Pastor istus trammis ja märkis ratastekolina saatel kalendrisse aegu ja kohti, kuhu ta kindlasti jõudma pidi.
Tema mõtted liikusid laule ja jutlusi otsides harjumatult kiiresti: õhtusel jumalateenistusel võib pidada sama jutluse, mis vanadekodus, lasteteenistusel võiks rääkida karjastest ning haiglaski peaks sellega hakkama saama...
"Ta mõtted põrutavad nii kiiresti ja lõpuks lähevad ikkagi uppi," arutas väike ingel.
"Nii see paistab tõesti olevat," oli suur ingel väikse kaaslasega nõus. "Läheme parem haiglasse."
Haiglaski tundus parasjagu kiire olevat. Lillekaupluste saadikud tõid lilli, õed kaunistasid ruume, kõikjal oli rutt. Kui õhtu saabudes kõik vaikseks oli jäänud, läksid inglid haigete juurde.
Suur ingel pani oma käe haigete peale ja andis neile vaikuse õnnistuse. Oli neidki, kes oma tusaste ja mornide mõtete tõttu ingli õnnistust tähele ei pannud ja sellest ilma jäid.
Suure ja väikse ingli rännak oli nüüd lõppemas ning nad hakkasid kodu poole minema. Taevas oodati neid suurele jõulupeole. Väike ingel jäi mõttesse. Lõpuks küsis ta:
"Miks on nii vähe neid, kellele sa oma jõulukingi said anda? Isegi nende seas, kes Jeesust armastavad, ei pandud meid tähele."
"Jah, mõnikord on see tõesti nii. Inimesed ei ole mõistnud jõulude mõtet. Nende arvates tuleb neil endil Jõululapse vastuvõtuks kõik valmis teha. Aga nad eksivad."
"Me võiksime ju sellest neile rääkida!" pakkus väike ingel oma abi.
"Nad on seda juba kuulnud, aga kõigil pole aega tähele panna. Mõned siiski õpivad vaikust. Kõigepealt väsitavad nad end nii ära, et ei jaksa enam midagi teha. Alles siis hakkavad nad mõtlema. Selleks et unustada kõik muu ja vaikust otsida, peab olema palju julgust. Osa inimesi kutsuvad vaikselt olemist lausa laiskuseks. Sellepärast ei julgenud isegi kiriku pastor vaikseks jääda."
Väike ingel mõtles kuuldu üle järele. Siis haaras ta tugevamini suure ingli käest ja sosistas: "Läheme nüüd oma jõulupeole. Seal saan minagi kõigest aru ja võin Jeesusele sünnipäevalaulu laulda."
Liivia Kaustel
Südameküünlad las särada,
iga headus süütab nad põlema.
Jõulud olid tulemas. See on lastele alati väga põnev aeg. Emaga küünlaid kuusele seades küsis äkki Malleke: "Ema, kas inglitel taevas ka küünlaid on?" Ema naeratas ja vastas: "Ma arvan, et on. Taevavõlvil säravad ju tuhanded tähed. Kas need polegi inglite küünlad, mis meile vaid säravate täpikestena paistavad."
Õhtul voodisse minnes mõtles Malleke veel inglitele ja nende küünaldele, kuni uinus.
Keset ööd ärkas ta tundes, et keegi teda öösärgi varrukast sikutab. Silmi avades nägi ta voodi kõrval väikest armsat inglikest. Ingel oli umbes sama pikk kui Malleke.
"Kas sa tahaksid tulla minuga kaasa inglite küünlaid vaatama?" küsis väike ingel.
"Oi, see oleks nii tore!" hüüdis Malleke. "Aga ma ei pääse ju sinna üles, kus inglid elavad, mul pole tiibu."
"Pole viga," seletas ingel. "Ma viin sind. Anna ainult mulle käsi."
Malleke ulatas inglile käe ja tundis, kuidas ta hakkas koos ingliga tõusma ikka kõrgemale ja kõrgemale. Juba olid nad majade katuste kohal – ja ikka ülespoole, pilvedest läbi viis teekond. Paistis särav täiskuu, ka sellest kihutasid nad mööda.
Viimaks jõudsid nad kohale – inglite elupaika.
Mallekese silmad läksid imestusest suureks ja ta suutis öelda vaid: "Oo!"
See, mida ta nägi, oli väga üllatav. Kõikjal oli näha küünlaid. Küll oli neid suuri ja väikesi, lühemaid ja pikemaid, kõveraid ja sirgeid, igat sorti ja igasugust värvi. Aga kõige huvitavam oli, et osa küünlaid põlesid, osa olid kustunud, osa just kustusid ja osa hakkasid uuesti põlema.
"Kuidas teil nii palju küünlaid on ja kõik on nii erisugused?" suutis Malleke lõpuks küsida.
"Vaata, "ütles ingel, "iga inimese jaoks, kes praegu maa peal elab, on siin üks küünal."
"Aga miks osa neist on pikad ja osa lühikesed?"
"Kõige pikemad küünlad on laste küünlad," seletas ingel. "Neil on alles terve elu ees. Keskmised kuuluvad suureks kasvanud inimestele, kes on osa oma elust juba ära elanud. Kõige lühemad on nende küünlad, kelle elu maa peal varsti lõpeb."
"Aga miks osa küünaldest põleb ja osa on kustunud?" jätkas Malleke oma pärimist.
"Seda võin ma sulle varsti näidata," vastas ingel. "Vali välja, milliste küünalde inimesi sa näha tahaksid. Meil on siin selline pikksilm, millega sa kohe neid inimesi all maa peal näed."
Malleke kõndis veidi aega küünalde vahel ringi ja leidis lõpuks suure hulga hästi heleda leegiga põlevaid küünlaid.
"Neid inimesi tahaksin ma küll näha!"
Ingel ulatas Mallele pikksilma ja väheke sellega kohanedes suunas ta pilgu alla maa peale.
Korraga oli ta Aafrikas, kus ta nägi palju tumedanahalisi inimesi. Nad elasid palmide all. Ei olnud neil jõulupuud ega küünlaid, ka ei jaganud nad kingitusi. Kuid kõik olid väga rõõmsate ja lahkete nägudega. Oli näha, et nad hoidsid väga kokku. Kedagi ei jäetud kunagi üksi. Kui keegi oli haige või nõrk, hoolitseti tema eest eriti hästi. Sageli polnud neil piisavalt süüa ja ammugi mitte selliseid maiusroogi, kui meie oleme harjunud. Kõik, mis neil oli, jagati võrdselt, nii et kõigile jätkus. Ja mitte keegi ei öelnud kunagi kellelegi halvasti ega pahandanud, et teine sai rohkem. Oli näha, et neil oli hea ja tore koos olla ja kõik olid õnnelikud. Mallegi näole tuli naeratus, kui ta inglile pikksilma tagasi ulatas, ja ta lausus:
"Seda oli hea vaadata!"
Siis köitis Malle tähelepanu väga suur hulk kustunud küünlaid, mille hulgas põles vaid mõni üksik küünal. Ingel ulatas talle jälle pikksilma. Nüüd nägi Malle ühte maad, kus elasid kahest eri rahvusest inimesed, kes kogu aeg ainult riidlesid. Ühed ütlesid: "See maa kuulub meile. Teil ei ole õigust siin elada. Minge ära!" Teised jälle väitsid, et juba nende esiisad olid elanud sellel maal ja nendel on sama suur õigus seal elada, tehtagu aga neile ruumi.
Ainult mõni üksik ütles, et ruumi on tegelikult kõigile, kui osatakse rahus ja leplikult elada. Aga nende hääl ei kostnud kuhugi. Ometi olid nemad just need üksikud väikesed küünlad, mis inglite juures põlesid. Siis nägi Malleke, kuidas üks mees haaras püssi ja sihtis... Malleke viskas ruttu pikksilma inglile tagasi ja ütles:
"Ei, ei, ma ei taha seda näha, see on liiga jube! Miks nad küll üksteist nõnda vihkavad?" Ingel püüdis pikksilma kinni ja lisas: "See on selle maa tänapäev, kus Jeesus kunagi elas. Ja selliselt riidlevaid maid on veelgi."
Malleke küsis nüüd inglilt: "Kas ma saaksin ka näha, mis toimub minu kodumaal?"
Ingel viis ta küünalde vahelt läbi ja varsti nägi Malleke küünalde kogu, mis tuletas meelde Eestimaa kaarti. "Otsi siit välja, milliseid küünlaid sa näha tahad!"
Malleke leidis ühe hulga pikki rõõmsavärvilisi küünlaid, mis kõik lõbusasti põlesid. Ainult üks oli kustunud. Kui Malleke vaatama hakkas, just siis kustus veel üks.
Pikksilma abil nägi Malleke gruppi lapsi, kes hoolega jõuludeks valmistusid. Nad harjutasid laule ja salmikesi ja tegid koos jõulukaarte. Ainult üks poiss oli väga kiusakas. Ta segas teisi kogu aeg, laulis meelega valesti, tiris tüdrukuid juustest ja tegi muud pahandust. See oligi tema küünal, mis ei põlenud. Alul ei teinud teised lapsed temast väljagi. Lõpuks katkes ühel tüdrukul kannatus ja ta käratas poisile: "Sa oled vana loll!" – Sel hetkel kustus ka selle tüdruku küünal.
Natuke eemal nägi Malle ilusat roosakat küünalt, mis põles kauni ja tasase leegiga. Selle kõrval oli päris lühike küünal, mis ka põles. Kui ta pikksilma alla suunas, nägi ta ühte tüdrukut istumas oma vanaema voodi juures. Vanaema oli juba väga vana ja ei suutnud enam palju voodist tõusta. Ka ei näinud ta enam hästi. Tüdrukuke luges vanaemale Piiblist jõululugu ja laulis talle jõululaule. Kui vanaemal midagi vaja oli, aitas tüdrukuke teda kõigiti. Vanaema naeratas armsalt oma lapselapsele ja tegi talle väriseva käega pai. Nad olid mõlemad õnnelikud. Nad armastasid üksteist.
Korraga köitsid Malle tähelepanu kaks pikka küünalt, mis olid kõrvuti ning vaheldumisi süttisid ja kustusid. Kui Malle pikksilma sinna suunas, nägi ta peret, kus elasid kaksikud, vend ja õde, kes omavahel riidlesid.
"Vaata, ema andis sulle suurema õuna kui mulle."– Ja teine vastu:
"Aga sina said eile jälle päkapikusussi seest rohkem kommi kui mina."
"Vale jutt, ise sõid ühe kohe hommikul ära!"
Nii jätkus ja jätkus nende vaidlemine. Muidugi ei saanudki nende küünlad selliselt põleda. Siis tuli ema tuppa ja ütles:
"Lapsed, lapsed, miks te peate kogu aeg vaidlema ja riidlema. Meie naabripere isa on töötu ja ma kardan, et nende pere ei saa enne jõule endale üldse komme ega maiustusi lubada. Teil ei ole millestki puudu, ja pealegi, küll on tore, et teid on kaks ja te ei pruugi üksindust tunda. Miks te peate kogu aeg riidlema!"
Vennal-õel hakkas häbi. Õde langetas pea ja astus sammukese venna poole ning ütles:
"Anna andeks! Lõpetame selle vaidlemise. Ma annan sulle hoopis poole oma õunast. Tean, et see sulle maitseb." – Vend vastas:
"Anna mulle ka andeks, ma annan sulle sinu lemmikkommi, mille sussi seest leidsin. Katsume tõesti ilma vaidlemata olla."
Nüüd süttisid nendegi küünlad uuesti põlema. Seejärel jooksid nad koos ema juurde:
"Ema, äkki me leiaks homseks meie naabrilastele ka kommi ja õuna. Me võime ühe päeva üldse ilma maiustusteta olla." Ema arvas, et see on parim ettepanek ja ta korraldab nii, et homme on ka naabrilastel midagi sussi sees. Ja veel heledama säraga hakkasid nende küünlad põlema.
Malleke ärkas hommikul oma voodis. Küll oli tal palju mõelda, mida ta öösel oli näinud.
Ka sinul, väike sõber, on siinkohal mõtlemist, et sinu küünal inglite juures ikka võiks põleda! Jõululaps Jeesus võib aidata ja süüdata ka kustunud küünlad.
Olgu sul rõõmsad jõulud ja säragu küünlad kuusel, aga ka sinu südames!
Jõulud 2004
Märkus: Iga jutustaja võib lõpuossa lisada uusi situatsioone vastavalt kuulajate elule, nii et jutustus muutuks isiklikuks.
Ensio Lehtonen
Oli kord vana känd, millel ei olnud enam ainsatki rohelist võrset. See oli jäänud sipelgate pesaks ja tõugudki uuristasid kännu sisse oma käike.
Aga ta elas siiski. Esimesel jõuluööl, kui maa peal ja taevas suured imed sündisid, tõusis vana kännu südamest roheline oksake ja kasvas kiiresti õitsvaks roosipõõsaks.
See oli Jõuluroos. Taime sulnis sära tõi pimedusse valgust ja selle imeline lõhn ulatus taevani välja.
"Kui imehea lõhn!" hüüatasid väikesed inglid.
"See on Jõuluroos," seletas ingel Gabriel, kes teadis kõike. "See lõhn levib hea tahte kaunist õiest, mis puhkes esimesel jõuluööl. Keegi ei näe kunagi roosi säravalt kirkaid õielehti, kuid nende lähedusest kaob pimedus. Kus on valgust, seal on alati Jõuluroos. Tema imeline lõhn on nagu ema hell käsi, mis pühib pisarad silmist. Kus on rõõmu ja lohutust, seal on kindlasti Jõuluroos. See on hea tahte imeline lill, mis levitab enda ümber valgust, rõõmu ja lohutust.
"Me läheme Jõuluroosi otsima," ütlesid inglid Väikseke ja Õrnake ning lendasid sinna, kust nad Jõuluroosi lõhna tundsid tulevat.
"Oi, seal see ongi!" sosistas Väikseke. "Just seal, kus Lauri üle tee vanamemme aitab ja tema kotti kannab."
"Ja vaata, sealgi!" innustus Õrnake. "Hilja voodi juures on Jõuluroos päris kindlasti. Hilja ei saanud haigena jõulupeole minna. Kuid tema eest paluti ja Anni tuli talle teiste tervitusi tooma. Seal puhkeski õitsele Jõuluroos, tuues kaasa lohutust ja rõõmu."
"Sealgi on Jõuluroos!" hüüatas Väikseke. "Seda on tunda taime lõhnast, kuigi see tuleb vanglast. Lapsed on läinud isa vaatama ja on viinud talle piparkooke. Seal trellide taga puhkes õitsele Jõuluroos."
"Mati ja Mario kodust tõuseb samuti imehea lõhn!" hüüatasid inglid üheskoos. "Naabrid tõid nende suurele perele terve korvitäie kingitusi."
"Vaata, sealgi on Jõuluroos!" rõõmustas Õrnake. "Kindlasti puhkes see õitsele siis, kui kirjakandja lapselapselt ammu oodatud kirja vanaemale viis."
"Kaunis on Jõuluroos ka Meeri kodus!" hüüdis Väikseke, täis leidmisrõõmu. "Meeri on jäänud koju oma väikest haiget vennakest hoidma ja lubanud emal välja minna."
Aga kõige paremini lõhnab Jõuluroos jõuluõhtul kuuse all, kuhu on kogunenud lapsed koos vanematega. Seal kiidetakse ja tänatakse Jõululast, kes tuli jõuluööl pimedasse maailma inimestele valgust, rõõmu ja lohutust tooma.
John Bunn
Kõrgel-kõrgel taevas, teisel pool Kuud ja Suurt Vankrit, elas täherahvas.
Täherahva seas valitses kurbus. Tähed olid plaaninud suure peo: uhke tulevärgi taevas sähvivate komeetide ja meteoriidisajuga. Pidu pidi peetama ühe tähekese sünni auks. Kuid oh häda, sündinud täheke ei väärinud mingit pidu. Muidu nii kena ja armas lapsuke oli täiesti tuhm.
Tähekese isa Hommikutäht seisis õnnetuna oma abikaasa Õhtutähe kõrval. Too hoidis oma kätel ilusaimat tähelast, keda kunagi nähtud, ja nuttis lohutamatult. "Oh, milline häbi!" mõtles ema. "Mu laps on igati kaunis, kuid tal puudub see, mis on tähe jaoks kõige tähtsam – sära, sädelus ja helk."
Pisitäheke vaatas oma ema kurbadesse silmadesse ja isa pikaksveninud näole ning ohkas. "Ma tean," mõtles ta, "nad soovivad, et ma oleksin säravaim täht taevalaotuses. Ma pole vist küllalt püüdlik olnud, et säramist õppida. Proovin õige veel."
Aga kuidas ta ka ei püüdnud, välja tuli vaid kahvatu kuma ja sedagi ainult hetkeks.
Nüüd mõistis Pisitäheke, et temast ei saa kunagi tõelist tähte. Aastad möödusid. Pisitäheke elas oma rõõmutut täheelu.
Kõikide galaktikate tähelapsed narrisid teda. Tähekoolis hüüdsid teised teda Tuhmikeseks ja küsisid alatasa: "Mis lahti, Tuhmike, kas patareid tahavad laadimist?" Tähepoisid sikutasid teda nurkadest ja nöökisid:
"Meie Pisitäheke, sära meile väheke!"
Vahetevahel olid isegi vennad-õed ta vastu julmad.
Ükskord kuulis Pisitäheke oma tädisid rääkimas:
"Pisitäheke on meie perekonna häbiplekk. Parem, kui ta poleks sündinudki."
Niisuguste sõnade pärast oli Pisitäheke väga õnnetu.
Täheke unistas, et ühel päeval võiks temagi särada nagu kõik teised. Siis ei oleks isa ja ema enam kurvad. Ka teised lapsed ei narriks teda. Pisitäheke võiks siis kogu öö taevalaotuses mängida ja keegi ei ajaks teda minema.
Nii raske oli olla särata täht.
Ühel pakaselisel päeval, kui Pisitäheke oli just uinunud, kuulis ta läbi une häält: "Ärka, Pisitäheke, ärka! Täna õhtul hakkad sa särama. Sa pead sädelema heledamalt kui ükski teine täht, sest mul sünnib poeg ja just sina pead oma säraga näitama ta sünnikohta! Ma olen hoidnud kogu su valguse tänase õhtu jaoks, Pisitäheke. Täna on sinu tähetund!"
Pisitäheke pühkis silmadelt tähetolmu, hüppas oma pilvevoodist välja, pesi Veevalaja veenõus näo ning muutus äkki imeliselt valgeks ja säravaks. Nüüd hakkas kogu taevas helendama.
"Millist teed mööda ma lähen?" küsis Pisitäheke.
"Petlemma suunas," tuli vastus. Täheke lausa tormas üle taevalaotuse. Sära ja sädelus kaotas ööst viimsegi pimeduseraasu.
"Oota nüüd!" kuulis Pisitäheke muhedat häält. "Nii jooksed sa küll karjastest ja tarkadest mööda!"
Pisitäheke aeglustas lendu.
Sära ja valgus suurenesid veelgi. "Nüüd näevad kõik mu sugulased, mida ma tegelikult suudan," oli Pisitäheke õnnelik ning muudkui säras ja säras.
Maa peal olid inimesed hämmeldunud, targad imestunud ja elevil ning karjased Petlemma väljal ehmunud. See aga polnud midagi segaduse kõrval, mis valitses taevaasukate hulgas.
Isegi Päike pidi Pisitähekese valgust nähes silmi kissitama. Hommikutäht ja Õhtutäht sähvisid Pisitähekese kannul valgusvihke. Pisitähekese õed ja vennad vilgutasid rõõmsalt oma tähesilmi. Kogu taevas säras otsekui tules. Nendel, kes olid Pisitähekest narrinud, polnud enam midagi öelda. Nad kõik mõistsid, et Pisitäheke oli täiesti teistsugune kui nemad. Mitte kunagi, mitte iialgi ei sünni taevas enam teist Pisitähekest. Tema oli täht, mis muutis säravaks päevaks Jumala Poja sünniöö.
Jõululaupäeval astusid Linnutee kolm väikest tähte Ülemtähe juurde ja palusid, et neil lubataks jõuluks Maa peale minna. "Milleks te sinna läheksite?" küsis vana Ülemtäht imestunult.
"Me tahaksime inimestele natuke valgust ja soojust viia," vastasid tähekesed.
"Kas te siis aasta jooksul seda neile küllalt ei anna?"
"Nüüd on ju jõulud, Ülemtäht!" palusid tähed.
"Hea küll," vastas Ülemtäht, "minge inimeste juurde, aga ärge andke ära kogu oma valgust, sest siis ei leia te enam koduteed ja peategi Maa peale jääma."
Nii rääkis väärikas Ülemtäht. Tähekesed noogutasid peaga ja hakkasid Maa peale laskuma. Nad maandusid linna, kus oli nii pime, nagu oleks mõni hiiglane oma musta kübara selle üle kummutanud. Üks tähekestest jooksis maja juurest maja juurde ja hingas veidi aknaruutudele. Ja näe – akende taga hakkasid tuled särama. Isegi inimeste silmad muutusid rõõmsaks. Teine täheke astus majja sisse. Kõikjalt leidis ta eest külmad ahjud ja kustunud kaminad ning inimesed toas külmetamas. Siis astus täheke kamina juurde ja puhus seal lõkkele heleda leegi, mis soojendas tervet tuba. Paljudes külmades tubades hakkasid ahjud soojenema ja kaminad hõõguma. Sellega oli ka teine täheke nii palju sära endast ära andnud kui võimalik ja pöördus koos esimese tähega tagasi.
Kolmas täheke kohtas üksildasel teel pimedat vanakest, kes vaevaliselt kepi najal edasi rühkis. Ta oli õige tee kaotanud ja tammus nüüd abituna pimeduses. Ta hüüdis appi ja koputas oma kepiga vastu seinu, aga seal olid ainult varemed, kus ei elanud ühtki inimest. Täht astus vanakese juurde ja andis talle natuke oma valgusest. Ta taipas aga varsti, et valgust on vaja palju rohkem anda. Tähel oli vaesest pimedast nii kahju, et unustas Ülemtähe hoiatuse ja andis vanakesele ära kogu oma sära. Ja vaata, vanakese silmad hakkasid elama. Ta nägi jälle, ja kuigi see oli ainult vaene ja kurb maailm, täitusid ta silmad rõõmupisaratega. Väikest tähte enda kõrval ei pannud ta tähelegi, sest täheke oli kaotanud kogu oma sära. Aga täheke ei leidnud enam teed oma taevasesse koju. Ta mõtles, et küllap peab ta nüüd alatiseks Maa peale jääma ja inimesed peavad teda tavaliseks kiviks ning astuvad sellest üle, kuna Maa peal oli küllalt kive.
Kui kaks esimest tähte taevasse tagasi pöördusid, küsis Ülemtäht kohe, kuhu nad kolmanda tähekese jätsid. "Me kaotasime ta silmist," vastasid tähed. Nüüd võttis Ülemtäht oma pikksilma ja asus kadunud tähte otsima. Ta nägi teda halli kivina valguseta tänaval lebamas. "Kas ma ei hoiatanud teda, et kogu oma valgust ära andes paneb ta endale kodutee kinni," rääkis ülemtäht murelikult.
"Aga kui me igaüks talle osakese oma särast anname, kas ta tohib siis koju tagasi pöörduda?" küsisid tähed. Ülemtäht mõtles veidi, ja kuna olid jõulud, ta nõustus. Nüüd lendasid mõlemad tähed tuuletiivul Linnuteele ja korjasid tähtedelt säraraasukesi. Lõpuks said nad niipalju sära, et ei suutnud seda enam kandagi. Seejärel viis tuuletiib nad alla Maa peale, et kustunud tähele tähtede sära viia.
Kui rõõmus oli nüüd meie täheke, kui ta jälle võis helkida ja särada, isegi ilusamini kui enne. Nüüd on ta uuesti taevas, just Linnutee keskel. Kui sul aega on, otsi ta veel enne magamaminekut üles!
Dagmar Viik
See oli varasel jõuluõhtul, kui vanaema ristatud kätega koldetule ääres istus ja mõtles. Vähehaaval lahkusid kortsud ta otsmikult ja silmis lõi põlema tuli – nagu säraküünal oleks kuusele süüdatud.
Vanaema mõtles tähesäras hiilgavale ööle Petlemma laudas. Tol ööl olid karjased väljal ja pimeduse varjus liikusid talled nagu valgete lillede parved. See oli jõuluööl, kui maailma sündis Jeesus-laps, kes inimestele alandumist õpetama tuli.
Vanaema nägu läks taas kortsu. Kas pärast seda oli leitud alandumist? Uuesti kustus tuli vanakese tuhmides silmades. Ent siis hüüti toanurgast kuuse alt heleda häälega:
"Armas vanaema, pajata mulle midagi jõuluõhtul! Räägi mulle rahuööst, mis oli kunagi üsna ammu!"
Nüüd tipsis pisike Tips lähemale ning surus oma sasipea üsna vanaema põllenurka. Paar nugissilmi sihtisid küsivalt vanakest.
Kuidas võiski vanaema teha muud, kui rääkida taas jõulujuttu. Tuba oli küll pime, kuid lampi ei süüdatud. Läbi akna sädeles ülal tähemeri, nagu oleksid sealt alla vaadanud paljude laste särasilmad. Väike sasipea, kes vanaema põllenurgast kinni oli haaranud, vaatas nüüd ammulisui üles... Oli ju jõuluöö. Toa vaikuses kumises vanaema tasane hääl:
"Armas lapsuke, jõuluööl ei ole kunagi pilvi. Ei ole nüüd ega olnud ka minevikus. Jõuluööl selgines taevas pilvede värvitu loor ja ülal särasid vaid tähed. Tol ööl sündis lapsuke Jeesus, kes tuli alanduses alla maa peale. Ta ei ihaldanud au ega kuulsust, vaid jäi teisi teenides ise tahaplaanile. Samal ööl, kui Petlemma palmid öövaikuses Rahuvürsti sündi tervitasid, valitses Põhjamaa kaugetes metsades talv. Samal ajal, kui Petlemma väljadel hulkusid valged lambakarjad, valendas Põhjamaal lumi. See oli vanal hallil ajal. Kauged merepinnad olid kaetud jää ja lumega ning seal polnud kuskil varjupaika leida. Tol ööl lendas jäämere kohal väike punarinnaline laululind. Kuid väikesel aral ööränduril oli külm. Ta viibutas küll tiibadega, kuid tema külmunud liikmed hakkasid siiski kangestuma. Linnuke heitis õhku haledaid kaebeid nagu valgeid klaaspisaraid, mis jäätusid Põhjamaa karmis öös. Oi, kuidas igatses värisev süda rohelist metsa ja sooja südant, kuid lennutee oli väga pikk! Lõunalinnuke pööras silmad mitu korda tähtede poole. Nad särasid küll, kuid teda soojendada ei suutnud.
Viimaks ometi paistis rand, mille lähedal magas mets jõuluund. Ülalt langes lumehõbedat ja kuused jutustasid üksteisele nõjatudes omavahel jõulumuinasjutte.
Teistest veidi eemal seisid kolm kuuske: kaks suuremat ja üks õige väike. Suur puu tõstis uhkelt üles oma krooni, mis valges härmatises võluvalt tähtede poole säras. Tema unistuseks oli varsti suures kirikus küünaldes sädeleda. Juba ette rõõmustades liigutas ta majesteetlikult oma lumist krooni. Keskmine kuusk raputas oma laiadelt okstelt alla kändudele hõbedat. Nii hea oli viibida ootuses, sest tõenäoliselt pidi ta veetma need jõulud koolimaja suures saalis, kuhu lapsed kuuse ümber mängima ja laulma olid kutsutud. Nii vähemalt mõtles puu oma uhkuses. Aga väike kuuseke nende kõrval oli nukker. Isegi jäätunud pisarad olid tal silmis. Ta oli ju väike ja madal. Nii ruttu ta jõulupuuks veel ei kõlba. Teda lihtsalt ei märgata inimeste poolt. Väike puu nuttis, et pidi eelseisva püha öö üksinda ranniku lähedal suures metsas veetma. Metsas nagu polnudki jõuluööd, tema kõrval oli vaid kaks uhket kuuske. Vahepeal oli väike külmunud lind metsa jõudnud. Lõpuks ometi oli merelend möödas...
Linnuke oli tulnud Petlemmast vastsündinud jõululapse saadikuna kaugele põhja, et siingi jõuluöö sündmusest teada anda. Nüüd lootis ta, et saab suure kuuse soojades okstes puhata ja hingata, kõrvus kumisemas Petlemma jõulujutt ja silme ees liikumas karjased kaugel lõunas. Põksuva südamega laskus ta suurele kuusele, paludes öövarju ja sooja.
Kuusk oli ju piisavalt suur ja võimas, et pisikesele laululinnule varju pakkuda. Kuid linnukese keha läbis värin... Suur kuusk raputas uhkelt oksi ja oma kroonitud pead ning lausus:
"Ära tule minu okstele, sa vilets väike lind! Sinust ei tea ega räägi keegi midagi. Mine ära! Mina saan varsti jõulukuuseks suurde kirikusse keset linna. Seal pannakse mulle peale palju küünlaid ja mind imetlevad kõik inimesed. Ei, sinule ma varju küll ei anna."
Kurvalt põksus Petlemma saadiku värisev südameke. Väikesel tiivulisel oli külm ning ikka külmemaks muutus täherikas jõuluöö. Kuid uhke puu ei halastanud väikesele laululinnule. Nukrate silmade ja külmetava südamega lendas tilluke tiivuline keskmise kuuse juurde. Linnuke palus nüüd luba puu varju puhkama jääda. Ent teinegi kuusk vastas talle kõrgilt:
"Sa vilets väike linnuke! Kaugelt võid sa ju tulnud olla, kuid minu jaoks on tänane õhtu siiski tähtsam. Nimelt on jõuluõhtu ja mind viiakse jõulukuuseks suurde saali. Seal on mul au seista ja särada paljude imetlevate silmade ees. Ei, sinu jaoks mul küll aega ei ole. Ootan vaid, kuni mind varsti ära viiakse."
Keskmine kuusk raputas nüüd pead ja ajas end nõtkelt sirgu. Linnukese süda tilkus verd ja ta meel oli väga kurb. Sel jõuluööl ei tahtnud talle keegi öömaja anda. Ometi oli samal ööl kaugel Petlemmas sündinud Rahuvürst, kes oli südamest alandlik ja helde. Peaaegu lootust kaotades laskus linnuke lõpuks imetillukesele kuusele, mis teistest veidi eemal seisis. Väike kuuseke oli kurb. Ta ei uskunud, et teda, väiksemat kõigist, kuhugi tuppa lastele rõõmuks viiakse. Oli ta ju nii armetult väike ja inimestele märkamatu. Suurest kurbusest tilkusid tema rohelistest silmadest pisarad, mis jäätunult lumele langesid. Peaaegu külmunult esitas väike lind oma palve kuusekesele. Nüüd värises väike puu õnnest. Tema, põlatud kuusekese juurde oli tulnud väike elav linnuke, kellele ta sooja tohtis anda. Jah, kuuseke soovis südamest seda teha. Ta ajas oma oksad nii laiali, et väike jõululind tema okste varjus sooja sai.
Mõlemad olid väikesed ja mõistsid teineteise muresid. Jõuluöös oli neile midagi suurt ja pühalikku.
Eemal sahisesid kelgujalased. Kuuskedele lähenes kelku taga vedades hallis vammuses vanamees – kaugelt maalt tulnud jõuluvana. Suured kuused värisesid ootusärevuses: "Ta võtab mind!" – "Ei, mind!" Nii sosistasid nad vaheldumisi. Ent ei võtnud ta kumbagi. Jõulumees pani kelgule väikseima puu. Viimane poleks seda iial uskuda julgenud! Jõululaps oli tasunud talle heldelt alandlikkuse ja halastaja meele eest."
Kui vanaema oma jutustuse lõpetas, oli tuba juba üsna pime. Eks Jõululapski tulnud maailma selleks, et kõik vaesed ja kannatajad alandlikult oma varju alla võtta. Niisamuti võivad ka väikesed külmunud linnud, kes maailmas inimestena elavad, Jõululapse juures sooja rahupaiga leida.
Meie kodus oli suur nukk. Tema nimi oli Sonny-Mari. Sellepärast Sonny-Mari, et ta oli sündinud Saksamaal ja sealt anti talle kaasa saksa nimi Sonny. Me panime talle aga nimeks Mari, kui nukk Meritile sünnipäevaks kingiti.
Sonny-Mari oli väga ilus nukk ja peaaegu sama suur, kui Merit oli aasta tagasi. Tal olid suured pruunid silmad ja heledad pikad lokkis juuksed.
Teate, lapsed, mis ükskord juhtus.
Ma nägin unenäo Sonny-Marist. Just unenäo Sonny-Marist.
Ja nüüd jutustan teile selle loo.
Sonny-Mari istus meie suures toas oma tavalisel kohal kapi otsas ja nuttis. Ma küsisin Sonny-Marilt, miks ta nutab. Ta vastas mulle: "Ma olen väga õnnetu, sest ma ei saa kunagi õnnelikuks ja ma ei saa kunagi naerda."
Ma küsisin: "Miks?"
Ta vastas: "Vaata ise! Mul on käed nagu kõigil lastel ja ma võin neid ka liigutada. Samuti on mul jalad nagu kõigil lastel ja neid võin ma ka liigutada. Mul on ka pea ja silmad ja neidki saan ma liigutada nagu kõik teised lapsed. Juuksed on mul veel ilusamad kui teistel lastel. Ja mul on nina, suu, kõrvad ja imeilus valge kleit ja valged papud ja sokid."
Küsisin vahele: "Mis sul siis puudu on, et sa õnnetu oled? Kas sa sooviksid olla kõndiv nukk?"
"Oh ei!" vastas Sonny-Mari. "See ei teeks mind õnnelikuks. Ma tean, et ka kõik kõndivad nukud on õnnetud."
"Ma ei mõista sind, Sonny-Mari," ütlesin talle.
"Vaata," ütles ta. "Mul on kõik nagu teistel lastel, aga mul on üks kurb asi - mul on kivist süda. Mul on täiesti kõva kivist süda ja ma ei saa elada. Ma ei saa kunagi õnnelikuks, sest mul on kivist süda ja mul ei ole elu."
Nõnda nägin ma unes. Unenäos tulid tuppa ka Madis ja Marit ja nemadki kuulsid Sonny-Mari juttu.
Lastele läks Sonny-Mari õnnetu lugu südamesse. Eriti Madis on meil õrna südamega. Talle tulid pisarad silma – nii kahju oli tal Sonny-Marist. Ma arvan, et teilgi on Sonny-Marist väga kahju, kui temale natuke mõtlete.
Nüüd pidasid lapsed omavahel nõu, kuidas Sonny-Marit aidata. Ja nad mõtlesid välja.
Mis te arvate, mismoodi mõtlesid lapsed Sonny-Marit aidata, et ta süda pehmeks läheks ja et ta saaks elada, naerda ja olla rõõmus nagu kõik teised lapsed.
Madis ja Merit tõid Sonny-Marile nii palju kommi ja küpsisid ja präänikuid, martsipani ja marmelaadi ja pastilaadi, kui nad jaksasid tassida. Lapsed sõid ise ja Sonny-Mari sõi ja lapsed olid väga rõõmsad. Aga oh õnnetust! Sonny-Mari nägu ei läinud rõõmsamaks, sest tema süda ei läinud pehmeks.
Lapsed ei heitnud meelt. Nad tõid Sonny-Marile mänguasju. Nad mängisid Sonny-Mariga ja olid väga rõõmsad. Aga sellestki ei läinud Sonny-Mari süda pehmemaks.
Madisele tuli uus idee ja ta ütles Sonny-Marile: "Ma palun, et ema ostaks sulle kõige toredama asja, mida sa ise väga soovid. Ma palun, et ema tooks sulle nukumööbli. Siis sa rõõmustad küll nii, et su süda läheb pehmeks ja sa hakkad elama."
Aga õnnetu Sonny-Mari hakkas jälle nutma ja ütles, et teda ei suuda rõõmustada mitte miski.
Lapsed ei kaotanud siiski lootust. Oli just nääride aeg. Madis mõtles: "Ma lähen palun näärivana, tema teeb lastele palju head ja toob lastele palju kingitusi. Kindlasti oskab ta Sonny-Mari südame pehmeks teha."
Tuligi näärivana, suur pikk habe ees, peas punane tutiga müts ja seljas pikk kuub. Oi, see oli tore!
Näärivana pühkis higi ja läks laste soovi kuuldes Sonny-Mari juurde. Näärivana tõi Sonny-Marile kõige ilusamad riided, mida lapsed iganes soovida võivad. Ta tõi Sonny-Marile ka lastelaulude plaadi ja ütles talle veel ühe tähtsa asja: "Sonny-Mari! Saa ometi elusaks, mingu su süda pehmeks, sest ma luban, et sa võid elusa lapsena teha alati seda, mida sa tahad, ja keegi ei tohi sind keelata."
Merit ja Madis tantsisid rõõmu pärast, sest nad uskusid, et näärivana teeb Sonny-Mari südame pehmeks.
Sonny-Mari suured pruunid silmad pilkusid. Ta tõstis käe, seejärel jala, pööras pead, siis aga lasi end jälle longu. Suured pisarad kukkusid ta ilusatest silmadest, sest tema süda oli endiselt kivikõva.
Möödusid päevad, nädalad ja kuud. Uuest aastast sai vana. Sonny-Mari istus endiselt kapi otsas ja mõlgutas oma kurbi mõtteid. Ei leidunud ainsatki, kes oleks osanud Sonny-Mari südant pehmeks teha. Ta vaeseke oli päris otsas, silmadki olid tuhmiks jäänud, sest tema õnnetus oli teda raskesti vaevamas.
Pööripäeval tulid meile külalised. Need olid meie naabrid Aili ja Kalev, kes käivad koolis. Kalev rääkis sellist juttu: "Mina arvan, et mu usklikel vanematel pole üldse õigus, kui nad räägivad, et tuleb puhast südant hoida ja iga päev palvetada. Koolis räägitakse hoopis muud. Ma arvan, et isa-ema sõna ei tasu kuulata."
Madis tuli teisest toast hüpates ja karates. Tema suust tulid niisugused sõnad, mida üldse öelda ei kõlba, ja ütles, et lasteaias räägivad kõik nii.
Sonny-Mari kuulas lapsi ja ütles: "Te olete rumalad lapsed. Kui mina saaksin elada, ei räägiks ma kunagi nii nagu lasteaia lapsed, ja isa-emale, kes on usklikud, oleksin ma sõnakuulelik."
Ma nägin ka unenäos, et ma vaatasin köögiaknast välja ja nägin koolimaja aknast otse sisse – kooliruumi. Ma ei uskunud oma silmi. Klassides istusid nukud. Küll oli seal saksa nukke ja eesti nukke ning vene nukke ning kõik nad istusid koolipinkides. Klassis ei olnudki lapsi, vaid hoopis Sonny-Mari-taolised nukud.
Seejärel läksin ma unenäos Madise lasteaeda. Ja jälle sama lugu. Rühmas ei olnudki lapsi, vaid kakskümmend nukku. Kõigil olid käed, jalad, pea, silmad, juuksed, nagu ikka lastel, aga neil ei olnud elu. Nad liikusid nagu nukud, aga neil olid kivist südamed.
See oli väga õnnetu lugu.
Siis tulid jõulud. Isa pani kuusele jala alla. Ema tõi küünlad ja kuusk sai ehitud. Kuusele said külge küünlad ja lapsed olid väga rõõmsad. Jõudis kätte kõige pühalikum tund. Isa võttis Piibli ja luges jõuluevangeeliumi: "Sest üks laps on meile sündinud, üks poeg on meile antud, kelle õla peal tema valitsus on."
Kui isa jõuluevangeeliumi luges ja Madis-Merit ristis kätega isa-ema kõrval istusid ning Sonny-Mari vaikselt nukrate silmadega kapi otsast vaatas, nägime äkki kõik, et meie toas on veel üks laps. Kust ta tuli või kuidas sisse sai – ma ei tea. Laps oli väga väetike, aga ta ei olnudki nii pisike.
Laps oli pruunide silmadega, aga nii suured ja ilusad ta silmad küll ei olnud kui Sonny-Maril. Lapsel olid ka lokkis juuksed, aga mitte nii ilusad kui Sonny-Maril. Tal ei olnud seljas nii ilusaid riideid, kui ma oma lastele jõuluks õmblesin. Mul oli kahju, et küllap tal vaesekesel on kehvade riietega külm. Kui ma teda vaatasin, tundus mulle, et laps on natuke vigane, nagu oleks ta vigaseks pekstud, ja tundus olevat väga vaevatud. Aga ometi oli see laps energiline ja rõõmus. Ta läks otseteed Sonny-Mari ette ja küsis: "Ütle, mida sa soovid, et ma pean sulle tegema?"
Ma mõtlesin: "Mida võib see lapsuke, kellel pole välimust, teha Sonny-Marile, keda keegi pole suutnud aidata."
Otsekui minu mõtete peale avanes mulle vana kallis Piibel ja hakkas rääkima:
"Kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars? Sest ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsekui juur põuasest maast. Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega olnud tal välimust, et teda ihaldada. Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse; ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast. Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks."
Nüüd läksid meie silmad lahti ja me tundsime selles lapsukeses ära Jeesuse. Ma nägin, et Jeesus ei olnudki viletsas riietuses, vaid tal oli tavaliste riiete all pikk valge rüü, valgem kui lumi. Ühelgi lapsel ei ole nii ilusat riietust, sest siin maa peal ei müüda selliseid kangaid. Ma nägin ka Jeesusest väljuvat erilist kiirgust, nagu oleks temas peidus olnud kristall. Selles imepärases kiirguses oli kaheksa tähte: ARMASTUS.
Seejärel ulatas Jeesus Sonny-Marile käe. Ja oh imet! Sonny-Mari tõstis käe, siis teise, hüppas kapi otsast alla, hõiskas ja naeris ning hüüdis: "Jeesus on mu kivise südame ära võtnud ja andnud mulle uue lihase südame. Nüüd elan ma igavesti!"
Kõikjal hakkasid helisema jõulukellad.
Ma ärkasin, sest oli saabunud hommik.
Ühel päeval tuli sõnum, et Betlemmas pidi sündima neitsi Maarjast Jumala poeg Jeesus. Üleüldine juubeldamine taevas muutus nüüd ülevoolavaks. Kõik inglid ja peainglid, seeravid ja keerubid, taeva väravavaht ja teised taeva elanikud panid oma igapäevased tööd kõrvale, et Jumala lapsele kingitusi valmistada. Kõik olid usinasti töö juures, ainult väike ingel mitte. Ta istus kuldse taevatrepi kõige ülemisel astmel ja ootas, pea kätel, sobiva kingituse jaoks head ideed. Aga nii väga, kui ta ka mõtles, ei meenunud talle midagi, mis oleks jumaliku lapse vääriline.
Suure ime aeg oli juba murettekitavalt lähedale nihkunud, kui talle lõpuks päästev mõte tuli. Sel imelisel päeval tõi ta oma kingituse ühe pilve tagusest peidikust välja ja asetas Jumala trooni ette. Seal oli ainult väike kulunud karp, aga see sisaldas kõiki neid imelisi asju, mis isegi Jumala lapsele rõõmu pidid valmistama. Nüüd lebas väike kulunud karp teiste paradiisi inglite kallihinnaliste kingituste seas. Need kingitused olid nii luksuslikud ja hingematvalt ilusad, et taevas ja kogu universum nende peegeldusest valgeks muutusid.
Kui väike ingel seda hiilgust nägi, muutus ta väga kurvaks. Ta tundis selgesti, kui vääritu oli tema kingitus. Kõige meelsamini oleks ta selle jälle tagasi võtnud, aga nüüd oli liiga hilja. Jumala käsi liikus juba kõikide kingituste kohal, peatus siis äkki ja langes alla – ning puhkas väikese ingli armetul kingil.
Väike ingel värises, kui karp avati. Jumala ning teiste taevaelanike silme ees lebas nüüd avalikult kõik, mida ta oli Jumala lapsele kingituseks toonud. Kuldkollaste tiibadega liblikas, kelle ta oli püüdnud mägedest ühel päikesepaistelisel päeval; taevasinine linnumuna, mille oli leidnud jõe poriselt kaldalt; ja rebenenud nahatükk, mis oli kunagi olnud tema truu neljajalgse saatja kaelarihm...
Väike ingel nuttis kuumi kibedaid pisaraid. Kuidas oli ta küll tookord arvanud, et nii tarbetud asjad võiksid Jumala lapsele meeldida. Paanilises hirmus pöördus ta ümber, et ära joosta ja end Taevase Isa jumaliku raevu eest peita. Kuid äkki ta komistas ja kukkus nii kohmakalt vastu pilve, et veeres Kõigevägevama trooni ette. Taevases linnas valitses nüüd rusuv vaikus, milles oli kuulda ainult väikese ingli südantlõhestavat nuuksumist. Siis kuulis ta Jumala häält, kes ütles: "See karp meeldib mulle kinkidest kõige rohkem. See sisaldab asju nii Maalt kui ka inimestelt – ja minu poeg on sündinud mõlemate kuningaks. Ma võtan sinu kingituse vastu Jeesus-lapse nimel, kes täna Betlemmas Maarjast on sündinud."
Järgnes hingemattev vaikus. Äkki hakkas väikese ingli karp helendama ebamaises valguses. Karbi sära muutus nii heledaks ja kiirgavaks, et see pimestas kõikide inglite silmi. Seetõttu ei võinud ükski neist näha, kuidas karp Jumala trooni eest üles kerkis. Ainult väike ingel nägi, kuidas see sädelev "miski" üle taevalaotuse siirdus ja jäi hiilgava tähena seisma talli kohal, milles oli sündinud laps.
Suure sügava metsa serval seisis väike onn. Onn oli ehitatud jämedatest palkidest ja selles oli ainult üks tuba. Sinna sisse sai minna männipuust ukse kaudu ja valgust andis väike ruudukujuline aken. Toa tagaseinas oli kividest laotud vanamoeline kamin.
Kuigi majake oli väike, oli see küllalt suur neile kahele, kes seal elasid. Üks neist oli vana valgejuukseline emake. Nii vana, et väikesed lapsed pool kilomeetrit eemal asuvas külas arvasid, et ta on sündinud vist samal ajal kui kõrged mäed ja hiigelkuused, mis müürina väikese onni taga seisid. Emakese näol olid sügavad kortsud. Kui lapsed oleksid mõistnud sealt lugeda, oleksid need võinud jutustada paljudest aastatest täis rõõmu ja õnne, ennastsalgavast armastusest ja murelikust valvamisest haigevoodite ääres. Ka vaiksest kannatusest, näljast ja külmast ning tuhandetest armastusetegudest teiste inimeste heaks. Aga sellist kirja vanaemakese näolt lapsed lugeda ei osanud. Nad teadsid ainult, et ta oli vana ja kortsulise näoga ja et ta käis ettepoole kummargil. Lapsed ei kartnud teda, sest ta naeratas alati lahkelt ja tal oli hea sõna igale lapsele, kes teekonnal külasse temaga kohtusid. Maja teiseks elanikuks oli väike tüdruk Greta. Ta oli nii särav ja rõõmus laps, et majakesest mööduvad rändurid nimetasid teda päikesekiireks. Greta oli ainus, kes vanale emakesele ta paljudest lastest ja lastelastest alles oli jäänud.
Nad elasid väga lihtsalt. Metsast korjasid nad endale kütet ja toitu said nii, et vanaema käis suvel külatöödel abiks, talvel aga kudus külarahvale kindaid ja sukki.
Talv oli saabunud. Greta ja vanaema tõusid ühes päikesega nagu tavaliselt. Pärast hommikupudru söömist läks vanaema oma tavalisele tööle – metsa kütet korjama. Öine tuul oli palju oksi maha murdnud ja vanaema oli tänulik, et nüüd saab jälle sooja toa. Onni taga oli väike aiamaa, kus vanaema kasvatas kartuleid, kaalikaid ja sibulaid. Greta oli seal suvel ametis neid rohides ja kastes ning väike saak pandi talveks hoolega kõrvale. Selle vähese juures olid nad õnnelikud, sest nad armastasid teineteist väga. Kui vanaema oli külas abiks või läks valmis tööd ära viima ja kudumiseks uut lõnga tooma, oli Greta pikad ajad üksinda. Siis kuulas Greta tuule laulu kuuseokstes ja püüdis järele laulda. Suvel laulis ta lindudega võidu ja oli osav nende laulu järele aimama. Ta kõneles ka varjudega, mis aknast mööda libisesid, ja tähtedega, mis läbi väikese ruuduga akna tuppa paistsid.
Vahel, kui ilm oli ilus või kui vanaemal oli palju kudumistööd külla viia, võttis vanaema Greta kaasa. Ükskord juhtus minek just jõulueelsele nädalale ja Gretal oli nüüd palju põnevat näha. Küla kaupluseaken oli Greta meelest kui imede maailm. Ta arvas, et ta iialgi ei väsi vaatlemast ilusaid nukke, mänguloomakesi ja muid mänguasju. Aga kõige toredam oli säravate ehetega jõulupuu.
Õhtul, kui nad olid söönud küpsekartuleid soolaga ja kui Greta oli pesnud nõud ja pühkinud põranda, võttis ta oma väikese toolikese ja istus vanaema põlvede juurde. Vanaema pani kõrvale suure Piibli, mida ta oli lugenud, võttis välja oma kudumistöö ja ütles naeratades Gretale: "Noh, kallis Greta, vanaema kuuleb!"
"Vanaema," ütles Greta aeglaselt, "varsti on jõulud, eks?"
"Jah, kallis!" ütles vanaema. "Ainult viis päeva on veel jõuludeni jäänud." Seejärel vanaema ohkas, kuid Greta oma õhinas ei märganud seda.
"Mis sa arvad, vanaema, mida ma nendel jõuludel kingiks saan?" küsis laps ärevalt vanaemale otsa vaadates.
"Oh lapsuke, lapsuke!" ütles vanaema pead raputades. "Sel aastal ära oota küll midagi jõuluks!" Vanaema mõtles kurvalt sellele, et ta oli tahtnud kududa Gretale jõulukingiks kirjud kindad. Lõngki oli selleks juba valmis – hea perenaise poolt lubatud. Aga seda võis saada alles pärast jõuluõhtut, sest vanaema pidi enne valmis saama lubatud kinda- ja sokipaari külasse...
Greta aga rääkis edasi. "Mõtle ometi, vanaema, kui palju mänguasju ma küla poeaknal nägin. Kas sealt tõesti ühtki minule ei tule?"
"Oh armas aeg! Need mänguasjad on kallid, meil selleks raha ei ole," ütles vanaema kurvalt.
"Aga võib-olla mõni laps, kellel on palju mänguasju, tahaks saata mulle ühe..."
"Armas laps!" lausus vanaema Greta kuldseid juukseid silitades. "Sinu süda on täis armastust. Sina oleksid küll valmis igale poole jõulurõõmu viima! Aga neil külalastel pole midagi muud meeles kui see, mida nad ise loodavad kingituseks saada, ja nad mõtlevad ainult enestele." Vanaema ohkas ja raputas pead.
"Hea küll, vanaema," ütles väike tüdruk nüüd juba tõsisema häälega. "Aga võib-olla saan ka mina ühe jõuluüllatuse, olgu see kui väike tahes." Ja toolilt üles hüpates lisas: "Aga kas ma ei võiks korjata mõned kuuseoksad ja viia need vanale haigele mehele, kes elab veski lähedal, nii et ka temal oleks jõuluajal toas hea kuuselõhn?"
"Jah, mu väikseke, tee seda!" lausus vanaema. "Aga ise ära küll midagi oota."
"Vanaema!" hüüdis Greta särava naeratusega. "Sa unustad hiilgavad jõuluinglid, kes sel ööl, kui sündis Jõululaps, alla maa peale tulid ja imeliselt laulsid. Inglid on nii armsad ja head ega unusta ühtki last! Ma palun täna õhtul tähekest, mis alati meie aknasse paistab, et ta tuletaks mind inglikestele meelde! Tähed on ju kõrgel üleval ja nad on kindlasti inglitega tuttavad!"
Vanaema ohkas ja sosistas: "Vaene laps!" Aga Greta pani käed ümber vanaema kaela ja ütles: "Oi, vanaema! Kui sa vestleksid ka nii palju tähtedega kui mina, siis sa ei oleks jõuluõhtul nii kurb." Seejärel keerles Greta vanaema ees, näidates, kuidas lumehelbed päeval tuules tantsisid. Tüdruk oli selle tegevuse juures nii koomiline, et vanaema unustas korraks oma mured ja naeris koos Gretaga lumetantsu üle.
Päevad möödusid ja saabus jõululaupäeva hommik. Greta koristas hoolikalt väikese toa, sest vanaema oli teda kasvatanud hoolsaks väikeseks perenaiseks. Nüüd oli Greta metsas – õnnelik ja vaba nagu linnuke. Ta oli ametis vanaemale jõuluüllatuse valmistamisega. Aga kõigepealt korjas ta ilusaid kuuseoksi, mis olid tema käe ulatuses. Ta kavatses need viia vanale haigele mehele, kes elas veski lähedal.
Rõõmsale tüdrukule tundus päev lühikesena. Kui vanaema väsinuna külast tuli, nägi ta, et ukse ümber oli kuuseokstest pärg. "See on sulle tervituseks, vanaema!" hüüdis Greta. "Meie vana armas kodu tahab sulle õnnistatud jõulupühi soovida."
Vanaema naeris ja suudles väikest tüdrukut, kui nad ukse avasid ja tuppa astusid. Siin oli vanaema ootamas uus üllatus. Voodisambad olid kaunistatud pohlaokstest pärgadega ja kaminal piilusid kuuseokste vahelt pihlakakobarad. Lihtne kaunistus tegi väikese ruumi pidulikuks ja kauniks. Greta laulis ja plaksutas käsi, hüppas ja tantsis rõõmust, sest vanaema oli nii lõbus ja üllatunud.
Pärast õhtusööki istus Greta jälle oma armsale pingikesele vanaema põlvede juurde ja pani oma väikesed pehmed käed vanaema põlvedele. Ta palus, et vanaema jutustaks talle, kus sündis Jõululaps ja kuidas inglid oma imeilusat laulu laulsid. Vanaema jutustas ka, kuidas terve taevas täitus imelise valgusega, millist keegi varem polnud näinud. Gretale oli sellest jutustatud juba palju kordi, aga ta tahtis seda jälle kuulda.
Kui jutustus lõppes, istusid nad veidi aega vaikides. Seejärel ütles vanaema, et on aeg magama minna. Ta tõmbas pikkamööda jalast ära oma suured puukingad, nagu neid seal maal kantakse, ja pani need kamina kõrvale. Greta vaatles paar minutit mõtlikult vanaema puukingi ja ütles: "Vanaema, mis sa arvad, kas täna öösel mõtleb keegi ka meie peale?" – "Ei, lapsuke, seda ei tee keegi. Meil pole kedagi, kes meie peale mõtleks." – "Aga vanaema, jõuluinglid mõtlevad küll meie peale, seda ma tean. Ma panen ühe sinu puukinga välja aknalauale, nii et inglid näeksid, kui nad siit mööduvad. Ma olen kindel, et tähekesed jutustavad inglitele, et puuking on välja pandud ka meie aknale." (Sel maal oli kombeks, et jõuluööl pandi välja puuking ja naabrid panid sinna vastastikku kingitusi.)
"Oh sa rumal lapsuke!" ohkas vanaema. "Ei tule sinna kinga sisse midagi. Saad ainult ühe raske pettumuse."
Greta aga haaras kinga, avas ukse ja ruttas õue. Oli väga pime. Vaikselt langes lumehelbeid. Greta oleks tahtnud oma tähte näha, aga vali tuul piitsutas raskeid lumepilvi, nii et midagi polnud näha.
"Pole viga," ütles Greta vaikselt. "Tähed on ju seal üleval ka siis, kui mina neid ei näe, ja ega jõuluinglid ju lumetormi ei karda."
Just sel hetkel lahutas pilvi tuul, nii et nähtavale tuli müstiline lapike taevast ja selle keskel säras Greta lemmiktäht.
"Oi, väike täht!" hüüdis laps. "Ma teadsin, et sa seal oled, kuigi ma sind ei näe! Kas sa tahaksid sosistada jõuluinglitele, kui nad siit mööda lähevad, et väike Greta tahaks nii väga väikest jõulukingitust, kui neil on midagi üle jäänud, ja et Greta pani ka puukinga aknalauale."
Nüüd tõusis tüdruk varvastele ja upitas raske kinga aknalauale. Seejärel lipsas ta vanaema juurde sooja tuppa. Enne puhkama heitmist tänas Greta õhtupalves Taevaisa, et Ta oli saatnud maailma Jeesuse, kes õpetas inimestele armastust ja heasoovlikkust.
Järgmisel varahommikul ärkas väike Greta lauluhäälte peale. Kuulatades sai ta aru, et koolipoisid laulsid külatänaval jõululaule. Greta hüppas voodist välja ja riietus kiiresti, ise tasakesi külalaste laulule kaasa lauldes. Vanaema riietus aeglaselt. Väike tüdruk aga avas juba ukse ja jooksis välja vaatama, kas jõuluinglid olid midagi vanaema puukinga sisse pannud.
Kõik oli kaetud paksu lumega – puud, kännud, teed ja lagendikud. Kogu ümbrus oli nagu muinasjutumaa. Greta sumpas läbi lume, ronis akna kõrval olevale kivile ja tõstis puukinga ettevaatlikult üles. Kingalt mahavarisenud lumi tegi lapse käed külmaks ja märjaks, aga ta ei pannud seda tähelegi. Kätt kinga sees hoides jooksis ta kiiresti majja tagasi.
"Vanaema, sa ei uskunud, et jõuluinglid meid meeles peavad!" hüüdis ta. "Aga vaata ometi, nad tegid seda! Siin kinga sees on imearmas väike linnuke!"
Vanaema tuli lähemale ja vaatas. See oli väike punapuguline leevike, kelle tiib oli öises tormis viga saanud ja kes oli vana puukinga kuivas ninas varju otsinud. Vanaema võttis õrnalt Greta käest linnu ja kinnitas linnu vigastatud tiiva pehme sidemega osavalt keha külge. Ikka selleks, et linnukese tiib rabelemise ja asjatute lennukatsetega rohkem viga ei saaks. Siis näitas vanaema Gretale, kuidas linnule kamina juurde pehmet pesakest teha. Peale hommikusööki söötis Greta väikest jõulukülalist raasukestega.
Kui valgenes, viis Greta korjatud kuuseoksad veski lähedal elavale vanale haigele mehele ja sai pisarates tänuliku pilgu osaliseks. Koju jõudnud, nägi Greta, et väike külaline oli rahulikult magama uinunud. Varsti avas ta aga jälle silmakesed ning Greta andis talle süüa ja juua. Linnuke ei kartnud last, vaid lubas tal oma siidpehmeid hõbedasi sulgi silitada. Sel õhtul õpetas vanaema Gretale uue jõululaulu ja jutustas uue jõulujutu. Greta tegi ka linnukesele kummalise jõulujutu. Linnuke pööras oma pead nii naljakalt siia- ja sinnapoole, et Greta ja vanaema pisarateni naerma puhkesid.
Kui vanaema ja väike tüdruk ööpuhkuseks valmistusid, pani Greta pehmed käsivarred vanaema kaela ümber ja sosistas: "Kui ilus jõulupüha meil oli! Kas saab veel midagi kaunimat olla kui jõulud!"
"Ei, lapsuke, ei!" ütles vanaema. "Sellistele armastavatele südametele nagu sina, ei ole midagi kaunimat."
Th. Boset
Tõlkinud V. Arder
Koos karjastega tuli lauta ka väike Joonatan. Ta vaatas Jeesuslast ja Jeesuslaps vaatas teda. Joonatanil tulid pisarad silma.
“Miks sa nutad?” küsis Jeesus.
“Mul ei ole sulle kinki,” nuuksus Joonatan.
“Sa võid mulle sellegipoolest midagi kinkida,” ütles Jeesus. “Ma tahaksin sinu käest saada kolme asja.”
Joonatanil oli ettepanek valmis.
“Minu uus mantel, punane elektrirong ja kõige ilusam pildiraamat!”
“Ei!” naeris väike Jeesus. “Neid asju ma ei vaja. Mitte selleks ei ole ma maa peale tulnud. Tahaksin sinult hoopis midagi muud.”
“Mida siis?” küsis Joonatan uudishimulikult.
“Kingi mulle oma viimane kontrolltöö,” ütles Jeesus üsna tasa.
Joonatan ehmatas.
“Jeesus!” sosistas ta. “Selle eest ma sain “kahe”!”
“Sellepärast ma seda tahangi!”
“Aga miks?” oli Joonatan imestunud.
“Sa peaksid tooma mulle kõik, mis sul elus on untsu läinud. Lubad sa seda mulle?”
Joonatan oli väga üllatunud, kuid noogutas siiski.
“Ma tahaksin endale ka sinu piimakruusi.”
“Aga ma tegin selle täna hommikul katki!” oli Joonatan ehmunud.
”Too see kruus mulle sellegipoolest. Too mulle kõik, mis su elus on purunenud. Ma teen need asjad jälle terveks. Annad sa oma kruusi mulle?”
“Jah, kui sa seda soovid.”
“Mul on veel kolmas soov,” ütles Jeesus. “Too mulle see vastus, mida sa emale vastasid, kui ta küsis, kuidas piimakruus katki läks.”
Nüüd pani Joonatan oma pea sõime äärele ja nuttis kibedasti.
“Ma... ma...” suutis ta vaevaga kuuldavale tuua. “Ma ütlesin, et kruus kukkus maha, aga ma ise lükkasin selle suure vihaga laua pealt alla.”
“Ma tean,” ütles Jeesus. “Too mulle kõik oma valed, pettumused, viha ja pahateod. Kui sa nendega minu juurde tuled, annan ma kõik andeks ja aitan sind. Ma teen sind halvast vabaks ja võtan sind vastu kõigi su nõrkustega. Kas sa lubad seda sulle minu poolt kinkida?”
Joonatan kuulas ja imestas. Nüüd põlvitas ta ja tema süda sai rõõmu täis.
Väike Eevi oli kuulnud, et neile lastele, kes on eriti head ja sõnakuulelikud, tuleb jõuluajal Jõululaps külla. Ta soovis väga, et Jõululaps ka neile tuleks. Sellepärast püüdiski ta nii hea laps olla, kui vähegi oskas: tegi kõik, mis kästi, aitas ema ega tülitsenud oma väikese õega.
"Ema," küsis ta tihti, "mis sa arvad, kas Jõululaps tuleb ka meile külla?"
"Kui sa hea laps oled, küllap Ta siis tuleb," vastas ema.
Lõpuks saabuski jõululaupäev. Evi ärkas hommikul juba vara, ilma et keegi teda äratanud oleks. Nii suur oli ootusärevus.
"Ema, kas täna on see päev, kus Jõululaps võib külla tulla?"
"Jaa, mu kallis!"
Eevi kauples endale kohe hommikul selga uue kleidi. Niipea kui valgeks läks, istus ta akna alla ootama, et juba kaugelt näha, kui Jõululapsuke tuleb.
Päev veeres omasoodu. Kõigil oli kiire ja toimetusi palju. Ainult Eevi istus vaikides akna all. Vahepeal tikkus küll tüdimus kallale, aga mõte, et Jõululaps võib tulla, nii et tema ei näegi, ei lubanud teda oma vaatepostilt lahkuda.
Siis hüüdis ema: "Eevikene, ole hea laps ja tule kuivata mul toidunõud ära. Mul on täna nii palju tegemist!"
Eevi ei tahtnud küll sõnakuulmatu olla, kuid kuidas sa lähed ära akna juurest, kui äkki just sel ajal tuleb Jõululaps! Nii jäigi ema soov täitmata. Ema seda uuesti ei korranud ja Eevi jäi varsti rahulikuks, et küllap ema ise selle asja ära tegi.
Eevi väike õde ei olnud aga sugugi rahul, et Eevi kogu päeva ainult akna all istus.
"Eevi, tule ometi minuga mängima! Kõigil on täna nii kiire ja mul on igav."
"Ma ei saa, ma ootan Jõululast," oli kiire vastus.
Õde mangus edasi: "Luba siis mind vähemalt oma nukunurka mängima minna!"
"Ei, seda sa täna küll teha ei tohi," kohkus Eevi. "Ma tegin just eile selle korda ja sa ajad jälle segamini. Kui jõululaps tuleb, peab ju kõik korras olema."
Väike õeke läks kurva meelega ära. Eevigi tuju polnud enam kuigi hea. Ta muutus isegi juba kärsituks: miks Jõululaps ometi ei tule?
Päev hakkas juba hämarduma ja isa jõudis oma käikudelt koju tagasi.
"Eevi!" hüüdis isa. "Kas sa ei tahaks tulla minuga kaasa naabrivanaema juurde. Ta on haigeks jäänud. Lähme teda vaatama ja viime talle ka pisut jõulurõõmu."
Igal muul päeval oleks Eevi suure rõõmuga selle tee ette võtnud, sest naabrivanaema oli väga armas. Ta oli tihti lastele ilusaid jutte rääkinud ja kommigi andnud ning lapsed armastasid teda. Aga täna...
Aga kui jõululaps tuleb sel ajal... "Ei, ma ei tule!" hüüdis Eevi isale.
"Kahju küll," vastas isa ja võttis kaasa hoopis noorema õekese.
Kätte jõudis kirikusse mineku aeg. Eevi ei tahtnud veelgi akna juurest ära tulla, ehkki oli juba pime ja enam polnud midagi näha. Ema aga ütles, et kirikus on Jõululaps kindlasti. Nüüd pani Eevi end riidesse ja läks koos teistega jõulukirikusse. See oli tavaliselt kõige ilusam osa jõuludest. Suur orel mängis ja kõik inimesed laulsid jõululaule. Kirikus olid kõrged kuused, millel särasid küünlad. Aga täna nagu ei pannudki Eevi kõike seda tähele. Ta vaatas aina ringi, et näha, kas kusagilt ei paista Jõululast.
"Küll ma kutsun ta ka meile, kui Teda näen," mõtles ta. Jõulujutluse ajal oli ta hoopis hajameelne ega kuulnud üldse, mida onu rääkis.
Teenistus lõppes, ilma et Eevi oleks kusagil Jõululast näinud. Koduteel oli ta väga vaikne ja mõtlik. Peast käisid läbi mitmed mõtted. "Võib-olla ma polnud siiski nii hea laps, et Jõululaps ka meile tuleks," mõtles ta. "Aga ma ometi ju nii püüdsin..."
Peale õhtusööki süüdati kuusel küünlad. Nii nagu ikka, lauldi koos jõululaule ja lapsed ütlesid oma salme. Kuuse alt leidis igaüks ka endale kingituse. Eevi sai suure ilusa nuku, mis pani silmad kinni, kui magama pandi, ja millel sai riideid vahetada. Väike õde sai karumõmmi. Mõlemad lapsed said veel toredad raamatud ja kommi. Kõige selle üle oli Eevil hea meel, kuid pettumus oli ikka suur, et Jõululapsuke ei tulnudki neile.
Nüüd oli aeg nii kaugel, et lapsed viidi magama. Eevi pani oma uue nuku voodi juurde, kuid voodisse heites ohkas ta sügavalt. Väsimus oli juba suur ja peagi magasid mõlemad lapsed magusat und.
Öösel nägi Eevi väga kummalise unenäo. Ta nägi, et korraga seisis tema voodi juures üks lapsuke. Tal olid pikad lokkis juuksed ning väga lahked ja armsad silmad. Eevi lausa kohkus alul lapsukest nähes, sest oli ju öö ja kõik uksed olid lukus. Lõpuks ta küsis:
"Kes sa oled? Ja kuidas sa öösel siia said?"
"Mina olengi Jõululapsuke, keda sa ootasid," tuli vastus. "Aga ma ei tule tänapäeval enam sellisel kujul nagu esimesel jõuluööl või nagu sa piltidel oled harjunud nägema, aupaiste ümber pea, et kõik mind ära tunneksid. Ma tulen nüüd hoopis teisiti. Kes mind ära tunnevad, nende juurde saan ma tõesti jõulukülaliseks minna. Ma käisin täna kolm korda ka sinu juures ja sa ei tundnud mind ära."
"Kuidas? Millal?" hüüdis Eevi. "Ometi ma ootasin sind ju terve päeva."
"Ma tean seda. Kuid selle ootamise juures jätsid sa mitmed asjad tegemata. Esimene kord tulin ma sinu juurde ema kaudu, kes sinult abi palus. Sa jätsid selle tegemata. Teine kord tulin ma sinu juurde õe kaudu, kes kutsus sind endaga mängima. Ja jälle ei võtnud sa mind vastu, vaid saatsid oma õekese kurvalt ära. Kolmas kord tulin ma sinu juurde isa kaudu, kes kutsus sind kaasa haige naabrivanaema juurde. Seegi kord pidin ma kurvalt lahkuma, sest sellelegi kutsele jätsid sa vastamata.
Nüüd hakkas Eevi nutma: "Kallis Jõululaps! Ma olen tõesti täna halb tüdruk olnud. Kas sa saad mulle andestada! Jää nüüdki natukesekski minu juurde! Ma ootasin Sind ju nii väga. Tule, ma annan sulle kingiks oma kõige ilusama nuku."
Jõululaps naeratas: "Andestada võin ma sulle küll, sest sa oled seda palunud. Aga sinu nukku ma ei vaja. Ma tahaksin sinu käest hoopis ühte teist kingitust. Ja kui sa seda mulle ei keela, võin jääda sinu juurde alatiseks."
"Mis see on, ütle ruttu!" hüüdis Eevi õhinal.
"See on sinu süda," vastas Jõululaps.
"Minu süda!" küsis Eevi imestunult. "Aga kuidas ma saan seda välja võtta ja sulle anda?"
"Ei, mitte nii ma ei mõelnud. Kui sa oled nõus kinkima mulle oma südame, tähendab see, et sa oled nõus, et ma sünnin sinu südamesse, nagu sündisin kord Petlemma laudas. Siis tuleb sul nõus olla, et sellest ajast peale elan ma sinu südames ja juhin kogu sinu elu. Sul tuleb olla mulle kuulekas, sest kui sa seda ei ole ja lubad enda tahtmisel südamesse tulla, ei ole mulle seal enam ruumi. Sinu tahe ja mina ei mahu koos sinu südamesse. Seda tähendabki südame kinkimine mulle, et sa oled nõus loobuma oma tahtest ja allud kõiges minu tahtele."
"Aga kui ma ei suuda – nagu täna," sõnas Eevi tasa.
"Ära karda, kui sa seda kõigest südamest soovid, siis ma aitan sind ja annan sulle jõudu," vastas Jõululaps. "Kingitus on alati vabatahtlik, seda ei saa sundida. Sellepärast tuleb sul endal otsustada, kas sa tahad mulle seda kingitust anda või ei."
Eevi jäi hetkeks mõttesse ja ütles viimaks: "Jah, tahan. Tule ja sünni ka minu südames ja juhi kogu mu elu!"
Kui Eevi uuesti silmad avas, ei näinudki ta enam Jõululast oma voodi juures. Kuid südames oli imeline rahu ja rõõm, mida ta kunagi varem polnud tundnud.
Hommikul jutustas Eevi oma huvitavast unenäost ka emale. Et see oli tõesti rohkem kui tavaline uni, seda tunnistasid Eevi säravad silmad.
"Nii et Jõululaps tuli siiski ka sinu juurde," ütles ema, "ainult hoopis teisiti, kui sa arvasid,"
"Ta tuli mitte ainult korraks, vaid alatiseks," lisas Eevi.
Seda, et Jõululaps tõesti oli Eevi südames endale eluaseme leidnud, näitasid järgnevad päevad. Eevi püüdis olla kõigiti kuulekas vaiksele häälele oma südames ja mitte maad anda oma tahtele. Ja Jõululaps Jeesus aitas teda.
Kui sinagi tahad näha Jõululast, anna Talle kingiks oma süda. Siis tuleb Ta sinu juurde mitte ainult jõulude ajal, vaid alatiseks.
Pärja ja Pärt olid väsinud ning pahas tujus. Jah, nad olid nii väsinud ja pahas tujus, et ema lõpetas oma triikimistöö ja lükkas korvi puhta pesuga seina äärde. Seejärel kutsus ema kaksikud enda juurde ja istus nendega verandale. Ema teadis, et halvale tujule järgnevad varsti riid ja pisarad. Seda oli vaja ära hoida.
"Ma tahaksin..." algas Pärja.
"Ma tahaksin..." ütles Pärt.
"...et homme oleksid jõulud!" laususid mõlemad korraga. Ema naeris:
"Sellepärast siis see paha tuju! Te ei suuda jõulusid ära oodata. Aga kas te olete jõuludeks ka ette valmistanud?"
Kaksikud noogutasid.
"Loomulikult," ütles Pärt. "Minu soovisedel on ammu valmis. Ja Pauli jaoks on mul laevamudel. Ma tean, et tema kingib mulle mänguraudtee. Mul on veel mõned asjad. Jah, mina olen küll jõuludeks ette valmistanud."
"Mina ka," sõnas Pärja. "Juba nädal tagasi sain kõik tehtud. Möödas on adventpühad ja jõululaule hakkasime õppima hästi varakult."
"Nüüd siis soovite, et homme oleksid jõulupühad," lausus ema mõtlikult.
"Ka mina sooviksin endale midagi."
"Mida sa sooviksid?" küsis Pärt. "Kas sa sooviksid uut õmblusmasinat?" küsis Pärja.
"Ei!" vastas ema. "Ma sooviksin, et inimesed lõpetaksid pideva ringijooksmise ja muretsemise, et nad võtaksid askelduste asemel aega ning mõtleksid jõulude üle tõsiselt järele. Ma sooviksin, et kõik inimesed teeksid jõuludeks selliseid ettevalmistusi, mis annavad jõuludele õige mõtte."
"Meie pühitseme jõulusid ju sellepärast, et Jeesus on sündinud. Eks, ema?" küsis Pärja.
"Ja sellepärast, et karjased tulid lauta väikest Jeesust vaatama," ütles Pärt.
"Jah, sellepärast pühitseme jõulusid," vastas ema. "Aga selle juurde kuulub siiski rohkem. Me peame olema rõõmsad ja tänulikud, et jõuluööl Petlemmas Jeesus-lapse siia ilma saabumine ei tähenda sedasama nagu ükskõik millise lapse sünd. Selle lapse sünniga tähistame Jumala Poja saabumist, kes näitas oma sõnade ja tegudega, et suurimaks kingituseks meile on Jumala armastus."
"Sellest ma aru ei saa," ütles Pärt.
"Mina oleksin tahtnud olla seal väljal karjaste juures, kes ingli jutu peale ära kohkusid."
"Mina sooviksin teada, miks Jeesus pidi laudas sündima," mõtiskles Pärja.
"See ongi oluline," lausus ema. "Meil tuleb aega võtta, et jõuludeks õigesti valmistuda ja paremini mõista, miks me pühitseme jõule. Tulge, mängime pisut. Mängu nimi on "Ma tahaksin...". Nüüd räägime kõigest, mida soovime, et end jõuludeks tõeliselt ette valmistada."
"Hea küll!" ütles Pärt. "Ma oleksin tahtnud olla seal väljal ja kuulda ingleid laulmas "Au olgu Jumalale kõrges!". Ei tea, mis tunne mul oleks küll olnud."
Pärja mõtles silmapilgu. "Ma oleksin tahtnud näha, kuidas Maarja esmakordselt väikese Jeesuse sülle võttis. Oleksin tahtnud ka teada, mida ta mõtles, kui väikest Jeesust vaatas – mis temast küll saab, kui ta suureks saab, ja mida ta läbi elab."
"Mina sooviksin teada, mida Maarja ja Joosep mõtlesid, kui kuulsid, et selline laps just neile pidi sündima. Ja kuidas nad mõtlesid teda Jumalale meelepäraselt kasvatada," ütles ema.
"Me võiksime igal päeval jõululoost ühe osakese lugeda ja selle üle vestelda," tegi Pärja ettepaneku.
"Tõepoolest!" hüüdis Pärt. "Me oleme seda juba nii tihti kuulnud, et see oleks nagu ühest kõrvast sisse ja teisest välja läinud. Mängime nii, nagu oleksime ise sel ajal elanud, ja mõtleme järele, kuidas see meile oleks tundunud."
"Nõus!" ütles ema. "Alustame kohe ja loeme Luuka evangeeliumist teisest peatükist esimesed salmid, kus on juttu Joosepi ja Maarja minekust Petlemma. Tood sa mulle Piibli, Pärt?"
Kas sul on ka vahel nii läinud nagu Pärjal ja Pärdil? Võib-olla mõtled sinagi välja, mida sa sooviksid, et end jõuludeks hästi ette valmistada. Loe jõuludeni jäänud päevade igal õhtul paar salmi Luuka evangeeliumi 2. peatükist, salmid 1–20, ja mõtle järele, milles ilmnes Jumala armastus neile, kes Talle sõnakuulelikud olid. Võib-olla hakkab ka sinus helisema laul "Au olgu Jumalale kõrges!".
Jumal, me täname Sind suure armastuse eest, et Sa saatsid oma Poja ja näitasid, kui väga Sa meid armastad.
Sina täidad oma tõotused ustavalt. Me täname, et Jeesus oli valmis oma elu ja surmaga näitama, et Sinu plaani ei saa muuta ükski kurjuse jõud. Täname, et jõulud on rohkem kui ühe lapse sünni pühitsemise aeg. Täname ka, et jõulupühade ajal saab Sinu armastus meile eriti selgelt nähtavaks.
Oli hämar talvehommik, kui väike Mall ärkas ja oma voodis istuma tõusis. Tuba oli nii võõras ja imelik. Aknaruut oli heledam ja sealt piilus sisse särav täheke. Mallele tundus, et täheke pilgutas talle silma ja ütles: "Mäletad, mida sa pidid tegema täna varahommikul, enne kui teised tõusevad?" Jah, Malleke mäletas. Küllap see mure teda ärataski nii vara. Aga tuba oli selles hämaruses võõras!
Mall kuulis teise seina äärest magusat unenohinat. Õigus, seal oli ju vend Rein! Küll on hea, et ta seal on! Malleke vudis oma pikas öösärgis üle põranda Reinu juurde.
"Rein! Kuule, Rein!" sosistas Malleke ärevalt. "Tõuse, Rein, tee silmad lahti, ma kardan!" Rein aga nohises ja magas edasi.
"Kuule, Rein, tee silmad lahti!" oli Malleke nutma puhkemas.
Ta raputas venda õlast ja Rein avas silmad. "Mall, sina! Mida sa siin nii vara teed?" kähises Rein uniselt.
"Ah, Rein! Ma pean söögituppa suure kapi juurde minema!"
"Miks sinna?"
"Ma tahan küpsised tagasi panna!"
"Mis küpsistest sa räägid, Mall?"
"Vaata, ema tõi küpsiseid ja pani need söögituppa kappi. Ma ikka käisin ja võtsin sealt ükshaaval ja eile tundsin, et ainult mõni küpsis on veel alles. Nüüd tahtsin küpsised tagasi panna, et ema ei näeks."
"Aga kust sa said need küpsised, mida sa tagasi panna tahad?"
"Aili-tädi andis mulle eile 2o kopikat ja ma ostsin selle eest." Nüüd oli Mallel juba nutt üsna käes, kui ta katkendlikult edasi rääkis.
"Aga Aili-tädi ütles, et ainult puhas süda näeb Jõululast. Ma pean need küpsised tagasi panema!"
Rein tõusis, silitas õekese pead ja võttis ta sülle.
"Noh, lähme siis koos! Kus need küpsised sul on?"
"Voodis padja all!"
Muljutud küpsisekott leitigi ja Rein astus koos Mallega tasahilju söögituppa. Seal oli suur toidukapp ja peaaegu tühjakssöödud küpsisekott. Krõbinal kukkusid küpsised kotti ja krõpsuga läks Malle süda kergemaks.
"Kas lähme nüüd jälle magama?" sosistas Rein.
"Jah! Aga ei... see kümme kopikat!"
Mall hakkas uuesti nutma.
"Mu süda on ikka veel must ja ma ei näegi Jõululast!"
"Ole nüüd tasa, isa-ema kuulevad viimaks! Mis kümme kopikat seal veel on?" nõudis Rein.
"Ema saatis mind ükskord poodi ja ma sain kümme kopikat tagasi," seletas Mall nuuksete vahel. "Ema ei küsinud ja mina ei andnud seda raha emale, vaid hoidsin kinda sees. Ma tahtsin pärast kommi osta. Ükskord kelgutades võtsin kindad ära ja pärast seda raha enam ei olnud!"
"Ema ei mäletagi ju, kui ta pole küsinud," püüdis Rein õekest lohutada.
"Ei, Rein! Jõululaps nägi seda küll ja nüüd on mu süda must!"
Malle nutt ehmatas Reinu. Kui õrn on õekese südametunnistus! Aga tema? Kohkudes mõtles Rein, mida tema kõik oli teinud ja varjanud ema eest! Mall ütles, et tema ei näe Jõululast! Aga Rein... kohmetult vaatas Rein nutvat õde ja ta südames oli imelik tunne. Kui palju oleks temal andeks paluda nii isalt kui emalt enne jõuluõhtut. Muidugi pole need sellised tühjad asjad, nagu Malle mured praegu.
Kui saaks õele need kümme kopikat anda! Aga Reinul pole endalgi...
"Aita mind, Rein! " nuuksus Malle.
Aita! Kuidas siis? Seal tuli Reinule meelde, et ema oli neil soovitanud iga mure puhul paluda Jeesust, et ta aitaks.
"Palvetame, Malleke!" ütles Rein tõsiselt. "Lähme magamistuppa tagasi ja palvetame."
"Ei, siinsamas! Rein, siinsamas!"
Nad langesid samas põlvedele, Mallekese käharpea ja Reinu uneturris tukk üsna ligistikku. Rein ei saanud veel sõnagi suust.
"Kallis Jõululaps, aita mu süda jälle puhtaks! Aita, et ma saaksin kümme kopikat ka emale tagasi anda. Ma tahaksin sind nii väga näha, kallis Jõululaps! Aamen!"
"Aamen!" ütles keegi ukselt ja tuli laste juurde. See oli ema, kes oli kuulnud askeldust ja vaikseid hääli söögitoas.
"Lapsed, ma kuulsin kõik! Jõululaps kuulis su palvet, kallis Malleke!" Ema võttis väkese Malle sülle. Kõvasti-kõvasti haaras Mall ema kaela ümbert kinni.
"Ema! Sa andsid andeks! Ma olen nii rõõmus! Nüüd näen ma küll Jõululast! Oh ema, kui hea on olla puhta südamega!"
"Jah, lapsuke, aga nüüd magage veel, sest isagi pole tõusnud!"
Rõõmsana puges Mall teki alla ja uinus varsti rahulikult magama. Teise seina ääres voodis aga rähkles Rein veel kaua. Temagi palvetas, aga tundis sealjuures, et enne, kui ta puhta südame õnnistuse saab, tuleb tal isalt ja emalt palju andeks paluda.
See on aga nii raske...
O. Luts
On jõuluöö. Antsuke puhkab voodikeses ja näeb uneski ilusaid asju, mis ta jõulupuu juures kingituseks on saanud. Seal ärkab ta korraga tasase muusika peale ja hõõrub oma uniseid silmi imeliku sinaka valguse käes, milles tema voodi näib hõljuvat. Siis arvab ta kuulvat kellegi hüüdu. „Tule, laps!“ kutsub teda keegi. Antsuke tõuseb istukile ja kuulatab. Kes kutsub teda nüüd öösel? Ja kuhu ta teda kutsub? Aga uuesti kostab sama hääl tema lähedalt, nagu seisaks hüüdja varjul jõulupuu taga, mis voodikese kõrval kuupaistel hiilgab.
Antsuke tuleb voodist välja ja käib naeratades ümber kuuse: seal on küll keegi tema omaksetest end peitnud ja naljatab temaga. Aga imelik – kuuse juures ei ole kedagi. Ainult jõulupuuehted kõrisevad tasa, kui Antsuke okste külge puutub. Ukse poolt aga hüüab jälle keegi: „Tule, laps! Tule!“ Poisike läheb. Ühes temaga hõljub imelik valgus ja on nagu teejuhiks, kuhu minna. Uksed avanevad iseenesest, vähemagi hääleta.
Antsuke on lävel ja vaatab kartlikult välja. Õues tuiskab. Lumekübemed mängivad seal väsimata oma ringmängu. „Tule, laps! Tule!“ kostab endine hääl. „Kuhu siis?“ mõtleb Antsuke. „Külm on ju.“ Ometigi ei suuda ta vastu panna imelikule kutsele. Ta astub lumiseid trepiastmeid mööda alla ja imestab, et tal ei ole sugugi külm. Paljaste jalgade all krudiseb lumi, aga tundub, nagu käiks ta pehmel soojal murul.
Majakese kõrvale väiksesse aeda läheb teekond. Aianurgas silmab Antsuke tumedat kogu. Lähemale minnes leiab ta, et see on naisterahvas, kes hoiab süles poolalasti last ja püüab teda soojendada oma hingeõhuga. „Ära nuta, ära nuta!“ ütleb ema lapsele. „Vaata, sealt tuleb laps, kes on ka alasti.“ – „Mispärast olete nii siin?“ küsib Antsuke võõrastelt. „Siin on ju külm!“ – „Meil ei ole mujale minna, Antsuke,“ ütleb lapse ema. „Kas teil siis kodu ei ole?“ – „Ei, meil ei ole kodu.“ – „Temal on ju külm,“ ütleb Antsuke, näidates lapse peale. Võtab siis oma ainsa katte, särgikese seljast ja ulatab võõrastele. „Aga sa ise?“ küsib ema lapsele särgikest ümber mässides. „Mul on kodu,“ vastab Antsuke ja tunneb, et tal on särgita veel soojem kui enne.
Lapsuke ema süles on sooja saanud ja hakkab rõõmsasti häälitsema. „Kuuled, Antsuke,“ ütleb ema, „ta tänab sind.“ Ja Antsukesel on võõra sõnadest ja lapse häälitsemisest lõpmata hea meel. Isegi kingitused ununevad ja soe voodike ja omaksed ja kõik, kõik unustab rõõmus andja. „Oodake, ma toon teile maiuseid jõulupuu küljest,“ ütleb ta ja jookseb kambrisse. „Kas teil oli ka jõulupuu?“ küsib ta tagasi tulles. „Ei, meil ei olnud jõulupuud,“ vastab lapsukese ema. „Oleme siin võõrad ja koduta, kust pidime saama jõulupuu! Õhtu saatsime mööda külmas laudas. Mu lapsuke magas sõimes karedatel heintel.“ – „Teil ei olnud jõulupuud, teil ei olnud jõulupuud!“ kordab Antsuke nukralt. Antsuke ei suuda aru saada, kuidas võivad jõulud olla jõulupuuta. „Oodake," ütleb ta siis, „ma toon teile jõulupuu.“ Antsuke jookseb uuesti tuppa, toob aeda väikese jõulupuu ja paneb võõraste jalge ette lumme. Ta ei jõua küllalt imestada imelikku valgust, mis hõljub ta ümber ja näib teda nagu kandvat.
Aga siis tuleb uus mure. Nad istuvad küll kuusekese juures ja vaatavad, kuidas jõuluehtes oksakesed tuule käes värisevad, kuid jõulupuu on pime. Kuidas saab süüdata siin küünlaid, kui tuul tule ära puhub? Seal naeratab laps ema süles ja sirutab käekesed välja. Kohe läheb kuusk valgeks. Okste küljes löövad särama taevatähed. Imelik valgus, mis käis ühes Antsukesega, levib nende üle. Tuul vaikib, lumekübemed muutuvad hõbedaseks ja liuglevad pikkamisi alla, kattes kuuse särava korraga. Lapsukese pea ümber hiilgab nagu päikesekiirtest pärg. Kui Antsuke üles vaatab, näeb ta seal lõpmatuse meres ingleid lendamas. Kostab imeilus tänulaul Sellele, kes tuli maailma kurbi trööstima. Kaua, kaua tahaks Antsuke istuda lapsukese juures ja kuulata inglite laulu.
Kuid läheneb hommik. Tähed kahvatuvad, imelik valgus kaob, laul jääb vähehaaval tasasemaks ja kostab nagu pehmest tuuleõhust kantuna kusagilt lõpmata kaugelt. Ema ja laps kaovad tähesäraga nagu ilus unenägu. Varsti ei näe Antsuke enam muud kui lapsukese ilusaid silmi ja päikesekiirtest punutud pärga. Nagu läbi udu sirutuvad kellegi pisikesed käed õnnistades Antsukese poole. Antsuke laskub põlvili ja loeb ema õpetatud hommikupalve.
Kaua ta nii on põlvitanud, seda Antsuke ei tea. Kui ta silmad avab, on jälle lumi ja tuisk tema ümber. Jõulupuu on kustunud, ehted kõrisevad abitult tuule käes, nagu paludes, et nad varju viidaks. Siis hüüab keegi. „Tule, laps!“ kutsutakse poisikest. Antsuke võtab kuusekese, läheb tuppa ja poeb voodisse.
„Kus su särgike on?“ küsib ema Antsukeselt hommikul. „Särgi andsin sellele pisikesele...“ Antsuke hakkab jutustama emale oma imelikku unenägu, kuid jääb korraga vait ja vaatab mõttes jõulupuu peale. Oli see siis tõesti unenägu? Ta paneb end ruttu riidesse ja tõttab aeda. Aias pole aga ühtki jälge ega tundemärki, et seal öösel keegi käinud oleks. Ainult tuul keerutab lumehelbeid vihisedes ringi ja ehitab hangesid. Kuid seal! Mida näeb Antsuke!
Aianurgas kasvab väike kuusk, mida keegi seal enne pole näinud. Õigus, just samal kohal istus ta öösel lapsukesega ja selle emaga. Igal jõuluööl hakkab pisike kuuseke aianurgas särama ja ta käharatel okstel hiilgavad taevatähed. Kui siis Antsuke kuuse juurde maha istub ja üles vaatab, näeb ta lõpmatus valgusmeres ingleid lendamas. Ühtlasi kõlab tänulaul Sellele, kes tuli maailma kurbi südameid trööstima. Ja kui läheneb hommik, kui tumenevad tähed kuuseokstel ja kahvatub imelik valgus, ilmuvad kaks ilusat lapsesilma päikesekiirtest punutud pärjas ja kellegi pisikesed käekesed sirutuvad õnnistades Antsukese poole.
Rännates läbi kõnnumaa, kuulsid Maarja ja Joosep kaugusest hobuste kapjade plaginat ja nägid sõdureid lähenemas. Nad ei teadnud, kuhu peitu pugeda, sest tee ääres kasvas ainult väike, kuid okkaline põõsas. Püha Perekond peitis end põõsasse.
Nüüd muutusid põõsa teravad okkad nii pehmeks, et need Jeesust ega tema vanemaid ei torkinud. Põõsa varjust kuulsid Jeesus, Maarja ja Joosep, kuidas sõdurid neid märkamata mööda ratsutasid.
Kui hobuste kapjade kaja enam ei kostnud, tuli Püha Perekond peidust välja.
Pärast Jeesus-lapse toitmist oli Maarja väga näljane. Koos Joosepiga palus ta mõnelt puult toitu, kuid neil ei olnud vilja. Nüüd sirutas põõsas, mille varjus nad olid peidus olnud, välja oma marjad ja pakkus neile, öeldes: “Sööge minu marju!”
Nii toitis põõsas Püha perekonda, kes põgenes kuningas Heroodese eest ja hiljem teekonda jätkas.
See põõsas oli kadakas.
Andes Jeesuse perele varju ja pakkudes toitu, sai kadakas Jumalalt õnnistuse. Ta omandas tugeva värskendava aroomi ega pea kunagi ilma marjadeta olema. Ühed marjad ei jõua veel maha kukkuda, kui samas teised juba kasvavad. Ja kui avate kadakamarja, on selle sees rist, sest ta on Jumala poolt õnnistatud.
Soome legend
Jõulud olid juba üsna lähedal ja kõik internaatkooli poisid vestlesid ärevalt, kuidas nad pühadeks koju lähevad.
"Jõuluõhtu on kõige toredam õhtu," lausus Pärt. "Siis tuleb külalisi ja saab ise külas käia – küll on lõbus!"
"Ma tean juba, et onu kingib mulle uued vahvad uisud," ütles Harri.
"Aga mina saan isalt mootorratta," pistis vahele Jüri.
"Kuule, Toomas, kus sina oma vaheaja veedad?" küsis Pärt.
"Ma jään siiasamasse," vastas Toomas vaikselt.
"Jääd siia kooli juurde? Miks siis sina koju ei lähe?"
"Mu kodu on liiga kaugel. Sõitmine sinna ja tagasi võtab kogu vaheaja."
"Kas sul lähemal kedagi sugulast pole, kelle juurde minna?"
Toomas raputas pead. "Nad kõik on seal," ütles ta kurvalt.
"Vaat kus lugu! Siis on sul küll kehvasti. Ma ütlen teile, poisid, kui mina ei saaks vaheajaks ja eriti veel jõuluks koju minna, siis ma lihtsalt istuksin maha ja sureksin ära."
"Pole viga," ütles Toomas. "Eks koduigatsus vaeva küll, aga ega sellepärast veel keegi ära ei sure. Kuidagi saab ikka hakkama. Ma loodan, et sul juhtub enne uut aastat veel midagi toredat või et üks hea haldjas..."
"Tänapäeval ei ole haldjaid," seletas Pärt. "Vaata, Tom, ma kirjutan parem oma emale, et ta lubaks sind minuga kaasa tulla!"
"Kas sa tõesti teeksid seda?"
"Igatahes. Ja kui ema lubab, siis on meil koos toredad päevad."
"Aga viimaks ta ei luba," kahtles Toomas.
"Minu ema pole niisugune, küll sa näed," kinnitas Pärt.
Ühel päeval tuli Pärdile emalt kiri. Poiss avas selle suures ärevuses. Seal seisis: "Mu poiss, mu armas Pärt! Mul on sulle kurb uudis. Su õeke Maaja haigestus raskelt sarlakitesse. Kahjuks ei tohi sa vaheajaks koju tulla, kuna võid nakatuda. Kui seda Maajaga juhtunud ei oleks, oleksin olnud väga rõõmus, nähes sind kodus koos oma sõbraga. Nüüd ei ole sul muud teha, kui kooli jääda. Saadame sulle kahekordse paki, mida sa oma sõbra Tomiga saad jagada. Kojutulekut see küll ei asenda, aga ma olen kindel, et sa oled vapper. Nii saad sa mulle sellel kurval ajal suureks abiks olla. Väike Maaja on tõesti väga haige. Mind rõõmustab siiski, et sa ei ole seal üksinda, vaid su sõber on sinu kõrval. Tervitustega ema."
Kui Pärt oli kirja läbi lugenud, mis kõigile tema jõuluootustele lõpu tegi, surus ta näo vastu koolipinki ja hakkas nutma. Toomas püüdis teda trööstida nii, kuidas oskas. Ta patsutas talle õlale ja sosistas kõrva lohutussõnu. Lõpuks andis Pärt kirja Tooma kätte. "Loe!" oigas ta.
Nüüd mõistis Toomas Pärdi mure põhjust. "Ära nii löödud ka ole! Asi oleks ju veel halvem võinud olla. Su isa ja ema ei ole nii kaugel kui minu omad. Ja kui Maaja saab terveks, võid sa koju minna. See on su emale praegu suureks abiks, kui ta teab, et sa võtad olukorda nii, nagu see on."
Ka klassijuhataja tuli poiste juurde ja ütles Pärdile: "Katsu seda asja nüüd helgemast küljest võtta: vaata, sul on võimalus koos oma sõbraga siin olla! Oleks tõesti olnud kurb, kui sa oleksid siia üksinda jäänud."
"Ikkagi olen ma väga pettunud," pomises Pärt, silmis pisarad.
"Muidugi. Olekski väga imelik, kui sa ei oleks. Aga katsu nüüd mõelda oma vaesele emale ja kirjuta talle nii rõõmus kiri kui võimalik."
"Jah," vastas Pärt, aga ta süda oli väga raske. Saabus viimane koolipäev ja üksi või kahekesi sõitsid poisid ära. Lõpuks olid Pärt ja Toomas suures majas kahekesi. Iialgi ei olnud see maja neile tundunud nii suurena.
"Küll on ikka vilets lugu," kurtis Pärt. "Mõtle, kui tore oleks olnud nüüd kodu poole sõita!“
"Mina jälle mõtlen, et oleks olnud imelik siia majja üsna üksinda jääda."
"Jah," vastas Pärt, "aga kui keegi väga koju minna tahab, ei mõtle ta poistele, kellel pole kuhugi minna."
Õhtu möödus kuidagi ja poisid läksid magama. Sel ööl nägid nad und oma kodudest ja magasid rahutult. Ometi püüdsid nad hommikul väga tublid olla – ja nii algas uus päev. See oli viimane jõulueelne päev. Üsna vara hommikul jõudis kohale suur pakk Pärdile, nagu ema oli lubanud. Pärast lõunasööki helises uksekell ja keegi küsis Toomast. Toomas kargas püsti, tormas siis vastu kõrgekasvulisele daamile ja hüüdis: "Tädike! Tädi Laura!"
Nüüd jutustas tädi, et nad olid onuga reisimas ja otsustasid koduteel sisse pöörata. Nad tahtsid Toomast kaasa võtta esimesse peatuskohta, kus nad pidid viibima ühe nädala. Nad teadsid, et Toomas ei jõua koju minna, ja tahtsid talle nüüd jõuluüllatust valmistada. Toomas pakkigu aga kohe oma asjad kokku ja tulgu nendega. Onu oli juba juhatajaga rääkima läinud.
Esimesel hetkel lõi Tooma nägu särama. Siis aga vaatas ta Pärdi poole, tõsines ja ütles tädile: "Kallis tädi, mul on küll väga kahju, aga ma ei saa tulla." – "Aga miks?"
"Ma ei saa Pärti siia üksinda jätta," lausus Toomas mehiselt. "Kui mina oleksin pidanud siia üksinda jääma, kirjutas Pärt oma emale ja palus emalt luba mind jõuludeks oma koju kaasa võtta. Aga nüüd läks nii, et meist kumbki ei saanud minna, kuna Pärdi õde on sarlakites. Pärdil tuleb siia jääda, aga ta pole veel kunagi jõulusid väljaspool kodu veetnud. Ma ei või ju ära minna ja teda siia üksinda jätta."
Mõne sekundi vaatas tädi Toomale otsa, nagu ei saaks ta teda uskuda. Siis aga haaras ta poisi oma sülelusse ja suudles teda.
"Mu kallis poiss, sul pole tarvis teda maha jätta! Sa võtad ta kaasa ja meil on üheskoos toredad päevad. Pärt, mu poiss, kõige selle loo sees on olnud üks meeldiv tõetera: puhtast südamest tehtud heategu ei ole iialgi tehtud ilmaasjata."
Toomas ja Pärt uskusid nüüd, et nendel üllatusjõuludel oli tegutsemas üks hea ingel, kes jõuluajal lapsi rõõmustab.
Elas kord vaene kirikuhiir, kes elas vanas ja külmas kirikus. Kahjuks leidus seal toidupoolist harva. Seepärast märkas väike hiireke ühel advendipäeval kohe, et läbi kiriku hõljub magus meelõhn. „Hm,” nuusutas hiireke, „kust küll see imeline lõhn tuleb?” Sihikindlalt järgis ta oma nina. Mõne hetke pärast seisis ta kuuseokste vahele asetatud suure meevahast küünla ees.
„Oh kui hästi sa lõhnad!” hüüatas hiireke. „Ja kuidas ma veel säran!” vastas vahaküünal. „Seda tahaksin ma lähemalt vaadata,” ütles hiireke, „sest ma olen kirikusaalis ainult sel ajal, kui kõik tuled on juba kustutatud.” Seepeale otsustas vahaküünal, et ta tahab ükskord särada ainuüksi kirikuhiirele. Ühel õhtul pärast jumalateenistust, kui teda natuke hooletult ära oli puhutud, jättis küünal salaja oma tahi veidi hõõguma. Kui keegi talle enam peale ei passinud, hakkas ta väikese tuuletõmbuse mõjul uuesti põlema. Kui nüüd vaene kirikuhiir teda suures pimedas kirikus nägi, ei saanud ta esmalt sõnagi suust. Veel kunagi polnud hiireke sellist kirikut näinud. Väike küünlaleek muutis ruumi pimeduse imeliseks valguse- ja varjudemänguks. „Oh kui ilus!” piiksus hiireke ja jooksis küünla juurde. Seal lähedal oli päris valge. Väike kirikuhiir tundis põleva küünla ees sama mõnusat soojust nagu suvel soojal kivil lebades. „Tänan!” sosistas ta. „Nii ilus pole siin kirikus veel olnud.” Selle peale vahaküünal naeratas, aga ta märkas, nagu oleks ta naeratades väiksemaks jäänud.
Vaene kirikuhiireke istus küünlavalgel kaua ja nautis imelist ööd. Kirikus oli soe ja ilus. Tal oli tunne, nagu supleks ta vahaküünla valguses ja soojuses. Kuid äkitselt hiireke ehmatas. „Sa oled ju väga väikeseks muutunud!” piiksatas ta. „Kas sa märkad seda alles nüüd?” küsis küünal vaiksel häälel. „Tule lähemale, ma ütlen sulle ühe saladuse,” sosistas ta. Hiireke teritas oma kõrvu. Nüüd hakkas vahaküünal rääkima: „Hiireke, põleda ja kahaneda on õnn. Kas sa mõistad seda?” Hiireke raputas pead. „See, mida me ühiselt kogesime, oli võimalik ainult seetõttu, et ma ei kartnud väiksemaks jääda. Oleksin ma tahtnud suureks, ilusaks ja lõhnavaks meevahast küünlaks jääda, poleks ma iial näinud õnnesära sinu tumedates hiiresilmades. Kui ma poleks oma tahti sädet jätnud ja sulle põlenud, poleks ma saanud osa ka sinu rõõmust. Minu säramiseta ei oleks kirik praegu soe ja valge, vaid pime ja külm.” – „Sellest saan ma aru,” ütles kirikuhiir. „Kuna sa põled, on siin ilus ja ma olen väga rõõmus. Sa kingid ennast mulle valguse ja soojusega.” – „Seda ütlesid sa nii ilusasti,” vastas vahaküünal. „Jah, ma kingin ennast sulle selleks, et sa oleksid õnnelik.”
Suurte silmadega vaatas hiireke aina väiksemaks jäävat küünalt. „Õnn on põleda ja väheneda,” sosistas ta. Äkki vahaküünal kummardus ja säras korraks eriti eredalt. Seejuures langes tema valgussära puidust nikerdatud ristilöödud Kristuse kujule altariristil. Hiirekesele näis, nagu oleks sealt talle naeratatud. Ka hiljem oli hiirekesega sageli nii, et vaiksetel hetkedel Jeesust vaadates meenus talle vahaküünal ja unustamatu lause: „Ma kingin ennast sulle, et sa oleksid õnnelik!”
Vana legendi järgi
Oli kord väikene poiss, kelle nimi oli Ben. Ta elas kaua aega tagasi maal, mille nimi on nüüd Palestiina. Ühel päeval juhtus Beni pisikeses kodukülas imelisi asju. Pidulikult ehitud uhketel kaamelitel ratsutasid külasse kolm kuningat. Nad otsisid teed Petlemma. Kõigepealt jootis Ben nende kaameleid värske veega. Seejärel jooksis ta ette, et neile Petlemma viivat teed näidata.
Kui kuningad matka jätkasid, jäi Ben neist maha, peos kolm säravat ja rasket kuldraha. Oi kui rikas ta nüüd oli! Mida kõike selle eest osta saab! Aga kuningad olid öelnud, et Petlemmas on sündinud Kuningate Kuningas ja maailma Vabastaja. Bengi võiks teda näha. Ta saab viia talle uhke kingitusegi. Kolm kuldraha! Vanaisa oli kord kõnelnud Messiast, keda kõik ootavad. Mõelda vaid, kui Ben oleks üks neist, kes teda näha saab! Ben kõndis aina kiiremini ja kiiremini, lõpuks ta lausa jooksis. Aga äkki ta seisatas. Üks tüdruk istus teeveerel ja nuttis. Tal oli kõht tühi, aga puudus raha, et toitu osta. Ben andis tüdrukule ühe oma kuldrahadest. Võid arvata, kuidas see õnnetuke rõõmustas!
Ben jooksis edasi Petlemma poole. Vastsündinud Kuningas saab rõõmsaks ehk ka kahest kuldrahast. Kuid mis siis nüüd! – Benile tuli vastu vana mees, viletsad räbaldunud sandaalid jalas. Teravad kivid olid ta külmetavad jalad veriseks teinud. Ben ei saanud teisiti, kui sirutas käe ja andis mehele teise kuldraha.
Edasi joostes kuulis ta veel, kuidas vanamees teda õnnistas ja rõõmust hõiskas.
Ben hoidis kõvasti peos viimast kuldraha. Selle saab kindlasti Kuningas.
Petlemma linnaväravas jäi Ben seisma. Ta nägi vaest meest, kes müüs oma tütart, sest tal polnud rikkale mehele võla maksmiseks raha anda. Ben sirutas ebaledes käe ja avas aeglaselt peo. "Võta!" ütles ta vaesele mehele, kes kohe võla maksis ja, tütar süles, rõõmsana koju läks.
"Aitäh, aitäh!" hüüdis mees, kuid Ben ei kuulnud teda enam. Ta oli jõudnud lauda juurde, millest küla karjased olid rääkinud. Ta ei saanud sisse minna, sest tal polnud mingit kingitust. Ben istus kivile ja hakkas nutma. Ta oli väga kurb. Kuid nüüd kuuled sa midagi imelist. Just siis, kui Ben lohutamatult nuttis, avanes vaikselt laudauks ja Ben tundis, kuidas keegi tal käest kinni võttis ja lauta talutas. Ja siis juhtus ime. Kui Ben silmad avas, et väikest Kuningat näha, märkas ta sõime serval kolme kuldraha. Nüüd pööras Jeesus-lapsuke pead ja vaatas Beni poole, otsekui tahtes öelda: "Mida sa annad vähemale õele-vennale, selle annad sa ühtlasi minule!"
Detsember 2019
Hommikumaa kõrgete külaliste lahkumisest polnud möödunud veel kuigi palju aega, kui Petlemmas juhtus haruldane lugu, mida siiani pole kuskile kirja pandud.
Ratsanikegrupp oli just horisondi taha kadunud, kui laudale lähenesid ebatavalised teekäijad.
Esimene külaline kandis kirjut riietust ja tuli aeglaselt lähemale. Oma lõbusa ilme taga tundus ta tegelikult väga kurvana. Alles siis, kui ta last nägi, libises üle ta näo kerge naeratus. Ettevaatlikult astus ta sõime juurde ja silitas hellalt lapse nägu.
„Mina olen Elurõõm,“ ütles ta. „Ma tulen sinu juurde, kuna inimestel ei ole enam millegi üle naerda. Neil pole elust enam mingit rõõmu ja nad kõik on muutunud surmtõsisteks.“
Nüüd võttis ta seljast oma kirju mantli ja kattis sellega lapse kinni.
„Siin maailmas on külm. Võib-olla suudab mu mantel sind soojendada ja kaitsta.“
Siis astus esile teine rändur. Kes oskas vaadata, märkas tolle rutakat pilku ja tajus, kui kiire tal oli. Kui ta aga sõimes magava lapse ette astus, näis, nagu oleks kogu ta kiirustamine kadunud.
„Mina olen Aeg,“ ütles ta ja silitas hellalt lapse nägu. „Tegelikult mind peaaegu enam ei olegi. Öeldakse, et aeg kaob nagu lennates. Seejuures on inimesed unustanud suure saladuse. Aeg ei kao. Aeg tekib. Aeg kasvab seal, kus teda jagatakse.“
Seejärel võttis ta oma kuuehõlma alt liivakella ja asetas sõime.
„Siin maailmas on vähe aega. Ma kingin sulle liivakella, kuna veel ei ole liiga hilja. See peab olema sulle märgiks, et sul on alati nii palju aega, nagu sa endale võtad ja teistele kingid.“
Nüüd astus esile kolmas rändur. Ta nägu oli täis suuri arme, nagu oleks teda ikka ja jälle löödud. Kui ta sõime juurde astus, tervenesid tema haavad ja vigastused, mida elu talle oli löönud.
„Mina olen Armastus,“ ütles ta ja silitas hellalt lapse nägu. „Ma olen selle maailma jaoks liiga hea. Seepärast trambitakse mind jalge alla.“
Seda öeldes hakkas Armastus nutma ja kolm pisarat langesid lapsele.
„Kes armastab, sellel on siin maailmas palju kannatusi. Võta mu pisarad! Need lihvivad kive. Need on nagu vihm, mis teeb paakunud maapinna viljakaks ja paneb isegi kõrbe õitsema.“ Ja Armastuse pisarad muutusid kolmeks imeilusaks õitsvaks roosiks.
Lõpuks kummardasid Elurõõm, Aeg ja Armastus Taevase Lapse ees. Kolm ebatavalist külalist olid lapsele oma kingitused toonud. Laps aga vaatas neile otsa, nagu oleks ta neid mõistnud.
Järsku pöördus Armastus inimeste poole ja ütles: „See laps hüljatakse, tema elu lõpetatakse ja tal tuleb palju kannatada, sest ta armastab tingimusteta. Aga kuna ta võtab rõõmu tõsiselt ning jagab kõigile rikkalikult oma aega ja armastust, ei ole maailm enam kunagi see, mis varem. See laps saab Koidutäheks, mille varju jääb kõik muu.“
Seepeale tõusid kolm rändurit üles ja lahkusid. Inimesed, kes kõike pealt olid näinud, mõtlesid veel kaua nende mõistatuslikele sõnadele.
Jeesuse sünniga on hakanud särama uus Koidutäht. Tema valgus kaotab pimeduse ja tervendab kõik haavad. See suur rõõm saab osaks kogu rahvale. Ka minule ja sinule.
Meenutame jutustust tarkadest, kes tulid tähe juhatusel kaugelt Hommikumaalt Petlemma. Nad leidsid Jeesus-lapsukese sõimest ja tõid talle oma aarded. Räägitakse aga ka ühest targast, kes jäi neist maha üksi rändama ega leidnudki otsitut Kuningalast.
Selle jutustuse järgi asus Pärsias kunagi Meeda ülik Artaban. Ta oli umbes 40-aastane suurt kasvu tumedajuukseline mees, kellel oli unistaja laup ja sõduri karmid näojooned. Tema riietuseks oli üle siidtuunika tõmmatud puhas valge villane kuub ja tema musti juukseid peitis valge kõrge turban. See oli vanade maagide ehk tulekummardajate riietus. Artaban kuulus Zoroasteri ustavate jüngrite hulka, kes olid ühtlasi ka tähetargad. Nad ütlesid: "Tähed on Igavese mõtted. Nendes ilmutab Jumal inimestele oma plaane."
Tähed ennustasid neile, et suur Võitja tõuseb Idamaa prohvetite hulgast.
Kaldeas oli juba muistseil aegadel asunud tarku maage. Üks võimekamaid neist oli Bileas Beori poeg, kellel oli väga tähelepanuväärne ennustus: "Täht tõuseb Jaakobist ja valitsuskepp Iisraelist." Seda ennustust oli Artaban lugenud kallist raamaturullist, mille ta oli ostnud Pärsias asuvatelt rikastelt juutidelt. Teisest raamaturullist luges ta heebrealaste unenägude seletaja ja kuningate nõuandja Taanieli ennustuse: "SEEPÄRAST PANE TÄHELE SÕNA JA ÕPI MÕISTMA NÄGEMUST: 70 aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnitamiseks ning Kõigepühama võidmiseks! Ja tea ning mõista: Sõna väljumisest alates Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on 7 aastanädalat ja 62 aastanädalat." (Taanieli 9:23–25)
Tähtede märgid ja raamaturullide imelised ennustused olid vapustanud Artabani ja tema kolme Babüloonias asuvat sõpra, kes olid samuti tulekummardajad. Nende nimed olid Kaspar, Melhior ja Balthasar. Nad olid kõik koos uurinud taevast ja kaldea vanu savitahvleid ning välja arvutanud, et suure ja võiduka prohveti ilmumine pidi tulema just sellel aastal.
"Sel kevadel nägime kahte suurt tähte teineteisele lähenevat Kalade tähtkujus, mis on heebrealaste koda. Me nägime ühtlasi taevas uut tähte, mis helkis ühe öö ja siis kadus. Ja nüüd kohtasid need suured tähed jälle üksteist. Täna öösel sünnib nende kohtumine." Nii jutustas Artaban oma sõpradele, Partia ülikuile, palee hõbetähtedega ehitud kambris sinise ohvrileegi valgel ühel hilisel õhtutunnil. "Minu kolm sõpra valvavad seitsme tähe templis kaugel Bordipa linnas Babüloonias ja mina valvan siin. Kui täht jälle ilmub, ootavad nad mind kümme päeva templi juures. Seejärel läheme üheskoos Jeruusalemma, et näha ja austada tõotatut, kes sünnib Iisraeli kuningaks."
Nüüd jätkas Artaban oma jutustust tulekummardajatest sõpradele ohvritule ääres.
"Ma olen müünud oma maja ja maa ning ostnud kolm kalliskivi. Üks oli sinine kui öine taevas, teine kui tõusva päikese punane hõõgus ja kolmas puhas kui lumine mäetipp." Seda öelnud, pani ta need enda ees olevale linale.
Artaban kutsus ka oma sõpru unelmatereisile Jeruusalemma. Kuid need vaatasid talle võõristades otsa ja üks neist ütles: "See kõik on tühi unenägemine, mis on tulnud liiga suurest tähtede vahtimisest ja kõrgete asjade haudumisest." Üksteise järel läksid nad ära ning Artaban jäi üksi.
Ta pani kalliskivid tagasi vöö vahele ja vaatas pikalt tõejumala altaril vabisevat leeki. Siis lükkas ta kõrvale raske ukse-eesriide ja siirdus punaste marmorsammaste vahelt üles katusele. Kätte oli jõudnud südaöö. Süda pekslemas ärevusest, vaatas ta kaugele itta ja läände. Üle idapoolse lageda levis valge udu, kuid läänes oli selge. Jupiter ja Saturn lähenesid teineteisele kui kaks kokkukippuvat tulelõõska. Neist allpool pimeduses sündis sinakas kuma, mis muutus viimaks purpurpunaseks keraks, mille keskelt sähvatas välja kollane säde. Kaugelt, kuid samas väga selgelt paistis see ääretu taevalaotuse all.
Artaban kummardus ja peitis oma pea käte vahele. "See on märk, mida ma ootasin. Kuningas on tulemas ja ma lähen talle vastu!"
Kui esimesed koidukiired paistma hakkasid, ratsutas Artaban juba läänes Orontese mäestikus. Tal oli erakordselt kiire, sest ta lootis kohata oma kolme sõpra, kes teda Paabeli jõgede ääres ootasid. Kuigi ta oleks ratsutanud päikesetõusust kuni loojakuni, oleks tema reisiks ometi kümme päeva kulunud.
Ta kulges tasases kõrbes, siis aga laskus haljendavaisse orgudesse ja läbis vahutavaid jõgesid. Mõnikord läbis ta ka säravaid antiikaja linnu. Teekond viis läbi suure Seleukiidide riigi, mille Aleksander Suur oli ehitanud, läbi Tigrise voolava vee ja Eufrati kanalite, mis kollakaina haljaste viljapõldude vahel voolasid.
Artaban oli oma eesmärgist vaid kolme tunni tee kaugusel, kui hobune õhtuhämaruses oma sammu tasandas. Loom muutus üha ettevaatlikumaks ja norskas ning nuusutas maad, kuni äkki jäi peatuma ühe tumeda olevuse ees. Kui Artaban sadulast maha tuli, nägi ta ja tähtede hämara kuma paistel lamava mehe piirjooni. Selle riiete ja näokuju järgi arvas ta õnnetu mehe olevat ühe neist heebrea pagulasist, kes seal asusid. Artaban haaras mehe käe – see oli külm. Ta pöördus kaastundevärinaga kõrvale, otsustades jätta mehe rahulikult hinge heitma. Samal hetkel kuuldus mehe huulilt ohe ja tema jõuetud kõhnad käed klammerdusid Artabani käe ja kuue külge. Matkamehel oli kiire. Iga kaotatud minut võis põhjustada tema hilinemise kokkulepitud kohtumisele. Kuid tal oli raske jätta vana meest. Kas ta pidi tõesti ohverdama oma elu suurima ja pühima matka?
Artaban võitles hetke omas südames, pöördus siis haige poole ja kandis ta palmipuu alla. Ta tõi allikast vett, kastis sellega mehe huuli ja laupa, võttis vöö vahelt kosutavaid ravimeid ja tegeles haigega mõne tunni.
Vanakese jõud hakkas tagasi tulema. Ta küsis, kes on tema aitaja ja kuhu tee viib. Artaban vastas, et ta on oma unelmate matkal Jeruusalemma, et leida juutide kuningat, kellest saab kogu inimkonna vabastaja. Nüüd tõstis juudi vanake üles oma värisevad käed ja palvetas, et Aabrami, Iisaki ja Jaakobi Jumal halastajale matkajale oma õnnistuse ja kordamineku annaks. Ta lisas: "Mul pole midagi sulle tasuks anda. Ütlen ainult, et meie prohvetid on ennustanud, et juutide kuningas ei sünni Jeruusalemmas, vaid väikeses Petlemmas Juudamaal. Sinna juhatagu sind Issand, kuna sa oled halastanud ja haige vastu armuline olnud."
Rahutuna kiirustas Artaban oma teel edasi. Uut jõudu kogunud hobune jooksis nüüd tarmukalt üle ääretu lagendiku ja hommikupäikese tõustes olid nad kohal. Põnevusega otsis ratsanik oma matkakaaslasi, kellega ta pidi kohtuma Seitsme-tähe-templi juures. Seal polnud kedagi. Ruttu ratsutas ta künkale ja vaatas sealt läände. Tema ees oli vaid ääretu tasandik – ja ei jälgegi karavanist. Aga kõrgendiku rinnakul nägi ta tellisetükkide vahel pergamendiriba. Ta võttis selle kätte ja luges: "Oleme sind oodanud üle kesköö ega võinud enam viivitada. Me läheme kuningat otsima. Tule meile järele."
Pettunult peitis Artaban oma pea käte vahele: "Kuidas võin ma pääseda läbi kõrbe, kui mul pole toitu ega vett ja mu ainus hobune on väsinud. Ma pean minema tagasi Babülooniasse, müüma oma safiiri, ostma kaamelid ja matkatarbeid. Võib-olla jään ma kuninga nägemisest ilma seetõttu, et ma viivitasin teel, osutades halastust!"
Masendunud ratsanik ja väsinud hobune tulid templi juurest tasasel sammul tagasi linna.
Varsti oli Artaban uhkete kaamelite seljas jälle teel läbi kõrbe. Tee viis läbi Damaskuse lilleaedade, mööda Hermoni lumisest tipust alla Jordani orgu Galilea järvede sinistele kallastele. Lõpuks saabus matkaja väikesesse Petlemma. See juhtus kolm päeva pärast seda, kui teised targad olid Petlemmast lahkunud. Väsinult saabus neljas tark külasse, tuues kuningale aardeid: rubiini ja kalli helme, mis tal veel järel oli.
Ta astus sisse ühte kivimajja ja leidis sealt noore ema koos sülelapsega. Kuid need ei olnud Maarja ja Jeesus, vaid keegi Petlemma ema, kes suures hirmus oma lapsukest Heroodese mõõga eest varjas. Naine jutustas Artabanile külas käinud tarkadest, nende lahkumisest ja sellest, kuidas kohe Rooma sõdurid tulid ja Petlemma lapsi otsisid, et neid tappa. Joosep, Maarja ja Jeesus, see imelaps, olid põgenenud Egiptusesse.
Äkki kuuldus tänavalt hääli: nutmist ja tõrelemist, pasunate puhumist ja mõõkade tärinat. Ehmunud ema surus lapse vastu rinda ja puges pimedasse nurka. Heroodese sõdurid tormasid sisse väikese kodu uksest, kus just Artaban seisis. Nähes uhkelt riietatud võõrast, jäid sõdurid seisma. Nüüd astus ette pealik, kes nõudis, et ta peab ukselt ära tulema. Artaban näitas talle sädelevat rubiini ja lubas selle talle anda, kui ta sellest kodust mööda läheb. Pealiku silmad läksid imetlusest ja ahnusest suureks. Ta võttis rubiini ja andis sõduritele käsu edasi minna. Naine nuttis rõõmust ja õnnistas halastajat võõrast – oma lapse päästjat.
Varsti oli Artaban jälle teel, otsides tulevase kuninga jälgi Egiptuse radadelt.
Nüüd jõudis ta Egiptusesse. Seal tummade püramiidide jalamil seistes mõtles ta elumõtte üle. Ta küsis lapsukese järele Egiptuse linnade rahvarohketel tänavatel ja hiilgavates paleedes. Aga kõik oli asjata. Jeesus-lapsest ei olnud jälgegi.
Lõpuks oli Artaban Aleksandria linnas ja küsis nõu juudi rabilt. Pergamendi rullide üle kummardunud vanake luges talle tõotatud Messia kannatustest: "Ta oli halvaks pandud, inimestest põlatud ja valude mees." – "Mõtle, mu poeg!" ütles vanake liigutusest väriseva häälega. "Ära otsi teda rikaste paleedest ega vägevate hulgast. Maailma valgus sünnib võidukas kannatuses."
Surmani väsinult ja ikka kuningat otsides saabus Artaban veel kord Jeruusalemma, kus ta mõnikord ennegi oli käinud.
Nüüd oli paasapühade aeg. Linn oli täis võõraid. Ta märkas inimeste hulgas erilist rahutust. Linnaväravaist sammus välja märatsev rahvahulk. Artaban ühines nendega ja küsis, kuhu nad lähevad. "Me läheme Kolgatale," vastasid nemad. "Seal viiakse täide surmaotsus. Kas sa polegi kuulnud, mis on juhtunud? Seal lüüakse risti kaks kurjategijat ja nendega koos Jeesus, juutide kuningas." Juutide kuningas?! – Tuttavad sõnad panid Artabani väsinud südame võbisema. Samad sõnad olid juhatanud teda pikki aastaid üle maade ja merede. Nüüd kajasid need sõnad tema kõrvus kui õudne sõnum, mis oli ühenduses surmaotsusega. Kas see oli sama kuningas, kes sündis Petlemmas enam kui 30 aastat tagasi ja kelle tähte ta kaugel kodulinnas Ekbatanis taevas nägi? Äkki leian ma nüüd oma otsitud kuninga? Ehk võin viia talle oma viimase aarde – kallihinnalise helme – enne kui ta sureb? Nii küsis Artaban rahutu meelega.
Kuid veel kord eksis vana otsija oma teelt.
Just siis, kui rongkäik Damaskuse värava juurde jõudis, tuli neile vastu Makedoonia sõdurite salk, vedades kaasa noort kaitsetut tütarlast. Tema riided olid katki rebitud ja juuksed valla. Nähes Artabani peakatet ja tema rinnal välkuvat kaunist tiivulist rõngast, kiskus tüdruk ennast oma piinajate käest lahti. Ta kummardus maani Artabani jalgade ette ja hüüdis: "Halasta mu peale! Päästa mind Puhtuse Jumala pärast! Minagi olen maagide tõelise usu tütar. Minu isa oli Partia kaupmees, kes alles suri. Mind võeti kinni ja tahetakse tema võlgade pärast orjaks müüa. Päästa mind!" Artaban vabises. Jälle rebis tema vana hinge mõõtmatu vastuolu usuharduse ja inimesearmastuse vahel. Juba kaks korda oli tema käest riisutud and, mida ta jumalateenistusele pühendada tahtis.– Oli see nüüd viimane võimalus või viimane kiusatus?
Ta mõistis, et ta ei või kaitsetut tüdrukut abita jätta. Nüüd võttis ta viimase aarde oma vöölt, ulatas selle tüdrukule ja ütles: "Siin on su lunaraha. See on viimane aare, mida ma hoidsin kuninga jaoks."
Samal hetkel pimenes taevas, värises maa, lõhkesid kaljud, vabisesid majade seinad, müüridest langes välja kive ja need langesid tänavale. Sõjamehed põgenesid hirmunult. Vanake Artaban ja vabaks ostetud tüdruk pugesid ühe müüri varju. Maaväringulaine käis uuesti üle maa. Müüridest pudenenud tellis kukkus vanakesele pähe ja ta vajus nõrkenult vastu tüdruku õlga. Artaban tundis, et tema elu jõuab lõpule. Kas kõik tema otsing oli olnud siis tühine? Ja ta ei ole kunagi näinud Kuningat! – Äkki kuulis tüdruk hämaruses kellegi häält Artabani hüüdmas. Vanakese huuled hakkasid veel kord liikuma ja vastuseks kuulis tüdruk teda partia keeles ütlevat: "Issand, millal ma nägin sind näljasena ja söötsin sind, millal nägin sind alasti ja võtsin sind oma varju alla või riietasin sind, millal ma nägin sind haigena või vangina ja tulin sind vaatama? Kolmkümmend kolm aastat olen sind otsinud, aga iial pole ma näinud sinu palet ega hoidnud sind, mu Kuningas?" – Ta vaikis ja taas kuuldus ülevalt hääl: "TÕESTI MA ÜTLEN SULLE, MIDA SA OLED TEINUD ÜHELE NEIST MINU VÄHEMATEST VENDADEST, SEDA OLED SA MINULE TEINUD."
Rahulik imetluse ja rõõmuhelk kirgastas Artabani kahvatunud palgeid. Tema matk oli lõppenud, Tema aarded olid vastu võetud.
Eksinud tark oli leidnud oma KUNINGA.
J. Parijõgi
Toda jõuluõhtut mäletan selgesti veel tänagi. Jõulutoimetustega saadi valmis juba lõuna paiku. Toad olid puhtaks küüritud, ukse ette asetatud kuuseoksad, valge lina laual ja lõhnav kuusk keset tuba. Muidu nii külm ja sünge rehetuba õhkus kodust soojust. Sahvrist ja esikust hõljusid jõululõhnad, sest seal seisid lavatsil reas pruunid sepikud ja suures vannis vorstirõngad.
Hämariku tulles oli jõulurahu laskunud üle kogu küla. Kõik oli jäänud vaikseks ja viibis pühalikus ootuses. Suur kask kambri otsas oli üleni härmas ja vaikis kogu aja pühalikult. Hoopis isemoodi sätendas väljadel ja nõmmedel lumi ning tõusis üles suits naabrimajade korstnaist. Taevas oli laskunud madalale kauge metsaviiru kohale.
Siis rakendas isa vana ruuna saani ette ja sõitis emaga õuest välja, kirikusse ... aisakella helinal. Istusin akna all ja vaatasin, kuidas ta aegamööda kaugenes ja siis nagu kokku sulas kauge metsamüüriga. Ta oli vist ammu jõudnud sinna metsaviiru taha, kuid kellahelin kõlas veel kaua õhus, küla kohal, lumiste põldude ja nõmmede kohal.
Oli nii hea istuda akna all ja tunda, kuidas imeline rahu ja õnn hinge voolas. Südamel oli kitsas rõõmu pärast, oleks tahtnud ühte sulada kogu selle pühaliku vaikusega, kella-helinaga õhus, lume sädelemisega ja kauge metsaviiruga.
Siis süütas vanaema laual jõuluküünla, mille ise oli ostnud külmal näärikuu päeval, pani ninale vaskraamidega prillid ja hakkas lugema kõlava häälega jõuluevangeeliumi. Istusin ta kõrvale soojamüüri äärde. Ei ma kuulnud ta lugemist ega mõistnudki, küll aga tundsin. Lugemise lõpetanud, vaatas ta mulle otsa särasilmil. Toetasin oma pea vanaema õla najale ja tundsin äkki, et vanaema on hea. Paitasin ta krobelist kätt ja ütlesin:
"Kui hea sa ikka oled, isa ja ema on ka head... Ja vaata, kuidas küünal särab, kuidas tuba on rõõmu täis, nagu küünal saadaks välja seda rõõmu..."
Vanaema vaatas mulle otsa, rõõm silmis, ja vastas: "Ega see rõõm tule mujalt kui meie endi südameist. Jõuluküünla sära kutsub ta ainult välja. Sa oled vist hea laps olnud ega ole saatnud tagasi Jõululast, seepärast on nüüd tuba rõõmu täis."
"Kuidas saab Jõululast vastu võtta või tagasi saata?"
Vanaema pani käe mulle pea peale ja hakkas jutustama pikalt ning venivalt:
"Sellest on nüüd kaua aega tagasi, kui elas suure tee ääres jõukas talus üksik mees, kes saatis tagasi Jõululapse. Seepärast kaotas ta rõõmu ja tema laual ei säranud jõuluküünal. Kui ta oli veel poisike ja hea, oli ema talle kinkinud ühel jõuluõhtul imeküünla, mis jõuluõhtul iseenesest lõi põlema heleda leegiga. Kuid ta pidi põlema ainult siis, kui poja südames on headus ja ta pole tagasi saatnud Jõululast. Niipea kui poeg kaotab südameheaduse ja tagasi juhtub saatma Jõululapse, ei hakka küünal enam põlema - ja kaob jõulurõõm.
Salalaekas hoidis poeg küünalt, tegi aasta otsa tööd, ei saatnud tagasi ühtegi teekäijat ega abipalujat, sest ei võinud teada, kes neist on Jõululaps. Igal jõuluõhtul tõi ta küünla ja kui see heledasti põles, oli tuba rõõmu täis. Seda piisas kogu aastaks, sest ta teadis, et ta polnud tagasi saatnud Jõululast. Nii möödusid aastad, talu varandus kasvas, tehti rõõmuga tööd, aga igal jõuluõhtul süttis küünal ja täitis toa rõõmuga kogu aastaks.
Pikkamööda harjus mees õnnega ega teadnud arvata, et kõik võib olla ka teisiti. Ei ta püüdnudki enam olla hea, sageli unustas koguni imeküünla. Ühel jõulueelsel nädalal kõndis ta tusaselt metsas, sest jänesed olid koorinud palju noori puid ja teinud talle kahju. Torm oli murdnud puudelt palju oksi, kehv lesknaine korjas tuulemurtud raage kotti, et viia koju lastele jõulusoojaks. Pahaselt kiskus mees temalt koti käest, puistas raod maha ja ajas naise koju. Vaevalt oli ta seda teinud, kui tundis, et ilm oli läinud palju külmemaks, paksud mustad pilved hakkasid kihutama taeva all ja tuul hakkas kaeblikult uluma. Metsa all ja eemal talu kohalgi oli läinud palju pimedamaks, kuigi päev ei olnud palju üle lõuna.
Jõuluõhtul tõi ta välja imeküünla ja nägi kohkudes, et see ei põle enam. Ta oli kaotanud headuse ja saatnud tagasi Jõululapse. Tuba jäi jõuluks rõõmust tühjaks ja kogu aasta valitses talus, põldudel ja niitudel raske vaikus. Pere ei teinud enam lauldes tööd, hakati koguni peremeest kartma ja lahkuti talust. Hirmuga märkas mees, et kõik muutuvad tema vastu kurjaks ning umbusklikuks. Lesknaine ei tulnud enam tema tee äärde lehma söötma ega käinud enam tema metsast raage korjamas, ehk ta seda küll oleks lubanud. Isegi lapsed ei tulnud tema niidule lilli noppima, põgenesid kohe, kui teda nägid juba kaugelt. Ta püüdis nüüdki anda oma küllusest teistele, kuid keegi ei tulnud talt midagi saama. Isegi teekäija läks juua paluma naabritalust.
Kui tulid uued jõulud, oli mees tusane ja vihane. Kõik jõulutalitused ja valmistamised ei edenenud ta käes. Perelgi ei olnud tahtmist midagi teha. Toad seisid pimedad ja õudsed, suurile aknaile olid nagu imevarjud ette tulnud, mis ei lasknud läbi valgust ega rõõmu. Kuigi mees püüdis olla lahke, ei usaldanud keegi ta naeratust ega vastanud sellele.
Jõululaupäeval oli mees toonud poest palju küünlaid ja tahtis need kõik süüdata, et ometi saada valgust tubadesse. Ta oli lasknud panna ahjud puid täis ja tahtis kütta kõik toad soojaks. Siis võttis ta kirve ja läks metsast ise jõulukuuske tooma. Aga kui ta metsaservalt tagasi vaatas, nägi ta, kuidas naabritalu aknaid kuldas loojenev päike, tema talu kohal aga lasus tume vari.
Kadus ta hommikune lahkus ja rõõmus meel, tuli asemele kadedus ja viha. Kui ta siis oma metsas nägi võõrast poisikest, kes tahtis raiuda väikest kuusekest, kiskus ta poisil kirve käest ja kihutas minema. Endale aga võttis suure kuuse ja pani selle aegsasti peretuppa. Hakkas siis ise küünlaid seadma kuuse külge ja andis teenijaile käsu ahjus puud süüdata, et saaks soojust ning valgust majja. Varsti tuli aga teenija ja teatas, et puud ei võtvat tuld. Ja nüüd juhtus ime – ükski küünal kuuse küljes ei võtnud tuld. Imeküünalt ei usaldanud mees välja tuuagi.
Järgmisel jõulul põgenes pere aegsasti talust. Keegi ei usaldanud jääda. Ainult vana peremees üksi oli kodus. Puud olid jällegi ahjus, aga ei põlenud. Suur jõulukuusk seisis keset tuba, täis kalleid küünlaid, kuid neil ei olnud leeki. Kustunult seisis keset lauda vana imeküünal. Kasukas üll ja kindad käes, seisis peremees akna all ja vaatas välja.
Kuskil kaugemal, seal metsa taga naabrite juures näis olevat imeline rahu ja rõõm, siin aga ulus tuul korstnas ja tuisk mattis õue. Taevaservale ilmusid tähed, tema talu kohal rippus aga must pilv, isegi tähtede sära näis kustuvat enne, kui jõudis sinna.
Hirm hakkas külmas ning pimedas toas. Ta läks välja ja istus ukse kõrvale pingile. On ju ükskõik, kus oled, toas on niisama külm kui väljaski.
Seal näeb mees äkki mööda umbset teed poisikest sammuvat. Too näib külmast värisevat ning väsimusest vaaruvat umbsel teel. Tuleb taluõue, jääb mehe ette seisma ja ütleb: "Külm on, kas saaks teil soojendada?"
Soojendada? Mehel on kibe vastus keelel. Kuidas saab ta sooja anda, kui seda endalgi ei ole. Toas on niisama külm kui väljaski. Ei, mingu aga poisike edasi nende inimeste juurde, keda Jumal ei kiusa jõuluõhtul. Kuid poisike ei liigu paigast, ta võib väsimusest iga silmapilk maha langeda. Ja nüüd alles märkab mees, et poisil polegi kindaid.
"Olgu, lähme tuppa, on ehk tuulevarjugi." Mees võtab võõral poisikesel käest kinni ja viib ta tuppa.
"Sooja tahad? Ei ole mul endalgi sooja, istun isegi külmas toas, üksi ning maha jäetud."
Tahab poissi talutada ahju juurde, kuid siis tuleb meelde, et see on külm ja puud ei hakka seal põlema. Aga poisike väriseb veel rohkem kui enne ja käed on külmad nagu jää.
Nüüd võtab vana peremees poisi mõlemad käed pihku ja hakkab nendele puhuma hingesoojust.
"Ehk saad sedaviisi sooja!"
Niipea kui mehe hingeõhk puudutas poisikese käsi, hakkas laua kohal särama rõõmus leek – imeküünal oli läinud põlema. Ja ahjus süttisid puud rõõmsasti iseenesest, jõuluküünalde külge kuuse otsas ilmusid säravad leegid ... tuba läks korraga soojaks, täis valgust ja rõõmu. Tuul vaikis, talu kohalt lahkus must pilv, heledad tähed lõid loitma üle kogu taeva...
Mees tundis, et rõõm on tulnud tagasi, sest ta oli jälle võtnud vastu Jõululapse."
++++
Jah, seda jõuluõhtut mäletan selgesti veel tänagi. Kui vanaema jutu lõpetas, vaatasin aknast välja. Taevas oli tulnud tähti täis, isa sõitis kellahelinal õue.
Selma Lagerlöf
See oli ühel jõulupühade päeval, kus peale vanaema ja minu kõik kirikusse sõitsid. Ma arvan, et me olime kahekesi terves majas üksi. Me ei saanud kaasa minna, kuna üks meist oli liiga noor ja teine liiga vana. Me olime mõlemad väga kurvad, et ei saanud kirikusse sõita ja jõulutulesid näha.
Kui me seal nii üksinda istusime, hakkas vanaema jutustama: "Elas kord mees, kes läks välja öö pimedusse, et endale tuld laenata. Ta käis majast majasse ja koputas. "Armsad inimesed, aidake mind!" ütles ta. "Minu naine sünnitas praegu lapsukese ja ma pean tule süütama, et teda ja väikest soojendada."
Ent oli sügav öö. Kõik inimesed magasid ja keegi ei vastanud talle. Mees sammus ja sammus. Viimaks silmas ta kauguses tulekuma. Ta läks selle suunas ja nägi, et lagendikul põles lõke. Hulk valgeid lambaid lebas tule ümber ja magas ning vana karjane valvas neid. Kui mees, kes tahtis tuld laenata, lammaste juurde jõudis, nägi ta karjase jalge juures magamas kolme suurt koera. Nad ärkasid tema tulekul, ajasid oma laiad lõuad lahti, nagu oleksid nad haukuda tahtnud, aga häält ei olnud kuulda. Mees nägi, kuidas neil karvad seljas püsti tõusid, nägi, kuidas nende teravad hambad tulekumas hiilgasid ja kuidas nad temale kallale tormasid. Ta tundis, et üks haaras teda jalast, teine käest ja kolmas kõrist. Ent lõuad ja hambad, mis juba hammustamiseks valmis olid, ei kuulanud sõna ja mees ei saanud vähimatki häda.
Nüüd tahtis mees edasi minna, et leida, mida ta vajas. Kuid lambad lamasid selg selja vastas nii üksteise lähedal, et ta edasi ei pääsenud. Nüüd astus mees mööda loomade selgi tule poole. Aga ükski loom ei ärganud ega liigutanud end."
Siiamaani oli vanaema segamatult jutustanud, kuid nüüd ei saanud ma end pidada ja hüüdsin talle vahele: "Vanaema, miks nad end ei liigutanud?"
"Seda saad sa varsti teada," vastas vanaema ja jätkas oma lugu.
"Kui mees peaaegu tuleni jõudis, vaatas karjane üles. Ta oli kõikide inimeste vastu karm ja tusane vana mees. Kui ta võõrast tulemas nägi, haaras ta pika terava kepi, mida ta alati karja hoides käes hoida armastas, ja viskas sellega tulijat. Kepp lendas vihinal mehe poole, aga enne, kui kepp teda tabada jõudis, pöördus see kõrvale ja lendas kaugele üle välja."
Kui vanaema nii kaugele jõudis, katkestasin ma jälle tema jutu: "Vanaema, miks kepp meest lüüa ei tahtnud?" Aga vanaema ei kavatsenudki mulle vastata ja jutustas edasi.
"Nüüd tuli mees karjase juurde ja ütles: "Hea sõber, aita mind ja anna mulle natukene tuld. Minu naine sünnitas praegu lapsukese. Ma pean tuld tegema, et teda ja väikest soojendada." Meelsamini oleks karjane ei öelnud, aga nähes, et koerad mehele midagi viga ei saanud teha, et lambad tema eest ära ei jooksnud ja et kepp teda ei tabanud, hakkas tal natuke hirm ja ta ei julgenud võõrale keelata, mida too palus. "Võta nii palju, kui vajad!" ütles ta mehele. Kuid tuli oli peaaegu kustunud. Ei ühtki puuhalgu ega oksa, ainult suur hõõguv sütehunnik oli veel järel. Ent võõral puudus kühvel või ämber tuliste süte kandmiseks. Kui karjane seda nägi, ütles ta veel kord: "Võta nii palju, kui vajad!" Ta rõõmustas, et mees tuld viia ei saanud. Ent mees kummardus, võttis paljakäsi tuhast süsi ja pani nad oma kuue hõlma. Aga söed ei kõrvetanud tema käsi, kui ta neid puudutas, ega põletanud tema kuube ning mees kandis neid, otsekui oleksid need pähklid või õunad."
Nüüd takistati jutustajat kolmandat korda: "Vanaema, miks söed meest kõrvetada ei saanud?" – "Küll sa seda veel kuuled," vastas vanaema ja jutustas edasi.
"Kui karjane, kes oli väga kuri ja tige mees, kõike seda nägi, polnud tema imestusel piire. "Mis öö see küll on, kus koerad ei hammusta, lambad ei kohku, oda ei surma ja tuli ei põleta?" Ta kutsus võõra tagasi ja küsis: "Mis öö see küll on? Ja kust see tuleb, et kõik olevused halastust ilmutavad?" Mees vastas: "Ma ei saa sulle öelda, kui sa ise ei näe." Ta tahtis oma teed minna, et naise ja lapse soojendamiseks rutem tuld süüdata. Kuid karjane mõtles, et ta ei lase meest silmist enne, kui ta teada saab, mida see kõik tähendab. Ta tõusis üles ja järgnes võõrale tema koduni. Seal nägi karjane, et mehel ei olnud hurtsikutki, milles elada, vaid tema naine ja laps lamasid mäekoopas, kus peale paljaste külmade seinte midagi ei olnud. Nüüd mõtles karjane, et vaene süütu lapsuke võib koopas külmetuda. Ehkki ta oli karm mees, liigutas see teda siiski ja ta otsustas last aidata. Ta võttis seljast oma pambu ja otsis sealt välja pehme valge lambanaha, andis siis võõrale ja ütles, et sellesse võib ta lapse panna.
Sel silmapilgul, mil ta näitas, et ka tema võib halastust tunda, avati ta silmad ja ta nägi, mida varem näha ei olnud suutnud, ning kuulis, mida varem kuulda ei olnud suutnud.
Ta nägi, et tema ümber seisis tihe ring väikseid hõbetiivulisi ingleid. Igaüks neist hoidis käes kannelt ja kõik laulsid kõlava häälega, et sel ööl on sündinud Õnnistegija, kes lunastab maailma patust. Nüüd mõistis ta, miks kõik olevused nii rõõmsad olid, et nad kellelegi kurja ei tahtnud teha.
Inglid ei ümbritsenud mitte ainult karjast, vaid ta nägi neid kõikjal. Nad istusid koopas ja istusid mäel ning lendasid taeva all. Nad tulid suurte parvedena üle tee ja möödudes heitis igaüks pilgu lapsele. Kogu ilm oli täis rõõmu, laulu ja mängu. Sel pimedal ööl nägi ta kõike, mida ta kunagi varem ei olnud osanud tähele panna. Tema rõõm oli nii suur, et ta silmad olid avanenud. Nüüd langes ta põlvili, et tänada Jumalat."
Kui vanaema siiamaani jõudis, ohkas ta ja ütles: "Aga seda, mida karjane nägi, võiksime ka meie näha, sest inglid lendavad taeva all igal jõuluööl."
Seejärel pani vanaema oma käe minu pea peale ja ütles: "Seda pead sa meeles pidama, sest see kõik on nii tõsi, nagu mina sind näen ja sina mind. See ei olene küünaldest ega lampidest ega olene kuust ega päikesest, vaid me vajame silmi, mis võiksid näha Jumala au ja hiilgust."
Kuldsed tähed on veel taevas. Ruth näeb neid selgesti, sest ema voodi seisab just viltuse katuseakna all. Vanaema on juba tõusnud ja ülekorrusele on kuulda, kuidas ta all köögis tuld teeb. Nüüd praksuvad ja pragisevad vaigused männilaastud ja tulekuma viskab punakaid varje läbi avatud luugi, mis viib köögist üles katusekambrisse.
"Vanaema," hüüab Ruth nii tasa, et Leeni ja vennake sellest ei ärkaks. "Vanaema, eks ole ju täna jõuluõhtu?"
Aga juba tõuseb väikeveli Peeter voodis püsti. "Täna tuleb vennakesele Jõululapsuke!" ütleb ta tähtsalt.
"Minule ka!" kostub nurgast, kus on Leeni voodi.
"Ei, ta tuleb vennakesele!" ägestub väike paksuke.
"Leenile tuleb ta!" vaidleb väike õde ja tõuseb ka püsti. "Ja ta toob mulle nukuvankri..."
Peeter nutab ja nuuksub. "Jõululapsuke peab tulema vennakese juurde!"
Seal seisab vanaema ta voodi ees ja tõstab Peetri sülle. "Kes siis Jõululapsukese pärast tohib tülitseda," ütleb ta. "Jõululapsuke armastab ju kõiki lapsi ühtemoodi ja ta tuleb kõikide juurde, kes on head ja sõnakuulelikud."
"Kas ta toob mulle trummi?" küsib Peeter ja kuivatab särgikäisega pisaraid.
"Võib-olla, kui sa seda väga soovid! Aga tead, Jõululapsuke ei saa kõiki soove täita. On ju nii palju lapsi peale sinu, kes kõik ootavad, et Jõululapsuke neile midagi tooks. Ta peab ju oma kingitused nii jaotama, et igaüks midagi saaks ja keegi ilma ei jääks ega kurvastaks."
Peeter noogutab. Sellest saab ta väga hästi aru. Vanaema paneb väikese poisi jälle voodisse tagasi.
"Aga nüüd magage veel, lapsed, on ju alles kottpime öö."
"Kas isa on veel kodus?" küsib Ruth.
"Isa on juba läinud," vastab vanaema. "Ta peab kuused korda panema, enne kui turg algab. Isal on veel palju tööd. Mõnel puul peab osa oksi maha võtma, teistele jälle juurde panema. Selleks ei ole siis enam aega, kui ostjad tulevad. Ja minul on ka palju tööd. Magage nüüd, ma äratan teid siis, kui hakkan isa juurde minema. Täna on voodis kõige mõnusam olla. Elutuppa te enam minna ei tohi, sest seal on juba Jõululapsukese jaoks kõik valmis, ning köögis on kitsas ja pime."
Vanaema läheb jälle alla ja suleb enda tagant ukse.
Ümber maja ulub tuul. Tal on sinna igast küljest vaba juurdepääs. Ainult onu Jakobi onn on seal lähedal. Oru sügavusest tuleb järsk teerada, mis läheb veidi enne küla üle maantee ja edasi mõlemast väikesest majakesest mööda, kõrgele mäkke.
Täna on soe tuul, mida sellisel aastaajal siin ümbruses ei armastata. Lumi muutub siis märjaks ja raskeks, see koondub suurteks kamakateks ning matab enda alla teed ja majad. Õudne mürin kuulutab külaelanikele, et mäest on alla tulemas lumelaviin. Nüüd peatuvad inimesed hinge kinni pidades ja kuulatavad hirmunult.
Nii hea on olla soojas voodis, kui väljas tormab. Peetri mõtted on ikka veel trummi juures. Ta pöördub Ruthi poole.
"Kui vennake on kangesti pai, kas siis Jõululaps toob trummi?"
"Kui Jõululapsel on siis veel trummi, kui Ta meie juurde tuleb, küll Ta siis juba toob! Aga meie juurde tuleb Jõululaps ju kõige viimaks, enne kui Ta jälle taevasse lendab. Me elame nii kõrgel üleval, et Tal polegi enam kaua lennata, et taevasse jõuda. Siis on Tal kindlasti veel vähe asju järele jäänud. Eks Tal ole ka raske neid jaotada. Möödunud aastal soovisin endale suuski, aga õpetaja Trude sai need. Siiski ei tohi selle üle kurvastada, sest Jõululaps saab siis kurvaks."
Peeter on väsinud ja ta silmad vajuvad kinni. Viimane sõna ta huulil aga on "trumm". Ka Leeni uinub. Ainult Ruth on ärkvel. Ta kuulatab tormi, mis vingub ümber maja, ja mõtleb emale, kes lamab jalaluumurruga haiglas. Jõuluõhtuks ema küll koju ei saa, aga Ruth ei oska jõuluõhtut ilma emata üldse ette kujutada. Sest alles siis olid õiged jõulud, kui ema istus vana klaveri taha ja mängis laulu "Püha öö, õnnistud öö...". Selle lauluga tuli pereliikmete südamesse kogu jõulusära ja võlu, nii et süda oli suurest õnnest ja rõõmust lausa lõhkemas. Aga kes sel aastal seab sõimes üles vanad armsad jõulukujud? Seda tegi ikka ema. Ja keegi ei oska nii huvitavalt jutustada jõulujuttu... Isa sellega hakkama ei saa, sest ta on nii vähese jutuga. Ja vanaema? Ega temagi saa. Kui vanaema lastele Piiblit loeb, kõlab see hoopis teisiti kui ema lugemine. Ema juures on kõik valge, sõbralik ja armas. Äkki purskavad Ruthi silmist pisarad. "Ema!" sosistab ta. "Armas, armas ema!" Suur igatsus vallutab teda. Siis aga tuleb uni ja võtab nutva lapse oma kaitsva varju alla.
Vanaema söödab kitsed ja seapõrsa. Seejärel keedab ta paksu kartulisupi, kraamib köögi ja läheb enne lahkumist üles lapsi äratama. Vanaema elab väikeses majas keset küla, aga nüüd on ta hoolitsemas lapselaste eest, kuna ema on haiglas.
Lapsed saavad võileiva ja vanaema valmistub minekule. Peeter võtab oma armsa kassi Toto sülle ja laulab talle jõululaulu: "Igal aastal jälle ilmub Jõululaps!"
Aga Toto ei taha täna vaikselt istuda. Ta tõstab oma ninakese ja nuusutab: kuskilt tuleb toredat prae- ja vorstilõhna! Kuid kust küll ometi?
Võib-olla köögikapilt? Toto teeb võimsa hüppe sinnapoole, kuid õnnetuseks on seal piimatops ja see läheb ümber. Nüüd võtab vanaema Toto kraest kinni ja tõstab ta ukse taha. "Noh, jaluta nüüd veidi! Õhtul võid tagasi tulla ja küll saad siis sinagi pühadevorsti!" Toto karvad tõusevad turri. Ta on nördinud. Sellise lumega, mis lasub meetrikõrguselt teedel, teda õue ajada! "Jookse aga pealegi!" hüüab talle vanaema naerdes. "Täna pole külm ega midagi, pole sul sugugi nii õnnetut nägu vaja teha!" Toto sörgibki minema ja kaob maja nurga taha. Nüüd viskab vanaema veel puid tulle, paneb pliidiukse kinni, tõstab kartulisupi tulelt kõrvale, tõmbab jalga pikad saapad, selga sooja jaki ja seob pähe villase rätiku.
"Ma pean nüüd minema," ütleb ta. "Teie isa ootab mind juba. Olge nüüd hästi kenad üksteisega ja ärge rumalusi tehke. Kui nälg on, võtke suppi. Ma ei tule täna vahepeal koju, sest täna on viimane müügipäev. Kui te hästi head lapsed olete, toob Jõululaps teile õhtul midagi ilusat!" Kui vanaema minema hakkab, vaatavad lapsed talle kaua järele, kuni tume kogu lumevallide vahele kaob.
"Kuhu vanaema läheb?" küsib Peeter.
"Isa juurde jõulukuuski müüma."
"Kui isa kõik puud ära müüb," arvab Peeter, "siis ei olegi enam metsa!"
"Isa ei müü ju kõiki puid! Ainult neid, mis on jõuluturu jaoks maha raiutud!"
"Aga kui metsa enam ei ole," jätkab Peeter, "ei saa enam puid tule jaoks ja majaehituseks..."
"Ja siis peab vennake õues külmas istuma ja talle ei saa enam suppi keeta..." Nendest koledustest ei ole enam mõtet edasi rääkida, sest Peeter ulub juba südantlõhestavalt.
"Aga kui nüüd jõuluinglike mööda lendab ja sisse vaatab..." manitseb Leeni. Peeter jätab kohe nutu ja juba vaatavadki kõik akna poole. Aga mitte ühtki õrna hõbedast inglitiiba ei hõlju seal.
"Võib-olla lendas ta juba mööda," ütleb Leeni kaheldes, "ja nägi kõike ning jutustab sellest Jõululapsele?"
Arglikult ja vaikselt istuvad lapsed ümber köögilaua.
Seal avaneb uks. Naabrinaine tuleb sisse, käes suur must korv. Ta asetab korvi lauale. "Siin on midagi ema jaoks," ütleb ta. "Võib-olla läheb keegi teilt pühade ajal tema poole. Siis viige see kook talle ja tervitage teda minu poolt ning soovige peatset paranemist!"
Juba lahkubki naabrinaine. Korv aga on laual. Uudistades tõstab Ruth korvikaane üles.
"Oi!" hüüab ta vaimustuses. "Seal on ju terve suur kook! Ja punased säravad õunad!" Nüüd kummarduvad ka teised vaatama.
"Küll ema alles rõõmustab!" arvab Leeni. Peeter kriibib koogi pealt sõrmega natuke suhkruvõõpa. Siis aga paneb Ruth korvi jälle kinni.
"Ei tohi, Peeter, see on ju ema kook!"
"Kes selle korvi küll emale viib?"
"Homme on see kook juba vana," ütleb Leeni.
"Siis ta ei maitse enam hästi," arvab Peeter.
"Emale peaks koogi kohe ära viima," arvab ka Ruth.
"Pealegi on ju täna jõuluõhtu," tuleb Leenile meelde.
"Tere hommikust, lapsed!" kõlab äkki ukselt mehehääl. See on kirjakandja. Ta paneb korvi kõrvale kaardi.
"Te olete siin täna üsna üksinda? Näete, ema kirjutab teile, et peaksite teda kord seltsis külastama. Paari nädala pärast on ta ehk ise ka juba kodus tagasi! Niisiis, olge hästi tublid, et Jõululapsuke teile ka midagi tuua võiks!"
Nende sõnadega lahkub kirjakandja.
Postkaardil on suure maja pilt, mille alt veerib Ruth: "Ringkonnahaigla." Seal ongi ema! Nüüd vaatavad lapsed suurt kivihoonet.
"Siin on uks," näitab Peeter. "Kas läheme nüüd kohe?" Peetri ettepanek on ootamatu ja üllatav, kuid peagi leiavad kõik, et see on tore mõte. Milline rõõm see emale oleks! Seda ei oska mõeldagi! Ja kuni vanaema koju jõuab, on nad juba ammugi tagasi!
"Kas sa jaksad nii kaugele minna, vennake?"
Vennake ajab end uhkelt sirgu. "Jaksan küll!"
Lapsed riietuvad soojalt ja Ruth võtab korvi. Nad on juba õues, kui Ruthile meenub midagi.
"Me peame emale veel midagi kaasa viima," ütleb ta ja jookseb pidulikult ehitud jõulutuppa. Seal on vana kirst, milles asuvad jõulunukud. Ruth avab kirstu. Kuid ta ei tea, millise ta siit kaasa võtma peaks. Ta ei või ju ometi Jeesuslapselt ema ära võtta? Aga kui võtaks Joosepi? "Kas sa... siis väga kurvastad?" küsib Ruth Jeesuslapselt. Lapsuke aga naeratab õrnalt nagu ikka ega vasta midagi. Rabeldes võtab Ruth kätte sinises mantlis Joosepi ja jälgib ise lapsukest, kes teda endiselt lahkelt ja naeratades vaatab. Nüüd paneb Ruth Joosepi korvi. Kas võtta üks veel? Kas võtta üks karjastest? Aga need olid ju vaesed inimesed, kes nii kaua olid Jeesust oodanud. Karjastest ei või ühtegi võtta, võib-olla ei meeldi see ka inglile. Või targad? Nad peavad ju jälle hommikumaale tagasi minema, et kuningas Heroodes neid kätte ei saaks. Ruth ei suuda otsustada, mida veel kaasa võtta.
"Kuhu sa nii kauaks jääd?" hüüab Leeni ukselt.
"Ema toob sulle Joosepi jälle tagasi," trööstib Ruth Jõululapsukese ema, suleb siis kirstukaane ja jookseb teiste juurde.
Nii lahkuvad nad oma majakesest mäenõlval. Sinna jäävad ainult kitsed ja roosa seapõrsas. Ruth vaatab veel kord tagasi. Korstnast tõuseb rahulikult valget suitsu ja väikesed aknaruudud säravad puhtusest. Õues hiilgavad aialattidel valged lumemütsid.
Lapsed astuvad nüüd jalgrajale, mis viib üsna nende majakese lähedalt alla orgu. Tee on sügavasti kinni tuisanud ja nad ei leiakski seda, kui ühed jäljed seal selgesti edasi ei läheks. Tee on nii kitsas, et nad saavad käia ainult hanereas. Kuna tuul on tagant, on kerge minna alla orgu. Kuid äkki haarab tuul Peetri mütsi ja viib selle kuivanud oksa külge. Peeter naerab valju häälega, aga Ruthil tuleb mütsi ära tuues läbi paksu lume sumbata, ja see pole mingi lõbu. Kõrge lumi ulatub talle rinnuni ja ta jõuab vaid vaevu edasi. Kui juba tükk maad on edasi mindud, märkavad nad, et korv on maha jäänud. Ruth jookseb nüüd tuldud teed tagasi, kuna Peeter ja Leeni jäävad teda ootama. Neil läheb ootamine pikaks ja nad istuvad lumme. Kui Ruth viimaks tagasi jõuab, leiab ta lumehangest kaks külmetavat ja nutvat last. Suure vaevaga õnnestub tal neid trööstida. Leeni juures läheb see ruttu, aga Peeter istub lumes, hõõrub kindaga näol pisaraid laiali ega soovi enam ainsatki sammu astuda.
"Tahan oma voodisse magama," nutab ta.
"Kui sa hea poiss ei ole, siis Jõululapsuke ei toogi sulle trummi," ütleb Ruth. Kuid see teeb asja ainult hullemaks. Peeter nutab täie häälega.
"Jää nüüd tasa, vennake, näe, ma annan sulle ema koogi pealt suhkrut lakkuda."
Kook võetaksegi välja ja Peeter lakub koogi pealt suhkrut. Ta lõpetab nutu ja lapsed jätkavad oma teed.
Edasi sammutakse vaikuses, kus lumised puud ja põõsad on imeliku kuju võtnud: mõni on nagu karu, mõni nagu lummetuisanud onnike. Vahel kostub äkiline krabin või häälitseb mõni lind. Põksuvate südametega lähevad lapsed edasi.
Viimaks näevad nad teekäänaku taga linna halle torne. "Varsti oleme seal!" rõõmustavad lapsed. Aga veel on hulk maad minna.
Suurel maanteel tuleb lastele järele hobune reega, millel on kuusekoorem peal.
"Tulge peale!" hüüab lahke talumees. Lapsed ronivad koorma otsa ja edasi läheb sõit kuljuste helinal läbi ilusa valge lume. Peeter on väga väsinud. Ta paneb pea Ruthi sülle ja uinub magama. "Kallis väike vennake!" mõtleb Ruth ja vaatab väikest poissi. Peetri põsed hõõguvad tulipunaselt külmast ja ta püksid on lumes istumisest märjad.
Nii sõidavad nad linna ja regi peatub kiriku ees.
"Nüüd peate küll maha minema," ütleb talumees. Vennake äratatakse üles, lapsed tänavad lahket onu ja astuvad edasi. Oi, mis kõik linnas näha on! Missugused vaateaknad! Kõik, mis laste südant võib vaimustada, on siin olemas! Aga raske korv manitseb lapsi edasi minema.
Neid juhatatakse haigla juurde, mis asub keset linna. See on suur paljude akendega maja, justnagu nende postkaardil. Kuna lastega pole kaasas ühtki täiskasvanut, ei taha uksehoidja neid esialgu sisse lasta. "Me tahtsime emale jõulurõõmu viia," ütleb viimaks Ruth. Nüüd lastakse nad sisse. Tuba 21, kolmas korrus. "Aga olge tasa!" ütleb uksehoidja neile veel järele.
Tasa ja kartlikult lähevad nad trepist üles. Koridoris võtab Ruth oma taskuräti ja tahab natuke vennakese nägu puhastada. Aga Peeter ei taha. Igasugune pesemine on Peetrile äärmiselt vastumeelne ja nüüdki võitleb ta selle vastu kogu jõuga.
"Aga vennake, ema ei ole sugugi rõõmus, kui ta näeb, et sa nii must oled!"
Peeter saab kurjaks. Ta trambib jalgadega ja karjub.
Kohkunult sosistab nüüd Ruth: "Vennake, sa ju tead, et onu seal all käskis meil tasa olla. Me lubasime vaiksed ja head lapsed olla."
"Mina ei ole lubanud!" ütleb Peeter trotslikult ja katab näo kätega.
"Kui sa veel kord kooki saad lakkuda, kas siis lased ennast puhtaks teha?" Peeter seab aga tingimusi.
"Jah, aga ainult siis, kui ma saan palju lakkuda. Ja taskurätiku teen ma ise süljega märjaks."
Peeter lakub kooki põhjalikult. Aga milline enne nii ilus kook nüüd välja näeb! Seal pole peal enam suhkruraasugi!
Vastavalt kokkuleppele puhastatakse Peetri nägu tema enda süljega, mis on aga suhkrust kleepuv, ja selliseks muutub nüüd ka Peetri nägu!
Kaugemalt kostavad sammud. Ruth jätab töö Peetri näo kallal pooleli ja lapsed lähevad veel korrus kõrgemale. Suuri vaevu leiab Ruth õige numbriga ukse. Tükk aega seisavad nad ukse taga. Keegi ei julge esimesena sisse minna. Kõik on nii vaikne ja võõras. Nüüd tõukab Leeni natuke Ruthi ja uks lendab lahti. Suures saalis on voodi voodi kõrval. Kuidas siit küll ema leida? Segaduses ja liikumatult seisavad lapsed. Paljud vaatavad palatist nende poole.
Äkki kostub kusagilt hüüd: "Lapsed! Oi, minu lapsed!"
"Ema!" hüüavad kõik kolm ja tormavad hääle poole. Nüüd maanduvad nad ema väljasirutatud käte vahele!
Tähtis on vaid see, et ollakse ema juures ja talle hästi ligidal! Lapsed suruvad end ema käte vahele. Kui hea on tunda ema kätt nende juukseid silitamas, tema sooje silmi neid vaatamas! Olla kaitstud ja varjatud!
Haiged vaatavad liigutatult lastekampa, kes nii ootamatult sisse on murdnud. Kõik on rõõmsad, et emale sellised külalised on tulnud.
Kui esimene jällenägemisrõõm on vaibunud, võetakse välja kook.
"Koogi lõikame kohe lahti," ütleb ema. "Kas see kukkus teil lumme, et tal niisked laigud peal on?"
Ruthi paled muutuvad tumepunaseks.
"Ei," ütleb ta siis, "ma lubasin vennakesel sealt suhkrut lakkuda."
"Jah," tõendab Peeter, "kuna ma lasksin end nii ilusasti pesta!"
"Sa näed tõesti tore välja," ütleb ema naeratades, "sul on nii punased põsed."
Nüüd lõigatakse kook lahti. Lapsed on ka näljased, sest nad tulid ju välja ilma lõunata.
"Aga te peate mulle lubama, et lähete nüüd otsekohe koju ja ei viida kuskil aega. Muidu läheb pimedaks. Ja kui vennake ära väsib, võtke ta enda vahele."
Lapsed lubavad kõike. Sellele nad ei mõtle, et kitsa tee peal ei saa nad kuidagi kõrvuti käia.
"Ja öelge isale, et ta homme siia tuleks ja jutustaks, kuidas te koju saite."
Lapsed lubavad ka sellele mõelda. Ema tunneb küll muret oma väikeste pärast, kuid praegu on ta siiski nii õnnelik, et nad on kõik siin ning lõbusad ja terved ja et kook nii hästi neile maitseb.
Peeter käib ümber voodi. On nii imelik näha, et ema jalg on lahases.
Ruth veeretab mantlitaskus sõrmede vahel Joosepi kujukest ja vaatab üksisilmi emale otsa. Ema saab aru, et Ruthil on midagi veel südamel.
"Noh, Ruth, mida sa veel tahad öelda?"
"Vaata, Joosep!" vastab Ruth ja võtab kujukese taskust välja. "Ma tõin sulle Joosepi kaasa."
"Oi kui tore!" ütleb ema rõõmsalt. "Siis on minulgi osa kodustest jõuludest." Ta paneb Joosepi õrnalt oma öökapi peale.
"Jah, ema, ükski teine kujuke ei saanud kaasa tulla. Eks ole, nüüd ei ole sa jõuluõhtul nii üksinda?"
"Ei ole!" rahustab teda ema. "Nüüd on just nii, nagu saaksin ka mina kodustest jõuludest osa." Siis aga ergutab ema lapsi minekule.
"Ma ei saa enne rahu, kui tean, et olete kodus. Kui te teel olete, mõtlen ma teile ja palun Jõululapsukest, et ta teid hoiaks. Mul on nii hea meel, et te tulite!"
Nad suudlevad ema veel kord ja lehvitavad talle, kuni sulgub saaliuks. Nüüd seisavad nad jälle väljas vaikse maja ees. Lapsed võtavad kätest kinni ja hakkavad astuma. Nii jõuavad nad jõuluturule.
Väiksemad tahaksid seal seisma jääda ja kõike vaadata. Väevõimuga tõmbab Ruth neid edasi.
"Me lubasime emale, et läheme kohe koju." Aga kiusatus on liiga suur. Siin on ju nii palju vaadata! Lapsed ei märkagi, kuidas aeg lendab ja ilm pimeneb. Juba ongi päike loojunud. Nüüd on ülim aeg koju rutata!
Libedal maanteel on raske käia. Peeter on juba mitu korda öelnud, et ta tahab maha istuda ja oodata, kuni tuleks mõni saan. Aga saani ei tule. Ümberringi on vaikne ja kiiresti saabub ka pimedus. Vaikides sammuvad lapsed edasi. Seal ilmub taevasse ehatäht. See tuletab lastele meelde Petlemma tähte ja nende süda muutub rõõmsaks. Aukartlikult vaatlevad nad tähte, mis oli näinud Jeesuslast sõimes ja nüüd säras ka nende teel. Nad tunnevad, et täht kaitseb neid ja tema valguse all on hea käia.
Kitsale jalgrajale jõudes loodavad lapsed, et varsti on nad mäejalamil ja peagi hakkab paistma kodu! Seal saavad nad soojad jalatsid ja kuuma piima. Vanaema süütab kuusel küünlad, hõbedane kelluke heliseb ja isa käekõrval astuvad nad säravasse jõulutuppa...
Vapralt sammuvad nad ülespoole. Nüüd on nende pea kohal juba palju tähti. Kõrgel taevas on vaid suur sära ja vilkumine. Midagi nii kaunist ei ole lapsed veel kunagi näinud.
"Eks ole, see on vaid täna nii, kuna Jõululapsuke on teel?" küsib Leeni. "Kõik on seepärast nii kaunis ja särav, et Jõululapsuke leiaks tee taevasse tagasi. Võib-olla näemegi, kui ta sinna tagasi lendab!"
Raske on sammuda kitsal teerajal ja samal ajal Jõululapsukese hõbedasi tiivakesi näha. Aegamööda jõuavad lapsed edasi. Nad ei karda pimedat metsa, sest lumi valgustab teed ja nende kohal särab Petlemma täht.
"Võib-olla jõuame veel enne vanaema koju," arvab Ruth. "Kui jõulukuused on müüdud, tuleb veel plats puhastada. Kui me kärmed oleme, oleme enne vanaema kodus. Siis me küll riielda ei saa."
"Ta ehk ei märkagi, et oleme ära olnud," ütleb Leeni.
"Me peame seda talle niikuinii ütlema, aga kui enne kodus oleme, on ikkagi parem."
"Jõululaps! Oi! Seal lendabki Jõululaps!" hüüab Peeter vaimustuses.
"Kus? Kus?"
Peeter näitab sätendavale tähistaevale. "Seal üleval lendas midagi kuldset üle taeva!" Nüüd vaatavad kõik sätendavat taevavõlvi. On ju jõuluõhtu, mil kõik imed on võimalikud.
Ikka veel seisavad nad ja imetlevad taevast, kui äkki kostub mägedest kaugeleulatuv mürin. See on nii ähvardav ja ootamatu. Kuristikust kajab mürin veel kaua vastu ja veereb kajana kaugele. Peeter haarab mõlema käega Ruthi ümbert kinni ja peidab pea tema mantlisse. Nagu lummuses seisavad lapsed liikumatult ja kuulatavad. Aga mürin enam ei kordu ja kõik on vaikne nagu ennegi.
"Lumelaviin on alla tulnud," sosistab Ruth. "Võib-olla üleval suurel teel. Sinna nad langevad. Tulge, lähme kiiresti koju!" Nüüd on Peeter hirmu täis. Ta on kohkunud ja nutab: "Sülle! Tahan sülle!"
Ruth võtab Peetri sülle. "Aga ainult natukeseks, vennake, siis tuleb sul jälle ise käia." Tee on paha ja väikemees nii raske. Peeter paneb käed kõvasti ümber õekese kaela.
Varsti jõuavad nad suurele teele. Ja mida nad näevad! Teel jookseb palju mehi, naisi ja lapsi. "Laviin!" hüüavad nad üksteisele ja tormavad edasi. Inimeste vool haarab endaga kaasa ka meie kolm väikest rändurit. Siin kuskil peaks olema onu Jakobi onn. Lapsed ei näe seda, sest ees on inimmüür. Nad ei saa aru, mis seal juhtunud on. Kuid ka seal, kus peaks olema nende majake, seisab tihe inimmüür. Peeter hakkab nutma. Keegi hüüab, et peaks tooma pootshaake ja labidaid, ning jälle kajavad paljud hääled läbisegi.
Lapsed ei tea veel ikka, mis juhtunud on. Nad on kiilutud inimeste vahele ega saa endid liigutadagi. Keegi ei pane neid tähele, sest kõikide pilgud on pööratud ettepoole.
Nüüd kuuldub kirvehoope. Varsti kostub kitse mökitamist.
"See on meie Suusi," ütleb Leeni, aga keegi ei kuule teda.
"Siin on vähe lootust," seletab üsna ees seisev naine, kes näeb hästi, mis on sündinud. "Laviin on katuse sisse vajutanud, nagu oleks see papist."
Hirmunult haaravad lapsed üksteisel käest kinni.
"Meie majake!" sosistab Ruth.
Kirvehoobid kaiguvad uuesti. Juurde tuuakse veel konkse ja labidaid.
"Üks kits on surma saanud," seletab kõige ees seisev naine edasi. "Teine kits on elus. Näe, seal ta seisab vanaema kõrval. Kolm last olid üksinda kodus. Ega nad enam elus ole." Ruth tahaks karjuda, tahaks midagi öelda, aga ei saa. Ta kurk on kui kinni nööritud. Nüüd surub ta end kogu oma keharaskusega läbi inimmüüri. Väiksed järgnevad talle. Põlevate tõrvikute valgel näevad nad, et seal, kus seisis kord nende armas kodumajake, on alles ainult varemed, mida katab meetrikõrgune lumi. Mitu meest töötavad palavikuliselt, et lund ära kühveldada. Kitse kõrval istub vana naine kivi peal ja nutab kibedasti.
"Vanaema!" hüüab Ruth. Segaduses vaatab vanaema ümber ja katsub end püsti ajada. Tema ees seisavad elus ja terved kolm surnuks arvatud last.
"Tänu olgu Jumalale!" hüüab vanaema. Kuumad pisarad voolavad üle ta kortsus palgete. Tema värisevad käed haaravad sülelusse lastekolmiku.
"See on mu elu suurim jõulukingitus," ütleb vanaema. Ikka jälle silitavad ta käed laste päid.
Nüüd viskavad mehed oma tööriistad maha ja tulevad samuti sinna. Üks neist on isa!
"Tänu olgu Jumalale!" Juubelilauluna helisevad need sõnad suust suhu. Silmad nutavad ja südameid täidab sügavaim tänu.
Pärast õhtusööki onu Jakobi onnis minnakse küla poole. Nagu suurt ja kallist varandust kannab isa oma väikest poissi vanaema maja poole. Ruth ja Leeni järgnevad neile vanaema käekõrval.
"Kuidas küll ema rõõmustab, kui ma talle homme kõigest jutustan!" ütleb isa. Kodu kaotus on küll suur kahju, kuid peaasi, et lapsed on elus ja terved!
Kõikide mõtted kanduvad nüüd emale. Hoolimata suurest õnnetusest on nende südames sügav jõulurõõm. Nüüd sammuvad nad koos jõuluöö tähistaeva all ja tunnevad, et ka neile on ilmunud Issanda ingel, kes on neid kaitsnud ja hoidnud.
Pehme lumi summutab nende sammud. Juba on nad kuuseturu juures, kus isa koos vanaemaga kogu päeva kuuski on müünud. Seal eraldub kaevu varjust lapsekogu ja pistab jooksu.
"Tulevad! Tulevad!" hüüab jooksja pimedasse tänavasse, kus elab vanaema. Kui väike rühmake lähemale tuleb, näevad nad aknas valgusesära. Kuusel põlevad küünlad! Esikust kostub laste jalgade sahinat. Tulijad jõuavad uksele ja kui nad ukse avavad, kostub neile vastu kaunis laul: "Püha öö, õnnistud öö..." Kellegi käsi avab ukse pidulikult ehitud jõulutuppa.
"Trumm! Oi, Jõululaps on mulle trummi toonud!" Õndsas rõõmus tormab Peeter kaua igatsetud kingituse juurde, mis lebab vaikselt hiilgava kuuse all. Peeter võtab trummi ja surub selle vastu rinda. Õnnest särades jääb ta kuuse ette seisma ja kuulab koolilaste laulu. Siis ütleb ka tema oma jõulusalmi. Väike süda voolab üle õnnest ja elurõõmust.
Ka linnapea on tulnud... ja kirikuõpetaja. Nad suruvad isa kätt ja lubavad, et terve kogudus tuleb appi, et ehitada uus maja paremale ja varjulisemale kohale.
Leeni lükkab enda ees õrnalt nukuvankrit. See on just selline, nagu ta kord kirikuõpetaja majas on näinud. Ja vankris puhkab punapõseline nukk – küll on see Leenile armas! Ruth proovib suuski ja kõik koolilapsed on talle abiks. Need imeilusad suusad on talle just parajalt pikad. Et nad pole just tuliuued, see ei tee midagi! Need on ju suusad – suur, võimatuna näiv soov on täitunud.
"Isa," ütleb õpetaja Truude koduteel, "mul pole sugugi kahju, et oma suusad Ruthile andsin. Küll ta oli rõõmus!"
Hilja öösel, kui lapsed on juba magusas unes ja kuusel on kõik küünlad kustunud, läheb ka isa puhkama. Enne kui ta majakese ukse sulgeb, vaatab ta veel kord tähtede poole. Selgelt ja kaunilt vaatavad tähed ja täidavad südame sügava rahuga. Vaikselt paneb isa ukse kinni. Ta läheb tagasi vanaema juurde, kes laste asemete juures seisab ja neile tekke peale seab.
"Ema!" ütleb ta pisarsilmil. "Täna külastas meid tõesti Issanda ingel."
Oli päev enne jõuluõhtut. Klas Henrik oli just enne magamaminekut kuulanud ema jutustust. Kuna see oli nii jõulude eel, siis oli ema talle jutustanud tarkadest, keda juhtis täht, kuni nad jõudsid sinna, kus oli Jõululaps.
Jutustuse lõppedes istus Klas paar minutit vaikselt. Siis aga märkas ta valget tähte, mis säras õhtutaevas, ja küsis:
"Ema, mis sa arvad, kas see ongi sama täht, mis targad Jeesus-lapse juurde juhatas?"
"Ma ei tea seda, kuid ma mõtlen, et Jumal võib seda tähte samuti tarvitada nagu mõnda teist, kui ta tahab," vastas ema.
Veidi hiljem lamas Klas oma väikeses voodis. Samal ajal viidi ta unede maailma. Seal kõnetas teda lahkelt täht, mis oli õhtul läbi akna tuppa vaadanud, ja küsis:
"Kas sa sooviksid Jumalat näha?"
"Jaa!" hüüdis Klas Henrik vaimustatult.
"Tule siis minuga!" ütles täht.
Jälgides tähelepanelikult tähte, leidis Klas Henrik end kõigepealt väga elava liiklusega tänavalt. Seejärel jõudis ta hämarate ja haisvate õuedega kitsastele ja mustadele tänavatele. Täht peatus ühe laguneva hurtsiku ees. Ka Klas peatus. Ühe hurtsiku uks oli avatud ja ta kuulis sealt laste hääli. Üks hääl ütles:
"Ma nägin tänaval jõuluvana. Ta oli päris nõrkemas mänguasjade koorma all. Räägitakse, et ta kannab neid rikaste kodudesse ja jaotab nende lastele."
Teine hääl hüüdis: "Kas see on tõesti nii?"
Siis kuulis Klas õrna tütarlapse häält: "Ma sooviksin, et ta tuleks meie juurde ka ja tooks mulle ühe väikese nuku!"
"Ma sooviksin meelsamini jalgpalli," ütles esimene hääl.
"Aga mina soovin rongi, mis ise sõidab!" ütles väikese poisi hääl. Klas Henrik kuulatas ja mõtles kõikidele oma mänguasjadele, millest paljud kasutamata seisid. Ta soovis väga, et need mänguasjad oleksid tema juures. Rõõmuga oleks ta lubanud lastel valida nende hulgast, mis kellelegi meeldib. Samal silmapilgul, surudes kätt taskusse, leidis ta sealt ühe kroonise raha, mille onu Juhan oli talle enne lõunat andnud. Kiirelt otsustas ta ja koputas siis uksele. Väike tütarlaps tuli avama. Klas pistis raha talle pihku ja sosistas häbelikult:
"Jõuluvana saatis selle sulle, et sa saaksid endale nuku osta." Vastust ootamata jooksis Klas Henrik oma teed. Ta vaatas üles ja nägi, et täht kutsus teda edasi. Täht juhtis ta suurima ja kauneima mänguasjade poe juurde, mida ta iial näinud oli. Paari minuti jooksul ei saanud Klas oma silmi ära imeliselt vaateaknalt. Ta ei oleks osanud sellist jõulunäitust ettegi kujutada. Kui ta ümber vaatas, kas täht ikka paigal seisab, nägi ta pimedat meest kõnnitee ääres, kes püüdis kepiga maad katsudes edasi minna. Klas sai kohe aru, et pime tahtis üle tänava minna. "Kas lähen ja pakun talle oma abi või kasutan veel võimalust seda võluakent vaadata?" küsis ta vaikselt eneselt. Hetk hiljem oli ta juba pimeda kõrval ja talutas teda üle elava liiklusega tänava.
Vaadates üles, nägi Klas tähte, mis teda kaasa kutsus. Täht viis ta vastamisi jõuluvana endaga. Klas otsustas vaikselt jõuluvanast mööda hiilida, sest ta soovis näha, kuhu täht teda viib ja kus ta Jumalaga kohtub. Kuid täht ei liikunud edasi ja nüüd pidi Klas seisatama. Oma üllatuseks kuulis ta jõuluvana ütlevat: "No oli see vast tore juhus, et sinuga kokku sain!"
"Oh!" hüüdis poiss.
"Jah, mul on sinu jaoks terve hulk asju," ütles jõuluvana. Klasi silmad läksid üllatusest suureks ning särasid rõõmust. Jõuluvana vaatas talle armsalt silma ja küsis:
"Kas sa tahaksid loobuda oma jõulukinkidest?"
"Miks?" küsis Klas kurvalt.
"Vaata," vastas jõuluvana, "meie ümber on nii palju vaeseid kodusid, kus isa ja ema ei suuda oma lastele jõulukinke teha. Peale selle on lastekodudes hulk lapsi, kes ei ole iialgi tundnud ema ega isa hoolitsust ja armastust. Kas sa sooviksid loobuda oma jõulukinkidest, et mõni nendest lastest võiks rõõmu tunda, saades kingituse sinu asemel?"
Klas Henrik vaatas üles tähe poole ja soovis, et see kiiremini edasi liikuma hakkaks. Nii poleks tal vaja olnud sellele raskele küsimusele vastust anda. Kuid täht ei mõelnudki paigast liikuda, vaid seisis, oodates Klasi otsust. Poiss mõtles kõigile oma mänguasjadele, mis kodus kappides ja põrandal olid ning mida ta ei jõudnud puutudagi. Siis ütles ta kindlalt:
"Las need lapsed saavad minu kingid. Mul on kodus küllalt mänguasju!"
Kohe hakkas täht liikuma ja peatus nüüd Klas Henriku enda ukse ees, soovides talle head ööd.
Pettunult hüüdis poiss: "Aga ma ei näinudki Jeesus-last!"
Vaikselt vastas täht: "Nägid küll. Iga kord, kui sa loobusid mõtlemast iseendale, nägid sa Jeesust, sest ta on alati seal, kus ohverdatakse end teiste kasuks!"
Kui Klas Henrik jõululaupäeva hommikul läbi saali läks, nägi ta suurt pesukorvi, milles olid nagu harilikult kogu perekonna jõulukingid. Tavaliselt oli ta igal aastal salamahti selle ees seisnud ja uurinud pakke, millel oli tema nimi peal. Täna see teda ei huvitanud. Ta seisatas hetke ja mõtles oma unenäole. Kui keegi oleks vaadanud ta südamesse, oleks ta näinud seal kibedat võitlust. Kuid sellest võitlusest tuli Klas välja võitjana. Hommikueinel üllatas ta ema, üteldes:
"Ema, ma tahaksin tänavu oma jõulukingid lastekodulastele saata!"
"Kuidas nii?" küsis ema. Siis jutustas poiss oma unenäo.
"Sa võid muidugi teha oma kinkidega, mida tahad, kui oled nad kätte saanud," ütles ema. "Kuid praegu ei ole sul veel midagi ja sellepärast on vist parem, kui sa enne kingid ära oma endised mänguasjad."
Veidi hiljem, kui nad lastekodu jaoks asju pakkisid, imestas Klas Henrik, miks ema ikka ja jälle silmist pisaraid pühkis. Ega need olnud ju tema asjad. Ta ei teadnudki, et ema valas rõõmupisaraid selle pärast, et pojake oli näinud Jeesus-last.
Patricia St John
See vana ortodoksikiriku ajast pärinev legend räägib ühe küla kingsepast Gregoryst. Aastakümneid oli ta parandanud kõikide külaelanike kingi. Kuus päeva nädalas tegi ta kõvasti tööd, pühapäeviti aga sulges oma töökoja ja läks mäest üles - nõlval asuvasse kirikusse Jumalat ülistama. Pühapäevad meeldisid talle kõige enam, sest Issand oli ta parim sõber. Möödusid aastad ja Gregory jäi vanaks. Tema naine oli surnud, lapsed abiellunud ja mujale elama läinud. Kuna ta ei suutnud enam nii kaua ja kärmesti tööd teha kui enne, jäi raha väheks ning vahel oli tal seda hädavaevalt toidu ostmiseks ja küttepuude muretsemiseks.
Oli jõuluaeg ja paks lumi kattis katuseid ning mäenõlvu. Mäe otsas kirikus olid süüdatud tuled, mille kuldsed valgustriibud särasid nüüd igast aknast. Inimesed tõttasid kirikusse, et pühitseda Kristuse sündi ja üheskoos rõõmsad olla. Ainult vana kingsepp Gregory istus töökoja akna all ja vaatas nukral ilmel rõõmsat rahvahulka. Nii mõnigi peatus teda tervitama. "Kas sina ei tule, isa Gregory?' küsisid nad. "Kellad löövad juba, võta oma mantel ja tule ka!" Kuid Gregory raputas kurvalt pead. "Ma ei jaksa enam mäest üles ronida," ütles ta. "Mu põlved on reumast nii kanged, et vaevalt saan üle tee."
Ta istus kaua seal ja kuulas kirikukellade heledat kuminat. Karge talveõhk tõi ta kõrvu kauget jõululaulu. Ta tundis end vana ja väetina ning uinus peagi sügavasse unne. Magades nägi ta und: tema voodi ääres seisis ingel ning kogu tuba kiirgas taevase olendi juuresoleku soojust ja valgust.
"On sul mõni soov, Gregory?" küsis ingel. "Ütle ja su soov läheb täide."
Gregory vastas julgelt: "Ma ei suuda enam koos teistega jumalakotta minna. Seepärast palun, et Jeesuslaps tuleks ise mulle külla."
"Homme saab su soov tõeks," sõnas ingel ja valgus kadus. Gregory ärkas külmal ja hallil hommikul. Värske lumi kattis katuseid, kuid Gregoryl ei olnud nüüd aega välja vahtida. Ta teadis, et ta unenägu on tõsi: täna võtab ta vastu taevase külalise. Aega ei olnud raisata, sest tal oli palju tegemist. Suure vaevaga pesi ta põranda puhtaks, tõi ahjupuud tuppa ja pani lumivalge linaga kaetud lauale selle vähese, mis tal oli. Ta otsustas seni söömata olla ja mitte tuld süüdata, kuni külaline tuleb. Kui kõik oli valmis, istus ta töökoja akna äärde ja vaatas välja tänavale. Keegi tuligi. Gregory süda hakkas kloppima, kuid rahunes siis. See ei olnud Jeesuslaps, vaid teisel tänaval elava pimeda mehe väike poeg. Kui poiss paljajalu lumes liibates lähemale jõudis, nägi Gregory, et poisike nutab. Kingsepp küünitas pea aknast välja.
"Miks sa nutad, poja? "
"Külmavillide pärast, meister. Need teevad mulle väga valu."
"Aga miks sa siis lumes paljajalu käid?"
"Sellepärast et meil ei ole küttepuid: ma pean puid ostma minema."
"Kus su kingad on?"
"Need on väikseks jäänud ja pigistavad."
"Tule sisse, laps! Pane oma jalg siia naha peale, et saaksin uute kingade mõõtu võtta. Täna ootan ma külalist, aga homme teen sulle kingad. Tule kahe päeva pärast... ei, ei, raha pole tarvis tuua. Sinu isa on mu sõber."
Lapse silmad särasid läbi pisarate ja ta jooksis minema, unustades oma valu. Kahvatu talvepäike oli juba kõrgel, kuid külaline ei olnud veel saabunud. Innukalt jälgis Gregory jälle tänavat. Jah, keegi tuleb! Ta vaatas hoolega ja ohkas siis pettunult. See oli kõrvaltänaval elav lesk, kes leivakorvi koju viis. Ta oli käinud juba varakult kerjamas ja soovis nüüd Gregoryle häid pühi. Gregoryle tuli äkki meelde, et ta oli naise kingad ära parandanud. "Proua Mary!" hüüdis ta. "Miks te oma kingadele järele ei tule? Need on juba ammu valmis."
"Ma ei suuda nende eest maksta, isa Gregory," vastas lesk. "Mul on kuus väikest suud toita. Kõige parem on, kui te need maha müüte, siis saate oma töötasu kätte. Mul tuleb samade kingadega läbi ajada, kuni lumi ära sulab."
Gregory vaatas nüüd naise katkiseid sandaale.
"Võtke need, proua!" ütles ta, hoides parandatud kingi käes. Mudilased vajavad rohkem raha kui mina. Võtke need Issanda nimel ja Jumal õnnistagu Teid!"
Naise väsinud nägu lõi särama. Tänupisarad veeresid mööda tema aukuvajunud põski alla. Ta suudles Gregory kätt ja läks teda õnnistades oma teed.
Päike laskus punetades läände, kuid Jeesuslaps ei olnud ikka veel tulnud.
Külm ja kaunis päikeseloojang punavas taevas tõstis esile kiriku tumeda silueti ning sinakad varjud lumel... Ta ei tulegi... Kas kõik oli vaid unenägu... Külmetav ja näljane vana mees heitis veel kord pilgu teele.
Keegi tuli jälle, kuid see ei olnud taeva särav laps. See oli vaid väsinud rändur, kes kepile toetudes ringi vaatas. Ta oli siin võõras ja Gregory hüüdis talle: "Kuhu Te lähete, rännumees?"
"Poja juurde järgmisse külla. Mul on veel kaheksa kilomeetrit käia, aga ma olen näljane ja külmast kange. Kas ma tohin teie juures natuke puhata ja end soojendada?"
"Tule sisse!" ütles Gregory ust avades. Rännumees vajus külma kolde äärde istuma. Ta lõdises ja tema sõrmed olid sinised. Gregory kõhkles. "Ma teeksin hea meelega tule koldesse, kulla veli," lausus ta, "aga ma ootan külalist."
"Külalist? Kes siis veel nii hilja õhtul tuleb? Mul oleks hea meel, kui saaksin tule ääres oma käsi soojendada. "
Gregory läks viimast korda akna juurde. "Ta ei tule enam," mõtles ta kurvalt. "Unenägu pettis mind. Kuidas ma võiksin keelduda sellele võõrale mehele sooja ja süüa andmast?" Nüüd süütas ta koldesse tule ja rändaja tundis mõnu süte rõõmsast hõõgumisest.
"Homme lõpeb mu teekond," ütles ta. "Õnnistan sind lahkuse eest, mida sa võõrale rändurile osutasid."
Gregory heitis magama, kuid ta süda oli pettumusest raske. Kas ingel oli teda eksiteele juhatanud? Kurvalt sosistas ta pimedusse: "Miks sa ei tulnud, Issand? Ma ootasin sind kogu päeva..." Korraks taandus pimedus soojuse valguse eest ja üks hääl kostis: "Aga ma ju tulin! Ja sa võtsid mind lausa kuninglikult vastu!" Siis helises tema ümber laul, mille sõnad kõlasid nii:
Sest mina olin laps, kelle jalad veritsesid,
ja mina olin lesk, kes nuttis tänaval,
ja mina olin võõras, kes palus süüa.
Kui loed Matteuse evangeeliumi 25. peatükist salmid 31-45, näed, et parim viis Jeesuse teenimiseks ja armastamiseks on armastada ja teenida teisi inimesi. Kõik, mida me teeme Tema pärast, on taevas talletatud ja meeles peetud. Aga kõik, mida me teistele tegemata jätame, teeb Jumalale muret.
Tõlkinud E. R.
Ühel paljudest Hallig Langeness'i saarekestest elas aastate eest meremees Broder Iversen naise Mareni ja kuue lapsega. Iverseni saareke asus teistest saarekestest eemal. Sageli, kui tormine kirdetuul laineid nagu metsikult vahutavaid hobuseid enda ees ajas, näis, nagu polekski maailmas midagi muud peale vee ja Iverseni väikese saarekese.
Aga naervas päikesepaistes ja siis, kui mõõn mere kaugele ära tõrjus, oli saarekeste ümber tekkinud avar maailm, sest mööda siledat merepõhja oli võimalik kaugele minna. Sellisel mõõnaajal võis päris hästi minna jalgsi kindlale maale või naabersaarele. Aga siis pidi täpselt teadma vee tõusu, aega ja tundi ning tähele panema ilma. Kui sellisel retkel tabas kedagi äkitselt vesi, tihe udu, või muidu halb ilm, oli ta päästmatult kadunud.
Aga meie Broder Iversen ei olnud mitte ainult kogenud meremees, vaid ka vilunud kõndija mõõnast vabanenud merepõhjal. Igal kevadel läks ta välja, et tubli meremehena kaugsõidulaevadel teenida. Jõulude eel tuli ta rõõmsa südamega jälle tagasi oma saarele, kus naine ja lapsed teda juubeldades vastu võtsid. Nii oli see ka sel aastal: kõik olid tal vastas käinud ja vaiksesse kodusse oli isaga koos saabunud suur rõõm.
Veel ainult paar päeva puudus pühadest. Ühel õhtul tuli joostes poiss Hans Moritzi saarelt ja ütles, et tema perenaist on öösel tabanud rasked kõhukrambid ja arsti poolt kirjutatud köhatilgad olevat ka otsas. Ta palub Iverseni veel täna tõusu ajal sõita Vyk'i ja sealt köhatilku tuua. Homme lõuna ajal saab ta merest vabanenud merepõhja mööda jalgsi tagasi tulla. Peremees ise ei saa minna. Tal on jooksva vasakus jalas ja käes. Ta ei saa endal ise kuubegi seljast ära, veel vähem saab ta paadiga saarele sõita või merepõhja mööda käia. Nüüd oli häda suur. Broder Iversenil polnud just erilist huvi selleks retkeks. Oli ju paar päeva pühadeni. Peetri laevuke polnud veel täiesti valmis ja Ingele oli tarvis nikerdada veel mitu puulusikat. Oi, millist rõõmu tundsid väikesed sellest, kui ta nendega jõuluõhtul jõululaule laulis ja neile vanast Piiblist ette luges. Ema Maren oli ka päris nukker. Kohe tuli tal mõte: "Kui veel ilm halvaks muutub ja tuul pöördub, siis ei saagi isa homme tagasi tulla. Ja ometi on siis juba jõululaupäev. Aga raske köha, mis hinge matab, on ka väga paha asi. Jumal tänatud, et meie oleme kõik terved." Nii mõtles ema Maren. Aga juba sõnas ta mees: "Noh, poiss, küllap saab, sa võid kodus öelda, et ma lähen." Ja ema Maren lausus endamisi vaikselt: "See, kes määrab pilvede, õhu ja tuule teed, jooksu ja suuna, leiab ka tee, kus sinu jalg võib käia."
Varsti oli Iversen sõiduvalmis. Naine ja lapsed saatsid teda mäeseljakut mööda alla ja viipasid käega veel mõni aeg paadile järele. Oli võrdlemisi varane hommik ja tuul näis soodsana. Ka järgmisel päeval püsis hea ilm ja mõõn algas õigel ajal. Nüüd muutus ema Maren õige rõõmsaks. Agaralt alustas ta viimaseid ettevalmistusi. Nii möödus tund tunni järel. Kui pereema tüki aja pärast jälle aknast välja vaatas, märkas ta, et maa poolt lähenes tihe udu. Kui selline udu tulijat tabab, viib see ta õigest sihist kõrvale. Hirmuga ohkas Maren oma südames: "Armas Jumal, aita, et isa teelt ei eksiks!"
Broder Iversen oli vahepeal juba ammugi koduteel. Südilt astus ta edasi. Köhatilgad Hans Moritzi naise jaoks olid tal taskus ja vahetevahel katsus ta pakikest teises taskus, kus oli ilus must siidirätt Marenile. Ka lastele oli ta Vyk'ist ostnud veel mõningaid pisiasju ja heatujuliselt muiates mõtles ta rõõmsale õhtule.
Äkki Iversen seisatab ja laseb kuuldavale pika vile. Mis see siis on? Paks udu tuleb talle vastu ja kümne minuti jooksul on ta täiesti sellesse mähitud. Ta vaatab kella: see näitab kaks. Veel on tund minna. Ta jälgib vativoolusid, mis võivad talle teejuhiks olla. Udus ei leia ta neid enam hästi, aga edasi peab minema. Siis jõuab ta ühe renni juurde, mis teel olema ei peaks. Ta vaatab kella: peaaegu kolm. Kell neli on mõõn kõige sügavam, siis algab tõus. Rennid täituvad veega ja õige suuna hoidmine muutub üha raskemaks. Paks udu toob endaga kiirelt kaasa halli videviku ja juba hakkab pimenema. Aga Broder on noor ja julge – veel ei heida ta meelt. Ta oskab ju palvetada.
Umbes pool tundi sammub ta vahvalt edasi. Seal kuuleb ta kauguses kohinat. Ta tunneb seda mühinat hästi: see on vesi ja tõus tuleb! Nüüd võib teda ainult veel Jumal aidata. Broder seisatab, võtab mütsi peast, paneb käed kokku ja palvetab. Siis peatub ta veel hetke ja kuulatab vee kauget kohinat. Ta astub mõne sammu ja seisatab veel korraks. Seal on üks teine heli, mida udu puhtalt ja hõbedaselt üle avara tasandiku kannab. Need on nii armsad hääled, nagu ta neid veel kunagi enne pole kuulnud, ja nad laulavad jõululaulu. Ah, nüüd on ju jõulud! Kas jälle laulavad inglid nagu tol korral Petlemma väljadel. Ta püüab sammuda häälte suunas. Kust need ometi kostavad? Ta pöördub ja nüüd kuuleb ta veel selgemini. Kui ta on natuke maad käinud, kuuleb ta päris selgesti lauluviisi "Nüüd Jumalale austust!". Sõnadest ta muidugi veel aru ei saa, aga ta teab neid ja läheb hääle järgi. Laulmine muutub üha valjemaks. Korraga seisab ta Mareni ja laste ees, kes teda rannas ootavad. Kuna neil kodus enam rahu ei olnud, olid nad alla randa läinud ja isa hüüdnud. Viimaks tulnud Ingele mõte, et nad võiksid ju ka laulda. Võib-olla kuuleb isa laulu veel paremini kui hüüdmist. Seda nad siis tegidki. Jõululauludega olid nad isale õiget teed näidanud, kui ta udus juba tüki maad saarest mööda oli eksinud.
Poiss Hans Moritzi saarelt sai oma perenaisele oodatud köhatilgad. Ja Iversenide juures oli rõõmus jõuluõhtu, kus lauldi tänuliku meelega jõululaule rohkem kui kunagi varem.
See jõululaupäev algas nagu ikka tavalised päevad: raske tõusmine, kiiruga einestamine, kergejalgne jooksmine trammile, viimasel minutil kooli jõudmine. Aga see algas juba esimesel tunnil. Marjut küsiti vene keeles. Enda arvates oli ta ju õppinud ka, aga klassi ees läks kõik kuidagi segi. Kui õpetaja küsis sõnade vihikut, siis ilmnes, et seda polnudki kaasas, ja päevikusse istutati rõngaskaelaga number – 2. Nüüd polnud lootustki tunnistusele rahuldavat hinnet saada. Pinginaaber Silja vaatas küll kaastundlikult Marjule otsa, aga Marju pööras talle trotslikult selja. Silja sosistas:
"Marju, õpime pärast koos, vastad uuesti ja parandad ära!" Aga Marju ei teinud kuulmagi. Õige mul tarvis! Eputagu aga oma viitega!
Ka koju ei läinud Marju täna Siljaga, vaid jooksis enne teisi trepist alla. Silja silmis oli küll nagu pisar helkinud, aga mis sest!
Kodus tuli väike Kaja nuttes Marju juurde ja näitas nukku, millel oli üks jalg ära tulnud.
"Aita terveks!" palus Kaja.
"Ah, mine minema, mul pole aega!" ja ta lükkas õekese endast eemale, nii et see kukkus.
"Las ta nutab, ta on niikuinii ema pailaps, alati antakse temale õigus," trotsis Marju ja läks oma laua juurde. Nüüd kohe, kohe tuleb ema koju, küsib päevikut ja seal on kaks... Mis jõulud need selliselt tulevad...
Varsti saabus õhtusele jumalateenistusele mineku aeg.
"Marju, sea end korda, läheme kõik koos!" ütles isa.
"Mina ei tule üldse, mina ei taha tulla!" jonnis Marju.
"Aga miks, täna on seal nii ilus: Suur kuusk on ja kirjud küünlad! Ja jõululaps ise ka!" sädistas Kaja.
"Ei taha, mina ei tule!"
Kurvalt ütles ema: "Kuidas sa jääd siia üksinda tänasel kallil õhtul."
"Hea küll," lausus isa, "eks sa siis istu siin. Meie läheme. Head õhtut!"
Majas jäi vaikseks. Kõik läksid jõulukirikusse. Marju istus ahjunurka põrandalambi alla.
Äkki koputati uksele. See oli Silja.
"Oled sa kodus, Marju! Kuule, tule kaasa, läheme Karja-tädile ja Kalla-papile jõulurõõmu viima. Siin on pakid ja kahekesi saame nii hästi laulda!"
"Ah, mina ei taha! Muudkui mine ja tule ja tee ja ole – jätke mind rahule!"
"Aga jõulud on ju rõõmu valmistamise pühad."
"Ah olgu, mina ei taha midagi!"
Silja lahkus ja Marju lukustas ukse. Ta kuulis veel, kuidas ukse tagant kostis laulu, mida nad koolis olid õppinud.
Lapsed, üksteist armastage,
Jeesus me eest lapseks.
Ennast meie eest Ta andis,
südameisse soojust tõi.
Lapsed, kõiki armastage:
Armastus on õnnistus.
Tehke head ja õnnistage,
käige sõnakuulmises.
Ta kustutas lambi ja seadis end mugavalt istuma. Köetud ahjust õhkus rammestavat soojust.
Äkki – mis see oli: Akna taga hakkasid vilkuma tillukesed tulukesed, tuba valgenes, tasakesi avanes uks ja sisse tuli terve parv väikesi haldjaid, igaühel küünal käes.
Marju oli väga imestunud, kuid haldjate peamees ütles:
"Mis sa siin istud nii üksinda! Tule parem meiega kaasa! Näe, nii see käib!"
Seejärel laulis üks haldjas:
Klipp-klapp-klee,
mu punane mütsike!
Ja näe, juba oligi tal peas ilus punane müts. Väike haldjas hüüdis nüüd:
"Ma sooviksin olla Hispaanias!"
Sedamaid tõusis ta õhku ja kadus läbi akna õue. Ka teised laulsid ja kadusid samuti ning varsti oli Marju jälle üksinda.
"Oh sa ime!" ütles Marju. "Nii tahaksin ka mina reisida. Pole vaja piletit ega pakke ja saad silmapilkselt kohale. Tahaksin ära minna siit rumalalt maalt, kus jõuluks igaüks aina ootab sinult midagi – ja lahke ning kena pead veel pealegi olema. Kui õige prooviks..."
Ta laulis haldjate laulu ja näe, temalegi tuli võlumütsike. Ta pani selle pähe ja hüüdis:
"Hispaania!"
Viuhti lendas ta läbi akna ja oligi äkki koos haldjatega keset Hispaaniat.
Nad olid suures linnas. Majade uksed ja esikud olid kaunistatud lilledega. Tänavail põlesid tõrvikud, kaupmehed pakkusid jõulumaiustusi ning hiigelsuure kiriku trepp oli täis kerjuseid ja haigeid.
"Mida see tähendab?" küsis Marju ja üks haldjas vastas:
"Nad ootavad jumalateenistuse lõppu ja rahva väljumist kirikust. Siis jagatakse neile küllaldaselt raha, sest ükski ei pea täna õhtul olema külmas, näljas ega kurb!"
Äkki kuulis Marju, kuidas üks laps tänaval laulis:
Lapsed, kõiki armastage,
armastus on õnnistus...
See oli sama laul, mis teda kodus oli pahandanud. "Kas see laul on lennanud mulle siis järele? Ma ei taha seda kuulda!"
Seal kuulis ta, kuidas haldjad hüüdsid:
"Hollandisse!"
Ka Marju hüüdis, lootes sellest laulust pääseda.
Silmapilkselt leidis ta end koos haldjatega libedal jääpeeglil, kus uisutasid sajad poisid ja tüdrukud. Marju ja haldjad lendasid külla, mis asus mere kaldal. Nüüd märkas Marju iga majakese ukse taga üht või mitut puukinga.
"Miks need kingad siin on?" küsis Marju.
"Kas sa ei tea," vastas üks haldjas. "Täna on ju kinkimise õhtu. Igaüks kingib kellelegi midagi. Ja iga naaber paneb naabrilapse puukingasse kingituse."
Ühe majakese aknale ilmus küünalt käes hoidev laps. Ta pani küünla klaasi ligi. Ja Marju kuulis laulu:
Lapsed, üksteist armastage,
Jeesus me eest lapseks sai...
"No nüüd on küll lugu lahti, kas ma sellest laulust enam vabaks ei saagi? Läheme parem mujale!"
Võimatu on jutustada, mida Marju sel ööl läbi elas ja mida ta kõik nägi. Ta möödus põldudest, kuhu olid lindudele toiduks pandud viljavihud, ja nägi uste kõrval pinke, kus olid näljaste jaoks auravad toidukausid. Ta nägi säravaid jõulupuid, mille okstelt jagati vaestele ande, ja rahvahulki kirikuis, kes tõid oma rikkaliku jõuluohvri.
Lõpuks hüüdsid haldjad:
"Aga nüüd lendame otse Inglismaa kuningakotta!"
Viuh! Ja juba olidki nad suures troonisaalis, vaevalt pool meetrit kuninglikust troonist. Oli see alles pilt! Trooni ümbritsesid säravais rõivais kõrged isikud. Hiigelsuured saalid olid täidetud üksildaste ja kodututega, kes võisid täna süüa ja juua ning soojendada end külluslikult kaminate ees, mis mõnusat soojust levitasid. Vigaseid inimesi teenis aga kuningas ise.
Mõnigi püüdis kuninga lahkust omalt poolt tasuda: kas mängis midagi oma vilepillil või kandlel, laulis või lausus lihtsalt sõbraliku õnnistussoovi.
Marju vahtis ja vahtis seda saginat. Ta nägi enda lähedal väikest tüdrukut, kes oli oma kõhu täis saanud ja naeratas nüüd rõõmsalt kuningale. Saalist väljudes laulis tüdruk ja Marju kuulis jälle sõnu:
Lapsed üksteist armastage,
armastus on õnnistus...
Sel momendil nägi Marju, et haldjad keerlesid ta pea kohal ja üks haaras Marju peast punase võlumütsikese ning viskas selle kaugele põrandale.
Mis nüüd juhtus! Tal polnud enam võlumütsi peas ja ta muutus kõigile nähtavaks. Kohe pandi tähele ta erilist riietust ja mossis nägu ning paljud kogunesid ta ümber. Kostusid hüüded:
"Kust see tüdruk on tulnud? Viige ta kuninga ette!"
Sajad käed haarasid temast ja vedasid ta sinna, kus kuningas troonil istus. Inimesed karjusid:
"Näete, milline tusane nägu tal tänasel jõuluõhtul on!"
"Kindlasti tuli ta lossi, et midagi varastada!"
Marju jalad värisesid ja ta ei saanud sõnagi suust. Viimaks suutis ta sosistada:
"Ma ei ole kellelegi paha teinud, mitte kellelegi!"
"Võib-olla," ütles kuningas, "aga kas sa head oled teinud? Tule siia ja räägi, kas sa oled tänasel päeval kellelegi rõõmu valmistanud? Kui oled, siis anname sulle andeks, et oled täna siia sisse tunginud!"
Marju ei saanud sõnagi suust. Ta teadis, et ta ei olnud täna kellelegi rõõmu ega head teinud ja et tal läheb siin väga halvasti.
"Siis ei saa sa enam koju," ütles kuningas.
"Sa oled paha tüdruk! Sa kurvastasid oma õde ja tegid talle haiget. Sa ei tahtnud vanakestele jõulurõõmu teha. Me paneme sind üksinda istuma väiksesse tuppa, et saaksid seal kaua järele mõelda. Niipea sa küll koju ei saa!"
Suures hirmus mõtles Marju, et kui tal oleks nüüd punane võlumütsike, siis võiks ta põgeneda. Ainult ruttu koju saada – see oli Marju ainus igatsus. Veel ütles kuningas:
"Sa võid avaldada ühe soovi – ainult mitte seda, et laseksime sind koju tagasi."
Marju vaatas ringi. Näe, seal põrandal oligi punane mütsike, mille vallatu haldjas sinna pillanud oli. Oh kui nüüd...
"Isand kuningas," ütles Marju viisakalt, "kas ma võiksin oma kaotatud mütsi tagasi saada?"
"Selle võid sa saada," lubas kuningas ja Marjule toodigi müts. Marju pani mütsi pähe ja laulis:
Klipp-klapp-klee,
mu punane mütsike,
ma sooviksin olla kodus!
Viuhti tõusis ta õhku, hõljus veel kuninga pea kohal ja oligi nende silmist kadunud.
Mis siis nüüd oli? Marju hõõrus silmi, leides end istumas oma ahjunurgas väikesel järil.
"Kas ma tõesti uinusin," mõtles Marju. "Oh kui hea, et see oli vaid unes!" Marju silme ees olid alles unenäopildid ja ta jalad värisesid veelgi.
"Mis head oled sa täna teinud?" helisesid ta kõrvus kuninga sõnad. Täna ei olnud ta tõesti teinud midagi muud kui paha. Nüüd tahtis ta kõik heaks teha.
Ta tõusis ruttu, kattis laua ja tegi valmis oma jõulupakikesed. Kui teised palvelast koju jõudsid, nägid nad juba Marju näost, et midagi oli juhtunud. Marju palus emalt ja isalt andeks oma tänase trotsi ja mossitamise. Jõulupuu all jutustas ta oma unenäo.
Sel õhtul palvetas Marju tõsiselt puhta südame pärast, sest kord heliseb ka igavikus küsimus:
"Mida oled sa teinud?"
Rõõmsa südamega laulis Marju nüüd koos väikese Kajaga kaunist laulu:
Lapsed, üksteist armastage...
Laulu ajal näis Marjule, nagu piiluksid teda kuuseokste vahelt haldjate vallatud näod – talle sõbralikult ja rõõmsalt noogutades ning laulutaktis oma punaseid mütsikesi kõigutades. Tegelikult oli see küünlaleek, mis punastel ja kuldsetel jõuluehetel mängles. Kuid Marju tundis siiski, et sel õnnistatud jõuluõhtul olid head haldjad teda andestusele ja südamerahule aidanud.
Suure linna keskel asus tore kirik. See oli ehitatud kõrgele mäele ja igal pühapäeval kogunes sinna palju inimesi.
Kirikus olid kivisambad ja hämarad võlvialused ning kogu ruumi läbis peauksest altarini lai sammastega ääristatud võlvkäik. Kaugeimas nurgas seisis vägev orel, mille helid olid nii tugevad, et kostusid üle linna. See oli tõesti tore kirik, eriti kui ta oli eredasti valgustatud ja täidetud inimestega – vanade ja noortega. Kuid kõige imelisem selles kirikus oli kellamäng.
Selle kiriku torn oli väga kõrge, kuid keegi ei osanud öelda, kui kõrge ta oli. Üleval tornikambris olid kellad. Räägiti, et need olid ilusaimad kellad maailmas, kuigi linna elanikud ei olnud neid veel helisemas kuulnud. Ainult üks vanake kiriku lähedalt võis öelda, et tema ema oli kellamängu kuulnud, kui ta oli alles lapsuke. Need olid kellad, mis pidid helisema jõuluõhtul. Selles linnas oli tavaks, et sel õhtul toodi kirikusse jõuluohver. Räägiti, et kui keegi tooks oma kõige parema ja suurema ohvri, hakkaksid tornis helisema jõulukellad, ilma et ükski inimene neid seal helistaks. Mõned ütlesid, et need paneb helisema tuul, teised arvasid, et seal on tegevuses inglid. Nüüd oli möödunud terve inimpõlv, kuid kellad ei olnud helisenud.
Igal jõuluõhtul tulid inimesed oma ohvritega altari juurde. Kuigi kirikuteenistus oli ilus ja ohvrid rikkalikud, oli kõrgest tornist kuulda vaid tuulekohinat.
Mitu kilomeetrit linnast eemal, väikeses külas, kuhu kirikutorn selge ilmaga vaevalt paistis, elas Peeter oma väikese vennaga. Kellamängust teadsid nad küll vähe, aga nad olid kuulnud ilusast jõulujumalateenistusest kaunistatud kirikus. Seal pidid küünlasäras hiigelkuused kõrgete võlvideni ulatuma ja helisema kaunis orelimäng.
Poistel oli väike plaan, kuidas jõulukirikusse pääseda. Selleks tuli tuppa kanda vesi ja puud, kühveldada majakese ümbert lumi ning majas koristada ja puhastada iga nurgake. Nad pidid varakult kõigega valmis olema, sest minekuks tuli arvestada kaks tundi.
"Väikeveli!" lausus Peeter vennale, vedades enda järel rasket lumekelku. "Mõtle ometi, me saame täna jõulukirikusse. Oi, kuidas ma ootan, millal me minema saame hakata. Mida me seal kõik näeme ja kuuleme! Öeldakse, et Jõululaps ise tuleb jumalateenistust õnnistama! Äkki me näemegi seal Jõululast!"
Jõululaupäeva õhtupoolikuks läks ilm väga külmaks. Maa oli kõva ja õhus lendles üksikuid teravaid lumekübemeid.
Poisid sammusid vapralt teineteise käest kinni hoides linna poole. Viimaks nägid nad enda ees linnatulesid. Nad olid linnaväravast juba sisse astumas, kui äkki lumel tumedat kogu märkasid. Oma teelt kõrvale astudes nägid nad üht vaest naist. Ta oli kukkunud just linnavärava ette ning oli liiga haige ja väsinud, et minna linna, kust oleks võinud peavarju leida. Lumi oli talle padjaks ja seal külmas lamades olekski ta igavesele unele uinunud. Seda kõike nägi Peeter ühe hetkega. Ta põlvitas naise kõrvale ja püüdis teda tõsta, aga ei suutnud liigutadagi. Nüüd pööras ta naise näo enda poole ja hõõrus seda lumega. Kuid siis tõusis ta üles ja ütles:
"Sellest ei ole kasu, väikeveli, sa pead üksinda edasi minema!"
"Üksinda?" hüüdis väikeveli. "Ja sina ei saagi jõulukirikut näha?"
"Ei," ütles Peeter, kuigi ta hääl pisut värises. "Vaata seda vaest naist. Ta nägu on nagu Jeesuse emal jõulupiltidel. Kui keegi teda ei aita, külmub ta surnuks. Praegu on kõik inimesed kirikus. Tagasi tulles saad sa kaasa tuua kedagi, kes teda aitaks. Ma hõõrun teda niikaua lumega, et ta ära ei külmuks, ja kui ta ärkab, pakun talle natuke süüa. Mul on taskus jõulukukkel."
"Ma ei saa sind siia jätta ja üksinda kirikusse minna," ütles väikeveli pisarsilmil.
"Parem on, kui sina lähed sinna, mitte mina," ütles Peeter. "Nüüd oskad sa juba kirikuni minna. Sul tuleb vaadata ja kuulata seal kahekordselt – enda ja minu eest. Ma usun, et Jõululaps teab, kui väga ma oleksin igatsenud seal olla ja Teda kummardada. Kui inimesed oma ohvreid altarile viivad, mine ka sina. Võta see väike hõberaha ja pane minu ohvrina altarile, kui keegi ei näe. Ära unusta kohta, kus me praegu oleme, ja tule koos abiga tagasi. Anna andeks, et ma sinuga kaasa tulla ei saa!"
Nii saatis ta väikevenna linna ja lehvitas talle innukalt järele. Kuuldes, kuidas vennakese sammude kaja kaugenes ja kadus, oli tal raske pisaraid tagasi hoida. Kui kurb oli kaotada võimalus, mida ta oli kaua oodanud ja mille pärast nii suurt vaeva näinud. Nüüd oli ta üksinda vaese haigega, keda oli peaaegu võimatu äratada ja üles soojendada.
Suur kirik oli sel õhtul kõige imelisem koht maa peal. Kõik ütlesid, et iialgi enne pole kirik nii kaunis ja särav olnud. Orel mürises jõulukoraali ja tuhanded inimesed laulsid nii, et müürid tundusid vabisevat. Peetergi tundis enda all maapinda värisemas.
Jumalateenistuse lõpul tulid inimesed oma ohvritega altari juurde. Rikkad ja suured tulid uhkelt ja panid altarile oma parimad annid. Mõned tõid kalleid juveele, teised imeilusaid kuldesemeid. Kuulus kirjanik pani altarile oma raamatu, mida ta oli kirjutanud palju aastaid. Suur viiulikunstnik tõi altarile hõbekeeltega viiuli, mis oli toonud talle maailmakuulsuse. Lõpuks tuli kuningas ise. Ta võttis peast kalliskividega ülekülvatud kuldse kuningakrooni ja pani altarile, kus see helkis ja leegitses küünlasäras.
"Nüüd saame küll kohe kellamängu kuulda, sest sellist andi ei ole see altar iialgi näinud," sosistasid inimesed ootuses. Aga tornist kuuldus vaid tuulemühinat.
Koor hakkas laulma lõpuhümni. Äkki lakkas organist mängimast. Vana õpetaja, kes seisis altari ees, tõstis käe, et kõik vaikiksid. Kirikus valitses sügav vaikus. Nüüd hakkas tornis – otsekui lõpmatult kaugelt ja kõrgelt – helisema õrn, kuid selge kellamäng. Taevalikest helidest haaratud inimesed olid nii võlutud, et ei julgenud hingatagi. Viimaks tõusid kõik püsti ja vaatasid üksisilmi altari poole, et näha, kelle and oli äratanud nii kaua uinunud jõulukellad.
Aga nad ei näinud seal kedagi teist kui väikevenda, kes oli pugenud tasakesi altari juurde, ja kui keegi ei näinud, pannud sinna Peetri väikese hõberaha...
Susan Wojciechowski
Külalapsed kutsusid teda härra Gloomyks (gloomey – pime, tume, kurb, nukker, sünge). Kuigi tegelikult oli ta nimi Toomey, härra Jonathan Toomey. Ehkki pole ilus inimesi hüüdnimedega narrida, sobis see talle väga hästi. Sest Jonathan Toomey naeratas harva ja keegi polnud teda iialgi naermas näinud. Ta käis ringi pobisedes ja pomisedes, torisedes ja turtsudes ja pahuralt nurisedes. Ta kurtis, et kirikukellad helisevad liiga tihti, et linnud laulavad kriiskavalt ja lapsed mängivad lärmakalt.
Härra Toomey oli puunikerdaja. Mõned väitsid, et ta oli parim puunikerdaja kogu orus. Ta veetis oma päevad tööpingi taga, voolides männi- ja kastani- ning hikkoripuuklotsidest imeilusaid kujusid. Pärast õhtusööki istus ta kolde lähedale sirge seljatoega toolile, popsutas oma piipu ja vaatas üksisilmi leekidesse.
Jonathan Toomey ei olnud vana mees, aga kui sa oleksid teda näinud, oleksid võinud seda arvata. Ta kõndis, pilk maha suunatud ja keha ettepoole vimmas. Sa poleks näinudki tema silmi, mis olid selged ja sinised nagu augustikuine taevas. Sa poleks märganud ka väikest lohukest tema lõual, sest tema nägu oli enamjaolt peitunud ajamata ja sassis habeme alla, mis oli täis saepurutükikesi, puidulaaste, ja sõltuvalt sellest, mida ta sel päeval söönud oli, ka leivapuru, kartuliraasukesi või kuivanud kastet.
Külarahvas ei teadnud, et tegelikult oli tema süngusel üks põhjus. Põhjus tema pomisemisele, põhjus, miks ta kõndis küürus, otsekui kandnuks ta oma õlgadel suurt raskust.
Mõned aastad varem, kui Jonathan Toomey oli noor, elu ja armastust täis, jäid tema naine ja väike laps raskesti haigeks. Kuna need olid ajad, mil polnud veel haiglaid ja ravimeid ega koolitatud arste, surid tema naine ja väike laps kolmepäevase vahega.
Peale seda pakkis Jonathan Toomey oma varanatukese vankrisse ja reisis, kuni lõppesid pisarad. Ta asus elama väiksesse majja külaservas ja tegi seal oma puunikerdustööd.
Ühel varasel detsembripäeval kõlas Jonathan Toomey uksele koputus. Pomisedes ja turtsudes läks ta ust avama. Ukse taga seisis naine koos väikese poisiga.
“Ma olen McDowelli lesk ja olen äsja teie külla kolinud. See on minu poeg Thomas,” ütles naine.
“Ma olen seitsmeaastane ja oskan vilistada,” ütles Thomas.
“Vilistamine on jama,” ütles puunikerdaja jämedalt.
“Ma sooviksin teilt tellida üht puunikerdust,” ütles naine ja rääkis Jonathanile erilistest jõulusündmuse tegelastest, mis tema vanaisa oli talle nikerdanud, kui ta alles väike tüdruk oli.
“Pärast seda, kui me siia kolisime, avastasin, et need on kadunud,” seletas ta. “Ma lootsin, et leian need mingi ime läbi ikkagi üles, kuid seda ei juhtunud.”
“Selliseid asju nagu imed ei juhtu,” ütles puunikerdaja. “Kas te oskate neid kujusid mulle kirjeldada?”
“Seal oli lammas,” ütles naine.
“Kaks lammast, lokkis villaga,” lisas Thomas.
“Jah, kaks,” ütles lesk, “ja lehm, ingel, Maarja, Joosep, Jeesus-laps ja targad.”
“Kolm tarka,” lisas Thomas.
“Kas te võtaksite seda teha?” küsis McDowelli lesk.
“Jah, ma teen.”
“Ma olen teile nii tänulik! Kui kiiresti te need valmis saate?”
“Nad on valmis siis, kui nad valmis on,” ütles mees.
“Aga mul oleks tarvis neid jõuludeks. Need tähendavad mulle väga palju. Ma ei kujuta ette jõule ilma nendeta.”
“Jõulud on jama,” ütles Jonathan pahuralt ja lõi ukse kinni.
Järgmisel nädalal koputati puunikerdaja uksele. Pomisedes ja turtsudes läks ta ust avama.
Ukse taga seisid McDowelli lesk ja Thomas.
“Vabandage mind,” ütles lesk, “aga Thomas palus, et ta võiks vaadata, kuidas te töötate. Ta tahaks saada puunikerdajaks, kui ta kord suureks kasvab. Ta tahaks vaadata, kuidas te töötate, sest te olete parim puunikerdaja kogu orus.”
“Ma olen tasa. Te ei saa arugi, et ma siin olen. Palun!” anus Thomas.
Puunikerdaja astus omaette pomisedes kõrvale, et neid sisse lasta. Ta osutas oma tööpingi juures olevale toolile. “Ei mingit juttu, ei mingit hüplemist, mitte piiksugi!” käsutas ta Thomast.
McDowelli lesk ulatas härra Toomeyle tänutäheks sooja pätsi maisileiba. Siis võttis ta oma kudumistöö välja ja istus toa kaugemas nurgas seisvasse kiiktooli.
“Mitte sinna!” röögatas puunikerdaja. “Keegi siin majas ei istu sellele toolile.”
Nüüd istus naine hoopis sirge seljatoega toolile, mis oli kolde ääres.
Thomas istus väga vaikselt. Kord, kui ta aevastama hakkas, vajutas ta sõrme nina alla, et aevastust tagasi hoida. Kui ta meeleheitlikult oma jalga sügada tahtis, luges ta mõttes kahekümneni, et mõtteid sügelemisest eemale saada.
Pika aja pärast köhatas Thomas oma kurgu puhtaks ja sosistas: “Härra Toomey, kas ma tohin midagi küsida?”
Puunikerdaja põrnitses Thomast altkulmu, kehitas siis õlgu ja uratas. Thomas otsustas, et see tähendas “jah” ja ta jätkas: “Kas see on minu lammas, mida te voolite?”
Puunikerdaja noogutas ja uratas jälle.
Pärast pikka vaikust sosistas Thomas: “Härra Toomey, palun vabandust, aga te voolite mu lammast valesti.”
McDowelli lese kudumisvardad lõpetasid klõbina. Jonathan Toomey nuga lõpetas voolimise. Thomas läks oma jutuga edasi. “See on küll imeilus lammas, kena ja koheva villaga, aga minu lammas nägi välja õnnelik.”
“See on jama,” ütles härra Toomey. “Lambad on lambad. Nad ei saa olla õnnelikud.”
“Minu omad olid,” vastas Thomas. “Nad teadsid, et nad on koos Jeesus-lapsega, sellepärast nad olidki õnnelikud.”
Pärast seda oli Thomas kogu pärastlõuna vait. Kui kirikukellad kuus lööki lõid, uratas härra Toomey koleda häälega.
McDowelli lesk ütles nüüd, et on aeg lahkuda. Thomas aevastas kolm korda ja tänas puunikerdajat, et ta oli lubanud oma tööd pealt vaadata.
Sel õhtul, pärast maisileivast ja keedetud kartulitest koosnevat õhtusööki, istus puunikerdaja oma tööpingi juurde. Ta võttis kätte noa ja võttis kätte lamba. Ja ta töötas, kuni ta silmad kinni vajusid.
Mõne päeva pärast kostis puunikerdaja ukse tagant koputus. Pomisedes ja turtsudes läks ta ust avama. Seal seisid lesk ja tema poeg.
“Kas ma tohin jälle vaadata? Ma olen tasa,” ütles Thomas.
Ta poetas end tasakesi toolile istuma, samal ajal asetas tema ema lauale korvi magusalt lõhnavate rosinasaiadega.
“Teekann on tuline,” ütles härra Toomey pahuralt oma töö kohale kummardudes.
Sel ajal, kui härra Toomey voolis, valas McDowelli lesk tassi teed. Siis puudutas ta puunikerdajat õrnalt õlast ning asetas teetassi ja saiakese tema kõrvale. Mees püüdis sellest mitte välja teha, kuid varsti olid nii taldrik kui teetass tühjad.
Thomas püüdis ema antud saiakest süüa nii vaikselt kui võimalik. Kuid peaaegu võimatu on olla seitsmeaastane ja süüa sooja pehmet rosinasaia rahulolu väljendavate häälitsusteta.
Kui Thomas oli lõpetanud, püüdis ta istuda vaikselt. Kord ta peaaegu luksatas, aga hingas siis sügavalt sisse ja hoidis hinge kinni, kuni ta näost punaseks läks. Kord hakkas ta ilma mõtlemata oma jalgu kõigutama. Aga piisas vaid puunikerdaja pilgust, kui ta kohe järele jättis ja hoidis oma jalgu nii vaikselt, nagu need magaksid.
Pärast väga pikka aega sosistas Thomas: “Härra Toomey, vabandage, kas ma tohin midagi küsida?”
Puunikerdaja uratas.
“Kas see on minu lehm, mida te voolite?”
Noogutus ja mõmin.
Veel tükk aega läks mööda. Siis köhatas Thomas oma kurgu puhtaks ja ütles: “Härra Toomey, palun vabandust, aga ma pean teile midagi ütlema. See on väga ilus lehm, kõige ilusam lehm, keda ma olen üldse kunagi näinud, aga see ei ole õige. Minu lehm paistis välja uhke.”
“See on jama,” urises puunikerdaja. “Lehmad on lehmad. Nad ei saa uhked välja näha.”
“Minu lehm oli. Ta teadis, et Jeesus otsustas sündida tema laudas, sellepärast oli ta uhke.”
Thomas oli kogu ülejäänud õhtupooliku vait. Ainus hääl, mida kuulda võis, oli voolimisnoa kraapimine ja lesk McDowelli kudumisvarraste klik-klõk.
Kui kirikukellad kuus lööki lõid, uratas härra Toomey. McDowelli lesk ütles, et on aeg lahkuda. Thomas raputas esiteks ühte jalga, siis teist. Ta tänas puunikerdajat, et see oli lubanud tal vaadata.
Sel õhtul, pärast keedetud kartulitest ja rosinasaiakesest koosnevat õhtusööki, istus puunikerdaja oma tööpingi juurde. Ta võttis kätte noa ja võttis kätte lehma. Ja ta töötas, kuni ta silmad kinni vajusid.
Mõne päeva pärast kostis puunikerdaja ukse tagant koputus. Ta silus oma juukseid ja läks avama. Ukse taga seisid lesk ja tema poeg.
“Kas ma tohiksin jälle vaadata?” küsis Thomas.
Samal ajal kui proua McDowell teed soojendas ja värskete siirupikookidega taldriku tööpingile pani, vaatas Thomas, kuidas puunikerdaja inglikuju kallal töötas.
Väga pika aja pärast küsis Thomas: “Härra Toomey, vabandage, kas see on minu ingel, keda te voolite?”
“Jah. Kas sa teeksid mulle teene ja ütleksid täpselt, mida ma valesti teen?”
“Hästi. Minu ingel nägi välja nagu üks Jumala kõige tähtsamatest inglitest, sest ta oli saadetud Jeesus-lapse juurde.”
“Kuidas tuleks voolida inglit, kes nii tähtis välja näeb?”
“Teie oskate seda kindlasti teha,” ütles Thomas. “Te olete parim puunikerdaja kogu orus.”
Pärast pikka vaikust küsis Thomas: “Härra Toomey, vabandage, kas ma tohin midagi küsida?”
“Kas sa mõnikord vait ka oled?” küsis puunikerdaja.
“Mu ema ütleb, et ei ole. Ta ütleb, et ma võiksin õppida vaikimise kunsti Teie käest.”
Nägu puunikerdaja habeme all värvus roosaks.
McDowelli lese nägu värvus sama punaseks nagu sall, mida ta kudus.
“Hästi, räägi siis, mida sa küsida tahad?”
“Palun, kas te võiksite mind voolima õpetada?”
“Mul on väga palju tööd,” torises puunikerdaja. Aga ta pani tähtsa ingli käest.
“Sa voolid ühe linnu.”
“Leevikese, ma loodan,” ütles Thomas. “Mulle meeldivad leevikesed.”
Puunikerdaja visandas söetükiga pruunile paberitükile leevikese. Ta andis Thomasele väikese männipuutüki ja noa. Ta näitas talle, kuidas puutüki nurgad maha lõigata ja aeglaselt puutüki servi kumeraks siluda. Thomas jälgis puunikerdaja jooni, pea kummargil ja keeleots suust väljas, kui ta oma tööle keskendus.
Kui kirikukellad kuue ajal helisesid, hoidis Jonathan Toomey Thomase kätt enda käes, juhtides nuga mööda linnu tiivaserva. Ta ei kuulnud kellade helinat. McDowelli lesk ütles, et on aeg minna. Thomas raputas pluusilt maha puidulaastud. Siis sirutas ta oma käe ja pühkis maha kaks eriti suurt laastu Jonathan Toomey habemest. Ta tänas puunikerdajat, et see oli talle voolimist õpetanud.
Hiljem, pärast keedetud kartulitest ja siirupikookidest koosnevat õhtusööki, läks Jonathan Toomey oma tööpingi juurde. Ta mõtles kaua. Seejärel visandas ta ühe joonise teise järel. Lõpuks võttis ta kätte oma voolimisnoa. Ta võttis kätte ingli ja voolis, kuni ta silmad kinni vajusid.
Mõne päeva pärast kostis puunikerdaja uksele koputus. Härra Toomey hüppas üles, et avada.
Seal seisis McDowelli lesk kimbu männi- ja astelpajuokstega, mille küljes olid marjad. Seal seisis ka Thomas, kes hoidis käes oma pooleliolevat leevikest.
Kui Thomas ja härra Toomey voolisid, pani proua McDowell kimbu veekannu. Ta küüris puhtaks härra Toomey köögilaua ja asetas vaasi keset lauda kaunile laudlinale, mille ta kapi alumisest sahtlist leidis ja millel olid kaunistuseks tikitud liiliad ja karikakrad.
“Järgmisena voolin ma Joosepi ja targad mehed,” ütles puunikerdaja Thomasele. “Võib-olla sa räägid mulle kõigist neist vigadest, mida ma tegema hakkan.”
“Hästi,” ütles Thomas. “Minu targad mehed kandsid kõige imelisemaid rüüsid, sest nad tulid külla Jeesusele. Ja minu Joosep kallutas ennast Jeesuse kohale, otsekui teda kaitstes. Ta oli väga tõsine.”
Alles pärast seda, kui kirikukellad olid helisenud ja lesk ning tema poeg valmistusid lahkuma, märkas härra Toomey männiokstega vaasi, puhtaksküüritud köögilauda ning liiliate ja karikakardega tikitud linikut.
“Ma leidsin selle liniku sahtlist. Ma mõtlesin, et see teeks laua kenamaks,” ütles McDowelli lesk naeratades.
“Ära puuduta seda sahtlit,” ütles puunikerdaja järsult.
Kui need kaks olid läinud, pani Jonathan liniku ära.
Sellel õhtul, pärast keedetud kartulitest koosnevat õhtusööki, töötas puunikerdaja Joosepi ja tarkade meeste kallal, kuni ta silmad kinni vajusid.
Mõne päeva pärast kostis puunikerdaja uksele koputus. Ta pühkis raasukesed oma habemest ja raputas oma särgilt maha saepuru. Ukse taga olid proua McDowell ja Thomas.
Thomas vaatas puunikerdaja tööd kogu pärastlõuna. Kui oli aeg lahkuda, ütles Jonathan Thomasele: “Ma hakkan tegema kaht viimast kuju – Maarjat ja last. Kas sa võiksid mulle öelda, kuidas need välja nägid?”
“Need olid kõige erilisemad,” ütles Thomas. “Jeesus naeratas ja sirutas ennast oma ema poole. Maarja nägi välja, nagu ta armastaks Jeesust väga.”
“Aitäh sulle, Thomas!” ütles puunikerdaja.
“Homme on jõulud. Kas on mingi võimalus, et need kujud saavad homseks valmis?” küsis McDowelli lesk.
“Nad on valmis siis, kui nad valmis on.”
“Ma mõistan,” ütles lesk ja andis Jonathanile kaks pakki. “Häid jõule!” ütles ta.
“Jonathan pani oma käed rinnale vaheliti ja ütles järsult: “Ma ei taha mingeid kingitusi.”
“Just sellepärst me need annamegi,” vastas lesk. Ta pani pakid lauale ja lahkus.
Jonathan istus laua juurde. Ta avas aeglaselt esimese paki. Selles oli käsitsi kootud soe ja säravpunane sall. Jonathan pani salli endale kaela ümber.
Teine pakk peitis eneses algeliselt voolitud männipuust leevikest. Jonathani suunurkades tõmbles naeratus, kui ta sõrmed üle vildakate tiibade libisesid. Ta pühkis varrukaga tolmu kaminasimsilt ja asetas leevikese täpselt keskele, nii et ta seda oma toolilt näha saaks.
Sel päeval ei söönud puunikerdaja õhtusööki. Selle asemel hakkas ta visandama viimaseid figuure, Maarjat ja Jeesust. Ta joonistas Maarja, kortsutas siis visandi kokku ja viskas põrandale. Ta joonistas Jeesuse, kortsutas siis visandi kokku ja viskas esimese juurde. Ta tegi uue visandi. Ja kortsutas jälle paberi kokku. Varsti oli tema jalgade ees juba kuhi kortsutatud pabereid. Ta võttis puutüki ja püüdis voolida, aga nuga ei teinud seda, mida ta oleks tahtnud. Ta viskas puutüki koldesse ja istus, ainiti leekidesse vaadates.
Kui Jonathan kuulis, et kirikukellad südaöisele jõuluteenistusele kutsuvad, tõusis ta üles. Ta avas aeglaselt kapi alumise sahtli, mida ta lesel puutuda oli keelanud.
Ta võttis sealt liiliate ja karikakardega tikitud liniku. Ta võttis välja jämedast lõngast villase rätiku ja pitsilise taskurätiku. Ta tõstis välja väikese valge beebiteki ja tillukese paari siniseid sokke. Ta asetas iga asja õrnalt põrandale. Sahtli põhjast tõstis ta välja sügavpruuni kaunilt nikerdatud pildiraami.
Raamis oli söejoonistus naisest, kes istus kiiktoolis ja hoidis last. Lapse käed olid üles sirutatud ja ta puudutas naise nägu. Naine vaatas lapsele otsa ja naeratas. Nüüd istus Jonathan kiiktooli ja surus pildi oma rinna vastu. Ta kiikus aeglaselt, suletud silmadega. Kaks pisarat veeresid ta habemesse.
Kui ta lõpuks pildi oma töölauale asetas ja voolima hakkas, töötasid ta sõrmed kiiresti ja kindlalt. Ta voolis öö läbi.
Järgmisel päeval kostus koputus McDowelli lese uksele.
Kui ta ukse avas, seisis seal puunikerdaja, kelle kaela ümber oli punane sall. Käes hoidis ta puust kasti, mille kaane vahelt turritasid välja õled.
“Härra Toomey!” ütles lesk. “Milline üllatus. Häid jõule!”
“Kujud on valmis,” ütles mees ja astus sisse. Thomas pakkis kastist välja kaks koheva villaga õnnelikku lammast, sest nad olid koos Jeesusega. Ta pakkis välja uhke lehma ja ingli, väga tähtsa ingli, võimsate tiibadega, mis sirutusid õlgadest otse alla tema rüü palistuseni. Ta pakkis sealt välja kolm tarka meest, kes kandsid kõige imelisemaid karusnahaga ääristatud rüüsid, rikkalikes voltides alla langemas.
Ta pakkis välja tõsise ja hoolitseva Joosepi. Ta pakkis välja Maarja, kes kandis jämedast lõngast rätikut ja vaatas armastusega oma kallihinnalise väikese poja peale. Jeesus naeratas ja sirutas oma käed üles, et puudutada oma ema nägu.
Sel päeval läks Jonathan koos McDowelli lese ja Thomasega jõuluteenistusele. Ja sel päeval nägid külalapsed kirikuaias, kuidas Jonathan oma pea selga lõi ja naeris, näidates oma silmi, mis olid selged ja sinised nagu augustikuine taevas.
Mitte keegi ei kutsunud teda enam kunagi härra Gloomyks.
Selma Lagerlöf
Röövliema, kes elutses sügaval Göingi metsas röövlikoopas, läks alla madalmaale kerjuskäigule. Röövliisa oli lindprii mees, kelle seadus oli neetinud metsa külge, mille piiridest ta välja minna ei tohtinud. Ta pidi leppima sellega, et varitses teekäijaid, kes julgesid metsa minna. Kuid Göingi metsas ei kohanud ta kuigi palju kõndijaid. Kui juhtus, et röövliisal mõnel nädalal mingit "lõikust" ei olnud, siis võttis röövliema kätte ja läks omakorda rännakule. Ta võttis kaasa ka oma viis last. Need olid riietatud loomanahast räbalaisse, jalas puukingad ja turjal kott, nii pikk nagu laps ise. Kui röövliema kuskil uksest sisse astus, ei juletud talle keelata, mida ta nõudis, sest teati, et ta ei kohku järgmisel ööl uuesti tagasi tulemast ja maja põlema pistmast. Röövliema ja ta lapsed olid hullemad kui hundikari.
Röövlipere käis kerjates talust tallu ja jõudis ühel ilusal päeval otsaga Övedi kloostrisse. Naine helistas kloostri väravakella ja nõudis midagi toidupoolist. Väravavaht avas väikese aknaluugi ja ulatas talle kuus ümarikku leivapätsi. Samal ajal olid lapsed noorte koertena õuel ringi nuuskinud. Nüüd tuli üks neist joostes ja tõmbas ema seelikust, sest ta oli leidnud midagi vaatamisväärset. Röövliema läks kohe lapsega kaasa.
Kloostrit ümbritses kõrge tugev müür, kuid poiss oli leidnud väikese praokil tagaukse. Kohe astutigi sisse, kõhklemata ja kelleltki luba küsimata, nagu see neil viisiks oli.
Övedi kloostrit valitses tol ajal abt Johannes, kes oli suur loodusesõber. Ta oli istutanud kloostrimüüri varju kauni lilleaia. Sinna tungiski nüüd sisse röövliema oma perega.
Esimesel hetkel oli ta väga üllatunud ja jäi liikumatult paigale seisma. Oli kesksuvi ja abt Johannese aed oli nii rohkesti lilli täis, et sellesse lillemerre vaadates silmade ees siniselt, punaselt ja kollaselt virvendama lõi. Aga peagi ilmus röövliema näole pilkav muhelus. Nüüd hakkas ta mööda kitsast kollendavat teerada allapoole minema.
Aias töötas mungast aednikuabi ja kitkus umbrohtu. Tema see oligi, kes müüriukse pooleldi lahti oli jätnud, et hõlpsam oleks müüritagusesse prügiauku umbrohtu visata.
Kui ta röövliema oma viie jõmpsikaga sisse astumas nägi, tormas ta neile vastu ja käskis jalamaid aiast lahkuda. Aga kerjuseit läks edasi, nagu poleks ta midagi kuulnud. Ta silmad vaatasid üles-alla. Kord jäi ta sirgeid valgeid liiliaid vahtima, siis jälle kaunist ronitaime, mis oli vallutanud kõrge kloostrimüüri. Ta sammus munga keelust hoolimata oma lastega roosipeenarde vahel ning vaatles hortensiaid ja lõhnavat kuslapuud, mis kandis punakaskollakaid õiekobaraid.
Nüüd ei leidnud munk muud nõu kui kloostrisse joosta ja abi kutsuda. Sealt tuli ta tagasi kahe tugeva mungaga. Röövlieit näis taipavat, et asi läheb halvaks. Ta seadis enese toekalt teele seisma ja kukkus kisendama, et ta võib aeda jääda nii kauaks kui tahab. Kui mehed teda välja tõugata püüdsid, karjus, kriimustas ja hammustas ta munki, ja sama tegid lapsedki.
Mehed nägid, et midagi ei aita, ja läksid abt Johannest otsima. Ta oli juba aiast kostvat kisa kuulnud ja küsis, mis lahti. Kui mehed olid loo ära rääkinud, laitis abt Johannes neid vägivalla tarvitamise pärast. Ta võttis kaasa ühe noorema munga ja läks aeda.
Aias kõndis röövlieit endiselt peenarde vahel. Ta vaatles lilli, justkui oleksid need talle vanad tuttavad. Mõnedele ta naeratas ja teiste üle raputas pead.
Abtile meeldis röövlieit sellisena. Ta astus eide juurde ja küsis lahkelt, kas aed talle meeldib.
Lõksu ja pealetungi vastu valmis olles pööras röövlieit järsku abti poole. Aga kui ta abti valgeid juukseid ja küürus selga nägi, vastas ta üsna taltsalt: "Kui ma alguses aeda nägin, paistis mulle, et ma pole ilmaski midagi ilusamat näinud. Aga nüüd tean, et seda ei saa võrrelda ühe teise aiaga, mida ma tunnen. Kui keegi teist seda aeda näeks, mida mina mõtlen, siis kitkuksite välja viimase kui lille, mis siin kasvab, ja viskaksite umbrohu hulka."
Aednikuabi hakkas pilkavalt naerma. "Sa lobised niisama, et meid ärritada!" hüüdis ta. "See võib küll ilus aed olla, mida sa endale Göingi metsa kuuskede ja kadakate alla oled rajanud." Röövliema läks viha pärast näost punaseks, et teda uskuda ei tahetud, ja hüüdis valjusti: "Teie, pühad mehed, peaksite küll teadma, kuidas määratu suur Göingi mets igal jõuluööl iluaiaks muutub, et pühitseda meie Issanda ja Õnnistegija sündimist. Meie, kes elame metsas, oleme seda igal aastal oma silmaga näinud! Seal on nii kauneid lilli, et ükski käsi ei tõuseks neid murdma."
Seda kuuldes naeris noor munk veel valjemini: "Küll on sul kerge siin seista ja hoobelda! Mina ei usu eladeski, et loodus Kristuse sündimistundi sellisel kohal pühitseb, kus nii patused inimesed elavad nagu sina ja röövliisa."
Abt Johannes oli aga juba oma lapsepõlves rahvast rääkimas kuulnud, et mets jõuluööl pidurüüsse riietub. Ta oli sageli igatsenud seda näha. Nüüd hakkas ta röövliema paluma, et see teda jõuluööl röövlikoopasse minna lubaks. Kui röövliema ühe oma lastest talle teed näitama saadaks, sõidaks ta üksinda metsa ja ei annaks iialgi röövliperet ära, vaid tasuks neile nii rikkalikult, kui iganes võimalik on.
Esialgu puikles röövlieit vastu, aga lõpuks siiski nõustus. "Sa tohid ainult ühe saatja kaasa võtta," määras ta. "Ning sa ei tohi meile ühtki lõksu seada, nii tõesti, kui sa püha mees oled."
Nii tõotaski talle abt Johannes. Röövlieit jäi rahule ja lahkus. Abt Johannes käskis mungal vaikida sellest, mis kokku lepitud sai.
Siis aga juhtus, et peapiiskop Absalon peatus läbisõidul Övedis. Kui abt talle iluaeda näitas, tuli talle röövliema külaskäik meelde. Ta jutustas peapiiskopile röövliperest, kes nüüd juba aastaid metsas elutsenud, ja palus piiskopilt röövliisale vabastuskirja, et ta võiks inimeste hulgas jälle ausat elu alata. "Nagu lugu praegu on," jätkas abt Johannes, "kasvavad ta lapsed veel kurjemateks roimariteks kui nende isa on, sest inimpõlgus ja vaen rikub nende südamed täiesti."
Nüüd jutustas abt Johannes piiskopile Göingi metsa jõuluööst. "Kui need röövlid nii halvad on, et Issanda hiilgus neile ei võiks paista," ütles ta, "siis ei või nad küll nii langenud olla, et inimeste halastust neile ei peaks üles näitama."
Peapiiskop vastas abt Johannesele: "Niipalju võin sulle küll lubada, et päeval, mil sa mulle ühe lille Göingi metsa jõuluaiast saadad, tahan ma sulle anda vabaduskirja kõigi kodutute jaoks, kelle eest sa mind iganes palud."
Peale vestlust tänas abt Johannes peapiiskoppi lahke lubaduse eest ja tõotas talle lille saata.
Abt Johannes viis oma tahtmise läbi ja järgmisel jõuluõhtul ei istunud ta oma kodus Övedis, vaid oli teel Göingi metsa poole. Üks röövliema karustest poistest jooksis teed näidates ta eel ja saatjaks oli sama sulane, kes abti aias röövliemaga oli kõnelnud.
Küladest läbi sõites nägid nad kõikjal jõuluettevalmistusi. Abt Johannes manitses sulast kiirustama, sest ta mõtles, et teda on ootamas suurim püha. Sulane aga lõi üha enam kartma ja palus, et abt Johannes sellest hädaohtlikust ettevõttest loobuks ega annaks ennast vabatahtlikult röövlite kätte.
Peagi lõppes madalik ja esile kerkisid sünged metsad. Tee läks üha halvemaks, ilm külmemaks ja lumi sügavamaks. Päikeseloojakul nägid nad järsku kaljuseina ja toorest puust tehtud ust. Nüüd taipas abt Johannes, et nad olid pärale jõudnud, ja astus hobuse seljast maha.
Poiss tegi ukse lahti ja nad astusid lagedate kiviseintega kaljukoopasse. Keset põrandat põles lõke, mille ääres istus röövliema. Kuuseokstest ja samblast asemel magas röövliisa. "Astuge sisse!" kutsus röövliema. "Ja tooge hobused ka sisse, et nad väljas ära ei lõpeks."
Abt Johannes astus nüüd julgesti sisse ning munk tuli kaheldes ta kannul. Kui vaene ja vilets siin oli! Lastekari magas paljal pühkimata põrandal sõõris katla ümber, mille seest nad vedelat tanguputru olid söönud.
Kuid röövliema oli sama uhke ja iseteadev nagu mõni rikas taluperenaine. "Istu aga siia tule juurde, abt Johannes, ja soojenda ennast!" ütles ta. "Kui sul teemoona kaasas on, siis söö. Ja kui sa pikast sõidust väsinud oled, heida siia asemele pikali ja puhka. Ära karda, küll mina valvan ja äratan su õigeks ajaks, et saaksid näha, mille pärast sa siia oled ratsutanud.
Abt Johannes kuulas igati röövliema sõna ja tõi oma leivakoti välja. Aga ta oli nii väsinud, et vajus asemele ja uni sulges ta vanad silmad.
Ka mungale juhatati ase puhkamiseks, kuid ta ei tihanud magada, sest ta tahtis valvata röövlit, et see korraga abt Johannest võrgutama ei hakkaks. Kuid väsimus vallutas tedagi. Kui ta ärkas, leidis ta abti tulepaistel röövliemaga juttu ajamas. Röövliisa istus pisut eemal. Ta oli kõrgekasvuline kõhn mees, kes vahtis süngelt ja kurvalt enda ette, istudes seljaga abt Johannese poole. Kuulnud aga röövliema ja abt Johannest jõulupühadest rääkimas, pöördus röövel äkki abt Johannese poole ja hoidis rusikat püsti. "Sa vilets munk, kas sa tulid siia selleks, et mu naist ja lapsi minu juurest ära meelitada?" Abt Johannes vaatas röövlile kartmatult silma ja ütles: "Minu sooviks on sulle peapiiskop Absalonilt vabaduskiri muretseda." Röövli suust kõlas vali tige naer, aga ta jäi varsti vaikseks ja lausus tasa: "Jah, kui ma saaksin vabaduskirja Absalonilt, siis tõotan, et ma kunagi enam ei võtaks kõige vähematki võõrast vara, vedelegu see või metsas maas."
Abt Johannese pealekäimisel astusid nad nüüd koopast välja, et vaadata, mis metsas sünnib. Oli kottpime öö ja paukuv pakane. Kuuldus ainult nagu kauget kellahelinat. Äkki välkus läbi metsa kummaline valguskiir... ja pimedus muutus õrnaks aovalguseks.
Nüüd nägi abt Johannes, kuidas lumi metsa alt kadus ja maapind haljendama lõi. Sõnajalg sirutas oma võsud välja, otsad rullis nagu piiskopikepil. Õide puhkesid kanarbik ja värihein. Mullast kerkisid üles samblakühmud ja tärkasid pakatavate pungadega kevadlilled.
Esimesi metsaärkamise imesid nähes peksis abt Johannese süda valjusti ja pisarad tungisid talle silma.
Nüüd läks uuesti hämaraks. Tuli hirm, et varjud võiksid jälle valguse võita. Kuid kohe paiskus üle metsa uus valguselaine. Kaugemalt kostus ojakeste vulinat ja koskede kohinat. Ka pungad puudel lõid nii nobedasti lahti, nagu oleksid rohelised liblikad õhust okstele laskunud. Kõikjal lendlesid oksalt oksale linnud. Mõned neist olid toredad sätendavpunased, kaelad kiirgamas kalliskividena.
Hetkeks valitses jälle vaikus. Aga siis edenes ime uuesti. Nüüd puhus võimas soe lõunatuul ja metsa külvati lugematu hulk lõunamaiseid seemneid, mis hakkasid kohe idanema ja silmnähtavalt kasvama. Järgmine laine pani õitsema mustikad ja pohlad. Abt Johannes kummardus ja noppis ühe maasikaõie, ja kuni ta end sirgu ajas, oli mari juba küpsenud. Kuused ja männid kattusid nii tihedalt tillukeste punaste käbidega, et puud helkisid nagu siidehteis. Kogu maapind oli täis lilli, nii et see valendas, sinetas ja punetas. Ka loomad ärkasid. Emarebane tuli oma koopast välja, kari mustajalgseid poegi järel. Ta läks otse röövliema juurde ja surus enese ta põlvede vastu. Röövliema silitas teda ning kiitis iga ta poega üksikult. Röövlite lapsed kilkasid suurest rõõmust ning maiustasid metsamarjadega, mis olid juba suured ja valminud. Üks neist mängis noorte jänestega. Teine jooksis võidu varesepoegadega, kes pesast olid välja pugenud, enne kui neile lennusuled olid kasvanud. Kolmas tõstis maast mao ning keris endale ümber kaela ja käe. Röövliisa seisis väljas soo peal ja sõi kuldseid murakaid. Tema juurde tuli suur must karu. Röövliisa andis karu ninale nipsu ja ütles: "Jää sina sinna, kuhu sa kuulud, siin on minu koht." Karu pöördus ümber ja läks mõnusalt mõmisedes minema. Uut sooja ja valgust voolas järjest juurde ning põldudel hõljus õhus kollane õietolm. Õõnsas tammes oli mesilaspesa juba mett nii täis, et see tilkus mööda tüve alla. Lendlevad liblikate tiivad olid nagu liiliate kroonlehed. Nüüd hakkasid metsamurul õitsema ka võõramaised lilled, mis olid nii suured ja ilmekad nagu inimeste palged.
Vahetpidamata voolas juurde valgust. Abt Johannes tundis, et nüüd, kus maailma ilu on oma täiusele jõudnud, algab taeva au. Äkki jäi kõik vaikseks. Lähenemas oli selline õndsus, mis paneb südame põksumisegi seisma. Pisarad veeresid ning hing igatses igavikku. Kaugelt kuuldus tasast kandleheli ja taevalikku laulu. Abt Johannes tõstis käed ja vajus põlvili. Tema nägu hiilgas harduses. Mitte kunagi poleks ta lootnud, et võib juba siin maailmas tunda taevaõndsust ja kuulda ingleid laulmas jõululaule.
Abt Johannese kõrval seisis tema saatjast munk. Ka tema nägi röövlimetsa, täis haljaid lehti ja mahedaid lilli. Kui ta nägi, et ta ealeski ei suudaks sellist iluaeda luua, sai ta vihaseks. Ta ei suutnud mõista, miks pillub Jumal nii suurt hiilgust röövlinärudele, kes on ometi Ta käskudest üle astunud.
Tema peas pesitsesid sünged mõtted: "Ei, see ei või tulla Jumalast, see on lummus, mis tulnud kuradi kurjast kavalusest. See on hingevaenlase võim, mis meid võlub nägema asju, mida pole olemaski."
Kaugelt kuuldus inglite kandlehelinat ja laulu. Nüüd olid inglihulgad nii lähedal, et abt Johannes nägi puude vahel nende valguskujusid helkimas. Munk nägi sedasama, kuid ta mõtles vaid, et see kõik sünnib selleks, et usklikke tabada ja neid hukatusse heita.
Kogu aja olid linnud abt Johannese pea kohal lennelnud ja ta võis neid oma käte vahele võtta. Mungast aga hoidusid linnud pelglikult eemale. Nüüd oli seal üks väike metstuvi. Kui ta märkas, et inglid lähenevad, võttis ta kogu oma julguse kokku, lendas munga õlale ja surus oma peakese vastu ta põske. Ent munk, kes kurja kartis, lõi käega hirmutades metstuvi poole ja hüüdis kõigest hingest, nii et mets kaikus: "Kasi põrgusse, kust sa pärit oled!"
Inglid olid juba nii ligidal, et abt Johannes tundis nende võimsate tiibade tekitatud tuult. Et neid tervitada, oli ta kummardunud maani. Kui munga suust kurjad sõnad kostusid, vaikis äkki inglite laul ja pühad külalised põgenesid. Samuti põgenesid valgus ja soojus külmuse ja pimeduse eest, mis voogas inimhingest. Öövarjud laotusid taas üle maa, pakane tuli tagasi, taimed närbusid, loomad pagesid metsa, kosed kattusid jääga, ja nagu sahisev sügisvihm langesid lehed puudelt.
Abt Johannes tundis, kuis ta äsja õndsuses värisev süda väljendamatus valus kokku kiskus. Samal silmapilgul tuli talle meelde lill, mille ta piiskop Absalonile röövlite lunastuseks oli lubanud, ja ta kummardus maast lille võtma. Aga ta tundis, kuidas muld ta sõrmede all külmus ja valge lumi kiiresti üle maapinna tuli.
Tema südamevalu kasvas veel suuremaks. Ta ei jaksanud enam tõusta, vaid jäi lebama kummuli maa peale. Hiljem leidis röövlipere tema keha surnult lumevaibal lamamas.
Nüüd hakkas munk nutma ja kaebama. Munk mõistis, et ta oli põhjustanud abt Johannese surma, kiskudes ta käest rõõmupeekri, mida ta janunes.
Kui abt Johannes alla Övedi kanti, leidsid surnupesijad, et ta parem käsi hoidis kõvasti midagi, millest ta oli oma surmatunnil kinni haaranud. Need olid paar valget taimesibulat. Munk, kes oli abt Johannest saatnud, pani need mulda abti iluaeda.
Ta hoidis neid väga ja ootas terve aasta, et neist lilled tärkaksid. Möödusid kevad, suvi ja sügiski. Kui jõudis kätte jõuluõhtu, valdas mälestus abt Johannesest munka nii võimsalt, et ta läks lumisesse aeda nutma. Jõudnud paika, kuhu ta oli istutanud lillesibulad, nägi ta, et neist olid tärganud lopsakad rohelised varred, mille tipus olid kollakad ja punased karikalehed, õied olid aga kollakasrohekad ja paljude tolmukatega. Lehed olid täpilised, peopesasuurused ja lopsakasrohelised. See oli jahmatamapanev jõuluime.
Kõik mungad, kes jõuluööl taime õitsemist nägid, tunnistasid Jumala au ja uskusid Göingi metsa imet. Kuna suur ime oli sündinud, saatsid nad selle lille õisi piiskop Absalonile.
Kui nüüd sama munk piiskop Absaloni ette astus, ulatas ta piiskopile lilled ja ütles: "Need saadab sulle abt Johannes. Need on lilled, mida ta sulle Göingi metsa jõuluaiast noppida lubas."
Kui piiskop Absalon lilli nägi, mis pimedal talveööl maapinnast olid tõusnud, ja neid sõnu kuulis, kahvatas ta, nagu oleks ta kohanud kooljat. Mõne aja pärast ütles ta: "Abt Johannes on oma sõna ustavalt pidanud. Nüüd tahan ka mina oma sõna pidada." Ta käskis välja anda vabaduskirja metsikule röövlile, kes oma noorusest saadik kodutuna metsas oli asunud. Seejärel andis ta kirja mungale, kes sellega kohe teele asus. Kui munk esimesel jõulupühal röövlikoopasse astus, tuli röövel talle vastu ülestõstetud kirvega. "Ma tahan kõik mungad maha lüüa, nii palju kui teid seal on!" kisendas ta. "Teie pärast ei ehi end Göingi mets enam jõuluimega."
"See on küll ainuüksi minu süü," ütles munk, "ja selle eest olen ma valmis surema. Aga enne pean sulle tooma sõnumi abt Johanneselt." Ta andis röövlile piiskop Absaloni kirja, mis kuulutas, et röövel pole enam lindprii. "Siitpeale võite sina ja su lapsed veeta jõulupühi inimeste keskel, nagu see oli abt Johannese soov."
Nüüd jäi röövel tummalt ja kahvatunult seisma. Aga röövliema kostis tema nimel: "Kui abt Johannes on oma sõna ustavalt pidanud, siis peab ka röövliisa oma sõna."
Kui röövlipere oma koopast välja oli läinud, asus munk sellesse elama, et tema südame kalkus talle üksildastes palvetes andeks antaks.
Keegi ei tohiks karmi sõna öelda selle kohta, kes kahetseb ja patust pöördub. Ja alles on veel taim, mille sibulaid abt Johannes noppis. Taime õiekrooni on koondunud endise Göingi jõulumetsa öine hiilgus.
Seda lille nimetatakse kristusroosiks ehk jõuluroosiks. Igal jõuluajal puhkevad ta õied mullapõuest, nagu ei võiks ta iialgi unustada, et ta kord suures jõuluaias on õitsele puhkenud.
Kristusroosi (Helleborus niger) kasvatatakse rohkesti Inglismaa aedades ja viimastel aastatel on seda lille näha ka meil.
Lev Tolstoi
Ühes linnas elas kingsepp Martõn Avdejitš. Ta elas keldrikorruse ruumis, millel oli ainult üks aken ja see oli tänava poole. Aknast nägi ta mööduvaid inimesi. Olgugi, et vaid nende jalad paistsid, võis Avdejitš inimesi nende jalatsitest ära tunda. Ta elas siin juba kaua ja teadis paljusid inimesi. Selles linnaosas oli vähe saapaid, mis tal poleks üks või kaks korda käes olnud. Ühed olid tallutada, teised lappida ja mõned ka õmmelda. Nii tundis ta tihti läbi akna vaadates oma töö ära.
Kingsepal oli palju tööd, sest ta töötas hästi, kasutas soliidset nahka, polnud liiga kallis ja pidas kinni kokkulepitud tähtaegadest. Ta võttis vastu ainult niisuguse töö, mille ta sai valmis nõutud tähtajaks. Kui mitte, siis inimesi petma ta mingil juhul ei hakanud, vaid ütles ära. Nii tundsid kõik Avdejitši ja tööpuuduse üle polnud tal vaja kaevata.
Avdejitš oli olnud alati hea inimene. Aga mida vanemaks ta sai, seda enam hakkas ta mõtlema oma hingeõnnistusele ja Jumalale. Tema naine oli surnud, kui ta veel oma meistri juures elas. Naisest jäi talle väike kolmeaastane poisike, teised lapsed olid juba varem surnud. Alul mõtles Avdejitš pojakese maale oma õe hoolde anda, siis hakkas tal aga poisikesest kahju, sest ta mõtles: "Minu Kapitoškal on võõras peres raske üles kasvada!" Nii pidas ta pojakest enda juures.
Avdejitš lahkus meistri juurest ja kolis pisikesega omaette korterisse. Aga Jumal polnud talle lastega õnne andnud. Vaevalt oli poiss suureks kasvanud ja isa aitama hakanud, nii et isal temast rõõmu oli, kui Kapitoška haigestus, jäi voodisse, oli nädala palavikus ja suri.
Avdejitš mattis oma poja, andus kahtlustele, nurises Jumalaga ja palus endale ikka ja jälle surma. Ta heitis Jumalale ette, et ta teda, vana meest, ei kutsunud ära, vaid võttis enda juurde ainsa armastatud lapse. Nüüd ei läinud ta ka enam kirikusse.
Ühel päeval otsis teda üles tema kodukandist Troitski kloostrist mees, kes oli juba kaheksa aastat palverännakul olnud. Avdejitš kaebas talle oma valu.
"Mul pole enam mingit tahtmist elada," ütles ta, "ma sooviksin vaid peagi surra! See on mu ainus palve Jumalale, sest kõik mu lootus on kadunud."
Nüüd vastas vana mees: "Meie asi pole Jumala tööde üle kohut mõista. See ei olene meie mõistmisest, vaid Jumalast! Kõigevägevam on lubanud su pojal surra, sinule on ta andnud aga aja edasi elada. Tähendab, nii on parem. Kui sa kahtled, siis vaid sellepärast, et sa tahaksid endale ja oma rõõmuks elada."
"Milleks siis veel?" küsis Avdejitš.
"Jumalale," vastas vana. Sa pead elama Jumalale, Martõn. Jumal andis sulle elu ja see peab saama elatud Temale. Kui sa selleni jõuad, ei leina sa enam ja kõik saab sulle kergeks."
Martõn vaikis viivu. "Kuidas ma peaksin siis Jumalale elama?" küsis ta.
"Kristus õpetas meile, kuidas Temale elada," ütles vana. "Sa suudad ju ometi lugeda? Osta endale evangeelium ja loe seda. Sealt saadki teada, kuidas Jumalale elada. Selles raamatus on kõik sees."
Need sõnad langesid Avdejitši südamesse. Veel samal päeval ostis ta endale suures kirjas Uue Testamendi ja süvenes selle sisusse.
Algul kavatses ta evangeeliumi lugeda vaid pühapäevadel, aga kui ta sellega peale oli hakanud, läks ta südames nii kergeks, et ta igal päeval vaimustusega luges. Mõnikord põles isegi petrooleum lambis ära, tema aga ei suutnud end raamatust lahti rebida. Mida enam ta õhtuti luges, seda paremini ta mõistis, kuidas Jumalale elada. Evangeeliumist leidis ta endale palju rõõmu. Varem oli ta äganud ja oianud, kui ta magama heites kurvalt oma Kapitoškale mõtles. Nüüd aga kordas ta ikka jälle: "Issand, ole kiidetud ja ülistatud! Sinu tahtmine sündigu!"
Sealtpeale muutus Avdejitši elu. Varem oli ta läinud puhkepäevadel kõrtsi, lürpinud seal oma teed ja mõnikord tuttavatega napsu võtnud. Koju jõudes polnud ta küll purjus, aga ikkagi kergelt vintis ja kõneles tühja loba, noris inimestega tüli ning käitus ebameeldivalt. Seda ei tulnud enam ette. Vaikselt ja rõõmsalt kulges nüüd elu. Hommikuti asus ta tööle. Kui ta sellega valmis oli saanud, võttis konksu otsast väikese lambi, seadis lauale, tõi riiulilt Piibli, tegi selle lahti ja hakkas lugema. Mida enam ta luges, seda enam taipas ta kõike ja seda selgemaks ja helgemaks läks ta meel.
Ühel õhtul süvenes ta hilja ööni Luuka evangeeliumisse. Kuuendast peatükist luges ta salmid: "...ja kes sind lööb vastu kõrva, sellele paku ka teine; ja kes sult võtab kuue, sellele ära keela vammust. Anna igaühele, kes sind palub, ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära nõua tagasi. Ja nõnda nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile." Teisest kohast luges ta salmid, milles Kristus ütleb: "Aga miks te mind hüüate: Issand, Issand! ega tee, mida ma ütlen? Igaüks, kes tuleb minu juurde ja kuuleb mu sõnu ning teeb nende järele – näitan teile, kelle sarnane ta on. Ta on inimese sarnane, kes maja ehitades kaevas ja võttis sügavasse ning rajas tema aluse kaljule. Kui siis suurvesi tuli, murdus vool vastu seda maja ja ei suutnud seda kõigutada, sest see oli hästi ehitatud. Aga kes kuuleb ega tee, see on inimese sarnane, kes rajas maja maa peale ilma aluseta, ja voolas vesi selle vastu ja see langes kohe kokku, ja selle maja varisemine oli suur!"
Kui Avdejitš oli need sõnad lugenud, täitis tema südant suur rõõm. Ta võttis prillid ninalt, pani raamatule, toetas küünarnukid lauale ja mõtles järele. Nüüd võrdles ta oma elu nende sõnadega. "Kas mu maja on kaljule või liivale ehitatud?" küsis ta eneselt. "Oleks ta ehitatud kaljule! See oleks hea! Kui siin üksi istuda, näib nii kergena, nagu oleks kõik Jumala tahte kohaselt tehtud. Kui aga minna maailma, patustatakse jälle. Issand, aita mind!"
Kui ta sellele mõtlemise oli lõpetanud, tahtis ta magama minna. Kuid tal oli kahju raamatust lahkuda ja ta alustas seitsmenda peatüki lugemist. Ta luges sõjapealikust, lesknaise pojast, luges vastusest, mille said Ristija Johannese jüngrid, ja jõudis lõpuks kirjakoha juurde, kus rikas variser Jeesuse külla palus. Edasi luges ta, kuidas patune naine Jeesuse jalgu võidis ja pisaratega kastis ning kuidas Jeesus teda õigustas. Salmides 44–46 on kirjutatud: "Ja pöördudes naise poole, ütles ta Siimonale: "Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majasse, sa ei andnud vett mu jalgade tarvis, tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sa ei andnud mulle suud, tema ei ole aga sellest ajast, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgadele suud andmast. Sa ei võidnud mu pead õliga, tema aga on mu jalgu võidnud salviga." Seda lugenud, mõtles Avdejitš: "See ei andnud jalgadele ei vett, ei suud, ei võidnud pead õliga." Jälle võttis Avdejitš prillid ära, pani need raamatule ja mõtles järele: "Ta oli niisugune variser, nagu minagi olen... Kas mina pole ka ainult endale mõtelnud, et oma teed juua ja siin soojas mugavalt istuda? Aga võõra, külalise eest ma pole hoolitsenud. Kes on külaline? Issand ise. Kas ma käituksin samuti, kui ta tuleks?" Avdejitš toetas oma pea käele ega märganudki, kuidas ta uinus.
"Martõn," tungis äkki nagu hingus tema kõrva. Ta ärkas tukastusest ja küsis uniselt: "Kes seal on?" Siis pöördus ta ukse poole, aga seal polnud kedagi. Jälle vajusid ta silmad kinni ja nüüd kuulis ta selgelt: "Martõn, Martõn! Vaata homme tänavale! Ma tulen!"
Martõn virgus, tõusis üles ja hõõrus silmi. Ta ei teadnud, kas need sõnad olid kuuldud unes või ilmsi. Ta kustutas lambi ja läks magama. Järgmisel päeval tõusis ta juba hommikuhämaruses, palvetas, küttis ahju, pani kapsasupi ja tatrapudru pliidile, soojendas samovaris vee, sidus põlle ette ja asus tööle. Kui ta nii akna all istus, pidi ta ikka ja jälle mõtlema, mis eile oli juhtunud. Vahel uskus ta und näinud olevat, siis aga ütles endamisi: "Ma kuulsin tõesti häält. Ka seda tuleb ette."
Avdejitš vaatas rohkem aknast välja, kui tööd tegi. Iga kord kui möödus keegi saabastes, mida ta ei tundnud, kummardus ta ettepoole, et mitte ainult jalgu, vaid ka nägu näha. Vana majahoidja läks mööda uutes viltides, siis veekandja. Lõpuks ilmus üks vana soldat, kes Nikolai all oli teeninud, vanades lapitud viltides, kühvel käes, akna alla. Avdejitš tundis teda saabastest ära. Vanamehe nimi oli Stepanõtš. Keegi kaupmees naabrusest oli ta heast südamest enda juurde võtnud, et ta kojameest aitaks. Nüüd hakkas ta Avdejitši akna eest lund koristama. Kingsepp vaatles teda ja võttis jälle oma töö kätte.
"Ma olen küll vanadusest nõdraks jäänud," ütles ta naerdes. "Stepanõtš kühveldab lund, mina aga mõtlen, et Jeesus tuleb minu juurde. Olen vähe narriks läinud, vana veidrik!" Mõned pisted teinud, oli tal taas tung aknast välja vaadata. Ta nägi, et Stepanõtš oli toetanud kühvli seina najale ja soojendas end või puhkas.
"Ta on vana põdur mees, kellel pole lumerookimiseks küllalt jõudu. Kas ma peaksin talle ehk teed pakkuma?" mõtles Avdejitš. "Pealegi keeb samovar juba üle." Ta pani naaskli käest, tõusis, tõstis samovari lauale ja koputas sõrmega aknaruudule. Stepanõtš pöördus ja astus akna juurde. Avdejitš viipas talle käega ja avas ukse.
"Tule, soojenda end veidi!" ütles ta. "Sul on kindlasti külm?"
"Jumal olgu mulle armuline, külm istub kontides," vastas Stepanõtš.
Ta astus sisse, rapsis lume maha, pühkis jalad puhtaks, et põrandale mitte jälgi jätta, ja vaarus väsimusest ja nõrkusest tuppa.
"Sul pole vaja saapaid puhastada. Ma pühin ära, olen sellega harjunud. Tule, istu ja joo klaas teed!" ütles Avdejitš.
Ta valas teed, ulatas ühe klaasi Stepanõtšile, valas siis endale alustassile ja puhus tulisele teele.
Stepanõtš jõi klaasi tühjaks, keeras selle kummuli ja pani suhkrutüki, millest oli hammustanud, sellele ja tänas. Oli näha, et ta meeleldi oleks veel klaasitäie joonud.
"Nüüd teine," ütles Avdejitš ja täitis mõlemad klaasid. Kui ta oma teed jõi, vaatas ta vargsi ikka jälle tänavale.
"Ootad sa kedagi?" uudistas külaline.
"Kas ma ootan kedagi? Ma ei oska isegi ütelda, keda! Ma ootan ja ei oota ka. Ma mõtlen pidevalt sõnadele, mis sügavale südamesse on tunginud. Oli see ilmutus või mitte, seda ma ei saa ütelda, oli aga järgmiselt, vend. Eile õhtul lugesin evangeeliumist Kristusest, meie Issandast, kuidas ta on kannatanud ja maa peal rännanud. Sa tead sellest kindlasti?"
"Kuulnud olen küll," vastas Stepanõtš, "aga ma ei oska lugeda."
"Noh, ma lugesin sellest, kuidas ta elas maa peal ja läks variseri juurde, kes teda aga külalise kombel vastu ei võtnud. Kui ma seda olin lugenud, mõtlesin: Kuidas ta võis nii käituda? Kui Kristus tuleks minu või kellegi teise juurde, mis ma kõik teeksin, et talle kauni vastuvõtu valmistada! Siis jäin tukkuma ja kuulsin korraga häält, kes mind nimepidi hüüdis. Ma virgusin ja mõistsin sosistatud sõnu: "Oota vaid, ma tulen homme!" Ja see kordus veel kord. Kas sa usud või mitte, aga ma pean pidevalt sellele mõtlema ja teda ootama."
Stepanõtš raputas pead ja vaikis, jõi klaasi tühjaks ja kui oli selle jälle kummuli keeranud, pani kõrvale. Kuid Avdejitš pani klaasi püsti ja valas täis.
"Terviseks! Ma olen mõelnud sellest, kuidas Jeesus maa peal käis, läks lihtsate inimeste juurde ega põlanud neid ja otsis nad isegi üles. Ka jüngrid valis ta rahva seast. Nad olid lihtsad inimesed nagu meie. Kes ennast ülendab, seda alandatakse, kes end alandab, seda ülendatakse, on ta ütelnud. "Teie nimetate mind Issandaks," kuulutas ta, "mina aga pesen teie jalad. Kes tahab olla ülem, see olgu teie teener, sest..." nii ta ütles, "õndsad on vaesed, alandlikud, halastajad ja armulised."
Stepanõtš oli oma tee täiesti unustanud. Ta istus ja kuulas. Kuna ta oli vana ja pehme südamega, voolasid tal pisarad üle põskede.
"Noh, joo ometi ka!" sundis Avdejitš teda. Tema aga lõi risti ette, tänas, lükkas klaasi kõrvale ja tõusis.
"Tänan sind, Martõn Avdejitš!" ütles ta. "Sa kostitasid mu ihu ja hinge."
Stepanõtš läks ära. Martõn aga jõi tee lõpuni, kraamis nõud ja istus uuesti akna alla, et kingakontsa parandada. Kuna ta nii töötas, vaatas ta aeg-ajalt tänavale. Ta ootas Õnnistegijat. Martõni mõtted pöördusid ikka ja jälle tagasi Jeesusele ja Tema töödele ning ta kordas pidevalt Tema sõnu.
Kaks sõdurit läksid mööda – üks sõdurisaapais, teine oma jalatsites. Seejärel möödus puhtais kummikingades naabermaja omanik ja talle järgnes pagar korviga. Kõik läksid mööda. Siis aga ilmus üks naine villasukis ja talupojasaapais. Ta möödus aknast ja jäi seisma müüri juurde. Avdejitš kummardus ettepoole ja vaatas teda. Võõras naine oli viletsasti riides ja kandis kätel last. Selg tuule poole, näis ta püüdvat last soojemini mähkida, aga tal polnud õieti midagi, sest ta endagi õhuke suvekleit oli kulunud. Avdejitš kuulis, kuidas laps karjus, naine aga kõneles hellitavalt väikesega ja püüdis teda asjatult rahustada. Avdejitš tõusis üles, läks trepile ja hüüdis: "Kuule, armas inimene!" Naisterahvas pöördus.
"Miks sa lapsega seal külma käes seisad? Tule sisse. Soojas toas saad teda paremini mähkida."
Kui naine põllega vanameest, prillid ninal, teda hüüdmas nägi, imestas ta väga. Üllatunult järgnes ta vanamehele. Nad läksid trepist alla, astusid tuppa ja Avdejitš juhatas naise voodi juurde.
"Armas inimene, istu siia!" ütles ta. "Siin võid ahju juures ennast soojendada ja last toita."
"Ma pole täna varahommikust peale midagi söönud ja mul polegi piima," vastas naine, kuid pani siiski lapse rinnale. Avdejitš raputas pead, läks siis laua juurde, võttis välja leiva ja kausi, avas ahjuukse ja pani kaussi kapsasuppi. Ta vaatas ka tatrapotti, aga puder polnud veel valmis. Nii pani ta lauale vaid supikausi, asetas kõrvale leiva, võttis rätiku varnast ja laotas selle lauale.
"Tule söö, armas inimene!" ütles Avdejitš. "Ma võtan seniks imiku. Lapsi hoida ma oskan, sest mul on neid endalgi olnud."
Naine lõi risti ette, istus laua taha ja hakkas sööma. Avdejitš aga istus voodile ja tegeles lapsega. Ta püüdis keelega laksu lüüa, aga see ei sujunud, sest tal polnud hambaid. Laps karjus edasi. Siis tuli Avdejitšile mõte lapsega mängida. Ta pani sõrme lapse suu juurde ja tõmbas selle jälle tagasi. Ega ta suhu pannud, sest sõrm oli pigist must. Must sõrm aga köitis lapse tähelepanu. Ta lakkas karjumast ja hakkas lõpuks isegi naerma. Avdejitš rõõmustas.
Vahepeal naine sõi ja jutustas, kes ta on ja kuhu läheb.
"Olen soldati naine," kõneles ta. "Mu mees saadeti kaheksa kuu eest ära kaugele ja ma ei tea temast midagi. Olin kokaks, aga kui laps ilmale tuli, ei tahetud mind enam tööl pidada. Nüüd olen juba kolm kuud tööta ja katsun kuidagi ära elada. Ma olen kõik oma vara toidu eest ära andnud. Tahtsin ammeks minna, aga ei tahetud, kuna olen liiga kõhn. Äsja olin ühe kaupmeheemanda juures – üks mu tuttav elab seal – ja ta lubas mind võtta. Mõtlesin, et võin sellele loota. Aga kui ma täna sinna läksin, ütles ta, tulgu ma järgmisel nädalal. Tee on pikk, olen päris otsas, lapsuke ka vilets. Õnn, et mu perenaine kaastundlik on ja pole minult üüri nõudnud, muidu ma ei teaks, mida teha."
Avdejitš ohkas.
"Kas sul sooje riideid polegi?" küsis ta.
"Kuidas mul peaks olema! Eile pantisin viimase räti kahekümne kopika eest."
Naine astus voodi juurde ja võttis lapse sülle. Avdejitš tõusis, soris seina ääres kirstus ja võttis välja vammuse.
"Võta see!" ütles ta. "Kuigi see nii ilus ei ole, siis sissemähkimiseks käib küll."
Naine vaatas vammust (pihtkuube) ja siis vanameest, võttis riide vastu ja hakkas nutma. Avdejitš pöördus ära, tõmbas voodi alt välja kohvri, soris selles ja istus naise vastu.
"Jumal õnnistagu sind, vanaisa!" ütles naine. "Tema on mind sinu juurde saatnud, kui sinu akna alla juhtusin. Mu laps oleks muidu külmunud. Kui teele läksin, oli veel soe, nüüd on aga väga külmaks läinud. Kristus on küll juhtinud sind aknast välja vaatama ja mind mu viletsuses aitama.
Avdejitš naeratas.
"Seda ta on teinud," vastas ta, "sest ma teadsin, miks ma aknast välja vaatasin."
Nüüd jutustas ta soldati naisele oma unest ja häälest, mis oli talle lubanud sel päeval Issanda küllatulekut.
"Kõik on võimalik," arvas naine. Ta tõusis, heitis vammuse õlgadele ja mähkis ka lapse sellesse, kummardas ja tänas veelkord Avdejitši.
"Võta see Issanda nimel!" ütles Avdejitš ja ulatas talle kakskümmend kopikat, et ta võiks oma rätiku tagasi osta. Naine lõi risti ette. Avdejitš tegi niisamuti ja saatis naise uksele.
Kui naine oli ära läinud, sõi Avdejitš kapsasuppi, pesi nõud ja asus jälle tööle. Vaatamata oma tegevusele ei unustanud ta tänavat. Kui aken tumenes, vaatas ta igakord üles, et näha, kes möödus. Võõrad ja tuttavad sammusid mööda, aga midagi erilist ta ei märganud.
Siis märkas ta just oma akna ees seismas vana küürus naist, käes õuntega pajukorv. Korvis polnud enam palju õunu, nähtavasti oli ta enamuse ära müünud. Õlal kandis naine kotti laastudega, mida ta kindlasti kuskilt ehituselt oli korjanud, ja nüüd oli ta koduteel. Oli näha, et kott oli raske ja rõhus teda väga. Naine tahtis kotti teisele õlale tõsta, pani selle sillutisele, korvi õuntega aga ühele kivile ja hakkas kotis laaste kokku raputama. Kui ta nii tegevuses oli, tormas nurga tagant välja katkise mütsiga poiss, haaras õuna ja tahtis minema joosta. Vanake oli seda märganud, pöördus ja haaras poisil varrukast. Poiss püüdis lahti rabelda. Naine hoidis teda aga mõlema käega kõvasti kinni, lõi tal mütsi peast ja hakkas teda karvustama. Poiss lõugas ja naine sõimas kõvasti. Avdejitšil polnud aega isegi naasklit kuskile torgata. Ta viskas selle põrandale ja tormas välja, komistas koguni trepil, nii et prillid kukkusid. Kui ta tänavale jõudis, nägi ta, kuidas vana naine poisil tutist kinni võttis. Ta tahtis teda politseisse viia, nagu ta karjus. Poiss aga kaitses end ja salgas oma kuritegu: "Ma pole midagi võtnud, lase mind lahti!" Avdejitš lahutas nad ära, võttis poisil kõvasti käest kinni ja veenis naist: "Las ta ometi jookseb. Emake, anna talle Kristuse nimel andeks!"
"Ma annan talle nii, et ta veel terve aasta sellele tagasi mõtleb. Selle kelmi viin ma politseisse."
Nüüd hakkas Avdejitš vana naist paluma: "Lase tal minna, vanaema! Ta ei tee seda enam kunagi. Las ta minna Kristuse nimel."
Vana naine lasi nüüd poisi lahti, kes tahtis minema tormata, aga Avdejitš hoidis temast kõvasti kinni.
"Palu vanaema käest andeks!" ütles ta. "Ja et sa enam kunagi midagi säärast ei tee! Ma ju nägin, kuidas sa õuna võtsid."
Poiss hakkas nutma ja palus andeks.
"Ja nüüd võta õun!" Avdejitš haaras korvist õuna ja ulatas poisile.
"Ma maksan sulle selle eest, vanaema," pöördus ta vana naise poole.
"Niiviisi sa hellitad neid marakratte," vastas naine. "Temasugune on teistugust palka väärt. Talle tuleb keretäis anda, nii et terve nädal enam istuda ei saa."
"Oh, vanaemake," ütles Avdejitš, "nii mõtlevad küll inimesed, aga mitte Jumal. Kui Tema õuna pärast meid piitsutaks, siis kuidas peaksid karistatud saama meie patud?"
Selle peale vaikis vana naine.
Avdejitš jutustas talle Issanda tähendamissõna, kes oma sulasele kogu võla andestas. See aga läks ja kägistas teist, kes talle natuke võlgu oli. Naine kuulas, ja samuti poiss.
"Jumal on käskinud meil andeks anda," ütles Avdejitš, "muidu ei andestata ka meile. Me peame kõigile andestama, mõistmatutele aga eriti."
Vana naine raputas pead ja ohkas.
"See on küll nii," arvas ta, "aga lapsed on siiski täiesti kasvatamatud."
"Siis peame meie, vanad, neid kasvatama," ütles Avdejitš.
"Jah, seda mõtlen minagi," vastas naine. Mul endal on seitse last olnud, praegu elab vaid üks tütar." Nüüd jutustas ta oma elust, tütrest ja selle lastest.
"Te näete ju," lisas ta, "kui nõrk ma olen, töötama pean aga siiski. Mul on lastelastest kahju, nad on ju nii armsad. Keegi pole minuga nii hea kui nemad. Aksjutka ei tule kellegi muu kui minu juurde ja ütleb: "Vanaema, armas vanaemake..."
Vana naine oli liigutatud.
"Jah, lapsed on lapsed. Mine nüüd! Jumalaga!" pöördus naine poisi poole.
Kui ta oma kotti tahtis võtta, kargas poiss juurde.
"Ma tassin, vanaema, ma lähen niikuinii selles suunas."
Vana naine raputas vaid pead ja poiss viskas koti üle õla.
Nii läksid nad külg külje kõrval tänavat pidi alla ja naine unustas isegi Avdejitšile õunaraha meenutada. Kingsepp aga vaatas neile järele ja kuulis neid omavahel juttu ajamas.
Nüüd pöördus ta majja tagasi ja leidis ka trepilt prillid, mis õnnelikul viisil olid terveks jäänud. Toas tõstis ta põrandalt naaskli ja asus jälle tööle. Kui ta pisut oli töötanud, läks nii pimedaks, et ei näinud enam niiti nõela taha panna. Ta märkas laternasüütajat, kes läks laternaid süütama. "Nüüd on aeg tuli süüdata," mõtles ta ning korraldanud petrooliumilampi, riputas selle üles ja jätkas tööd. Ta sai saapa valmis, pööras selle ümber ja oli rahul. Ta pani tööriistad kokku, pühkis prahi, kraamis laualt harjad, tikud ja naasklid, võttis lambi, pani lauale ja haaras evangeeliumi. Ta tahtis sealt edasi lugeda, kuhu ta eelmisel õhtul tüki kitsenahka järjehoidjaks oli pannud, aga raamat avanes teisest kohast. Samal silmapilgul meenus Avdejitšile eilne uni. Äkki näis, nagu kuulduks kellegi astumisest kahin. Ta pöördus ja märkas tumedas nurgas inimest. Üks hääl aga sosistas talle: "Martõn! Martõn! Kas sa ei tunne mind ära?"
"Keda?" küsis Avdejitš.
"Mind," ütles hääl, "mina olen ju see."
Tumedast nurgast astus välja Stepanõtš, naeratas ja kadus siis kui kerge pilveke...
"Ka mina olen see," kuuldus jälle hääl ja tumedast nurgast tuli välja naeratav naine koos rõõmsa lapsega. Seejärel kadusid nad vaateväljalt.
"Ka mina olin see," kuuldus jälle hääl ning nüüd ilmusid välja vana naine ja poiss õunaga. Nad naeratasid talle ja kadusid jälle.
Suur rõõm valdas Avdejitši. Ta lõi risti ette, asetas prillid ninale ja luges evangeeliumi sealt, kust see lahti oli läinud. Esimesed read ülevalt olid nii:
"Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu, ja te jootsite mind, ma olin võõras ja te võtsite mind vastu..."
Ja alt lehekülje äärest luges ta:
"Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!" (Mt 25:40).
Nüüd taipas Avdejitš, et ta uni polnud teda petnud. Õnnistegija oli tema juurde tulnud ja ta oli Teda vastu võtnud.
L. Sundja
Oli õhtu. Kuusepuu all istus pisike tüdruk ja ootas jõuluvana tulekut. Et kingituste tooja viibis, jäi laps uniseks ‒ ja nagu see väikestega tihti juhtub ‒ uinus sealsamas põrandal magama.
Ta nägi ka unenäo. Selles unenäos ei olnud ta oma kodus armsa isa, ema ja väikese vastsündinud vennakese seltsis, vaid hoopis kurja võõrasema juures ja ta ise oli vaeslaps.
Kord õhtul nagu tänagi, ajas võõrasema ta laande, käskides maha raiuda kõige ilusama kuusepuu ja see koju tuua. Ilma kuuseta ärgu ta tagasi tulgu. Jõudes esimese puu alla, kuulis ta puuokstes nagu mingit kahinat ja siis nagu sosistanuks seal keegi: "Hea tüdruk, ära täida võõrasema käsku! Tahan kasvada siin laanesüles ja jääda siia, kuhu mu vanaisa kord kuuseseemne kukutas. Siin on mu kodu." Tüdruk läks edasi järgmise kauni laanetari juurde. Seal kordus sama lugu. Puu hakkas last anuma: "Hea laps, ära raiu mind maha, ära vii halva võõrasema majja!" Tüdruk muutus nõutuks, sest nii kordus iga puu all, kuhu ta seisma jäi.
Ilm pimenes. Taevasse tõusis ehatäht. Tüdrukul hakkas laanes hirm. Ta mõistis, et puude juttu kuulates jääb võõrasema käsk täitmata. Ta teadis ka, et saab selle eest karistada ja ta pannakse kinni külma puukuuri. Ometi tundis ta, et peab toimima nõnda, nagu talt paluvad kaitsetud puud. Tal hakkas väga külm, kuna jakike oli õhuke ja kindad auklikud ning kulunud. Vildid olid ainsad, mis veel jalgadele sooja andsid. Tüdruk tundis hirmu ja kohutavat üksindust. Äkki märkas ta jääd mööda väikest kogukest lähenemas. See oli pisike jänkupoiss, kes tuli ja ta ette maha kükitas. "Võtan jänku kaenlasse, viin võõrasemale, ehk annab andeks, et kuuske ei toonud."
Kuid haarates jänesepoja järele, ei põgenenud see, vaid anus: "Ära vii mind kurjale võõrasemale praeks. Kui Sa mu palvet kuuled, ma aitan Sind."
Tüdruk lasigi jänese vabaks. Samas märkas ta nutvat rebaseneiut, kes oli uisutades rebaseraudadesse kinni jäänud. "Rebased pole vist head, nad olevat hirmus kavalad," arutles tüdruk. "Võiksin saada tast toreda sooja mütsikese ja oma närusele jakile krae."
Ometi liigutas teda metslooma hale kiljumine nii, et ta ka ise oli peaaegu nutma hakkamas. Pikemalt mõtlemata vabastas ta rebaseneiu raudadest, kes temast uiskudel uhkeid kaari tehes eemaldus ja tänuks oma kähara kuldse sabaga veel lehvitaski. "Jah, aga mis ootab mind kodus?" ohkas tüdruk ja puhkes nutma. Äkki märkas ta enda ees väikest metskitsetalle, kes teda lohutada püüdis: "Ära nuta. Et sa pole täitnud tigeda võõrasema soovi, vaid kuulnud puude ja metsloomade palvet, pole mitte karistuse, vaid kiiduväärt. Tänasel õhtul võid sa enesele midagi soovida ja su soov täidetakse.
Tüdruk jäi mõttesse: "Mul ei ole kedagi, kes mind armastaks või ootaks, olen maailmas üksi. Sellepärast tahaksingi jääda laande teie juurde."
Vaevalt oli ta seda soovinud, kui tundis, et tal ei olegi enam külm. Ta vaatas imestades enda ümber ja ennäe! – Kuusk oli kinkinud talle oma imepaksu tumerohelise kasuka, millel sädeles filigraanne jõululumi. Tüdruk plaksutas rõõmust ja imestusest käsi. Tal oli nüüd soe ja ta ei kartnud enam metsas, kus oli nii palju headust ja sõbralikkust. Metskitsega juttu ajades lendasid nende juurde tihased. "Tore tüdruk! Tore tüdruk!" vidistasid nad. "Igakord, kui meil metsas nälg kätte tuli, lendasime inimeste majade lähedusse ja sina puistasid meile oma põllest tanguteri, kuigi võõrasema seda sugugi ei sallinud. Küllap meie, metsarahvas, seda hinnata oskame!"
Tüdruk pani linnukeste tänulikkust imeks. Tema meelest oli see nii loomulik, et kärekülma pakasega linnukesi toidetakse, sest lumi katab kinni puukoored. Nende all on aga peidus tõugud ja putukavastsed, mida linnud söövad.
Kui tüdruk seal nõnda kitsekese ja tihasepoistega vestles, tuli vahepeal kuhugi kadunud jänku tagasi. Tal näis rutt olevat. Aga ta ütles nõnda: "Hea laps, et sa meid kõiki aidanud oled, tahame teha ka sinule heateo. Räägi meile kodust, kus sa viibisid enne kurja võõrasema juurde sattumist!" Tüdruk jutustas nüüd isast, emakesest ja väikesest vastsündinud vennast kodus, kus valitses alati armastus ja rõõm. "Tuleb välja, et me teame, kus su kodu on. Läki nüüd kähku teele! See on küll kaugel, kuid me aitame sul sinna jõuda. Üle mägede, mitmete vete taga on maa, kus on alati soe. See on Päikesemaa. Kuulsin sealsetelt karjastelt, kes öösel õitsil olid, et neile oli jutustatud sinu vastsündinud vennakesest. Sind oodatakse koju." Suur õnnetunne täitis metsa eksinud tüdruku südant, kui ta ammu kaotatud kodust häid sõnumeid kuulis.
Tee viis neid üle lilleliste aasade ning läbi orgude hüatsintide ja sinilillede maale, sest unenäos on kõik nii kaunis. Viimaks jõutigi sõime juurde, kus puhkas vastsündinud väikeveli. Tüdruk ärkas. Ta oli jõudnud koju. Ta oli õnnelik, et nägemus kurjast võõrasemast oli siiski vaid unenägu. Ja nüüd jutustab ta seda oma jõulunukule.
Kuid tüdruk teab, et lugu väikevenna sünnist pole unenägu ega muinasjutt, vaid täiesti tõsi.
L. Sundja
Lapsed! Kord elas üks suur ja hea ja väga võimas Kuningas. Ma tean, et te muutute nüüd natuke kurvaks ja rahutuks ja mõtlete juttu kuulates: kui kahju, et ta enam ei ela! Kõik muinasjutud algavad ju: elas kord... Kuid rõõmustage! See lugu, mida teile jutustama hakkan, ei ole muinasjutt, vaid tõeline jõulujutt. Ning see hea Kuningas elab veel täna ja elab igavesti. Ma jutustan minevikust ja seepärast algan sedasi juttu: kord elas.
Meie Suur Kuningas, kellest räägin, oli nii võimas, et temale allusid kogu maailma kuningad ja kuningriigid. Ta oli väga rikas, sest kõik maailmas leiduvad kulla, kalliskivide ja teemantide maardlad olid Tema päralt. Ja kas teate: Tema riigi pealinna tävasillutises olid kividki kullapankadest, väravad selles linnas aga ehtsatest pärlitest ning linnamüürid kalliskividest, mis särasid vikerkaarena päikeses. Tema riigist juhiti taevakehade liikumist, igapäevast päikesetõusu ja -loojangut ning süüdati õhtuti miljardid tähekogud. Ka tuuled ja vihmapiisad ning lumehelbed allusid selle hea ja vägeva Kuninga Sõnale.
Tean, lapsed, te mõtlete nüüd: "Oh, kui õnnelik võis see Kuningas küll olla: kui tahtis oma lossiaias roose kasta, võis vihma sadada lasta; kui aga tekkis tahtmine suvel saaniga sõita, kamandas kohale tuulepoisid kühveldama kottidest lumejahu, nii et küll saab." Jah, kõike seda Kuningas võis ja võib.
Kuid see hea ja kõikvõimas Kuningas oli siiski ka kurb, sest tema juures oli alles vaid üksainus poeg. Tal oli varem olnud veel teisi lapsi ja nad elasid algul üheskoos väga õnnelikult.
Kuningal oli ka palju teenreid, kes kõik olid tema käsutada. Üks teenrite ülem, kes tahtis saada valitsejaks, ei arvestanud Kuninga korraldustega ja tõstis Kuninga vastu mässu. Sellest ajast pidi ta Kuningale kuuluvast riigist lahkuma ja temast sai Kuninga vaenlane.
Kord, kui Kuninga-pere tema rohuaias mängis ja rõõmutses, tuli Kuninga vaenlane tasahilju Kuninga laste juurde. Ta oli enese maoks moondanud, et teda ära ei tuntaks.
Kuninga aias oli palju ilusaid ja häid viljapuid. Seal oli aga üks puu, millest Kuningas oma lastel süüa ei lubanud. Kuid siis tuli madu ja meelitas Kuninga lapsi pettusega sellest puust sööma. Ja oh häda! Kui nad olid söönud, ei olnud nad enam niisugused kui enne.
Keelatud vilja söömine muutis nende südamed sõnakuulmatuks, nii et nad oma Isa tahtmist enam ei täitnud. Ja nad hakkasid valetama samuti nagu madu. Nüüd ei julgenud nad enam oma hea armsa Isa-Kuninga silma alla ilmudagi. Nad hakkasid rohuaias omapead hulkuma ja tegema, mida ei tohtinud. Et nende südametunnistus neid hukka mõistis ja nad nõutud olid, ilmus see petis vaenlane ja meelitas nad enese järele, lubades neile väga palju au ja tarkust ning head elu oma riigis. Nii sattusid nad mao pettuse tulemusena väljapoole isakodu päikselist rohuaeda. Seal valitses pilkane pimedus. Maa oli viljatu ja kaljune. Kõikjal laiutasid end okkalised kibuvitsad, mis kriimustasid käsi ja jalgu. Nüüd tahtsid nad maolt küsida, mis edasi saab, sest neid valdas hirm ja oli ka nälg, kuid madu vilksas kuhugi kaljude vahele ja peitis ennast esialgu hoopis ära.
"Läheme tagasi!" soovisid kuningalapsed.
Kuid kõige hirmsam oli, et nad ei tundnud enam teed tagasi isakoju. Nad olid eksinud, võib-olla veel mitte väga kaugel lossist, kuid mao sikk-sakke järgides segadusse viidud.
Seal ilmus aeg-ajalt nähtavale see pahatahtlik olend, pakkudes end ikka jälle teejuhiks. Ta meelitas nad üha kaugemale oma maa-aladele. Nii rändasid kuningalapsed laia maailmalaande. Sõnakuulmatus oli nad ilusast isakodust lahutanud. Neid tabasid nüüdsest peale rasked haigused ja õnnetused. Ja kui Kuninga aias oli küllaga banaane, viinamarju, datleid, kookospähkleid ja igasugust puuvilja, siis nüüd pidid nad, et end elatada, maast taimejuuri kraapima, janu kustutamiseks kõrbes vett otsima ja pimedates niisketes koobastes ööbima. Ja mis kõige kohutavam: neid tabas siin SURM, mis isakodus täiesti tundmatu oli. Neis tohututes raskustes hakkas kuningalastel päriskodu üha ebareaalsemana tunduma. Lõpuks jäi sellest järele vaid ähmane mälestus. Ja kahjuks unustasid nad ka Isa.
Nii oli siis Kuningal järel veel vaid ainus poeg. Me mõistame, et see ainus oli Isale väga kallis. Aga kuigi Kuninga teised lapsed olid Isa unustanud, ei suutnud Isa neid unustada. Ta süda valutas väga eksinud laste pärast. Ta oli teadlik nende raskest ja õnnetust elust. Ta võis isegi iga päev neid näha, kuid aidata neid ei saanud.
Küsite kindlasti, mu terased kuulajad: "Miks – kui Kuningas oli nii võimas – ei saanud ta siis oma lapsi selle kurja eluka meelevallast päästa?"
Aga sellepärast – kas panite eelpool tähele? –, et see madu meelitas nad enda järel oma maa-alale. Ja nad läksid sinna vabatahtlikult, arvestamata Isa hoiatust. Kaval meelitaja lubas ju neile kõike: küll palju kulda, küll kuulsust, küll erilist tarkust. Mitmed jootis ta viinast purju, mitmetele tõotas meeletuid lõbustusi. Ja kuningalapsed uskusid teda, kuni ta nad lubaduste ahelasse kinni pani, keelates neil oma pärisisa kuningriigist mõeldagi. Ta tegi nad oma orjadeks ja piinas neid, kuni nad surid.
Aga Kuninga süda aina valutas – oma hukkumisele määratud laste pärast. Iga kord, kui ta vaatas oma aaretekambris rikkusi, mis olid määratud ta lastele ja nende lastele, suurele lasteperele, ahastas Isa süda. Nii igatses ta oma lapsi ja nüüd nendele sündinud lapsi: kuidas küll neid päästa! Isa südamevalu ei jäänud varjatuks ka tema ainsale pojale. Kord, nähes Isa jälle kurvana, ütles ta allesjäänud poeg:
"Isa, luba palun, et ma lähen oma vendi-õdesid otsima!"
"Mu kallis, mu ainuke, kuidas mõtled sina nad leida?"
"Ma lähen kasvõi maailma otsa, ja kui vaja, siis ka alla pimeduseriiki, kus neid ahelates hoitakse. Ma lähen ja toon nad tagasi Sinu juurde, mu Isa!"
Poja julge otsus rõõmustas Isa, kuid tegi teda ka murelikuks.
"Jah, aga kuidas nad su ära tunnevad? Sa tead ju, et kaval madu on nad kõike unustama pannud."
Kuid Poeg vastas: "Palun anna mulle kaasa midagi meie ühisest isakodust – midagi, mis meenutaks neile nende kuningalaste seisust."
Siis astus vägev Kuningas oma lossi aaretekambrisse ja võttis sealt krooni, mida igaüks ta lastest oli isakodus tohtinud kanda ja mis pidi neile saama kord võidumärgiks.
Ta vajutas krooni õrnalt oma ainsa poja kuldsetele lokkidele. See oli imeline peaehe. Kuninga käed olid selle valmistanud valgusest, tähistamaks oma laste süütust ja puhtust. Täna säras see kroon veel eriliselt, sest Isa oli sinna pannud kõige kallimad kalliskivid, mida nimetati ilusate nimedega, nagu armastus, rõõm, rahu, südamepuhtus, pühadus, lahkus ja teised.
Kui Poeg oma Isa, Valgusekuninga lossist lahkus, oli maailmas kõige pimedam aastaaeg. Meil Põhjamaal oli talv, järved jääs, teed tuisanud hange. Juudamaal Petlemma linnas küll lund polnud, kuid sealgi valitses sügav ööpimedus.
Kui Poeg teele asus, palus ta Isa, et see saadaks teda oma kadunud ja eksinud laste juurde väikese lapsena. Sest ta tahtis saada nende sarnaseks: sündida lapsena ja kasvada nooreks meheks. Ta soovis neid armastuses pimeduse ahelatest päästa, kui ta neile on rääkinud Isa armastavast ja nende järele igatsevast südamest ning ilusast isakodust.
Äkki levis teade ühest lapsest, kes on sündinud loomalaudas ja lamab seal õlgedel. Lauda katuse kohal aga helendab üks eriline uus taevatäht. Seda imelikku, peaaegu uskumatut sõnumit kuuldi tõsiste ja tarkade meeste suust, kes olid täheteadlased.
Küllap taipate, mu väikesed sõbrad, et tegemist on sama poisiga, kes läks oma vendi-õdesid otsima, et neid päästa ja isakoju tagasi aidata. Teid huvitab kindlasti veel, mis juhtus teekonnal. Kuidas küll julges ta seda ette võtta? Kas ta ei kartnud siis pimeduseriigi valitsejat? Vastaksin – ei! Ta oli julge poiss. Julgem kui ükski teie seast.
Aga mis andis talle erilise julguse? See oli armastus oma vendade-õdede vastu, nii et ta oli valmis nende päästmiseks oma elugi jätma.
Tee selleni oli väga raske. Pimeduseriigi valitseja territooriumile jõudes kohtas ta igal sammul takistusi. Sellel teel luurasid teda hirmsate kiskjate, lõukoerte silmad, kuid miski kaitses last. Nähes poisi peas kiirgavat puhtuse-oreooli, ei julgenud need mustade südametega murdjad oma peidikust teda rünnata. Pimedusevürst ise, see vana madu, teada saades, et Valgusekuninga ainus allesjäänud poeg on tema valdustesse tulnud, korraldas koleda tapatalgu lastele, kes olid selle väikese poisi vanused. Ta lootis, et tapab niimoodi ka meie vahva kuningapoja.
Kuid see tal ei õnnestunud.
Nüüd oli ta inimeste maal, oma vendade asupaigas. Pimedusevürst, kole vihane selle väikese vapra poisi peale, keelas talle kusagil ulualust anda. Nii juhtuski, et tol maa peale tuleku ööl ei leidnud ta avatuna ühtki ust. Kuid ta oli oma pikast teekonnast väga väsinud. Kui ta nii käis ja käis ja kodude ustele asjatult koputas, avastas ta äkki, et ühe lauda uks oli ainukesena lahti. Seal oli sõimes lihtne õlease. Poiss ei pannud seda halvaks ja sinna meie Valgusekuninga Poeg enesele puhkeaseme saigi. Unustasin veel ütlemata, et meie väikesel ränduril olid seljas päris tavalise poisi rõivad. Aga midagi oli tal sõimes isakodust kaasas.
Nüüd küsite, mu väikesed sõbrad, juba kannatamatult: "Jutusta, kas meie kuningapoeg siis ikka leidis oma õed-vennad üles?"
Jah, kuid õigemini – tema vennad leidsid hoopis tema. Siiski kannatage veel pisut. Las ma räägin kõik õiges järjekorras ilusasti lõpuni.
Poiss, nagu ütlesin, oli sel ööl väga väsinud ja uinus sõimes kohe. Laut oli mõnusalt soe ja lambatallekeste kaelakellad tilisesid õrnalt ja armsasti.
Varsti oli laut täis imelikku rahvast. Näis, et lae all hõljusid inglid ja laulsid. Uksest tuli aga juurde aina uusi inimesi, sest inglid olid teatanud, et sõimes magav laps, kelle nimi on Jeesus, on nende vend, kes on tulnud neid vabastama pimedusevürsti võimusest ja avama neile taas nende isakodu, valguseriigi väravaid.
Võib-olla küsite nüüd, mu jõulujutu kuulajad: "Kui meie kuningapoeg seal sõimes tavalise poisi ihukatet kandis, kuidas siis ikkagi need suured vennad oma väikese venna ära tundsid?" Jah, ingel ju kuulutas, kuid et uskuda, oli vaja tõendit. Aga see ongi kõige põnevam. Kas mäletate, mis oli see, mille väike prints oma Isa aaretekambrist kaasa sai? Jah, see oli kroon puhtusest ja valgusest, mis säras kristallidest, mida Isa armastav käsi ise oli sinna asetanud. See aare oli last tema raskel teekonnal varjanud ja säras ka täna Petlemma laudas ta peas.
Seda tundsid vennad küll. See oli pärit nende kaugest õnnelikust isamajast – ja toodud nende juurde Risti kaudu. See, mis ehtis nende väikese venna pead, oli osa nende endi pärandusest. Nad teadsid, et selle olid valmistanud nende Isa käed, ja nad nägid sellel kroonil armastuse pärli – Isa armastuse kalliskivi...
Eksitust ei saanud olla. Selle krooni sära oli ilusam pimedusevürsti palee kullatud kroonlühtritest. Ja äratundmise rõõm panigi meie väikese Jeesuse vennad inglitega koos juubeldama. Nüüd teadsid nad, et Isa neid armastab ja koju ootab. Väike sõimes puhkav Jeesus-poiss oli nad kurja eluka patuvangistusest jäädavalt päästnud. Maol ei olnud enam meelevalda nende üle.
Nüüd räägin aga teile, kuidas meie vapper vabastaja sai meid vabaks osta – päästa vaenlase käest. Kui ta sellel raskel teel oli, astus tema juurde pimedusevürst ja ütles talle:
"Kui sa tahad oma vendade juurde tulla, kummarda minu ette ja ma annan sulle valitseja koha oma riigis ja kõik mu rikkused on sinu päralt. Ma viin sind sinna kerget teed pidi. Kui sa aga seda ei tee, siis ma hävitan sinu. Sest sinu ja su Isa endiste laste vahel, kes on nüüd minu omad, on läbipääsmatu kuristik. Sellest sa üle ei pääse."
Nähes põhjatut, sügavat kuristikku, kuulis kuningapoeg oma vendade appikarjeid.
Ta oleks otsemaid tõtanud sinna, kuid puudus sild... Poiss oli meeleheitel. Nüüd nägi ta RISTI, kitsast ja ahtakest, mis viis ainukesena üle kuristiku tema palavalt armastatud vendade-õdede asupaika maa peal.
Poiss ei kõhelnud hetkegi – ta astus sellele sillale. Rist kõikus ja värises kuristiku kohal. Ja poiss värises ise kogu kehast – nii suur oli pinge.
"Astu tagasi!" irvitas pimedusevürst. "Kui kummardad mind, kingin sulle kõik maailma kuningriigid. Ristil aga hävitan ma sinu."
Meie tubli kuningapoeg hindas olukorra tõsidust, kuid ei löönud kartma, sest Isale antud lubadus kohustas teda edasi astuma – ta pidi ju oma vennad-õed päästma. Poiss oli üleni kahvatu. Otsekui surmahigi voolas ta näol, kui ta üle risti teisele kaldale jõudis. Kuid ta oli Võitja!
Armsad väikesed kuulajad! Jõulujutt saab otsa. Ütleksin veel: Jeesus läks oma Isa riiki tagasi, kuid krooni jättis ta siia! Igaüks, kelle pead ehib kroon puhtusest ja valgusest, pääseb kord inimeste maalt meie venna Jeesuse juurde Taeva-Isa kuningriiki – valguse ja õnne riiki. Kes seda krooni tahab omada ja kanda, peab põlvitama jõuluööl Petlemmas Jeesuslapse sõime ette ja selle temalt paludes vastu võtma.
Nii sündis tuttav armas jõululaul aastal 1818 väikeses Oberndorfi külas Austrias.
Pastor Joseph Mohr istus jõululaupäeval üksi oma töötoas väikeses Oberndorfi külas ja luges Piiblit.
Külaelanikud liikusid mööda mägestikuradu alla, kätes väikesed tõrvikud. Kogu org näis külast vaadatuna tohutu jõulupuuna, millel vilkumas sadu küünlaid.
Külalised
Pidulikult valgustatud orgu ei olnud noorel pastoril võimalik vaadelda sugugi häirimatult. Aeg-ajalt koputas keegi tema töötoa uksele ja sisse astus paksudes talveriietes sõpru, kes kutsusid teda kaasa saanisõidule või osa võtma jõululauast.
Sõbralikult, kuid kindlalt lükkas Joseph Mohr kõik kutsed tagasi ja jäi oma tööruumi keskööni – veel kaua pärast seda, kui väike küla oli vaikseks ja pimedaks muutunud.
Tema ees laual oli avatud Piibel. Ikka ja jälle luges ta kirjeldust nurmel viibinud karjastest, kellele ingel oli ilmunud, öeldes: "Teile on täna Õnnistegija sündinud, kes on Issand Kristus..."
Naine ja laps
Oli hommikupoolne öö. Pastor Mohr oli just lugemas sama piiblikohta, kui talle tuli meelde juhtum eelmisest päevast.
Talupoja naine, õlgadel kare kulunud rätik, oli astunud tema kantseleisse ja rääkinud, et kõrge mäerinnaku all asetsevas majakeses oli vaese söepõletaja naine samal päeval lapse sünnitanud. Vanemad olid palunud pastorit enda juurde last õnnistama, et laps elama jääks ja terve oleks.
Astunud nõrgalt valgustatud lagunenud onni, kus noor ema, magav laps süles, õnnelikuna viletsas voodis lamas, oli ta tundnud iseäralikku liigutust.
Piiblit lugedes tulvasid tema südames kõik need erilised sündmused.
Ta oli kogemas imelisi jõule. Öö vaikus, eelmise päeva sündmused ja Piiblist palju kordi loetud tekst mõjutasid teda innustavalt ning nüüd oli sündimas sellest imekaunis tervik.
Oma toas istudes püüdis ta kogetud mälestust paberile kirjutada – ja hommiku koites oli luuletus valmis.
Viiski sünnib
Joseph Mohril oli raske oodata hommikuni. Juba koidikul tõttas ta Franz Xaver Gruberi koju ja hüüdis sõbrale, et tal on sõnad uue jõululaulu jaoks.
Kui Gruber need läbi luges, hüüdis ta: "Sõber Mohr, sa oled leidnud õige laulu! Au Jumalale!"
Laulu viisi ei olnud Gruberil raske leida, sest laul helises juba ise omal viisil. Noore pastori kirjutatud sõnad innustasid tema köstrist sõpra nii, et laulu viis oli kaunite ja ainulaadsete sõnadega täielikus harmoonias.
Laulu sõnad ja viis sobisid nii hästi ühte, et kumbagi eraldi kujutleda oli võimatu. Kui loed sõnu, ümised samal ajal viisi, ja kui kuuled viisi, tulevad meelde sõnad.
Külaelanikud olid laulust vaimustuses.
Kui külalapsed esmakordselt pastorilt ja köstrilt laulu kuulsid, arvasid nad, et see on ilusaim jõululaul, mida nad eales kuulnud olid. Kuna orel oli just samal ajal korrast ära, kasutati, mis käepärast oli – kahte lauluhäält ja kitarri, mida mängis Franz Gruber. Gruber väitis: "Jumal kuuleb meie häält ka orelita."
Unustuses
Võiks arvata, et nii ilus laul sai kohe kuulsaks. Kuid tegelikult pastor Mohr ja köster Gruber unustasid laulu.
Peaaegu aasta hiljem tuli töömees orelit parandama. Kui ta oli oma töö lõpetanud, kutsus ta köstri ja palus tal midagi mängida, et oreli häält kontrollida.
Gruber otsis sahtlist noote ja leidis laulu, mida tema ja Mohr eelmistel jõuludel olid laulnud. Ta istus oreli taha ja hakkas mängima kaunist viisi. Oreliparandaja sai sellest sügavalt haaratud ja palus autorilt laulu nooti.
Nii läks lummemattunud mägikülast alla laskuva oreliparandaja kätest esimest korda teele üks maailma kaunimatest jõululauludest.
Laul sai peagi tuntuks kõikjal, kus peetakse jõule. Mõnda aega ei olnud laulul nime. Seda hüüti algul vaid "Tirooli lauluks", sest laul oli sündinud seal.
Laul trükiti alles kahekümne nelja aasta pärast ja ka siis ei olnud tal veel oma nime. Nüüd tuntakse seda laulu kõikjal nimega "Püha öö, õnnistud öö" ja uuemas tõlkes "Püha öö, vaikne öö" ("Stille nacht, heilige nacht").
Kuigi algselt kirjutati laul saksakeelsena, ei ole see kaotanud oma ilu ka tõlgituna teistesse keeltesse.
Sõnad on nii lihtsad, et need säilitavad oma ilu kõikides keeltes, ja viis on samuti nii lihtne, et seda sobib laulda kõikide rahvaste poolt.
Laulu "Püha öö, vaikne öö" nimetatakse "täiuslikuks jõululauluks" sellepärast, et see tuletab miljonitele inimestele meelde jõule ja see on ka jõulude lahutamatu osa.
Erich Schmidt-Schall
"Entscheidung" 6/2004 S. 29.
Tõlkinud Veronika Arder
Sündinud 1768. aastal Danzigis parukategija pojana, pidi ta kümneaastaselt jätma katki rahvakooli ja aitama isa töökojas, puuderdades raehärrade parukaid. Johannesele, kes meeleldi luges, oli vastumeelne, et ta isa oli parukategija. Oleks ta ometi olnud raamatuköitja. Töö muutus poisile vaevaks ja poiss kibestus. Ainult mõte emale, keda ta meeleldi aitas, hoidis teda kodus. Ja selleski püüdis isa teda takistada.
Raehärradele, kes töötoas käisid, ei jäänud poisi andekus tähele panemata. Nad tegid isale ettepaneku poisil õppida lasta. Isale see ei meeldinud, aga pideva rääkimise peale muutus isa järelemõtlikuks. Ühel päeval ilmus Püha Peetri koguduse õpetaja töökotta ja selgitas: "Meister, me vajame andekaid mehi jumalariigis. Johannes on nagu loodud Jumala sõna kuulutama. Danzigi raehärrad on nõus teda omal kulul koolitama Püha Peetri kirikukoolis." See ettepanek mõjutas meistrit nii, et ta laskis oma pojal minna. Danzigi linnas polnud õnnelikumat poissi kui Johannes Daniel Falk. Ta õppis nii innukalt, et oli aina kaasõpilastest ees. Pärast kooli edukat lõpetamist saadeti ta Danzigi raehärrade poolt Hallesse sõnadega: "Kuhu Jumal sind iganes juhib, ära iial unusta, et olid vaene poiss. Ja kui kunagi keegi vaene laps su uksele koputab, siis mõtle, et need oleme meie, vanad raehärrad, kes seal koputavad, ja ära näita neile ust!"
Õpingute vältel kujunes Falk'ist luuletaja. Tal oli edu. Sõbrad aga, kes ta ümber luuletuste tõttu kogunesid, polnud head ja mõjutasid ta kergele eluviisile. Koos sellega kadusid ta usk ja südamerahu, kadus ka ind õppida.
Pärast õpinguid suundus ta Weimarisse, kus asusid Goethe ja Schiller. Luulemeistrid võtsid ta sõbralikult vastu. Falk otsis ikka veel elumõtet. Ta märkas, et seda igatsust ei saa täita inimesed.
Nüüd meenus talle ema, kes oli igas eluolukorras lohutatud. Ta teadis ka põhjust. See oli usk Jeesusesse Kristusesse. Sama usku oli ta isegi kord oma südames kandnud, kuni sõbrad ta eksitasid. Mõtete selginedes kummardus ta palvele. Ta valas oma südame välja Jumala ette ja tõotas tulevikus elada Jeesuse käskude järgi.
Niisugune küps mees muutus paljukannatanud Weimaris õnnistuseks. Kaotatud Jena lahingu järel hoolitses ta inimeste olukorra parandamise eest. Selle töö üle rõõmustas Weimari hertsog ja andis talle tänuks salanõuniku koha. See ei teinud endist parukategija poega uhkeks, vaid pigem alandlikuks. Eriti palju oli salanõunik koormatud siis, kui enne Leipzigi lahingut Weimarist läbi marssis 20 000 hertsog Ragusa sõdalast – need mehed ei kohkunud mingi mõrva ees. Kõikjal, kus oli häda ja viletsust, seal oli kohal ka "Hea nõunik", nagu rahvasuu teda nimetas. Oma laias kuues ja ilma relvata, kartmata pauke ja hoope, seadis ta end võitlevate poolte vahele. "Kuigi mul on perekond, ei karda ma surma. Kui olen väljas õige asja eest, kuulun Issandale, kas elan või suren."
Vaevalt oli sõda lõppenud, kui maale tulid katk ja tüüfus. Eriti kõvasti puudutas see salanõuniku perekonda. Lühikese aja jooksul surid kuuest lapsest neli tüüfusesse.
Kui vanemate süda kord eriti raske oli, koputati uksele. Kuna majaemand poleks kellelegi avada tahtnud, läks salanõunik ise vaatama. Väljas seisis väike räbalais poiss. Sel ajal oli palju neid, kelle vanemad olid tüüfusesse surnud või sõjas kaduma jäänud. Poiss palus, kas ta võiks neile jääda. Salanõunik vaatas küsivalt naisele, kes raputas pead. Poisi silmad aga olid nii paluvad. Korraga meenus Falk'ile Danzigi raehärrade ja ka Jeesuse sõnum: "Kes ühe niisuguse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu." Kuigi emand Falk ohkas, otsis ta kapist välja oma laste riided ja mänguasjad.
Nüüd läks tänavalaste seas jutt laiali ja enam ei lakanud koputamine raehärra uksele. Kuni ruumi jätkus, võeti vastu iga laps. Varahommikust hilisõhtuni oli raehärra oma naisega ametis võõraste lastega. Ühel päeval haigestus nende tütar Angelika ja suri. Viimaks haigestus ka nende vanem poeg – andekas üliõpilane ja isa suur lootus – ja suri.
"Oh, Issand!" õhkas salanõunik. "Miks sa võtad minult kõik mu omad lapsed ja võõrad juhid lakkamatult mu majja?"
Falk ja tema naine ammutasid jõudu palvest. Mitu korda päevas kummardusid nad palvele ja hüüdsid oma Jumala poole. Selle armastuse, mis oli kuulunud oma lastele, kinkisid nad lõpuks võõrastele lastele. Nad asutasid ka vaeslaste varjupaiga "Lutherhof Weimaris".
Oli jõulueelne aeg aastal 1819. Ema ja isa Falk oleksid meeleldi olnud kalmistul oma laste haudadel nutmas, neid leinamas ning nendega koos veedetud kauneid jõulupühi meenutamas. Aga selleks ei olnud aega. Jeesus oleks nagu ütelnud: "Nüüd hoolitse nende laste eest, kes on minu poolt saadetud, et neil oleks rõõmus jõuluaeg." Seda isa Falk tegigi. Üle pika aja käis ta mõtlikult ringi ja püüdis luuletada. Tema lapsed pidid saama päris oma ja rõõmsa jõululaulu. Sel jõuluõhtul laulsid endised tänavalapsed kooris:
Oh sa õnnistav,
oh sa rõõmustav,
püha kallis jõuluaeg.
Ilm oli hukas,
Kristus on sündinud!
Ristirahvas, ristirahvas
rõõmusta!
Ikka veel sadas ja sadas. Eelmisest õhtust saadik langes lakkamatult laiu tihedaid helbeid nagu jasmiiniõisi. Neid lumeliblikaid kleepus ka klassiakendele ja poiste mõtted keerlesid ainult lumesõja ümber. Saaks ainult juba välja siit klassitoast!
Viimaks ometi lõppesid tunnid. Ants Kask läks oma klassikaaslastega kodu poole. Kooli lähedal tänavanurgal tekkis nagu iseenesest äge lumelahing naaberkooli poistega. Üks neist oli Antsule ja ta klassikaaslastele juba mitu „pommi“ pannud, ise aga nii osavasti nurga taha lipsanud, et nad teda veel kordagi ei olnud tabanud. Nüüd aga tahtsid nad talle näidata! Tublid lumepallid peos, ootasid nad pingsalt viskevalmis, kui see poiss vaid hetkekski oma nina nurga tagant välja pistaks. Midagi vilksatas seal korraga! Pallid vihisesid lendu! Aga oh – see polnudki ju koolipoiss, vaid hoopis vana kepiga mees! Kaks lumepalli lendasid ta pea kõrvalt mööda, kaks tabasid õlga, üks aga lendas talle otse vastu nägu! „Poisid, poisid, mida te ometi teete!“ hüüdis keegi. Kepiga vanake, kelle kaabu oli maha kukkunud, tuikus ja kattis kätega näo. Tema lähedal hüüdis üks pisike poisike: “Appi! Appi!" Lumesõdalased tormasid noolekiirusel laiali. Sealsamas peatus aga miilitsaauto. Sellest hüppas välja noor miilits ja jooksis poistele järele. Ühte Antsu klassikaaslastest õnnestuski tal tabada. "Mis su nimi on?" kõlas rangelt. Poiss kõhkles ja vaatas vargsi ringi. „Noh, nimi!“ nõudis korravalvur. „Ants Kask,“ kõlas vastus. „Elukoht?“ – „Kevade 6.“ – „Näita õpilaspiletit!“ – „Mul pole seda kaasas!“ – „Kas sa ei tea, et õpilaspilet peab alati kaasas olema. Kool ja klass?“ Poiss vastas ja miilits ütles hoiatavalt: “Soovitan sul nüüd kohe koju minna. Kui ei, tuled minuga jaoskonda!“
Seda ei lasknud poiss endale kaht korda öelda. Ta pistis tagasi vaatamata jooksu ja rõõmustas, et nii hästi oli pääsenud. Ta nimi oli ju tõepoolest Ants, aga mitte Ants Kask, nagu ta äsja oli öelnud, vaid hoopis Ants Pauman. Pauka, nagu poisid teda hüüdsid.
„Seda sa tegid küll targasti,“ ütles ta endale kodu poole joostes. Kasele ei tee see midagi. Tema on ju paipoiss, minul oli aga juba veerandi tunnistusel korralikkus kaks. Tänane asi veel otsa – tõmbavad käitumise alla ja siis pole muud, kui viskavad koolist välja! Ja miks ma ei võinud Kase nime öelda – ta loopis ju ka lumepallidega. Ega minagi seda just sinna visata tahtnud!“
Paha aimamata ja puhta südametunnistusega istus Ants Kask järgmisel õhtul oma koolitööde juures. Ta ei pannud tähelegi, et isa tuppa tuli ja tema tooli taha seisma jäi.
„Ants, vaata mulle otsa!" ütles isa. Ants pöördus, vaatas üllatunult üles ja kohtas isa teravat, läbitungivat pilku. "Mis on, isa?“ küsis ta.
„Seda ma tahaksin sinult küsida,“ ütles isa. "Siin on sulle kutse miilitsajaoskonda. Millega sa nüüd siis hakkama said?“
„Ma pole midagi teinud!“ hüüdis Ants. Silmapilgu pärast aga lisas ta: “Ega siis ometi selle lumesõja pärast, kus mõned meie poisid kogemata üht vana onu lumepallidega tabasid. Minu pall läks ju mööda! Aga millal ma pean sinna minema?“ – „Homme kell 11.“ – „Sel ajal ma küll ei saa, sest meil on matemaatikas viimane kontrolltöö! Ja ma pean seda õpetajale ütlema. Siis kuuleb ka direktor ja lõpuks läheb see korralikkuse hindesse!“
„Õpetaja ja direktor kuulevad sellest niikuinii. Aga kuidas nad miilitsas su nime teadsid?“ Ants ei osanud sellele vastata.
„Kas seal muud ei olnud kui see lumesõda?“ küsis isa. – „Ei olnud,“ vastas Ants. "Aga Pauka tabas küll seda vana onu näkku. Sa tead ju Paukat – ta on meie klassi kõige halvem poiss.“ – „Miks sa seltsid siis sellistega? Ega polegi nüüd muud kui "seltsis toodud, seltsis poodud"!“
Väike õde Else, kes oli seda jutuajamist suuril silmil jälginud, hakkas nutma ja ütles emale: “Aga homme on ju jõuluõhtu! Kui Ants ei saagi enam koju!“ Ema võttis väikese sülle ja rahustas teda: „Küll ta tuleb, Elseke. Ega see asi nii paha ei ole! Homme õhtul oleme kõik kuuse all koos.“
Niisuguse hirmuga nagu järgmisel hommikul ei olnud Ants Kask veel kunagi kooli läinud. Isa oli talle matemaatika õpetaja jaoks kirjakese kaasa andnud, aga see parandas asja vähe.
Koolis oli esimeseks küsimuseks: kas teised ka peavad miilitsasse minema. Selgus, et keegi teine ei olnud kutset saanud! "Aga sind kutsutakse kindlasti,“ ütles keegi Paumanile. „Sind märkis ju miilitsamees üles!“ – „Ei märkinud!“ – „Märkis jah, ma olin üsna seal lähedal ja nägin selgesti, kuidas ta sinuga rääkis ja midagi üles märkis.“
Pauman eitas järjest ägedamalt, ja kui õpetaja klassi tuli, oli algamas juba vihane käsikähmlus. Ants Kask ulatas talle isa kirja. Teada saanud, milles asi seisnes, küsis õpetaja: "Kas teisi on ka kutsutud?" Kui ta kuulis, et Ants Kask üksinda, ütles ta: "Palun nüüd rahuneda ja kes ei taha oma tunnistust rikkuda, see võtku oma mõtted kokku!“
Väliselt oli klassis hiirvaikne. Ainult kaks südant pekslesid rahutult. Ühel nördimusest, et teda oli välja kutsutud, ja teisel hirmu pärast, et tema pettus võib päevavalgele tulla.
Kolmveerand üksteist andis õpetaja Ants Kasele märku, et ta võib klassist lahkuda. Kui vaikne oli koolimaja! Varsti astus ta suurde miilitsajaoskonna hoonesse, mis oli talle täiesti võõras. Higises käes hoidis ta oma kutset ja luges sealt toanumbrit sajandat korda, kuigi number 12 oli talle juba ammu pähe kulunud. Koridoris liikusid inimesed, kuid kellelgi polnud temaga tegemist. Nüüd oli uks number 10, see pidi siis ülejärgmine olema – ja ukse ees seisis üks mees. See oli Antsu Isa!
„Isa!“ hüüdis Ants. „Oi, isa!“ – Selles hüüdes oli kogu piin, hirm ja isa nägemise rõõm. Isa haaras tal käest. „Lähme nüüd ruttu, ma küsisin end töö juurest pooleks tunniks vabaks!“
Toas number 12 istus korrapidaja. Ta luges ette kaebuse Ants Kase kohta, kes oli tänaval lumepalle loopides tabanud näkku vanakest, kes sai raskesti vigastada ja võib kaotada silmanägemise. „Kas asi oli nii?“ küsis korrapidaja.
Me loopisime küll palle, aga mina viskasin mööda. Mina ei ole süüdi, et see vanake pihta sai,“ vastas Ants pisaratega võideldes.
Siin avalduses on öeldud, et just Ants Kask viskas veidi pärast teisi lumepalli, mis põhjustas õnnetuse,“ selgitas korrapidaja. „Oota, see leitnant on just praegu meil majas! Ma kutsun ta siia ja siis kuuleme kogu tõe.“
Varsti astuski sisse noor miilits. „Siin on nüüd Ants Kask, kelle kohta te ettekande tegite,“ ütles korrapidaja. „See pole küll see Ants Kask, keda mina üles märkisin. Tollel olid pikad mustad sorakil juuksed ja lai punane nägu. No ütle ise, kas ma märkisin sinu nime üles?“
„Ei, aga teist Ants Kaske meil koolis ei ole."
„Ohoo!“ ütles korrapidaja. „Kas siin on tegemist vale nime ülesandmisega? See peab küll üks kehv poiss olema. Võid sa arvata, kes sulle selle tüki mängis?“
„Oo jaa!“ vastas Ants. "Meie klassist võib ainult üks selle asjaga toime tulla.“
„Kuidas ta nimi on?“
Nüüd vaatas Ants isale otsa ja küsis kõheldes: „Ma ei või ju seda öelda?“
„Ei!" vastas isa, „Kindlasti sa seda ju ei tea.“
„Selle selli ma saan nüüd isegi kätte. Küll ma ta ära tunnen, kui ta koolist koju hakkab minema!“
Siis pöördus ta isa poole: “Vabandage, et me teid ilmaaegu tülitasime!“ Ja Antsule ütles miilits: „Sa võid nüüd minna, aga ära enam käi koos halbade sõpradega ja ole lumepallide loopimisega ettevaatlik. Tänaval ei tohi seda teha.“
Rõõmsalt ja kerge südamega lahkus Ants süngest majast. „Küll oli hea, isa, et sa ka tulid. Aitäh sulle!“
Mõne minuti pärast oli Ants jälle oma klassis.
„Paistab, et sul läks hästi," ütles õpetaja.
„Jah, mind ei olnudki seal vaja, keegi oli minu nime oma nime asemel üles andnud.“
„Kes? Kas keegi minu klassist?“
„Kes see oli, seda uurib miilits välja.“
Vaevalt oli õpetaja klassist lahkunud, kui poisid Antsu ümber kogunesid. Ka Pauman oli nende hulgas. Sama poiss, kes juba hommikul oli Paumani süüdistanud, ütles talle nüüd otse näkku: “Sina andsid vale nime üles." Pauman ei vaielnudki enam vastu, vaid seletas: “Kasele ei tee see midagi, aga mina võin niiviisi koolist välja lennata. Ära pane pahaks, Kask! Ma ju teadsin kohe, et sul sellest midagi ei ole.“
„Kuidas nii? Küsi mu isalt, kas tal oli kerge minuga sinna minna? Sa oled valevorst, hädavares, aga miilitsale ma sind üles ei andnud. Kui ta sind kooliteel ära ei tunne, siis võib-olla vingerdad veel välja.“
Üks poistest jooksis trepist alla, et vaadata, kas keegi on tänaval. Ja näe – seal seisiski miilitsavormis mees. Nüüd otsustati tihedas tropis trepist alla joosta, Pauka tropi keskel, mõned suured poisid tema ümber, ja täie hooga, kuni järgmise tänava nurgani. Nii tehtigi. Enamik klasse oli juba koolimajast lahkunud. Miilitsaleitnant seisis üsna ukse lähedal. Äkki tuiskas temast mööda tihe poistegrupp sellise kiiruga, et ta mitte ühtki nägu ei eraldanud. "Aga oota sa, poiss, küll ma su kord taban!"
Sel hommikupoolikul oli olnud nii palju tegemist, et Ants kippus juba unustama terve aasta oodatud jõuluõhtut. Nüüd tuli see jälle meelde. Ja kui ta teisel pool teed Paumani kodu poole lonkimas nägi, tuli tal tahtmine öelda veel üks hea sõna. „Häid jõulupühi sulle!“ ütles ta Paumanile, kes oli seisma jäänud suure vaateakna ette. „Mis jõulud,“ pomises Pauman. "Ema sõitis juba eile ära ja tuleb alles kolme päeva pärast.“ – „Aga kas sul kuusk ikka on?“ – „Ema käskis küll osta, aga täna oli nii palju madinat, et see läks meelest ära. Pole mul mingit tuju ka. Koolis läheb niikuinii nüüd kehvasti.“
„Aga tule õhtul meile, meil on kuusk ja… ma räägin emaga.“ – „Ah, mis sa ajad,“ kohmas Pauman. Ja enne kui Ants arugi sai, seisis ta üksinda suure vaateakna ees.
Ants teadis, et Paumani ema oli Moskva rongi vagunisaatja ning seetõttu mitu päeva järjest kodust ära. Ants mõtles oma emale ja klassikaaslase elule mõeldes valdas teda imelik kahjutunne. Joostes kihutas ta nüüd koju.
Esikus ajas isa parajasti mantlit selga. „Ära võtagi vatti maha, Ants! Teeme veel ühe käigu. Vaatame korraks, kuidas on selle vana onu tervis, kellele te liiga tegite. Ta on siin meie lähedal haiglas.“
Haiglapalat oli hämar ja vaikne. Mõne voodi juures istusid külastajad ja vestlesid sosinal haigetega. Nurgas üksikus voodis istus vanake patjade najal. Tema silmad olid kinni seotud. Ants sammus isa järel põksuva südamega sinnapoole. „Tere õhtust!" ütles isa. Vanake kergitas sideme alumist serva ja vastas: „Tere teilegi!“ – „Me tulime vaatama, kuidas Teie tervis on.“ – „Arst ütleb, et vigastus pole nii suur, kui see algul näis. Prilliklaasikild vigastas siiski ainult silmalaugu. See haav õmmeldi kinni ja võib-olla saan juba mõne päeva pärast välja. Prillidega tuleb raskusi, sest mul olid erilised klaasid. Kuid tänu Jumalale, et silma vigastus pole eriti suur. Isa ja vanake vestlesid veel ühest ja teisest. Ants aga mõtles: “Kui kergesti oleks ka minu pall võinud seda õnnetust tekitada. Ega Pauka polegi rohkem süüdi kui mina.“ Nii raske oli vaadata haiget vanakest. Nüüd ütles isa: „Ka Antsul on teile midagi öelda.“ Ants ehmus, kuid teadis kohe, mis tal oli vaja teha. Ta tõusis, võttis vanakese kortsus käe ja ütles tasa: “Palun andeks, et me teile nii palju valu ja pahandust tegime! Me ei tahtnud seda nii. Kas te saate meile andeks anda?“ Vanakese käsi hakkas värisema Antsu käes ja suur pisar veeres sideme alt üle kortsunud põse. „Mu kallis poiss! Ma tean, et te tegite seda kogemata! Te pole halvad, vaid ainult mõtlematud. See viga paraneb aastatega. Ole nüüd üsna rahulik!“ Ja vanakese vaba käsi silitas õrnalt Antsu pead. Nüüd tõusis isa üles. „Õnnistatud jõuluõhtut!“ ütles ta ja pani pakikese vanakese kätte. “Tänan, tänan!" ütles vanake. „Jumal õnnistagu teid!“
Milline imelik jõulupäev see küll oli! Õhtul kodus jõulupuu all läks jutt tahtmatult Paumanile. Ants jutustas, et Paukal on isa surnud, ema aga mitu päeva järjest tööl, et poiss on tänagi üksinda ja tal pole jõule ega midagi. Kus ta võib küll praegu olla? Võib-olla hulgub samuti mööda tänavaid?
Ants vaatas oma armsas kodutoas ringi nagu uute silmadega – nii armas oli see kodu. Ema, kes oli kõik teinud selleks, et eriti tänane õhtu oleks ilus ja hea. Isa, kes on Antsule nii hea ja ustav sõber. Väike õde Else, kelle hõisked ja kilked suurest kingitusterõõmust olid äsja sooja toa täitnud ja kes nüüd kuuse alla oma nukke magama seadis. Aga kuskil on haigla, täis valusid ja vaeva, on külm tuuline tänav, kus hulgub poiss, kelle kodu on külm ja kõle…
Vaikselt hämardus tuba ja kustus viimne küünal. Üle ilma laius suur jõuluöö.
Linna servas asus kellassepa väike maja. Maja ümber oli aed, kus ta peale tööpäeva hoolega askeldas. Nüüd aga oli talv ja aed puhkas lumevaiba all. Kuurikatusel ja puuriitadelgi kükitas lumi. Ka jänesepuuridel, kus ta naine, kes loomi armastas, igal aastal kümmekond küülikut ületalve pidas. Ainult vahetevahel usaldas ta nende söötmise kaheksa-aastasele pojale Aivarile. Sel oli küllalt tegemist oma õppimisega ja vanemad ei tahtnud teda muude ülesannetega segada.
Jõuludeni jäi kaks nädalat, kui nad said kirja ema õelt. Just nüüd, kus ta mees oli saadetud kahekuisele komandeeringule, tuli tal minna haiglasse operatsioonile. Arstid ei lubanud sugugi viivitada. Aga kuhu ta jätab oma lapsed? Ta tahaks tuua kümneaastase Krista ja väikese neljakuise poja oma õe hoole alla.
Kolme päeva pärast nad saabusidki. Terve maja oli nüüd askeldamist täis. Beebile toodi väike voodi ja see pandi magamistuppa. Aivari toas hakkas magama Krista ja Aivari voodi viidi söögituppa, kuhu see ära mahtus, kui söögilaud vastu seina lükati.
Isa muretses, et ahjud oleksid köetud ja toad soojad. Emal oli lapsetoidu keetmise ja mähkmete pesemisega alatasa tegemist, olgugi et Kristast oli tal palju abi.
Väike poiss oleks Aivari meelest olnud päris tore, kui ta ainult nii palju poleks karjunud. Isegi öösel, kui kõik magada tahtsid.
Saabus jõululaupäev. Hommikust saadik oli sadanud laia lund. Kui isa töölt koju tuli, hakkas ta kohe lund rookima. Siis tuli kuusele jalg alla panna ja puu ehtida. Ning ahjud kütta. Nagu kiuste oli just täna ukselukk rikki läinud.
Väikemees oli haigestunud ja tal oli palavik. Ta oli väga rahutu ning nuttis.
"Aivar," ütles isa, "sa mine too apteegist rohud ära. Mul on kodus veel palju tegemist, enne kui kirikusse saame."
Kui Aivar mööda tänavaid keskuse poole läks, hakkas hämarduma. Majade akendest paistsid mitmel pool jõulukuused. Need olid ehitud ja mõnel põlesid juba küünlad.
"Nüüd ehivad nad kodus jõulupuu ise ja mulle ei jää midagi teha," mõtles ta. Ta kujutles, kuidas üksteise järel pannakse kuusele tuttavad jõulupuuehted. Ka hõbedane täht, mis oli puu tipus, otse lae all. Ja need kellukesed, mis talle alati olid meeldinud. Ka küünlaid oli ta tahtnud sel aastal tingimata ise kohale panna. Ta oli neid ostnud mitut värvi ja juba mõelnud, kuidas need omavahel kõige paremini sobivad. "Aga nüüd pean ma kõndima siin tänaval. Miks siis just täna pidi beebi haigeks jääma? Ja miks pidid tädilapsed kogu jõuluõhtu ära rikkuma? Tädi oleks võinud nad ju kellegi teise juurde jätta?"
Aivari samm jäi järjest aeglasemaks. Niikuinii ei jõua jõulupuu ehtimise ajaks koju.
Kui ta koju jõudis, ootas ema teda juba kannatamatult: "Kus sa nii kaua olid?" Isa ja Krista olid juba valmis, et kirikusse minna. Aivar läks nendega kaasa. Kirikus räägiti Jeesusest, kes sündis sõimes. Ta oleks võinud tulla kui kuningas. Oleks võinud teisi käskida ja ennast teenima panna. Aga ta on suurem kui kuningas. Ta on kuningate Kuningas. Võimsam kui kõik teised kuningad. Ta suudab armastada inimesi nii tugevasti, et talle meeldib neid aidata: haigeid tervendada, nutjaid vaigistada, kurbi rõõmustada. See on armastus. Ja armastus on kõige suurem. Koju jõudnud, süüdati kuusel küünlad. Hõbedane täht kuuse ladvas oli tõesti ilus. Kellukesed rippusid hästi nähtaval kohal ja paistsid juba eemalt.
Lauldi jõululaule, loeti jõuluevangeeliumi. Siis tulid kingitused ja õhtusöök.
Lauakesel oli Jeesuse sõime pilt, millel oli aken ja selle taga küünal akent valgustamas. Kõik oli nii nagu alati jõuluõhtul. Ainult nüüd oli siin veel Krista. See polnudki halb, sest ta oskas nii hästi teisi aidata.
Magamistoast paistis tilluke voodi beebiga. Aivari pilk peatus ikka vähem sõime pildil ja aina rohkem väikesel voodil magamistoas.
"Kas Jeesus oli ka nii väike, kui ta Petlemmas sündis? Kas ta sõim oli sama suur kui see voodike?"
Oli aeg magama minna. Maja jäi vaikseks. Väikemeeski magas nüüd rahulikult. Aivar ei olnud veel uinunud. Südamel oli mingi raskus. Ta laskus voodi ette põlvili, nagu teda oli õpetatud, ja palus, et Jeesus teeks tema südame jälle puhtaks.
Kui ta uuesti teki alla puges, oli raske kivi südamelt kadunud. Nii hea oli. Oleks tahtnud laulda: "Oh, sa õnnistav, oh, sa rõõmustav..."
Viivu pärast tõusis ta voodist, läks kikivarvul magamistuppa väikese voodi juurde, kummardus beebi kohale ja silitas hellalt ta pead. Siis läks ta tagasi oma voodisse. Ta tundis, et kõige suurem on armastus. Ja et Jeesusel oli täna sõim ka nende kodus.
Margaret Shauers
(Wort und Werk, 1998)
Andi oli murelik. Jõulud seisid ukse ees, aga tal ei olnud veel oma vanematele kinki ega ka raha, et osta.
"Armas Jumal," palvetas ta, "aita mul kuidagi raha saada. Sa oled ainuke, kes mind aidata saab. Aamen!"
Möödus kaks päeva. Mõlemal õhtul palvetas Andi samamoodi, aga midagi ei juhtunud. Kolmandal päeval muutus ta rahutuks. "Jõulud tulevad ikka lähemale," mõtles ta. "Jumal peaks juba natuke kiirustama."
Sel silmapilgul vaatas ta tänavale ... seal lebas pooleldi lumega kaetud kümnerublane. Andi tõstis selle üles, pühkis lume ära ega jõudnud küllalt imestada. Ta oli alles raha pärast palvetanud, aga ei olnud kunagi mõelnud, et Jumal talle tervelt kümme rubla saadaks.
"Armas Jumal, suur tänu Sulle! Nüüd võin ma kingituse osta."
Ta jooksis koju, aga uksest sisse astuda ei suutnud. Korraga tundis ta süütunnet.
"Tegelikult pole see minu raha," ütles ta endamisi. Samas püüdis ta end rahustada mõttega, et Jumal oli talle raha palvekuulmisena saatnud. "Pealegi ei tea ma, kellele see raha kuulub."
Aga ta teadis ka, kust ta selle leidnud oli. See lebas just onu Juhani maja ees. Isa oli talle varem jutustanud, et vanaonul Juhanil ei lähe eriti hästi ja tal on vähe raha. Kui nüüd rahatäht temale kuulus, ei saanudki ta oma sisseoste teha.
Andi pöördus aeglaselt ümber. Nüüd teadis ta, mida teha tuleb.
"Tere päevast, onu Juhan!" ütles ta, seistes vana mehe ukse ees. "Kas Teie olete kaotanud kümnerublase?" Onu Juhan vaatas Andit sõnatult. Siis puhkes ta rääkima:
"Tänu Jumalale! Ma palvetasin just, et ma saaksin oma raha tagasi, ja nüüd saatis Jumal sinu. Tule sisse!"
Kui Andi tuppa astus, nägi ta, kui lihtsalt onu Juhan elas. Siis ütles ta: "Ma pean nüüd minema. Ma olen nii rõõmus, et Teie raha üles leidsin!"
"Oota üks hetk! Ma ei saa sulle leiutasuks raha anda, aga võib-olla tahaksid sa seda. Ma voolisin ühe kujukese, et mul tegevust oleks." Onu Juhan näitas Andile puukujukest. See oli meisterlikult voolitud koer ja tundus, nagu oleks ta päris.
"Oi kui vahva!" hüüdis Andi. "Nüüd on mul vanematele jõulukink olemas!"
Kui ta koduteel veel kord kingitust vaatas, tuli talle mõte: "Kui ema oma tuttavatele koera näitab, võiksid ehk paljud veel sellist kujukest tahta. Ja onu Juhan võiks isegi niimoodi raha teenida.
"Tänan Sind, armas Jumal!" palvetas Andi. "Sa oled saatnud mulle kingituse emme ja issi jaoks ja samal ajal aidanud ka onu Juhanit. Ma olen nii rõõmus, et sa mu palvet imeliselt kuulda oled võtnud!"
Väikesele Teedule olid vanavanemad kinkinud jõuluks väikese krussiskarvalise mängukoerakese. Sellel olid pikad lontis kõrvad ja suured silmad. Iga käpa all oli tal väike ratas. Koerakesele pandi nimeks Popsi ja temast sai Teedule kõige kallim mängukann. Igale poole võttis Teet oma Popsi kaasa. Ka magama ei läinud ta ilma temata ja valvas hoolega, et vanemad mitte ainult temale, vaid ka Popsile head ööd soovisid.
Nüüd juhtus, et Teedu vanemad kolisid endisest elukohast hoopis kaugele. Kolimispäevadeks jäeti Teet tädi Kati juurde ja koos temaga loomulikult ka Popsi, sest kuidas muidu oleks Teet tädi Kati juures saanud magama jääda? Mõne päeva pärast oli asi nii kaugel, et tädi Kati võis sõita koos Teedu ja Popsiga uude kodusse. Jaamas oli isa neil vastas. Väike Teet oli jällenägemisest nii õnnelik ja hämmeldunud, et ta kükitas maha ja jälgis isa jalgade vahelt ärasõitvat rongi.
Seejärel läksid nad käsikäes kolmekesi läbi metsa ema juurde uude kodusse. Äkki jäi tädi Kati kui kinninaelutatult seisma: "Oh hoidku, ma unustasin Popsi vagunisse!"
Isa tegi peaga kiire liigutuse Teedu poole ja ütles tasa: "Tsst! Praegu on poisil nii palju uusi muljeid, et ta "selle" lihtsalt unustab." Teet ei olnud midagi kuulnud. Ta marssis vapralt mõlema suure vahel ja vaatles teeäärseid kõrgeid puid. Varsti jõudsid nad tara juurde, läksid väravast sisse ning olidki uue kodu õuel. Koerakuudi ees liputas suur koer neile saba ja näe – trepile tuli ema ja haaras oma poisi sülle. Läbi kõrge ukse mindi avarale verandale. Sealt oli näha suur-suur vesi ja väike aurik tuli tossutades – ning üks, kaks paati...
Saabus õhtu. Väikemees pidi magama minema.
Ta oli väsinud ja õnnelikus ärevuses. Aga kui ema teda voodisse tõstis, ütles ta ainult ühe sõna: "Popsi!"
Isa lausus tõsiselt: "Popsi sõidab praegu rongiga. Ta tuleb homme."
Laps vaatas vanematele küsivalt otsa ega öelnud midagi. Kui aga tuli kustutati, palus ta jälle tungivalt: "Popsi!"
Isa lausus tõsiselt: "Teet peab nüüd magama." Ja pani magamistoa ukse kinni. Kõik jäi vaikseks, polnud kuulda ei nuttu ega juttu.
"Küll ta rahuneb maha," ütles ema. Aga parem on, kui sa homme jaama lähed ja sellest kadumisest teatad."
"Hästi," ütles isa, "aga sellel pole mingit mõtet. See rong sõitis kaugele üle piiri ja nemad meile laste mänguasju küll tagasi saatma ei hakka."
Järgmisel hommikul kirjutas isa jaamas vastava avalduse. Varsti tuli poisile kätte päevane magamisaeg. Aga oh, ei tulnud mingit päevast magamist! – "Popsi!"
"Popsi tuleb varsti."
"Ei, kohe!"
"Teet peab nüüd magama jääma."
Järgnesid nutt, jonn, pahameel, lohutamine, häda, aga ei mingit und. Sama lugu kordus ka õhtul. Uus kodu, tore suur vesi, aed ja tore koer kuudis ning palju aurikuid vee peal – see kõik ei lugenud midagi! "Popsi, kallis Popsi! Kus sa oled, Popsi?" Koomiline must mängukoerake oli muutunud lapse õnnetaevas tumedaks pilveks, mis varjutas kõike!
"Ma sõidan homme linna ja toon uue Popsi," ütles isa emale.
"Aga võib-olla sa ei leia täpselt sellist?"
"Kas peab siis selline lugu siin kodus edasi kestma?"
Isa sõitiski linna ja leidis sealt täpselt samasuguse Popsi. Andis küll joosta mööda linna, aga küllap Teeduke saab sel ööl rahulikult magada. Isa oli oma ostu üle nii õnnelik, et oleks tahtnud kogu maailmale midagi head teha. Temaga ühes kupees oli üks laps. Loomulikult mitte selline laps nagu tema Teet, vaid mustajuukseline, kahvatu, närviline, raskesti talutav, segav laps, aga ta oli siiski laps... Kuigi samas istus veel kaks soliidset isandat, ei takistanud see Teedu isal temaga tegelemast. Ta püüdis last kõigiti lõbustada, aga midagi ei aidanud – laps jäi selliseks, nagu ta oli.
Lõpuks võttis isa kandevõrgust väikese pruuni paki. Laps jälgis teda huviga. Isa avas aegamööda paki. Lapse silmad läksid suuremaks. Mis sealt pakist küll välja tuleb? Isa laskis lapsel paberi vahelt piiluda, veel natuke, veel...
"Popsi," ütles isa.
"Auh-auh!" ütles laps õnnelikult.
Nüüd sai sellest rongisõidust väga tore sõit. Võõras soliidne isand akna all osutus kõige kenamaks vanaisaks. Ta tõmbas Popsi mööda tühja pinki enda poole. Sabapidi tõmbas isa Popsi jälle tagasi. Laps hõiskas rõõmust.
Aeg-ajalt libises isa südame üle murepilv.
"Kui kaugele te sõidate?" küsis ta lapse emalt. Ema nimetas jaama.
"Oo, mina pean varsti väljuma. Poiss ongi ehk juba sellest koerakesest tüdinenud."
"Ei tea," ütles ema. "Kui talle midagi meeldib, siis kiindub ta sellesse kogu hingega."
"Noh, mõnda aega sõidame veel koos," ütles isa mõtlikult. Siis otsis ta pruuni pakkimispaberi jälle välja, samuti ka nööri.
"Pane nüüd tähele, Popsi läheb magama."
Laps jälgis huviga isa liigutusi, aga kui koer paberisse kadus, hakkas laps nutma.
"Popsi!" kaebas ta. Kõik püüdsid lapsele asja selgeks teha, laps aga nuttis aina rohkem. Nüüd arvas isa:
"Ega ma ei pruugi teda just pakituna kaasa võtta, laps võib teda veel natuke aega hoida..."
Laps võttis koerakese enda kätte ja naeratas – armas aeg, kui sarnane oli see naeratus.
Rong aeglustas käiku ja peatus.
"Anna nüüd Popsi onule!" Laps hoidis koerast kõvasti kinni.
"Ole hea laps ja anna ilusasti ära!"
"Sa pead nüüd koera tagasi andma, palun, mul on ka väike poiss..."
"Te soovite veel väljuda? Palun kiirustage!"
Äkki tekkis suur segadus: laps nuttis meeleheitlikult ja vagunisaatja sõimas. Ema kiskus lapse käest koerakese ära ja nutt muutus valjemaks. Isa seisis väljas oma Popsiga ja ta kõrvus olid sõnad: kui talle midaga meeldib, siis kiindub ta sellesse kogu hingega...
Rong hakkas liikuma. Isa kiskus vaguniukse lahti ja viskas Popsi vagunisse. Rong liikus ja lisas aina kiirust. Aknalt olid näha ema ja laps. Viimasel oli Popsi käes ja ta naeris õnnelikult. Isa läks pikkamööda läbi pimeda metsa koju. Nüüd ei olnud tal kuhugi kiiret. Kui ta koju jõudis, oli parajasti Teedu magamamineku aeg. Nüüd hakkab Teet kindlasti jälle paluma: "Popsi! Popsi!" ... Isa ei kahetsenud, ta ei teinud endale etteheiteid, ta oli ainult kurb. Midagi siin ilmas oli korrast ära. Anda midagi ühele rõõmuks ja panna teine sellega nutma...
Isa avas ukse. Ta läks vaikselt ja pikkamööda trepist üles, riputas mantli varna, pani toasussid jalga... aga lõpuks pidi ta ikkagi ukse avama...
Seal istus ta väike poeg laua ääres ja sõi kaerahelbeputru, sama lauakese keskel aga seisis – Popsi! Popsil oli kaela köidetud pikk sedel, peal palju ametlikke märkmeid. Naljakas. Ja äkki oli maailmas kõik jälle korras.
Kui vastsündinud Jeesuslaps lihtsas sõimes heintel puhkas, lendasid teda vaatama taevast inglid. Nähes, kui vilets ja lihtne kõik Jeesuse ümber oli, sosistasid nad tasa üksteisele: “Ta magab laudas lihtsas sõimes! Ei, niiviisi see ei lähe! Me peame katsuma seda ruumi kaunistada, sest siin magab ju kõikide Õnnistegija!”
Seejärel lendasid inglid mööda ilma laiali. Üks neist lendas Lõunamaale, kus on alati soe ja õitsevad lilled. Ingel noppiski sealt imeliselt lõhnavaid lilli ja tõi need Jeesuslapsele.
Teine ingel lendas Põhjamaale, kus valitses hoopiski talv. Põllud ja aasad olid kaetud paksu lumevaibaga. Ingel tahtis juba tagasi lennata, sest ta ei leidnud mingeid lilli. Korraga silmas ta keset lumevälja kuuske ja mõtles: “Ehk ei tee see vigagi, et puu nii lihtne on. Las see Põhjamaa looduse pärl vaatab ka väikest Jeesust.” Ja ta viis enesega kaasa väikese tagasihoidliku kuusekese.
Kui ilusaks oli vahepeal muutunud laut, kus puhkas Jeesus. Lauda seinad, lagi ja põrand olid kaetud kaunite õitega!
Väike kuusk nägi nii ilusaid lilli esimest korda ja muutus väga kurvaks.
“Oh!” hüüdis ta murelikult. “Miks küll mina nii lihtne ja inetu olen? Kui õnnelikud on kõik need lilled! Ent mina ei oska seda püha paika kuidagi kaunistada!” Ja ta puhkes kibedasti nutma.
Kui neitsi Maarja tema kurvastust nägi, hakkas tal kuusekesest hale ning ta mõtles:
“Ma tahaksin, et kõik oleksid sel päeval rõõmsad ja ärgu olgu kurb ka kuuseke...”
Korraga sündis ime. Taevavõlvilt lendles tasa alla hele täht ja kaunistas oma säraga kuuselatva. Seejärel tulid alla ka teised tähed ja laskusid kuuseokstele.
Kui valgeks ja säravaks muutus nüüd kogu ümbrus!
Jeesus, kes heleda valguse tõttu üles oli ärganud, sirutas oma väikesed käed särava kuusekese poole. Kaunid lilled imetlesid kuuske ja sosistasid isekeskis:
“Kui ilusaks on kuuseke muutunud! Ta on meist kõigist ilusam!”
Kuuseke ise oli samuti õnnelik.
Sellest ajast saadik toovad ja ehivad inimesed igal aastal oma lastele särava jõulupuu, selleks et meenutada esimest jõulupuud, mida kaunistasid tõelised taevatähed...
M. W. H. Scheffler
Neckari jõe ääres ühel taluõuel lamas ketis nelja-aastane leonberger Kiiro. Liiga tihti oli olnud lahkheli keti pärast. Taluperemees ja tema kaheksa-aastane poeg Markus olid selle poolt, et Kiiro vabalt ringi jookseks, aga ema tahtis maja puhtana hoida. Koer, kes tihti majja tungis, tegi liiga palju segadust.
Lähedal asuva linna kohal tõusis selgesse tähistaevasse Kuu. Puhus jäine tuul. Inimesed külades, taludes ja linnades sulgesid uksed ja tundsid end soojas kodus varjatuna.
On lausa imekspandav, kui paljud jõulude võlust haaratud saavad. Nad lähevad läbi külma õhtuse linna, kus kirjude vaateakende valgus neid soojendada ei suuda. Jõuluõhtu võluvõim asub hoopis linna südames. On kuulda, kuidas üle linna hüüavad kirikukellad. Täna on jõulud – nii nagu kunagi vanematekodus.
Jõulud on nagu südametesse peidetud legend, mida igal aastal uuesti täiustada soovime. Jõulueelne aeg on kõigile mõtiskluse ja süvenemise aeg. Sel ajal tunneme tänulikkust nende vastu, kes on head teinud või seda vahendanud. Jõulutundest kasvab meis soov kinkida. Ainult jõuluajal on võimalik, et ängistatud ja väsinud nägudega inimesed äkki naeratades tänaval oma samme aeglustavad ja pagaripoe jõulustritslite lõhnast rõõmu tunnevad.
Sealt jõuluhõngulisest linnast jõudis tagasi talumees, kes oli teinud oma viimaseid sisseoste. Kui ta vankrilt maha astus, haukus ja ulgus Kiiro metsikult. Leonberger hüppas ketiga õhku ja sööstis ettepoole, nii et kett ta hingamise kinni nööris. Talunik läks Kiiro juurde ja püüdis teda rahustada. Siis aga hakkas koer pikalt uluma. Talumees ei osanud looma iseäralikku käitumist seletada. Ta vabastas Kiiro ketist. Koer hüppas isanda najale püsti ja tormas siis metsikute hüpetega lähedal asuva Heckari jõe juurde. Äkki kuulis talumees haukumist, nagu tahaks koer head tuttavat rõõmsalt tervitada, siis aga jälle pikka ulumist.
Ta kiirustas ja jooksis jõe juurde. Seal nägi ta oma poega. Neckaril oli õhuke jääkiht. Markus oli kaldast umbes viis meetrit kaugemal sisse kukkunud. Ta oli klammerdunud küll jääserva külge, aga nüüd näis ta jõud lõppevat. Tema appihüüded olid kuulda olnud ainult koera headele kõrvadele. Kiiro oli ettevaatlikult õhukesele jääle roninud ja poisi pintsakust kinni võtnud. Nii aitas ta Markust vee peal hoida. "Rahulikult, Kiiro, üsna rahulikult, tubli, oota-oota..." sosistas talumees. Siis jooksis ta oma poja elu pärast õuele tagasi. Läbilõikavalt karjus ta joostes: "Ema, ema! Appi, appi!" Majast tormas välja talunaine. "Markus vees..." lõõtsutas mees ja haaras küüni kõrvalt redeli. Naine võttis otsast kinni ja mõlemad kiirustasid jõele. Pikkamööda ja ettevaatlikult lükkasid nad redeli lahvanduseni. Naine hoidis redelit ja talunik roomas poisi juurde.
Poja päästmine õnnestus. Kui Kiiro nõrku appihüüdeid poleks kuulnud, oleks poiss natuke hiljem uppunud. Markus pandi küll voodisse, aga jõulupuu ajaks tohtis ta üles tõusta. Nüüd tuli ta elutuppa koos Kiiroga, kes tema voodi juurest sammugi polnud liikunud. Loitlev küünlahelk valgustas ruumi ning hõbedane sära sätendas ja hiilgas puuokstel. Talunaine pani käed risti. Nende ainuke poeg oli terve ja elas – see oli tõesti ilusaim jõulukink. Aegamööda ja pidulikult alustas talumees laulu, millega liitusid ema ja Markus:
"Püha öö, õnnistud öö..."
Kiirot ei pandud enam kunagi ketti.
Eva Rechlin
Jaak armastas väga oma vanaema. Vanaema hoolitses Jaagu eest, sest poisi vanemad olid tihti tööl ja kodu jaoks ei jäänud neil nii palju aega. Vanaema pidi koristama, keetma ja tegema kõike, mida kodus teha tuleb. Väike Jaak tiirutas aina ümber vanaema ja küsis kõike, mida ta teada tahtis. Teada tahtis ta aga uskumatult palju.
Kui jõuluaeg lähemale jõudis ja kõik inimesed usinalt ettevalmistusi tegid, küsis Jaak vanaemalt Jeesuslapse kohta:
"Kas Jeesus ka midagi oma sünnipäevaks soovib ja mis see küll peaks olema?" Vanaema, kes parajasti piparkooke küpsetas, heitis lapselapsele imetleva pilgu.
"See on väga tark küsimus, Jaak," ütles vanaema. "Ma võiksin sellele vastata. Aga kui sa ise välja otsid, mida Jeesus meilt kõige enam soovib, mäletad sa seda kogu elu. Hakka otsima ja jutusta mulle, mida sa leiad! Siis vaatame, kas see on õige või mitte." Jaak hakkaski kohe otsima.
Kõigepealt vaatas ta kodus ringi. Esimesel silmapilgul tundus talle kõige väärtuslikum olevat kitkutud jõuluhani, mis pakases köögiakna taga rippus. Aga ta ei osanud ka kõige parema tahtmise juures ette kujutada, et Jeesus-laps sellest erilist rõõmu tunneks. Jaak arvas ise, et haned on siis palju armsamad, kui nad on väikesed ja kollastes udusulgedes. Ta tõmbas tutimütsi kõrvuni pähe, talvejope selga ja ütles vanaemale, et läheb Jeesusele kingitust otsima.
Esimeses nurgapealses majas asus kondiitriäri. Selle vaateaknal olid värvilisest martsipanist valgete habemetega jõulutaadid ning volditud kuldseelikute ja hõbedaste lokkidega inglid. Jaak tahtis ühte nendest magusatest jõulukaunistustest Jeesusele kingiks osta, aga siis märkas ta puuviljamehikesi. Olid need alles lõbusad! Mehikeste kõhtudeks olid viigimarjad, peaks, käteks ja jalgadeks kuivatatud puuviljad, sõrmedeks ja varvasteks olid pistetud aga pähklid. Polnud kahtlustki, et need paksud magusad mehikesed meeldivad ka Jeesusele! Jaak tormas rõõmuga kodu poole! Ta oli Jeesusele sünnipäevakingi leidnud!
Aga vanaema ei olnud sugugi vaimustatud. "Võib-olla meeldivad puuviljamehikesed ka Jeesusele, aga kindlasti ei ole need Talle kõige tähtsamad. Otsi aga edasi!" Jaak sättis end uuesti minekule. Seekord seadis ta sammud jõuluturule. Seal käis elav kauplemine igas suuruses jõulukuuskedega. Jõulupuu on kindlasti pööraselt tähtis asi! Jaak pööras kannapealt ümber ja lippas koju oma leiust vanaemale teatama. Vanaema ei leidnud Jaagu avastuses siiski midagi erilist.
"Aga vanaema! Küünaldega ehitud ja särav jõulukuusk peaks küll Jeesusele meeldima!" oli Jaak kindel.
"Muidugi on jõulupuu väga ilus, aga on asju, mis on Jeesusele palju armsamad," ei olnud vanaema Jaaguga nõus.
Järgmisel ööl ei saanud Jaak uinuda. Ta pidi jõululaupäevaks kindlasti vastuse leidma! Mis oli talle, Jaagule, kõige tähtsam? Vastus oli üpris lihtne. Jaagu suurimaks sooviks oli punane jalgratas ja iseliikuvate rongidega raudtee. Jeesus oli ju ka laps. Siis peaksid Temalegi meeldima väike punane jalgratas ja kihutavate rongidega raudtee! Jaak puges ruttu voodist välja ja tõttas üle koridori vanaema tuppa.
"Vanaema! Vanaema!" sosistas Jaak.
Vanaema tõstis ehmunult pea.
"Jaak! Mis juhtus?"
"Ma tean! Ma tean, mida Jeesusele kinkida!"
Vanaema naeratas: "Ütle siis kiiresti, muidu külmetad varbad ära!"
"Raudtee ja väike punane jalgratas!"
"Oh, Jaak," raputas vanaema pead. "Sa arvad, mis sulle on tähtis, on ka Jeesusele kõige tähtsam! Jeesusel on aga hoopis teistsugused soovid. Ta tahab näha midagi meie südametes."
Jaak läks nukralt voodisse tagasi. Aga enne, kui ta jõudis edasi mõelda, oli ta juba uinunud.
Terve järgmise päeva mõtles Jaak Jeesuse kingitusele. Talle tundus, et on võimatu leida Jeesusele kinki, mida Ta üle kõige armastaks. Ja see vaevas teda väga.
Jõululaupäeval oli aga Jaagu mure nagu peoga pühitud. Ta nägi suures toas kõike, millest oli unistanud. Seal seisis kollaste vahaküünalde ja hõbedaste kuulikestega ehitud särav jõulukuusk! Kuuse all pidasid piparkookide, šokolaadisüdamete ja kaneeliküpsiste hunniku kõrval valvet martsipanist jõuluvanad, kuldsete seelikutega inglikesed ja lõbusad puuviljamehikesed. Kõige selle toreduse keskel seisis väike punane jalgratas! Just selline, millest Jaak oli unistanud. Samas oli ka raudtee ja terve hunnik värviliste piltidega raamatuid! Poiss tõttas rõõmsa hüüatusega oma kingituste juurde. Enam ei mõelnud Jaak sellele, mis teda viimastel päevadel nõnda muretsema oli pannud. Uued asjad olid nii põnevad! Äkki tuli vanaema kiirustades tuppa, täitis kilekoti jõuluküpsiste ja kompvekkidega ning seletas vanematele: "Õues on meie koristaja väike poiss. Vaesekesel pole isa ja tema ema on pikka aega haige olnud. Neil ei jätku raha isegi jõulukuuse ostmiseks."
Jaak võpatas. "Mis! Neil ei olegi jõulukuuske?!"
"Ei! Ja neil ei ole ka pidulikult kaetud lauda, jõuluküpsiseid ega kingitusi. Kui hästi läheb, siis on neil üks väikese valge küünlaga kuuseoksake." Vanaema kiirustas välja. Jaak vaatas oma mänguasju. Korraga tuli tal tunne, et peaks midagi ette võtma. Poiss hüppas püsti ja tormas esikusse. Vanaema seisis majauksel ja tema ees oli väike külmetav kogu. "Kas sina oled meie koristajatädi poeg? Tule meile, ma tahan sulle midagi näidata!" Jaak võttis poisil käest kinni ja viis ta jõulukuuse juurde. Ta tõi oma külalise ette parimad šokolaadikommid ja martsipanist jõuluvana, sõidutas teda oma punase jalgrattaga ja lubas mängida uue raudteega. Pikkamisi sai poisike oma kohmetusest üle ja oli varsti sama vallatu nagu Jaak. Kui mängud olid mängitud, võttis Jaak osa oma mänguasjadest, värvilise pildiraamatu ja suure šokolaadijõuluvana ning kinkis need oma külalisele.
"Tule kindlasti homme tagasi!" hüüdis Jaak uuele sõbrale ukse pealt järele. Kui Jaak tagasi tuli, nägi ta vanaema naeratamas.
"Tore! Jaak, nüüd sa leidsid selle!"
"Mille?" oli Jaak segaduses.
"Kingituse, mis Jeesusele rõõmu teeb," vastas vanaema.
Ah, see siis oligi! Nüüd teadis Jaak täpselt, mida Jeesusele kinkida!
Saksa keelest Helle Liht
Martin Frehsee
Paljude aastasadade eest elas Elsassis vaene karjane Joosep oma naise Maarja ning laste Tinni ja Katt'iga.
Karjase väike onn seisis suure metsa serval ilusa ja kõrge kuuse all.
Mets kuulus võimsale isandale, keda Joosepi pere ustavalt teenis, nagu seda olid teinud nende vanemad ja vanavanemad. Metsa ja seda ümbritsevaid aasu ja põlde piiras tugev ületamatu müür ning mitte keegi isanda alluvaist ei tohtinud sellest piirist isanda loata väljuda.
Väga harva avanes kahe poolega suletud raudvärav, mis oli just Joosepi onni juures ja mille võre vahelt avanes vaade kaugesse maailma sealpool metsapiiri.
Tinn seisis sageli värava juures ja vaatas suure igatsusega maad, kuhu ta võib-olla iialgi minna ei saa. Ta unistas, et reisib imelisse maailma ning saab seal suureks meheks ja kangelaseks. Miski ei tundunud talle kättesaamatuna.
Kord ühel novembrikuu õhtupoolikul mängisid vend ja õde kuuse all ning ootasid oma vanemaid koju. Äkki kuulsid nad lähenevaid hääli ja peagi ilmusid väravavõre taha kolm iseäralikku kuju. Need olid rändavad poisid, kes olid riietunud "kolmeks kuningaks" jõulujutust ning rändasid nüüd majast majja lauldes ja ande kogudes. Üks oli riietunud pika valge habemega ja valge näoga vanakeseks. Teine oli pruuninäoline mees ja kolmanda nägu oli must kui neegril. Kõigil olid seljas idamaised rõivad ja nad laulsid oma kaunite häältega:
Kolm püha kuningat,
nad tähe järel rändavad
ja Jõululapse sõime otsivad.
Kui nad oma laulu lõpetanud olid, sirutasid nad käed läbi väravavõre ja palusid andi. Katt ruttas majja ja tõi neile kausiga suppi, mille nad kiiresti ja isukalt ära sõid. Vahepeal proovis Tinn nendega vestelda:
"Kust te tulete?"
"Sealt ‒ maailmast!"
"Kuhu lähete?"
"Sinna ‒ maailma!"
"Kas sinna on palju maad?"
"Kõikjal on maailm. Aga siin on sinu jaoks maailma ilusaim koht ‒ kodu."
"Ma tahaksin muud ka näha! Näha võõraid maid!"
"Sa oled veel noor. Ära igatse sinna nii vara. Maailm on sulle külm ja armastuseta. Me tunneme seda. Me tunneme häda ja nälga!"
"Ja ometi te laulate ja olete lõbusad! Oh, kui minagi võiksin koos teiega minna!"
"Täna Jumalat, et sul on kodu! Elage hästi ja suur tänu teile armastuseanni eest!"
Kolm rändurit lahkusid ja metsakohinasse kadus ka nende laul.
Tinn aga vaatas neile järele, raputas võimetus vihas raudväravat ja hüüdis: "Ma tahan siit ära! Oh, oleks mul vaid jõudu, ma põrutaksin selle värava lahti! Ja siis läheksin ma vallutama maailma. Oh sa kuri metsaisand, kes ei lase mul minna!"
Ja näe ‒ seal seisiski metsaisand tema ees. Katt tervitas teda rõõmsalt. Tinn aga värises vihast ja hirmust.
Metsaisand ütles talle rahuliku ja heasüdamliku häälega: "Ma tean su soovi. Ma tean, et sind parandab vaid see, kui ma su soovi täidan. Mine siis ja vaata, kas su soovid täituvad! Kuid ühte pea meeles: kui oled end maailmas väsinuks jooksnud ja siia tagasi tuled, on selle värava avanemine sulle sama võimatu kui see, et teie kodukuuse okstel säraksid tähed, hiilgaksid õied, ripuksid magusad viljad ja et kolm rändurlaulikut leiaksid siit kuuse alt Jõululapse sõime!"
Tinn ei kuulanudki õieti, mida metsaisand ütles. Ta ei hoolinud oma õekese pisaraist, vaid trööstis teda naerdes. Ta ütles, et kui on vallutanud maailma, tuleb ta tagasi nagu kuningas suure sõjaväe eesotsas!
Ta tõi onnist oma mütsi ja tühja seljakoti, hüüdis nägemiseni ja tormas väravast välja, mis metsaisanda viipe peale vaikselt oli avanenud. Nuttes jäi õde värava taha, Tinn aga tormas edasi, mõtlemata ja peatumata, et oma igatsetud õnne juurde jõuda. Ta jooksis tundide kaupa, kuni viimaks nägi eemalt linna torne. Kuid sinna jõudmata vajus ta tee äärde maha ja teda vallutas sügav uni.
Öö saabudes läks üha külmemaks. Sellest oleks saanud Tinni viimne uni, kui teda ei oleks leidnud üks kaastundlik kodanik, kes ta oma vankrisse asetas ja enese juurde võttis.
See oli linna pagar, kelle teenistuses oli palju selle ja õpipoisse. Temale jutustas Tinn, kui ta suure ahju paistel oli sooja saanud ja söönud, aralt ja kogeldes, et ta oli kodust ära jooksnud, et maailma vallutada.
Naeratades kuulas teda meister ja ütles: "Maailma ei ole nii kerge vallutada. Kellel raha ei ole, ei jõua esimese kilomeetripostinigi. Õige õnn on iga inimese südames. Kaugetes maades ei ole ühtki nii ilusat kuningriiki kui paigake, mida nimetatakse koduks."
Tinn kuulas, aga ta ei mõistnud meistri õpetust, kes pisut metsaisandaga sarnanes... Tinn palus alandlikult, kas ta võiks seal teenida kui õpilane, kuni on kogunud veidi reisiraha ja jõudu rännakuks.
Meister oli nõus ja nii sai Tinnist pagaripoiss. Ta õppis tainast sõtkuma ja kooke küpsetama. Ta õppis korralikkust, täpsust ja puhtust. Miski ei olnud talle raske. Pagari töötoas valitses rõõmus meeleolu. Pärast tööd lauldi ja meister jutustas sageli oma elust ning andis poistele häid õpetusi.
Ühel päeval oli neil eriti palju tööd. Saabus kuninga sünnipäev. Meister oli valmistanud hulga imeilusaid kooke ja torte, küpsiseid ja maiustusi. Suhkrust ja martsipanist oli valmistatud imekauneid õunu, pirne ja kirsse, mis olid nii loomulikud, et otse kutsusid hammustama. Nüüd oli kõik valmis ja oodati kuninga teenreid, kes pidid kookidele järele tulema.
Kõik olid ära läinud. Ainult Tinn istus veel laoruumis ja unistas. Äkki avanes uks ja sisse tuli korstnapühkija. Nad vaatasid teineteisele silma... ja äkki tundis Tinn, et see oli Tinni kunagine mängukaaslane Fri. Ka tema oli läinud õnne otsima. Nüüd oli ta korstnapühkija! Ta jutustas, kui raske tal oli olnud tööd leida. Aga nüüd oli tal oma töö ja ta oli rahul. Äkki märkas Fri kõike magusat, mis oli riiulitele ja laudadele laotud.
“Luba, ma maitsen!"
Tinn tahtis ehmunult vahele astuda, kuid juba murdis Fri siit tükikese ja sealt raasukese.
Uks avanes ja sealt tuli sisse terve kari poisse ja tüdrukuid, kes meeleldi Fri'd tema retkedel saatsid ja tema tööd imetlesid, kui ta katusel korstna otsas oli. Nad olid tulnud Fri'd otsima ning leidsid siit eest nii palju ilusat ja magusat! Isukalt haarasid nad, mis kätte juhtus, kui äkki ilmus sinna meister. Oh, kuidas nad nüüd minema jooksid!
Tinn aga sai valju noomituse ja tal kästi silmapilkselt lahkuda. Ei aidanud palved ega kaebed. Meistri süda jäi kõvaks. Ta lubas vaid, et Tinn võib endale laduda seljakotti nii palju magusat kraami, kui soovib. Siis kõlas käsk: "Välja!"
- - -
Tinn astus aeglaselt mööda tänavaid. Ta süda oli raske ning pisarad veeresid lakkamatult ja tumestasid ta pilku. Sellisena nägi teda linna küünlameister, kes talle kaasa tundis. Kui küünlameister oli tema loo ära kuulanud, võttis ta Tinni oma teenistusse.
Uus töö meeldis Tinnile. Ta õppis vaha värvima, küünlaid vormima, valmistama vahast kauneid lilli ja terveid lillevanikuid, mida tarvitati küünalde kaunistuseks, rikaste laudade ja kirikute altarite ehteks. Tinn kohtas meistri juures imelikke inimesi, kes mõnes mõttes ka metsaisandat meenutasid.
Sageli mõtles Tinn sellele, kuidas tema küünlad ja lilled onni ja paleesse, pulmapeole ja surnukirstu juurde rändavad. Tinnis tärkas soov kõik laos olevad küünlad korraga põlema panna! Ega ta seda soovi meistrile väljendada tohtinud, aga kui Fri ükskord sealtki Tinni üles otsis, avaldas ta oma soovi.
Fri sattus tema soovist vaimustusse. "Teeme kohe!" Meistrit polnud kodus ja nüüd oli tegevust küllaga. Kui Tinn ka oleks tahtnud, ei oleks ta enam midagi pidurdada saanud!
Sajad kirjud küünlad toodi välja, asetati küünlajalgadele, riiulitele, kappidele, kastidele, kirstudele. Seejärel võeti karpidest välja lilled. Nendega ehiti küünlad ja lauad. Lapsed ehtisid endid lillepärgadega ja isegi tahmane Fri sai endale juustesse paar punast õrna vaharoosi.
Siis süüdati küünlad. Muidu tume keldrivõlv säras kui kuninga peosaal ja vahalilled olid kui elavad ‒ nii läbipaistvad, õrnad ja kaunid! Lapsed võtsid üksteisel kätest kinni, tegid ringi ümber valgusemere ja hakkasid laulma. Nii oleksid nad tundide viisi võinud seal olla, aga äkki tuli suur ehmatus. Meister tuli ootamatult tagasi! Vihaselt vibutas ta oma okslikku keppi, püüdes kiiresti küünlaid kustutada. Ta riidles ja kärkis, nii et hirmus oli kuulda, ja lapsed tormasid paanikas välja.
Ainult Tinn jäi nurka seisma. Alandlikult, pisarsilmil ütles ta meistrile:
"Mul oli... mul oli nii suur igatsus valguse, sära ja tähtede järele, armas meister!"
Nüüd taandus meistri viha ja ta ütles poisile rahulikult, kuid väga tõsiselt:
"Mine siis oma tähti otsima, sa taevatormaja! Pole mul tarvis sellist õpipoissi! Sa süütad niiviisi mul veel ükskord maja põlema! Oma töö tasuks võid võtta kaasa küünlaid ja ka lilli, mis mulle enam ei kõlba ‒ võid võtta neid kaasa nii palju, kui su seljakotti mahub. Ja siis ‒ marss minema!"
- - -
Nüüd leidis Tinn kolmanda meistri, kes ta enda juurde võttis. See oli linna kellassepp. Oma targa ja sõbraliku jutuga tegi ta Tinnile kellassepatöö armsaks ja lähedaseks. Ta rääkis Tinnile, et maailmas on kõige tähtsamad kord, üksmeel ja seaduspärasus. Need jõud on maailma südameks. Need juhivad kellade südameid, juhivad inimeste südameid ja peaksid juhtima ka Tinni südant, kui temast peaks saama korralik inimene.
Need sõnad muutsid Tinni alandlikuks. Mõtted oma kangelaslikkusest meenusid talle ikka harvemini. Tema südames tärkas soov armastatud töö kindlat pinda tunda. Vahetevahel tuli talle nüüd kodu meelde. Sellega ühenduses aga oli ka hirm...
Tinni meistril oli mitmesuguseid kelli ja liikuvaid mänguasju. Neid kõiki õppis Tinn korrastama ja tegema. Seal oli kell, mille luugikesest ilmus välja iga täistunni ajal kukk, mis kires vajalik arv kordi.
Seal oli väike kellatorn, kust kõlas lõuna- ja õhtutundidel koraaliviise. Seal oli ka suur raam, mille sisu oli kaetud punase eesriidega. Selle taga pidi olema varjul meistri parim töö, aga Tinnil ei lubatud kardina taha piiluda. See keeld oli ainus, mis Tinni õnne selles majas tumestas.
Jällegi oli must Fri see, kes mõjutas Tinni ühel päeval tegema, mis oli talle keelatud.
Kord, kui meister oli ära, läksid poisid raami juurde ja kergitasid veidike eesriiet. Silmapilkselt lendas kardin üles ja laste silmadele avanes imeline pilt: seal liikusid tillukesed kujukesed, nagu oleksid nad elus, ja neid valgustas õrn ebamaine valgus.
See oli sõimepilt, mida poisid nägid. Ingel tuli ja kuulutas Lunastaja sündi ‒ ja ingli ilmumisel kostus imeliselt õrn lauluhääl... Nüüd avanes karjastele laut, kus oli Jeesus-laps. Seal istus Maarja ning Joosep kaitses ema ja lapsukest... Siimeon ja Hanna tulid ja kiitsid Jumala armu. Tulid ka kolm püha kuningat, tuues kulda, viirukit ja mürri.
Põksuva südamega istus Tinn kogu selle ime ees ning äkki vallutas teda sügav ja võimas koduigatsus. Ta mõtles vaesele onnikesele suure kuuse all, kus elasid ta vanemad, kes kandsid samu nimesid kui Jõululapse isa ja ema... Ja see Maarja siin oli nii Tinni ema nägu... Ta mõtles kolmele rändlaulikule, kes olid talle põgenemismõtte andnud. Ta mõtles vanadele toredatele juttudele, mida oli lugenud koos Katt'iga vanast Piiblist, kus olid ka pildid sees. Ta mõtles metsale ja oma armsatele kuuskedele. Nüüd langes ta põlvili maha. Ta nuttis ja nuttis... ja nii leidis teda meister.
Pildi eesriie oli ammu omal kohal ja Fri vaikselt lahkunud, kuid meister teadis kõik, mis oli juhtunud ja miks Tinn nii kibedaid pisaraid valas.
Ta ei riielnud ega olnud kuri. Ta lubas Tinnil koju minna ja andis talle kaasa lootuse, et ehk avaneb talle lõpuks ka koduvärav.
"Mine rahuga ja ära karda! Sel tunnil siin ärkas su südames ellu üks osa jõust, mida ma nimetasin maailma südameks. See on koduigatsus ja armastus omade vastu... Ma usun, et see avab sulle ka koduvärava. Mine rahuga!"
Tinn ei mõistnud, mis temaga sündis. Nagu unes suudles ta tänulikult meistri kätt, nagu unes võttis ta oma mütsi ja seljakoti. Nagu unes läks ta piki tänavat, mis viis teda metsani, tema oma kodu juurde.
Meistri juurest lahkus ta lõunaajal. Kui ta lõpuks koduvärava ees seisis, oli juba õhtu ja värav oli kõvasti suletud!
Läbi võre nägi ta Katt'i, kes hoolega majaesist platsikest pühkis. Töö juures laulis õeke vana armast laulu suurest kuusepuust...
Tasakesi hüüdis Tinn Katt'i. Alguses ei tahtnud õde oma kõrvu uskuda, siis aga jooksis rõõmuhõiskega värava juurde ja sirutas läbi võre talle vastu mõlemad käed.
"Viimaks tulidki sa tagasi! Küll ma olen rõõmus! Oi, nüüd on kõik jälle hästi! Isa on küll sinu peale pahane ja emake nuttis nii palju. Aga nüüd läheb kõik hästi!"
"Ma ei usu. Metsaisand ei ava mulle väravat ‒ ta on mu peale kuri."
"Ma lähen ta juurde ja palun teda..."
"Tee proovi! Aga Katt, ole veel natuke minu juures. Kui ta sulle ära ütleb, pean ma edasi reisima ja ei näe sind võib-olla kunagi!"
"Kas sa tõid mulle midagi kaasa? Kuldse ketikese? Kotitäie kuldraha?"
"Polnud mul midagi kaasa tuua!"
"Aga mis sul seljakotis on?"
"Tühi kraam, mida meistrid mulle kaasa andsid, enne kui mind minema ajasid."
Katt uuris hoolega koti sisu. Kirjud küünlad, ilusad vahalilled ja magusad koogid meeldisid talle väga.
Tinn aga küsis: "Õeke, sa laulsid oma kuusepuu laulu. Kas puu on vahepeal õitsenud? Kas kuusel on rippunud magusaid vilju?"
Katt raputas kurvalt pead. Siis aga plaksutas ta rõõmsalt käsi ja hüüdis: "Oi, vennake! Ma usun, et ma saan sind aidata! Kui ma need lilled, küünlad ja koogid kuuse külge panen, siis nagu kannaks kuusk õisi, magusaid vilju ja okstel ripuksid säravad tähed!"
"Aga see ainult näiks nii, see poleks ju tõsi ega aitaks meid!" lausus Tinn.
"Ma proovin ikkagi!" lohutas teda õde.
Juba oligi Katt ametis. Peenikeste rohukõrtega riputas ta lilled ja maiustused kuuse okstele ning küünlad liimis kõvasti kinni kuusevaiguga. Nagu orav ronis väike Katt mööda puud üles ja viis kaunistused kuuse tippu välja. Ta tõi ka esikust hõõguva peeru ja süütas küünlad.
Siis ütles ta: "Kui ma lähen nüüd metsaisanda juurde ja kutsun teda meie kuuske vaatama ning ütlen "Nüüd kannab meie puu õisi ja magusat vilja ja tähed kiirgavad ta okstel...", siis hakkab ta igatahes naerma, võib-olla väheke veel noomib ja ütleb: "Kuna sa seda nii hästi oled mõelnud, siis olgu sulle ja su vennale andestatud!""
"Oi, Katt, kuidas sinu käes kõik nii libedalt ja ilusasti läheb! Kui tore on nüüd meie kuusk! Ma tunnen, et ma muutun julgemaks. Kutsu isa-ema ka siia!"
"Isa ja ema ütlesid, et ma ei tohi enne tuppa minna, kui nad kutsuvad. Toas olevat mulle üllatus ‒ saladus."
"Mis see võiks küll olla?"
Katt oli oma töö lõpetanud. Tinn nuttis õndsas ärevuses, sest midagi nii imelist ei olnud ta iialgi näinud. Puu säras nüüd küünlavalguses, okstel vahalilled ja martsipaniviljad, mis kõikusid ja mänglesid oma kaunite värvidega. See oli tõesti ime!
Samal silmapilgul sündis veel imelikum asi. Karjased, kes vaga laulu lauldes mägedelt koju olid jõudnud, seisatusid imetluses kuuse ees. Ka kolm rändavat lauluselli lähenesid väravavõrele ja laulsid:
Kolm püha kuningat,
nad tähe järel rändavad
ja Jõululapse sõime otsivad.
Ja nagu kõik oleks toimumas aastasadu tagasi, avanes nende sõnade juures Tinni koduonnikese uks. Nad nägid peerukorvi, milles magas tilluke vastsündinud lapsuke. Tema kõrval istusid Tinni ema Maarja ja isa Joosep.
Vaikselt hakkas langema üksikuid laiu lumehelbeid, kaugelt aga kostusid kirikukellad ‒ oli ju jõuluõhtu!
Seal kostusid õnnistades ja täis headust metsaisanda sõnad, kes oli äkki nende keskele tulnud. Ja kõik ‒ karjased, laulupoisid, Tinn ja Katt ‒ langesid aukartuses põlvili.
Seejärel rääkis metsaisand:
Jah, austage me kallist Jõululast,
kes taeva au ja rõõmu meile annab.
Kuid austagem ka iga äsjasündind lapsukest,
sest igaüks neist kaunist krooni kannab.
See kroon on süütus,
see on lootus taevane.
Ja iga hällike on nagu sõimekene,
kust särab välja õnn ja armastus,
see armastus, mis Isa andnud meile.
See suurim armastus ka Sulle andestab,
oh Tinn! Sul avatud on koduvärav jälle!
Ehk raske oli küll see õppetund,
kuid seda kallimaks jääb koduke nüüd sulle!"
- - - - -
Metsaisand viipas käega. Nüüd avanes värav ja Tinn ruttas isa-ema käte vahele. Nii vaikseks oli jäänud Tinni südames, nagu oli vaikne ka Tinni koduonnikeses. Samuti oli rahu inimeste südames, kes esimese särava kuuse alt lahkusid. Kuna see mälestus oli neile kalliks saanud, süttisid igal jõuluõhtul nendegi kodudes kuuskedel küünlad ja okstel särasid kaunid ehted. Rõõmsalt ja tänulikult pidasid nad oma kodudes kalleid pühi, mis maailma valgust ja armastust kiirgavad.
Frey
Väikeses linnakeses tundsid kõik kellasseppa Taavetit. Ta elas linnaserval väikeses majas, kus oli ka kellassepa töökoda. Kellade parandamisel aitas teda vana onu Pärt ja majapidamistöid tegi tädi Kati. Vaikselt ja üksildaselt elasid need kolm inimest väikeses majas, kuhu peale kirjakandja vaevalt mõni võõras sisse astus. Nüüdki oli kirjakandja just kirja toonud ja lahkunud. Onu Taavet avas selle ja lugenud mõne rea, hüüatas: „Milline õnnetus!" ‒ "Mis lahti on?" küsis tädi Kati. "Minu vennapoeg kirjutab, et tal tuleb tööasjus Moskvasse minna, ja nüüd saadab ta oma lapsed minu hoole alla. Laste ema on ju surnud."
Tädi Kati hakkas naerma. Nii naljakas näis talle mõte, et vana Taavet hakkab lapsi hoidma! "Mis sa naerad? Terve veerand aastat pean ma seda kannatama, sest ta tuleb tagasi alles kevadel!"
Lapsed pidid saabuma juba järgmisel nädalal. "Kui palju neid siis on?" küsis tädi Kati. ‒ "Ma arvan, et kaks, sest ta kirjutab lapsed."
Tädi Kati ruttas poodi, et rohkem toiduaineid tuua. Ülakorruse tuba tuli kahe lapse jaoks korda panna. Laste saabumise päeval läks onu Taavet jaama rongile vastu.
Kui rong jaama jõudis, väljus sealt hulk inimesi. Äkki oli onu Taaveti ümber niisugune sagin, et ta ei teadnud, kuhu vaadata. "Tere, onu Taavet!" ‒ "Siin me oleme!" ‒ "On sul hea meel, onu Taavet!"
Vaene onu! Ta katsus oma külalisi lugeda, kuid asjata. Tema ümber keerlesid lapsed. Ühel oli seljakott, teisel oli pakk süles ‒ või oli see mängukaru? Onu Taavet pühkis higi. "Kui palju teid siis on?" küsis ta lõpuks. "Seitse," kostsid heledad laste hääled, vahele haukumas kõverjalgne taksikoer, kellele oli rätik ümber kaela seotud.
Kui viimaks tulijad end üles rivistasid, ulatus see rida peaaegu üle tänava. Onust paremat kätt käisid kolm last: tüdruk, poiss, tüdruk. Vasakut kätt niisamuti. Rea lõpus oli ühel pool mängukaru, teisel pool taksikoer...
"Mina loen kokku ainult kuus last, aga te ütlesite ju, et teid on seitse!" ‒ "Mopsi!" hüüdsid lapsed. "Seal ta ongi!" Naljakad lapsed, loevad koera ka, nagu oleks ta perekonnaliige!
"Kuidas teie nimed on?" küsis onu. Vanem tüdruk tutvustas nüüd kõiki: "See siin on Leeni, see ‒ Suusi, see ‒ Hilju, mina olen Emmi ja need poisid on Peeter ja Paul, Kõu ja Pikker" ‒ "Need oleme meie!" hüüdsid poisid. "Meie oleme kaksikud!" ‒ "Miks on teie nimedeks Kõu ja Pikker? ‒ "Küll sa näed, kui me läbi tubade mürame. Meil on taldade all naelad." ‒ Aga Emmi lohutas: "Ära karda, onu, nad lubasid isale olla nii vaiksed ja sõnakuulelikud kui iganes võimalik." ‒ "See on meie Emmi ‒ ema! Meil ju päris ema ei ole."
Nii käisid nad pikas reas üle terve tänava. Kes neid nägi, raputas imestunult pead. Onu küsis: "Miks koeral rätik kaelas on?" ‒ "Aga tal on hääl ära." ‒ "Ta on ju koer," ütles onu. "Aga meie Mopsi pole harilik koer," hüüdis Emmi. Ja kõik teised hüüdsid midagi kaasa, millest onu aru ei saanud.
Tädi Kati seisis oodates maja lävel. Kui ta suurt laste hulka nägi, ehmus ta väga, sest kahest voodist, mida ta valmis oli pannud, ei jätkunud ju kuuele lapsele.
Kellassepa majas oli palju huvitavat. Juba see, et seal oli nii mitu kella ‒ väikesi ja suuri. Kõige huvitavam oli helesinise numbrilauaga seinakell, millel oli kapike ümber. Numbrilaua kohal oli väike ukseke. Kui kell täistundi lõi, avanes ukseke ja nähtavale ilmus väike puust lind, mis hüüdis "Kuku! Kuku!" nii mitu korda, kui palju kell näitas. See oli väga tore eriti Kõue ja Pikri meelest. Nad oleksid tahtnud, et kägu oleks aina välja tulnud, ega kannatanud kuidagi tundi aega oodata. Poisid tahtsid kägu välja aidata. Nad ronisid taburetile ja katsusid uksekest avada, aga ei saanud. Siis hakkasid nad kella raputama ja oma väikeste tugevate rusikatega kapikese peale taguma. Midagi ei aidanud ‒ ja oh õudust ‒ kell koguni ei tiksunud enam! Tasa ronisid poisid alla ‒ mida nüüd küll onu ütleb! Onu ei öelnud midagi, ohkas ainult ja jäi väga kurvaks. Päev otsa kolistasid lapsed ülemisel korrusel. Õhtul magama minnes ütles Emmi Suusile: "Mulle näib, et onu on mures. Ei tea, mis tal küll viga on?" Et sinise kella seisma jäämine oli onu nii kurvastanud, selle peale nad ei tulnud.
Teisel päeval ei paranenud onu meeleolu. Tädi Kati küsis nüüd palju rohkem raha. Küll võisid kuus last palju süüa! Samuti tuli uusi keedupotte osta, kuna endised olid nii mitme suu jaoks liiga väikesed.
Ühel päeval tuli Emmi onu juurde. "Onu, ma tahtsin sinuga jõulude pärast rääkida. Nüüd on vaid paar päeva pühadeni ja me peame ometi laste pärast jõulusid pühitsema. Mida sina arvad?"
Onu ehmus ja vaatas Emmile otsa. "Ära karda, onu, minu seljakotis on igale lapsele kingitus ‒ isa juba hoolitses selle eest. Kuid jõulupuu? Kust seda siin saab? Kuidas sa tavaliselt jõulusid pühitsenud oled?"
Onu Taavet punastas ja lõi pilgu maha. Ta pidi häbiga tunnistama, et ta muidu pühi üldse ei pühitsenud. "Vaene onu! Kuidas sa nii said?" Emmi kutsus üleval toas Suusi enda juurde: "Tead, onu pole kunagi jõulupühi pidanud. Meil tuleb nüüd kõik ise teha. Ja onu on sellepärast nii kurb, et Kõu ja Pikker sinise kella ära rikkusid!"
"Me peame sinise kella jälle terveks tegema, siis on see kingituseks onule," ütles Suusi.
"Muidugi! Kuid kõige muu eest tuleb samuti meil hoolt kanda: inglid, Jeesuslapsuke sõimes ‒ küll on hea, et ma pildid kotti pistsin. Aga jõulukuusk ja piparkoogid ‒ ma pole iialgi piparkooke küpsetanud! Võib-olla tädi Kati on..."
Teisel päeval rääkis Emmi onu Pärtliga, kes sinise kella kallal meisterdama hakkas, et ehk õnnestub temal see käima panna.
All keldris harjutasid lapsed jõululaule ‒ "Üks roosike on tõusnud" ja "Ma tulen taevast ülevalt".
Tädi Kati ei osanud piparkooke küpsetada. Murelikult vaatas Emmi aknast välja, kuni ta silmad peatusid kõrvalmaja aknast välja vaataval kurval naisenäol. See nägu oli siiski nii kena ja sõbralik, et Emmi avas akna ja hüüdis: "Vabandage, tädi, kas te oskate piparkooke küpsetada?"
Naine noogutas imestunult. Veerand tundi hiljem seisis tädi Anne, kes nädal tagasi oma lapse oli matnud, onu Taaveti köögis ja askeldas piparkoogitaignaga. Tore oli näha, kuidas ta aina rõõmsamaks läks ning lõbusas lasteperes oma leina ja mure unustas.
Lastel oli lõbu laialt. Tädi Anne oli kaasa toonud toredad koogivormid ‒ seal olid jänku, tibuke, siga, kukk, orav, täheke, kuusk ja nukk! Lapsed lausa kilkasid, kui neil koogikesi välja lõigata lubati.
Nii oli ka see mure murtud. Nüüd võidi rõõmsa meelega pühadele vastu minna.
Jõuluõhtul tuli onu Taavet varakult koju. Kell ei olnud veel kuus. Emmi ootas teda juba eeskojas. "Onu, pane kasukas ära ja tule üles meie tuppa." Üleval helises kelluke ‒ see kutsus kõiki jõulupuule.
Üleval toas nägi onu Taavet, mida harilikult jõuluõhtul nähakse: põlevaid küünlaid kuusel, kuuse all pakikesi ja jõulupilte ning laste säravaid silmi.
Emmi oli ukse lahti jätnud. All lõid kellad kuus. Mõni tegi seda ruttu, teised pikkamööda ja madala häälega. Selle kontserdi hulgas kuulis kellassepp korraga oma armsa sinise kella häält: "Kuku! Kuku!" Onu jäi ehmunult seisma ja sinise kella "Kuku!" ajal hüüdis ta rõõmsalt: "Jumal tänatud! Ta käib jälle!"
Emmi naeratas ja tahtis juba onule seletada, kuidas vana Pärtel oli öösel salaja kella ära parandanud, kuid Peeter-Pikker ei läbenud enam kannatada ja hakkas laulma:
"Ma tulen taevast ülevalt..." Ja kõik lapsed laulsid valju häälega kaasa.
"Aga nüüd tuleb jõuluevangeelium," ütles Emmi. "Onu, sa ju loed seda meile ette. Isa luges alati." Kus meie vana Piibel küll võiks olla, mõtles hädas onu Taavet ja vaatas abiootavalt tädi Kati poole. Tädi Kati läks nüüd püha raamatut otsima. Ta leidis selle sahvri kõige ülemiselt riiulilt, kus seisid teisedki asjad, mida ei tarvitatud.
"Tuleb otsida Luuka evangeelium," ütles Pauli-Kõu. "See algab nende sõnadega: "Aga neil päevil sündis..."" ‒ "Loe sina!" andis onu Piibli Emmi kätte, tõmbas ukse lahti ja tormas välja. Suured pisarad veeresid tal silmist.
Emmi luges ette Luuka evangeeliumist terve teise peatüki. Lapsed laulsid oma laulud mitu korda üle, aga onu ikka veel ei tulnud.
Viimaks tuli ta ometi, seljas suur kott. Ta oli otsinud kauplust, mis oleks veel lahti, ja oli just enne sulgemist jalatsite kauplusesse pääsenud. Sealt oli ta ostnud kümme paari pehmeid toatuhvleid.
Ta nägu säras rõõmust, kui ta oma kinkidega tuppa astus. Küll nüüd oli palju rõõmu ja kohe hakati ka kingitusi jagama. Emmi tõi onu Taavetile soojad sokid, tädi Katile turukorvi ja onu Pärtlile prillitoosi. Nende asjade jaoks oli isa raha andnud. Onu Taaveti kotist sai aga igaüks paari pehmeid toatuhvleid ‒ ka tädi Anni, kes oli aidanud neil piparkooke küpsetada. See oli väga tore jõuluõhtu!
Kui lapsed juba magasid, istus onu Taavet veel laua ääres sinise kella all. Tema ees laual oli vana Piibel. Veel kord luges onu Taavet jõululugu ja nagu iseenesest läksid tal käed risti.
"Seda raamatut enam küll sahvririiulile ei viida," mõtles ta, südames senitundmatu jõulurahu ja rõõm.
Oli jõululaupäeva õhtu. Helsingis oli jäiselt külm ja kogu päeva sadanud lumelörts oli muutunud jääks. Jõulude ajal on alati suur liiklus, palju kära ja tunglemist. Jääkülm Helsingi ei olnud selles suhtes erand. Kaupluste aknad olid pidulikult kaunistatud ja kaubamajad täis inimesi, kes pühadeks viimaseid sisseoste tegid.
Ühe suure kaubamaja ees seisid kätest kinni hoides kolm tüdrukut ja imetlesid vaateaknaid. Olgugi et külm tuul nad lõdisema pani, seisid nad paigal. Nende ees avanes uhke mänguasjade väljapanek, mis haaras neid täielikult. Kuna neil ei olnud võimalik nii uhkeid mänguasju saada, nautisid nad kaunilt kujundatud vaateakent. Vaatamine ei maksnud ju midagi... Aga kolmest tüdrukust nägid seda vaatepilti ainult kaks, sest keskmine neist oli pime.
Samal ajal väljus poest kuulus kirurg, käed täis pakke, mis olid koju lastele mõeldud. Nüüd oleks ta akna juures seisvad tüdrukud peaaegu pikali jooksnud. Kuid nende kolme abitu olek sundis teda peatuma ja kuulatama.
"Seal," ütles pikem tüdruk, "sõdurist paremal pool on kaunis nukumaja. Majal on aknad, mida saab lahti teha, ja päris uks..." – "Ja seal sees on väga ilus nukk. Tal on pikad lokkis juuksed," ütles teine tüdruk. – "Ja kujutle," ütles esimene, "ta sulgeb oma silmad, kui teda magama panna, ja ta oskab ka kõndida."
Arst küsis nüüd tüdrukutelt, miks nad kõigest nähtust keskmisele tüdrukule seletama peavad. Kummardudes ja keskmise tüdruku silmadesse vaadates märkas ta, et keskmine tüdruk on pime...
Arst viis oma pakid autosse ja tuli tüdrukute juurde tagasi.
"Tal ei ole ema," ütles tüdruk arstile.
"Ta ema on surnud ja ta elab meil," seletas teine tüdruk.
Peagi võitis arst tüdrukute usalduse. Teada saanud, kus tüdrukud elavad, sõitis ta nukra väljanägemisega linnaossa. Varsti peatas ta auto lagunenud maja ees ja läks trepist üles.
Mureliku näoga naine jutustas arstile tüdruku loo. Ta oli pimeda tüdruku peale tema ema surma endale hooldada võtnud, sest tal oli vaesest lapsest kahju.
"Ma olen silmaarst," ütles arst, "ja olen täiesti kindel, et peale operatsiooni hakkavad tüdruku silmad nägema. See ei maksa teile midagi. Kui operatsioon peaks ebaõnnestuma, ei halvenda see ikkagi tütarlapse olukorda. Aga kui õnnestub, saab tüdruk nägijaks."
Tüdrukuke võetigi haiglasse. Seal vallutas ta kohe õdede ja arstide südamed. Paljud palvetasid, et väikese tüdruku silmad nägema hakkaksid.
Operatsioon õnnestus. Eetri lõhn hõljus veel koridoris, kui tüdruk teadvusele tuli. Ta istus oma voodil, side silmadel, ja ootas, millal see ära võetakse. Tüdruku kõrval istus arst ja silitas ta pead. "Oota veel natuke, varsti võtame sidemed ära," ütles ta. "Ma olen täiesti kindel, et su silmad hakkavad nägema."
Õde askeldas millegagi toanurgas. Sinna oli asetatud jõulukuusk, mille okstel särasid värvilised lambid. Paremal pool kuuse ees oli nukumaja – samasugune nagu vaateaknal. Maja kõrval oli pruunide lokkis juustega nukk ja veel palju mänguasju, mida väike tüdruk iial oleks osanud soovida. Kõik oli asetatud nii, et kui sidemed ära võetakse, tüdruk neid kohe näeks.
Lõpuks saabuski hetk, mil sidemeid ükshaaval ära võtma hakati. Õe süda põksus tugevasti ja arsti käed värisesid. Aeglaselt võeti ära ka viimane side. Tuba oli hämaralt valgustatud. Nüüd avanesid väikesed silmad... ja tüdruk hüüatas. Ta nägi!
Vaenelaps nägi jõulukuuske ja selle värvilist valgust. Ta nägi ka nukku ja nukumaja. Aga siis vaatas ta heldinult arsti...
Ta oli väga õnnelik.
"See kõik on sinule," ütles arst. "Kõik mänguasjad on sinu omad."
Tüdruk vaatas ainiti arsti nägu ja naeratas. Arst näitas talle nukku, kuid tüdruk vaatas vaid teda. Arst näitas kuuske ja küünlaid, kuid tüdruk pöördus vaatama vaid teda. – "Kas sulle ei meeldigi nukk?" küsis arst.
"Ma olen nende asjade üle küll rõõmus, kuid ... sina oled minu parim jõulukink, kõigist kõige parem jõulukink. Kõige õnnelikum olen ma sinu üle!" kogeles tüdruk õnnelikuna.
Jah, tüdruk rõõmustas küll mänguasjade üle, kuid kõige õnnelikum oli ta, nähes arsti, kes talle nägemise oli andnud.
Jeesus annab meile palju häid kingitusi. Kord olime ka meie pimedad, kuid nüüd me näeme. Kord olime ahelates, kuid nüüd oleme vabad. Me võime olla õnnelikud ja tänulikud kõigi nende heade asjade üle, mida Jeesus on meile andnud. Kuid kõige enam peaksime olema rõõmsad Jeesuse enda üle.
Kaarel ja Ants olid naabripoisid. Nad elasid linnakese serval väikesel Kuuse tänaval kõrvuti majades. Kumb neist vanem oli, seda ma enam hästi ei mäleta, aga Kaarlil oli sünnipäev jõuluajal ja Antsul jälle südasuvel heinaajal. Mõlemad käisid kolmandas klassis ja olid pinginaabrid. Nende isad olid töölised: Kaarli isa oli kingsepp ja töötas kingaparanduses, Antsu isa oli puutööline ja töötas mööblitsehhis. Erilist jõukust polnud kummaski peres, kuid kõige hädavajalikum oli siiski olemas.
Jõulud lähenesid, ehkki oli veel paljas maa. See oli veel sel ajal, kui ka koolis jõulupühi pühitseti. Lapsed õppisid hoolega jõululaule ja poeakendele ilmusid jõulukaunistused. Kõikjal oli jõulueelne ärevus. Lapsed tegelesid elavalt küsimusega: ei tea, mida jõuluvana võiks tänavu tuua? Vanematele avaldati agaralt soove, et hädasti oleks vaja seda ja teist. Naabrilastel on sellised mänguasjad ‒ kui meie ka endale saaksime!
Kaarli kodus hakati samuti söögilauas jõuludest rääkima ja lapsed vadistasid üksteise võidu, mida keegi saada tahaks. Isa aga vastas mureliku häälega:
"Tänavu me jõulupuud ei teegi. Raha pole kunagi liiga palju ja seda läheb mujale hädasti tarvis."
Laste meele tegi selline teade väga kurvaks. Väike Ann hakkas kibedasti mutma ja Kaarlilgi läksid silmad märjaks.
"Isa, kas eelmisel aastal oli meil raha rohkem?" küsis Kaarel. "Siis meil oli ju jõulupuu."
"Jah, lapsed," ütles isa, "teil on kerge rääkida, te ei tea veel midagi muredest. Teile on uusi riideid vaja ja mul endal on mantel täiesti vana ‒ ja kõik need asjad maksavad."
"Olgu, mis on, aga jõulupuu peame saama," ütles Kaarel. "Kui sina ei too, siis toon ise."
"Noh, kui sul raha on, eks sa siis too," ütles isa.
Kaarlil oli aga hoopis teine plaan. Ühel päeval võttis ta puukuurist kirve, läks Antsu poole ja kutsus teda kaasa. Väljas aga seletas:
"Tead, Ants, lähme ise metsa jõulupuud otsima."
Ants oli nõus ja mõlemad sõbrad seadsid sammud lähima metsa poole. Jõudnud metsaserva, lõi Ants äkki kõhklema:
"Aga metsast ei tohi ju ise puid võtta. Selleks peab luba olema."
Kaarel vastas: "Ah, kes meid ikka näeb. Juhtub metsavaht tulema, paneme jooksu. Mis ta meile ikka teeb. Ära ole memmepoeg, ole ikka mees."
Ants aga ütles: "Ega ma seda metsavahti nii väga ei kardagi, aga ma tean, et see pole õige. See on tegelikult nagu vargus ja vargus on patt."
Kaarel vaidles vastu: "Või see on patt? Ega ma siis kellegi oma ei võta. See on ju riigimets. Ja mis riigi oma, see on ka rahva oma."
Ants vastas: "Kui siit igamees võtaks, mida tahaks, siis poleks metsa varsti ollagi. Just üleastujate jaoks on ka metsavaht valves, sest ilma loata võtta ei tohi. See on ükskõik, varastad sa mind või riiki, patt on see ikka."
Kaarel aga jätkas: "Mine sina oma patuga. Kõik on patt! Vaat, kus mul pühak välja tuli! Tead, targemad inimesed ei usu enam üldse, et patt on olemas. Kuulsin ise, kui meie klassijuhataja ütles, et patt olevat iganenud mõiste, millega inimesi hirmutada tahetakse. Sina ära pattu karda, ega see ole mõni elukas, kes kallale tuleb."
Ants jäi endale kindlaks: "Ütle, mida tahad. Mina usun seda, mida kirikus on räägitud, et patt on väga kole asi. Ka ema palus hommikupalves, et Jumal meid patu eest hoiaks. Kõik, mis on keelatud, on patt ning patt tasub sulle kätte mitmel viisil ja mitmekordselt. Kui sa keelatud asja võtad, hakkab südametunnistus su peale kaebama. Pealegi võid sa kergesti sisse kukkuda ja trahvigi maksta. Kui kõik üksteise tagant varastaksid, poleks maailmas enam mingit korda. Mida sa ütleksid, kui keegi paneks pähe sinu mütsi või jalga sinu saapad, öeldes, et need on ükskõik kelle omad. Mida sa ei taha, et teised sulle teevad, seda ära tee ka ise. Kas sulle meeldiks, et igaüks sinu aiast midagi võtma tuleks? Pealegi ‒ patt viib inimese põrgu."
Kaarel ei andnud ka alla: "Sina ja mina, meie pole põrgus käinud, sellepärast pole sellest vaja ka rääkida. Mina ei usu põrgut ega saatanat. Üks inimene ongi teisele saatan."
Ants aga vastas: "Küll sa oled tore. Sa ei usu põrgut sellepärast, et sa pole seal käinud. Aga kas sa seda usud, et Aasia või Aafrika on olemas? Ometi pole me seal ka käinud. Kas sa usud ainult seda, mida sa ise näinud oled? Oled sina aga naljakas."
Poisid jäid kumbki endale kindlaks. Kaarel arvas, et võib varastada küll, eriti veel riigimetsast, ei tohi aga sisse kukkuda. Ants jälle arvas, et vargus on vargus, kas varastad ühe kopika või sada rubla. Kõik, mida keegi salaja võtab ja ei taha, et teised näevad või avastavad, on vargus ja patt. See on kuritegu ka siis, kui pole sissekukkumist karta.
Ants jäi mõne sammu maha ja pistis siis jooksu ‒ tuldud teed tagasi metsast välja. Nüüd pidas ta aru, kas minna otse koju või hoopis metsavahi juurde. Hea meelega oleks ta tahtnud kodustele üllatust teha. Kõik vaatavad aknast, ema ja õed ‒ tema tuleb jõulukuusega...
Ants seadis oma sammud metsniku maja poole. Elatanud metsavaht tuli talle õueväravas vastu ja küsis: "Mis oli?"
"Ma tulin paluma, kas ei saaks üht jõulupuud, mitte väga suurt. Ja kui palju see maksaks? Mul ei ole küll praegu raha kaasas, aga ma palun isa käest ja toon teine kord ära."
Metsavaht seisatas mõne silmapilgu ja mõtles. Antsu süda peksis kangesti ootusest, mida talle öeldakse, saab või ei saa. Siis sõnas metsavaht lühidalt.
"Tule!"
Nüüd läksid nad metsa. Metsnik kirves õlal ees ja Ants järel. Ilusa kuuse leidnud, raius metsnik selle maha, vaatas veel igast küljest ja ulatas siis Antsule:
"Palun! Võid nüüd kuuse koju viia!"
Ants tänas viisakalt ja lippas siis nii ruttu, kui jalad kandsid, kodu poole. Nii õnnelik polnud ta kunagi varem olnud kui nüüd jõulupuuga kodu poole rutates. Temast oli ka natuke kasu olnud. Veidi raha jäi järele ning ema ja õdede ees sai ta näidata, kui tugev mees ta juba oli, vaat kui suure puu jõudis koju tuua.
Nii ka sündis.
Terve pere tuli välja. Noorem õde Reena hüppas rõõmu pärast:
"Küll on tore puu! Meil on jõulupuu!"
Isa pilk ei olnud aga sugugi nii lahke. Ta küsis:
"Poiss, kust sa selle puu tõid? Ega sa ometi vargil käinud. Saavad teised kuulda, siis on juttu kõik kohad täis, et poiss käis vargil."
Ants vastas: "Ei, ma ei varastanud. Mul polnud ju kirvestki kaasas. Metsavaht ise raius ja andis mulle ning lubas koju viia." Isa päris edasi:
"Aga miks sa metsniku juurde läksid?"
Nüüd jutustas Ants terve loo, Kuidas Kaarel oli teda metsa kutsunud ja millest nad rääkisid ja kuidas ta siis ära jooksis. Kui ta jutu lõpetas, lisas ta juurde:
"Kaarel ei ole enam minu sõber. Ma ei tahagi enam ta kõrval istuda. Tema ütleb, et peab oskama varastada, targad varastavad ja saavad rikkaks, ainult rumalad kukuvad sisse. Aga see pole ju õige."
Isal oli hea meel, et poeg halvale mõjule järele ei andnud ja ausaks jäi.
Metsavaht ei läinud aga kohe koju, vaid jäi veel metsa uitama. Korraga ta kuuleb ‒ keegi raiub? Kõks, kõks! Vist mõni jõulupuu otsija, mõtleb metsnik. Ettevaatlikult lähemale minnes näeb ta Kaarlit kuuse maharaiumisega ametis olevat. Metsnikku nähes tahtis poiss plehku panna, aga see ei läinud tal korda. Metsniku tugev käsi haaras tal turjast kinni.
"Või nii väike ja juba paha peal! Mis siis veel, kui suuremaks kasvad? Metsnik vaatas ringi, nagu otsides midagi. Umbes paarkümmend sammu eemal kasvas noor kask. Metsnik kamandas poissi:
"Tule!"
Seejärel murdis metsnik paar kaseoksa.
"Nüüd võtame püksimõõtu," seletas ta ning tõmbas poisil paar korda valusasti üle säärte.
Kaarlil oli nutt varuks: "Kulla onu, andke andeks, teinekord ma enam ei tule! See on esimene kord ja jääb ka viimaseks."
Metsnik küsis: "Kas sa räägid tõtt? Kas sa tõesti enam kunagi ei tule?"
"Hea onu, elu sees ei lähe ma enam vargile!" vastas Kaarel nutuga.
Nüüd lausus metsnik: "Seekord ma annan sulle andeks, järgmisel korral aga kaeban isale ja koolijuhatajale."
Kaarel võttis kuuse selga ja hakkas kodu poole kõmpima. Metsavahiga kohtumine pani talle teised mõtted pähe. Tema iseteadvus oli kadunud. Ta polnud enam sangar, kes oma sõjasaagiga kodu poole läks, vaid pigem tuletas meelde põgenejat, kes oli lahingu kaotanud ja nüüd ise läbi häda tulema pääsenud. Vargsi hiilis ta mööda pooltühje tänavaid kodu poole soovides, et keegi teda ei näeks. Kurvalt pani ta oma kuuse puukuuri. Ta oleks tahtnud, et keegi poleks tema tulekut märganud.
Tedagi võttis isa vastu valju ja uuriva pilguga:
"Poiss, mis tükke sa teed? Või tema käib metsas vargil!"
Isa küsimise peale jutustas Kaarel oma kurva loo. Isa noomis teda veel:
"Poiss, ma ütlen sulle, et ma enam sinust niisugust asja ei kuuleks. Kas mul veel vähe muret on teiega ja nüüd veel niisugused lood. Aga öeldakse: ühelt härjalt ei võeta kahte nahka. Sa oled oma osa täna juba kätte saanud, aitab sellest. Mine nüüd tuppa!"
Kogu selle kurva loo tunnistajaks juhtus olema alevi vanadekodust vana Tilde, kes käis metsast luuaoksi toomas. Vana Tilde ei olnud eriti heatahtlik metsnikule ega ammugi mitte Kaarlile. Talle oli see väike vahejuhtum kui vesi veskile. Ta tegi suure jutu ja korrutas seda mitmes variandis: "Ma nägin ise oma silmaga, kuidas vanamees poisi läbi peksis. Küll ta aga sai! Vanamees oli ise vihast punane nagu kalkun! Poisile kulus see ära ka."
Alevirahvale pakkus juhtunud lugu pühadeks palju kõneainet.
Kui vaheaeg mööda sai, läksid lapsed jälle kooli. Kaarel ruttas kooli poole rõhutud meeleolus. Ta nagu aimas, et talle midagi ebameeldivat juhtub. Vaevalt kooliõue jõudnud, võtsid teised poisid teda pilgates vastu.
Üks narris: "Sa räägi meile, kuidas metsnik sul metsas püksimõõtu võttis!"
Ja teine hõikas: "Vaat kus mees, lasi end vanamehel kinni püüda ja naha peale anda. Seda poleks sinust küll uskunud!"
Sellest on nüüd tükk aega möödas. Kaarel on ammu täiskasvanud mees ja pereisagi. Tal on ilus väike maja korras aiaga. Kui jõuluaeg kätte jõuab, meenub Kaarlile ebameeldiv vahejuhtum poisikesepõlvest. Aga ta ei ole enam sugugi kurb, sest see pani teda veenduma, et vargus on patt, mis ennast mitmel viisil kätte tasub. Ja ta ei mänginud enam kunagi vargusega.
Seda lugu rääkis ta enne jõule ka oma poegadele.
Jõululaupäeva õhtu aastal 1910 oli kätte jõudmas. Diomaaro tuletorni elanikud valmistusid usinasti pühade vastu. Oodati ka kallist külalist. Tuletornivaht, õde Marta, toimetas küll köögis teenijatele abiks olles, küll jälle tubades, neid koristades ja jõulupuud ehtides. Niina ja Nelli, kaheteist- ja kaheksa-aastased tornivahi tütred, tuuseldasid isa kabinetis, seda kallile vanaisale mõnusaks magamistoaks muutes. Vanaisa oli Kolumbuse merekoolis õpetaja. Sealt sõitis ta kord aastas jõuludeks külla oma lapselastele ja väimehele, kes varsti peale Nelli sündi leseks oli jäänud.
Videvik kattis juba lumeehteis puid lillelooriga, kui ukse ees seisatas saan, millest astus välja vana "merekaru", kes oli palju aastaid ühel kaugsõidu reisilaeval kapteniks olnud. Kõik tuletorni elanikud peale laste jooksid välja, et oodatud külalist tervitada. Eriti rõõmustasid sulased ja teenijad, nähes head vanakest, kes oli eelmistel jõuludel neid Kolgatale juhatanud. Tuppa astudes ei jõudnud vanaisa kasukatki seljast võtta, kui Niina ja Nelli tal juba kaelas rippusid ja teda suudluste ja küsimustega üle külvasid. "Lapsed, te lämmatate mind päris ära," kaebas laste rõõmust liigutatud heasüdamlik kapten. "Laske mind pisutki end soojendada, küll siis kõneleme kõigest."
"Hea vanaisa!" palus Nelli meelitades. "Jutusta täna meile midagi huvitavat nagu eelmistel jõuludel: kuidas hädaoht raudteerongi ähvardas ja kuidas Jeesus siis reisijad liblika läbi ära päästis." – "Hea küll, hea küll," lubas kapten laste päid silitades. "Kõige enne aga täname Jeesust, kes oma suurest armust on lasknud meid siin ilmas veel kord kokku saada, ja siis jutustan teile ühest juhtumist merel. "
Peale lühikest tänupalvet istus kapten laste vahele diivanile.
"Ah jaa, vanaisa, ära hakka veel peale," ütles Niina. "Ma räägin sulle, mis Nelli täna tegi. Pisut enne sinu siia jõudmist läksin lastetuppa ja nägin, et Nelli seisab oma voodi ees ja kohendab selle peal heinu. Minu küsimusele, miks ta seda teeb, vastas ta pisut kohmetunult: "Ma valmistan seda Jeesusele, et Ta külma lauta ei peaks minema. Heinte peale panen oma uue vaiba, mille tädi Marta mulle kinkis. Tal saab siis hea olema. Aga mind võtad sa, õeke, täna enese juurde magama." Ma rääkisin sellest tädile. Kas sa tead, mis ta Nellile ütles: "Nellike, kui sa Jeesust nii väga armastad ja Temale sõnakuulelik tahad olla, siis läheb su soov täide ja sa saad Teda näha. Aga Ta ei vali enesele sõime ega sinu sängi, vaid midagi paremat, millest me täna jõulupuu all rohkem räägime. Ma usun, nagu pühapäevakooli õpetaja ütles, et Jeesus sünnib nüüd inimeste südametes. Ma usun ka seda, et Ta minu südames on juba sündinud."
"Sul on õigus, armas Niinake," ütles kapten. "Jumala armastuse suur saladus sündis kord Petlemma laudas. Aga sellest ajast, kui Jeesus suri ja üles tõusis, on Petlemma sõim Kolgatale viidud. Seal võib iga patune andestust otsides Temaga kohtuda ja Jeesus saab oma Vaimuga inimese südamesse asuda. Nii kordub Tema sünd ikka ja jälle uuesti. Aga ei tohi unustada, et kui Jeesus Petlemma laudas sündis, oli see tühi, sest loomad olid välja aetud. Nii peab ka inimene oma südamest patud välja ajama, et seal Jeesusele ruumi anda."
"Lapsed kuulasid teda suure huviga. Kui ta lõpetas, küsis Nelli: "Vanaisa, kas tõrkumine ja sõnakuulmatus tädi vastu on ka patt?" – "Jah ja koguni suur patt," vastas kapten, "sest Jeesus on saatnud tädi teie eest hoolitsema." – "Aga mis siis juhtub, kui Jeesus juba meie südameis elab ja me jälle pattu teeme?" küsis Niina. "Siis kurvastab Ta väga ja läheb ära," vastas kapten. – "Kuhu, kas jälle Egiptusesse?" hüüdis Niina. "Ei, armas laps. Ta rändab siis mööda ilma nagu teekäija, kellele pole varjupaika antud. Ta koputab suletud uste peale ja ootab sisselaskmist."
Sellise vestluse peale toimus midagi laste hinges. Nähtamatud sõrmed olid puudutanud õrnu kandlekeeli ja sealt tulid kuuldavale kurvad helid. Suur rõõm oli andnud maad sügavale kurbusele ja nutvad lapsed kadusid lastetuppa, jättes kapteni imestama, mis äkki juhtunud oli.
Lastetoas valitses hämarus ja aknast kumas tuletorni helgiheitja hiilgav valgusejuga, mis kaugel tumedat ja hädaohtlikku merepinda valgustas. Üksteise ümbert kinni hoides põlvitasid kaks last põrandal ja nutsid. Niina palus Jeesust tagasi tulla ja jälle temas aset võtta, tõotades Talle sõnakuulelik olla. Nelli palus Jõululast Jeesust sündida temagi südames ja tõotas ka sõnakuulelik olla, ikka Teda armastada ja mitte enam vallatust teha. Nüüd sulasid nende mõtted ühte ja nad palusid Jeesuselt jõudu Teda kõigest südamest armastada, niisamuti ka isa, tädi, vanaisa ja kõiki inimesi. Kuuldes väikeste tallekeste palvet, rahustas hea karjane Jeesus neid oma õrna käega.
Toimetused lõpetatud, kogunesid kõik söögituppa ja tornivaht palus kaptenil söögipalve pidada. Marta märkas aga laste puudumist ja palus veidi oodata, et neid ka palvele kutsuda. Kapten soovitas seda mitte kohe teha, kuna lapsed veel Õnnistegija jalge ees viibisid. Korraga läks uks lahti. Õnnest säravate nägudega astusid tuppa Niina ja Nelli. Kuuldes vanaisa viimaseid sõnu, hüüdsid nad: "Jah, me kurvastasime Jeesust, aga Ta andis meile andeks ja elab nüüd meie südames." Järgmisel hetkel olid lapsed Marta kaelas ja suudlesid teda, siis isa, vanaisa, sulaseid ja teenijaid, ja lõpuks sai vana truu koer Mulligi, kes kõike seda nähes haukuma oli hakanud, oma otsaesise valgele lapile laste käest kaks musi.
Korraga vingus tumedast kaugusest läbi rakett ja lõhkes raksudes kõrgel taevavõlvil. Kohe puhus tuletornivaht hädapasunat – merel oldi hädas. Silmapilk olid kõik jalul. Tornivaht ja sulased jooksid kuuri alla, lükkasid välja päästepaadi, panid sinna tarvilikud päästevahendid ja vedasid jääd mööda paati kuni lahtise veeni. Seejärel hüppasid nad paati ja sõudsid kiiresti koha poole, kust hädarakett oli lastud. Ennastsalgavalt tegutsevaid mehi võttis vastu õudne pimedus, tormine meri ja ujuvad jäätükid, aga nad ei tundnud hirmu, sest nendega oli Jeesus, kes võib vaigistada kõiki torme. Pooletunnise vaeva ja võitluse järel lainete ja jäätükkidega märkasid nad tuulest ja lainetest aetavat kahemastilist purjekat, millel oli kolm abipalujat meremeest. Mõne minuti järel läks neil korda hädalised päästa ja päästepaat sõudis tagasi ranna poole.
Vahepeal oli Marta keetnud tulist vaarikateed ja pesu pliidi kohale sooja riputanud. Päästetud meremehi võeti tuletornis vastu suure lahkusega. Kohe paluti neil märjad riided ja pesu kuivade vastu vahetada ja tulist teed juua. Nähtavasti polnud meretuultest karastunud meeste tervis kannatada saanud ja majakavahi kutse peale – perekonna lihtsast õhtusöögist osa võtta – tulid nad rõõmuga teiste hulka. Kapteni südamlik söögipalve ja tänu Issanda poole kolme päästetud hinge eest, lahke vastuvõtt, sügav rahu ja tuletorni elanike seas valitsev üksmeel mõjusid päästetud meremeestele nii, et Nelli arvas nende silmis pisaraid nägevat.
Söögiajal jutustasid meremehed oma hädast. Nad olid eelmise päeva hommikul 20 mehega kalapüügile sõitnud, lootuses järgmise päeva hommikupoolel tagasi jõuda, aga teel piirasid neid sisse ujuvad jääpangad ja purustasid purjeka tüüri. Vette lasti kolm päästepaati, millesse hädavaevalt 17 meest ära mahtus, ja paari tunni pärast kadusid need silmapiirilt. Nemad kolmekesi, kui vanemad purjeka meeskonnast, pidid meremeeste tavade järgi laevale jääma. Nad ootasid saatuse juhtimist, kuni kaheksatunnilise elu ja surma vahel vaakumise järel neid viimaks vahvad mehed tuletornist päästma tulid. "Jeesus päästis teid ära," ütles Niina, "kuna ta armastab eriti kalamehi. Te ju armastate Teda ka?" Mehed kohmetusid pisut. "Ei, veel mitte," vastasid nad nukralt.
Kui õhtusöök oli lõppenud, kutsus Marta neid võõrastetuppa, kus säras täies hiilguses jõulupuu. Kuuse alt samblalt paistsid mitmesugused kingitused, muuhulgas ka kaks Piiblit – vanaisalt lapselastele. Ühe tugeva kuuseoksa küljes rippus suur papist süda, mille sisse Marta armastavad käed olid mahutanud Kristuse sünni panoraami. See tegi lastele eriti rõõmu. Hõbehäälselt kostis laste laul "Püha, öö, vaikne öö..." Jälle märkas Nelli kalurite silmis pisaraid. Veel suurem oli laste rõõm, kui vanaisa Piiblid, mida nad varem arvasid kellelegi vanematest määratud olevat, neile kinkis. Alguses nagu kahtlesid, kas nad tõesti nii suure varanduse omanikeks olid saanud.
Kingituste jagamise lõpus võttis vanaisa välja oma vana kulunud Piibli ja luges Luuka 2. peatüki algusest 20. salmini. Eriti palus ta tähele panna 14. salmi lõppu: "...inimestest hea meel." – ""Hea meel" sisaldab eneses kahte tõde: rahulolemine ja rõõm. Sellest on möödas juba 19 sajandit, kui need sõnad esimest korda taevalaotuses kõlasid ja kajana Petlemma orgudes kostusid. Juba muistsel ajal rääkis Jumal prohveti läbi, et Tema rõõm on inimestega koos olla. Aegade jooksul on see sõnum kõlanud küll karjase onnis ja kuninga palees. Kas me tänasel kallil ööl, mil mäletame selle rõõmu lihakssaamist, võime kindlasti öelda, et Õnnistegija silmad heal meelel ka Diomaari tuletorni peale vaatavad? Kahjuks mitte. Tal oli küll juba põhjust rõõmustada, kui kaks noort hinge end Temale andsid. Aga siin on südameid, kes praegu veel Tema kannatuse vilja tumestavad, ja nii ei saa Ta täiesti heal meelel meile vaadata. Kallid sõbrad! Ma palun Kristuse nimel: laske endid täna Jumalaga lepitada! Olgu see püha öö teie elus tähtis öö, kus te Issandaga igavese lepingu teete, nagu kord samal ööl ja samasugustes tingimustes keegi teine seda tegi." Ma jutustan sellest lühidalt teilegi.
Kolmkümmend kaks aastat tagasi jõululaupäeva õhtul seisis suure reisilaeva "Immaanueli" kapten mõtlikult hukkuval laeval, mis Norra lõunarannikul veealuse kalju otsa oli jooksnud. Kapten vaatas kurvalt, kuidas hiiglaslik laevakere ikka sügavamale ja sügavamale voogudesse vajus. Veel pool tundi – ja vihased lained löövad igaveseks kokku tema ja tema lapse kohal, kes sel hetkel veel rahulikult kajutis magas. Kapteni auks võib lisada, et ta oma suuremeelsuse ja mehisusega viimase kui ühe päästeabinõu oli ära tarvitanud, et kõiki reisijaid ja meeskonda päästa. Sellega oli ta aga endalt ja oma tütrelt igasuguse pääsemise võimaluse võtnud. Tema häbiks olgu öeldud, et ta oli olnud hoolimatu oma hinge vastu ja see kaebas nüüd temas. Nagu filmilindil tõusis ta silmade ette kogu ta minevik. Üks pilt teise järel, üks kohutavam kui teine, vahetusid pildid tema silme ees. Kui aeg täis sai ja joon alla tõmmati, oli julge kapteni mehisus kadunud. Asjata otsis ta rõhutud meeleolus oma elust ainsatki pilti, mis pisutki tema võlga vähendanud oleks. Kui ta mõne kaunima pildi juures peatuma jäi, sosistas talle üks tundmatu hääl: see oli sinu kohus, aga mitte teene. Korraga kuuleb ta oma selja taga lapse häält: "Isa, millal me randa jõuame? Ma tahaksin meremeeste misjonimajas juba jõulupuul olla." – "Jah, üsna varsti, peagi oleme rannas," vastas isa, "aga me jõuame kumbki eri randa. Sina jõuad vaiksesse hiilgavasse randa, kus Jeesus, inglid ja ema sulle vastu tulevad. Aga mina jõuan randa, kus..." – "Isa, mis juhtus, sa nutad?! Kus on reisijad? Kus on meeskond? Oh, nüüd ma saan aru, et me hukkume. Hea isa, palume Jeesust ja Ta aitab meid. Ta ise ju ütles, et kes Temasse usub, ei pea hukkuma." – "Aga mina ei usu ju," vastas isa kurvalt. "Siis palun ma teda üksinda. Ma tean, et Jeesus on minuga ja et Tema uppuda ei saa. Hoia aga kõvasti minust kinni! Kui Jeesus mind päästab, pääsed ka sina." Tuul vingus ja esimesed vood viskusid juba üle parda, kui laps palus: "Armas Jeesus, ma ei tea, kuidas sa seda teed, aga ma palun Sind, päästa isa ja mind! Ja kui Sa ükskord mind ja isa enese juurde kutsud, siis tahan Sind südamest tänada. Aamen!"
Sel hetkel viskas tugev veevoog, mis laevakeresse oli tunginud, kajutiluugist laevalaele arstirohtude kapi, milles oli ka kapteni lahkunud abikaasa Piibel. Mõne hetke järel ujusid isa ja laps kapi abil juba kaugel kardetavast veekeerisest, mille sünnitas põhjavajuv laev. Pooletunnise vaevlemise järel päästeti neid mööduva kaluripurjeka poolt koos "Immaanueli" arstirohukapiga.
Oma jutustust lõpetades tõstis kapten Piibli, oma abikaasa mälestuse, kõrgele pea kohale ja hüüdis: "See "Immaanueli" apteek sisaldab eneses mitte ainult rohtu igasuguste haiguste vastu, vaid ka rohtu surmahaiguse – patu vastu."
"Vanaisa, eks ole ju tõsi, et see kapten olid sina ja sinu tütar oli meie kallis ema?" küsis Nelli. "Jah, armas laps," vastas kapten. "Nii see oli. Sellest ajast peale kiidan ja tänan ma Issandat, kes mind sel korral kahekordsest surmast päästis teie ema kindla usu läbi, kes siis alles laps oli. Nüüd tean ka mina, mida tähendab uskuda Temasse, kes uppuda ei saa. Kallid sõbrad," pöördus kapten kalurite poole, "soovin südamest, et te täna veel kord päästetud saaksite – nüüd juba igavese Päästja poolt."
Kalurite südamed murdusid ja nad kummardusid sõime ette, et leida rahu oma hingele, kuni neilegi kostsid sõnad: "Oma rahu ma annan teile..." Suur rõõm valitses sel ööl Diomaari tuletornis ja inglite hulgas taevas.
Aga sel õhtul juhtus midagi veel. Parajasti, kui nad, täis rõõmu ja rahu, olid palve lõpetanud, hakkas Mulli haukuma ja kippus välja. Majakavaht avas ukse ja läks koos koeraga välja. Hetke pärast pöördus ta tuppa tagasi, kaasas väike poiss, kes oli ilus kui ingel. Mulli liputas uhkelt saba, saades aru oma vägiteost, mille eest ta lastelt kiitust ootas. "Kas siin elab Jeesus?" küsis õrnalt poisikese hääl. "Jah, siin," vastasid Niina ja Nelli ühest suust. "Siis palun öelge Talle," jätkas poisike, "et Tema juurde on tulnud väike Kallike, kes palub Teda ja ema näha saada.
Ta oli koputanud juba kaua ukse peale ja kuulnud, kuidas inglid laulsid "Püha öö, vaikne öö". Tundes, et see on imelik Jumala juhtimine, võttis Marta poisi oma põlve peale, meelitas teda oma minevikust jutustama ja küsis, mis ta nimi on. Julge ja oma vanuse kohta tark poiss rääkis, et ta nimi on Johannes, aga ema olevat teda ikka Kallikeseks kutsunud. Isa oli möödunud aastal ühte uppuvat last päästes ise ära uppunud. Ema aga oli surnud üleeile. Üks kuri mustlane oli teda kõvasti peksnud ja tahtnud vägisi ära viia. Enne surma oli ema öelnud, et ta läheb nüüd Jeesuse juurde. Siis rääkinud ema veel, et tuletornis on head inimesed, kelle juures Jeesus elab, ja käskinud teda sinna minna. Täna surnuaialt lahkudes tulnud poiss teed mööda ja küsinud mitme vastutulija käest, kus see tuletorn on, kus Jeesus elab, aga keegi polevat teadnud. Viimaks oli tulnud õhtul talle vastu kerjaja Mari, kes teda tuletorni juurde juhatas ja ütles, et seal on tõesti Jeesus ja elavad head inimesed, eriti üks neiu, kes lapsi armastab kui hell ema. Tornituld silmas pidades tuligi ta siia.
"Armas lapsuke!" ütles Marta. "Me hakkame sind ka Kallikeseks hüüdma, nagu sinu ema seda tegi. Pea alati meeles, et Jeesus armastab sind palju rohkem kui meie ja isegi sinu lahkunud ema. See on tõsi, et Jeesus elab siin. Ta elab ka taevas ja sinu ema on seal Tema juures. Aga Ta käskis mind olla sulle ema asemel. Kui sa Jeesusele sõnakuulelik oled, tuleb kord aeg, kus sa Jeesust ja jälle oma ema näed. Nüüd söö pisut! Sa oled väsinud. Palu Jeesust ja me paneme sind magama." – "Tädi," palus Nelli, "pane teda minu voodisse ja mina heidan Niina juurde. Ma mõtlesin veel, kui see poiss rääkis, et ta ukse taga koputas, et Jeesus koputas ise tema läbi, teades, kui väga Teda kaluritele vaja oli."
Niina ei pööranud kogu aja oma silmi poisikeselt, kes nii põnevalt jutustas. Lõpuks suudles ta hellalt poissi, kes oli leidnud endale õe hella südame. Laste rõõm oli nii suur, et nad kallistasid ja suudlesid kõiki, kaasa arvatud Mullit, sest temata oleks laps jäänudki külma kätte.
Lapsed pandi magama. Vanemad inimesed istusid aga veel kaua üleval ja kõnelesid Jumala suurest armust. Kui kalurid oma noorusest jutustasid, selgus, et nemad olidki need, kes tol korral kapteni ja tema lapse ära päästsid. Täna tasus Jumal seda neile suurepäraselt kapteni omaste kaudu.
Marta, kes arvas, et lapsed juba magavad, kuulis lastetoast tasast astumist. Ukse vahelt sisse vaadates leidis ta Niina ja Nelli põlvitamas magava poisikese voodi ees. Marta küsimuse peale vastasid lapsed: "See poisike on nii ilus ja armas, et me palusime Jeesust teda hoida ja kaitsta ning päriselt meile jätta." – "Aamen!" ütles selle peale Marta. "Aga nüüd minge magama ja uskuge, et Jeesus on teie palvet kuulnud ja sellele vastab."
Oli juba ammu südaöö, kui tuletornis lõpuks vaikus valitses. Kõik uinusid rahulikult, peale majakavahi ja inglite koori, kes hõljus torni kohal ja laulis: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!"
Linna suurimas hotellis oli palju elu ja liikumist. Siin peatus kuulus kunstnike perekond. Ema oli võluva häälega lauljatar, isa suurepärane klaverikunstnik ja nende poeg – väike imelaps viiuliga.
Hotellitubades ja eesruumides sagisid kunstihuvilised ligidalt ja kaugelt, vanad tuttavad ja uued suurused.
Õhtul pidi toimuma muusikakooli suures saalis kontsert. Nüüd tervitati kunstnikepaari ja väikest viiuldajat. Laps külvati üle maiustuste ja meelitustega. Väikesel kunstnikul oli aga igav ja ta oli halvas tujus. Noor neiu, kes pidi tema eest hoolitsema ja kontserdipäevadel heas meeleolus hoidma, oli ahastuses.
Pärastlõunal kutsus lauljatar hotelli juhataja enda juurde ja ütles: "Meie poeg ei ole täna sugugi mängimise meeleolus. Mul on hirm õhtu ees. Mõelge ainult, kui laps äkki julguse kaotab ja mängimast keeldub, sest kõik vaatavad tema peale! Ta ei ole kunagi nii halvas tujus olnud ja keegi ei oska teda õigesse meeleollu viia. Ma palun teid, kas te saaksite siia tuua paar lõbusat last, poissi või tüdrukut, kes temaga mängiksid ja ta meelt lahutaksid, kuni on aeg teda kontserdiks riietada. Palun, tehke seda niipea kui võimalik. Võiks ka mänguasju kaasas olla, aga kõige tähtsam on paar lõbusat mängusõpra saada.
See oli hotelli juhatajale omamoodi pähkel. Külaliste soov oli talle käsuks. Aga kust saada paar lõbusat last? Seal tuli talle meelde, et tema poja muusikaõpetajal oli palju lapsi. Seda meest ta tundis ja oli kindel, et tema lapsed on lõbusad ja toredad. Nii antigi ühele hotelli teenijale käsk sõita kiiresti muusikaõpetaja Kase juurde järgmise palvega. Väikesel kunstnikul olevat igav ja nüüd palutakse, et õpetaja lubaks oma kaks või kolm last väikest poissi lõbustama. Ka mängukanne võib kaasa võtta, aga sellega on kiire!
Niisugune soov tegi vanematele palju nalja ja nad olid valmis seda kohe täitma. Aga kes lastest oleks selleks kõige sobivam? Kaksikud Mari ja Anne olid kodust ära, Karl oli liiga suur. Nii võisid arvesse tulla ainult Villi ja Ott, Priit ja Elseke. Ott ütles, et temal on häbi minna. Villi ei saanud aru, mis siin häbeneda oli, kui tuli väikese poisiga mängida, nii et tal lõbus oleks. "Tore," ütles isa, "kui see sulle nii kerge tundub olevat, küllap sa siis toime tuled. Elseke tuleb ka kaasa. Ma arvan, et nii on kõige parem."
Nüüd riietuti ruttu, haarati kaasa mõned mänguasjad ja hüpati kiiresti ootavasse autosse.
Hotellis viidi nad kohe juhataja juurde. "Tulge minuga!" ütles juhataja. "Väikese poisi nimi on Ulf. Ta on reisist väsinud, aga kui te temaga mängite, läheb tal tuju heaks. Ärge rääkige kontserdist ega muusikast. Mängige lihtsalt temaga, ta on samasugune kui teised lapsed.
Jõudnud kunstniketoa juurde, koputasid nad uksele ja ootasid sissekutsumist. Selle asemel kuulsid nad kedagi ütlevat:
"Aga Ulf, kes siis aknaklaasi lakub?" – "Mis ma siis tegema pean?" vastas nutune lapsehääl. Nüüd hakkas Villi naerma ja ütles:
"Sellel poisil peab küll igav olema! Ma lähen õige kohe kukerpalliga uksest sisse!" Juhataja oli vahepeal uuesti koputanud. Kostis hüüe: "Sisse!" Läbi avatud ukse tuli Villi – kätel käies ja veeretades ühe kõrge kukerpalli teise järel. Seda oli hästi tore teha, sest kogu tuba oli kaetud suure pehme vaibaga. Nii kukerpallitas Villi kuni akna all seisva väikese poisini, kes valjusti naerma hakkas ja küsis: "Kuidas seda tehakse?"
Poisikese ema tuli kõrvaltoa uksele. Ta naeratas sõbralikult ja tänulikult ning tuli Elsekese juurde. Elseke tundis, et Villi sisenemine tuppa oli ebatavaline ja võib-olla sobimatu. Ta ütles lauljatarile: "Villi ei tule harilikult nii sisse, ainult täna, sest ta tahab nalja teha."
Täiskasvanud lahkusid toast ja lapsed jäid omapead. Nad sõbrunesid kiiresti. Väike kunstnik oli võluva välimusega. Tema peenejoonelist nägu ümbritsesid pehmed blondid lokid. Silmad olid suured, tumesinised, unistava ilmega. See laskis aimata, et lapse hing oli tavalisest tundelisem.
Hulk aega lõbustas ta end Villi naljadega. Seejärel võeti kätest kinni ja hüpati rõõmsalt mööda tuba, kusjuures Villi hüppas nii naljakalt, et Ulf aina laginal naeris.
Nii möödus märkamatult kaks tundi. Siis tuli Ulfi õpetaja ja ütles, et Ulfil on aeg õhtust süüa ja kontserdiks ümber riietuda. Kui Ulf seda kuulis, kadus kogu rõõm ta näost. Ta kinnitas, et ta ei taha süüa, ümber riietuda ega lahku oma uutest sõpradest. Õpetaja veenmiste ja ema hellade sõnade tagajärjeks olid ainult pisarad.
Nüüd proovis Villi väikest mängukaaslast mõjutada. "Sa pead ju ometi mängima," seletas Villi. "Sajad inimesed on nii kaua seda kontserti oodanud." – "Kas teie tulete ka?" küsis väike poiss. Ja enne kui Villi vastata jõudis, ütles Ulf ärevalt emale: "Nad mõlemad peavad tulema kunstniketuppa ja jääma minu juurde terveks õhtuks. Muidu on mul nii igav, kui sina laulad ja isa mängib."
Sellele liimile Villi ei läinud. "Meie ei saa tulla," ütles ta. "Elseke on sel ajal juba voodis ja ma pole pärastlõunal midagi teinud ning homseks on palju õppida." Nüüd veeresid väikese kunstniku silmist jälle pisarad. Ta surus oma pea ema sülle ja nuuksus: "Kui Villi ei tule, siis mina ka ei mängi, mul on nii paha olla." Tõepoolest nägi väikemees vilets välja. Ema kutsus kohale ka isa. "Vaata, kui haleda välimusega on Ulf. Mis tal ometi on? Ta on alati nii mõistlik, aga täna ta ei taha mängida. Oh, küll ma saan veel täna piinelda!"
Isa nägu läks süngeks. Ulf haaras kramplikult Villi käest, et see minema ei läheks. Vanemad rääkisid omavahel ägedalt, aga vaikselt. Lõpuks pöördus isa Villi poole: "Me oleksime väga rõõmsad, kui sa tuleksid meie väikese juurde kunstniketuppa ja jääksid temaga kogu õhtuks. Sa peaksid siis oma koolitööd öötunnil tegema. Aga sa oled nii tubli poiss, ega see sulle midagi ei tee! Me anname sulle selle eest priipääsme kontserdile. Küllap saad selle pääsme mõnele tuttavale ära müüa."
Kuulnud sõna "priipääse kontserdile" lõi Villi nägu särama. Priipääse kontserdile, mille piletid olid nii kallid, et tema isa endale seda muretseda ei saanud, kuigi oleks väga tahtnud. Isale priipääse – milline tore mõte! "Jah!" hüüdis ta. "Jah, kontserdipääsme eest, kui ma selle oma isale tohin anda, olen ma valmis Ulfi juurde tulema ja võin pärast kasvõi hommikuni koolitööd teha." Märgates, et väikese nutt juba naeruks hakkas muutuma, ütles Villi talle: "Kui sa ainult näeksid, kui ma pääsme isale annan ja kuidas ta rõõmustab! Mu isa on nii pikk nagu see kõrge uks seal, ja kui ta rõõmu pärast üles hüppab, siis käivad ta juuksed vastu lage. Vaata nii!" Ja Villi hakkas kõrgeid hüppeid tegema, nii et väike kunstnik valjusti naerma puhkes. Nüüd viis ema ta kiiresti ümberriietumisele ja ütles: "Ulf, kui sa nüüd ilusasti sõna kuulad, tuleb Villi õhtul sinu juurde." Ulf läks meelsasti oma ema ja õpetajaga kaasa. Tema isa andis Villile kalli kontserdipääsme. Kui Villi oli lubanud õigeaegselt kunstniketuppa minna ja Ulfi juurde jääda, teda lõbustada ja mitte kära teha, lasti Villi ja Elseke minema. Auto sahises hotelli ette ja peagi olid lapsed kodus. Villi jooksis trepist üles ja hüüdis: "Isa! Isa! Vaata, me tõime sulle kontserdipileti, kunstnik ise andis!" Võib-olla ei teinud isa just nii võimast hüpet, nagu Villi oli Ulfile kirjeldanud, kuid ülirõõmus oli ta küll.
Nüüd oli õhtusöögiga kiire, sest kell oli juba kuus ja kell kaheksa pidi algama kontsert. Villi ema tundis väikesele kunstnikule kaasa. "Villi, ainult naljadega ei suuda sa teda heas tujus hoida. Kui näed, et ta väsib, istu ta kõrvale ja jutusta talle midagi!"
Õhtul läksid isa ja poeg koos muusikakooli. Isa läks tihedalt täidetud rahvaga saali oma kohta otsima ja Villi läks isa piletit välja teenima.
Kunstniketoas oli palju sagimist, sest mitmed olid tulnud kunstnikke tervitama. Ulf seisis lumivalges ülikonnas ja toetus ema põlve najale. "Vaata, sealt tuleb su sõber!" ütles klaverikunstnik. "Aga ta ei tee ju kukerpalli," ütles Ulf. Siis aga kõlasid gongilöögid ja külalised lahkusid toast. Kohe pidi tulema ema ja isa esinemine. Nad läksid poodiumile. Ulfi õpetaja, Ulf, Villi ja kontserdi teadustaja jäid kunstniketuppa. Viimane astus Ulfi juurde ja ütles: "Kolmas oled sina. On sul viiul ilusasti hääles?" Ulf ei vastanud. "Ma arvan küll," ütles õpetaja, "isa kontrollis seda." – "Kas sa tead, kus sa seisma pead? Üsna klaveri kõrval." Ulf ei vastanud jällegi. "Aga Ulf, kuidas sa täna nii paha oled?" ütles õpetaja. "Kui nüüd isa seda näeks!" Siis laskis väike Ulf pea norgu ja hakkas nutma. Ehmunult võttis õpetaja väikese poisi sülle. "Ulfi, ole rahul, ära nuta!" Teadustaja läks ära. Villi võttis välja väikese vurri ja pani selle lauale keerlema. Ulf vaatas seda pooleldi vastu tahtmist, siis aga proovis ise vurri tantsima panna ja oli väga rõõmus, kui see õnnestus. Varsti oli ema esinemine läbi ja ta tuli Ulfi juurde. Tal oli heameel, et väike oli jälle heas meeleolus, ja Villile sai osaks tänulik pilk. Siis kõlas saalis kontsertklaver. "Isa järel on sinu kord," ütles ema.
Vurri käimapanemine väsitas Ulfi kätt ja Villi pidi midagi muud välja mõtlema. See polnud kerge ülesanne! Ega siis Villi polnud väljaõppinud lasteaednik! Ometi õnnestus see suure jõupingutusega, sest tal oli tunne, et kui tema oma osaga toime ei tule, kaotab isa õiguse kontserdil olla.
Juba tuligi klaverikunstnik tuppa, loorberipärg käes. Ulf oli heas meeleolus ja valmis esinema.
"Nüüd sa kuuled, kas nad mulle ka nii plaksutavad nagu isale ja emale," ütles ta naeratades Villile. Villil lubati ukseprao vahelt piiluda, kuidas Ulfil läheb. Ta nägi, kuidas väike poiss kenasti kummardas ja algas mäng. Isa saatis teda klaveril. Ulfi näoilme oli tõsine ja unistav. Ta väikesed käed olid tõelised meistri käed, mis panid väikese viiuli kaunilt helisema. Need võlusid puhtaid, õrnu, sügavaid toone ja publik kuulas hinge kinni pidades. Paljud olid pisarateni liigutatud ja kui viimane vaikne heli oli haihtunud, kostis läbi saali aplausitorm. Lavale langes roose, sinna toodi maiustustekarpe ja imeilusaid puuviljakorve, täis viinamarju ja apelsine. Ulf kummardus ja hüüdis heleda lapsehäälega: "Aitäh!"
Pärast vaheaega kava jätkus. Toas jäi vaikseks. Saalis helises klaver ja kõlas lauljatari hõbehääl. Ulf, kes äsja oli nii rõõmus ja reibas, muutus jälle kurvaks. Ka Villi naljad ei suutnud ta nuttu vaigistada. Siis tuli Villile meelde ema nõuanne. Ta kutsus Ulfi enda juurde ja hakkas tasa jutustama, kuidas nad oma kodus jõuludeks ettevalmistusi tegid. Kuidas Mari ja Anne uut laulu õppisid ja Karl tegi luuletusi, mille Ott peab ette kandma. Tema aga joonistas ilusa talvemaastiku, mis pannakse isa tuppa klaveri kohale.
Väikemees kuulas ja kuulas, kuni silmad kinni vajusid ja ta, peake Villi süles, magama jäi. Kui Ulfi esinemise kord uuesti lähenema hakkas, tuli ta üles äratada. Talle pakuti apelsini ja temaga räägiti rahustavalt, kuid poisike keeldus esinemast. Ta puhkes uuesti nutma ja seekord paistis, et mängust ei tule tõesti midagi välja. Lõpuks tuli isa Ulfi juurde ja ütles tasa, aga kindlalt: "Pojake, sa oled täna haige ja tahaksid meelsamini puhata kui viiulit mängida. Aga inimesed ootavad ja sa ei tohi neid petta. Kui sa nüüd tubli oled, luban sul raske Mendelsoni viiulikontserdi asemel väikest Beethoveni romanssi mängida. Tee nüüd sõbralik nägu ja mängi see väike asi hästi ilusasti, eks!" Nende sõnadega võttis isa lapsel käest ja läks temaga saaliukse poole. "Isa, kas sina ei tundnud, et need põrandalauad olid lahti ja kõikusid?" küsis Ulf. "Kõik lauad on naeltega kõvasti kinni löödud," vastas isa.
Kui nad lavale jõudsid, sosistas isa: "Ole nüüd tubli!" Ta seadis Ulfi seisma nii, et nad teineteist näeksid. Isa vabandas publiku ees, et poiss mängib midagi muud, kui kavas ette nähtud on.
Ulf esines nii hästi kui oskas. Isale näis see kümme minutit igavikuna – nii hirmul oli ta poja pärast.
Pärast kontserti viidi väike kunstnik kohe hotelli ja pandi sooja voodisse. Järgmisel päeval ilmus ajalehes vaimustav kirjeldus suurepärasest kontserdist. Ülejärgmisel, jõululaupäeval, ilmus lehes märge, et väike kunstnik oli haigestunud sarlakitesse. Sel õhtul oli Kase pere koos jõulupuu ümber. Kõigi mõtted pöördusid tahtmatult väikesele kunstnikule, kes pidi ilusal jõuluõhtul haiglavoodis lamama. "Teeme talle jõulupaki," ütles Villi. "Paneme sinna sisse enda joonistatud kaardi jõulutervitusega." Nii tehtigi. Imelikult vaikne oli seekord jõuluõhtu Kase peres. Kõik lapsed istusid ümber laua ja joonistasid, kirjutasid ja värvisid jõulutervitust väikesele sõbrale, kellel oli väga raske. Sel õhtul tundis Villi eriliselt, et iial ei vahetaks ta oma lihtsat kodu ja armast jõuluõhtut väikese kunstniku reisimisvõimaluste, esinemiste, aplausitormide ja toredate hotellitubade vastu.
Hans Christian Andersen
Metsas seisis ilus väike kuuseke. Ta kasvas väga ilusal kohal. Päike paitas teda, ümberringi oli nii hea värske õhk ning temast mitte kaugel seisid suured kuused ja männid. Väike kuusk tahtis ruttu suureks kasvada. Väikesed külalapsed jooksid metsas ringi oma marjakorvidega ja hüüdsid kuusekest nähes: "Oh kui ilus väike kuusk!" Aga kuuseke ei tahtnud sugugi, et teda väikeseks nimetati!
Aasta lõpuks oli ta tubli tüki pikemaks kasvanud ja järgmisel aastal veel pikemaks.
Talvel, kui sädelev lumi metsaalust kattis, tuli jänes hüpeldes. Ja mõtle – ta hüppas otse üle väikese kuuse! See pahandas kuusekest väga. Aga möödus veel kaks talve ja kolmandal oli kuuseke juba nii suur, et jänes pidi tema ümbert ringi minema. "Kasvada, kasvada, saada suureks ja ilusaks!" See oli kuuse ainus mõte.
Sügisel tulid metsamehed ja võtsid maha mõned kõige suuremad puud. Igal aastal oli see nii. Noor kuusk värises seda nähes, sest võimsad puud langesid maha suure raginaga, oksad laasiti neil küljest ning puud olid nüüd nii paljad ja võõrad. Siis laaditi nad suurtele veokitele ja veeti minema. Kuhu? Mis neist sai?
Kevadel, kui tulid pääsukesed ja kured, küsis kuusk: "Kas te teate, kuhu viidi need mahavõetud puud?" Pääsukesed ei teadnud. Aga üks kurg noogutas oma tarka pead ja ütles: "Jah, ma arvan, et tean. Ma nägin merel laevu, kui lendasin Egiptusest siia. Laevadel olid võimsad mastid ja nad levitasid tugevat kuusevaigu lõhna. Ma võin sulle õnne soovida! Need sinu sugulased olid tõesti väga majesteetlikud."
"Ah, kui ma ka oleksin juba küllalt suur, et saaksin merele minna. Aga mis see meri õieti on?"
"Selle seletamine võtab liiga palju aega," ütles kurg ja lendas minema.
"Ole õnnelik selles, mis sul praegu käes on!" hüüdsid päikesekiired. "Ole rõõmus, et oled nii kauniks kasvanud ja et elumahlad nii jõuliselt sinus voolavad!" Ja tuul suudles kuuske, kaste aga riputas ta täis säravaid pärlikesi. Kuid kuusk ei pannud seda tähelegi.
Kui tulid jõulud, võeti maha suuremaid ja vähemaid puid. Neilt ei laasitud oksi ära. Nad laoti koormasse ja veeti metsast välja.
"Kuhu need kuused lähevad?" küsis kuusk. "Nad ei ole minust suuremad. Üks igatahes oli veel väiksem kui mina. Miks neile oksad külge jäeti? Kuhu nad viidi?"
"Me teame! Me teame!" sirtsusid varblased. "Meie vaatasime linnas aknast sisse! Me teame, kuhu nad viidi. Suurim au ja hiilgus, mida veel keegi oskab välja mõelda, ootab neid. Me piilusime aknast sisse ja nägime, et nad olid pandud keset sooja tuba ja kaunistatud kõige toredamate asjadega – kullatud õuntega, piparkookidega, klaasist ehetega – ja nendel särasid sajad küünlad."
"Ja siis? Mis siis sai?" küsis kuusk, värisedes ärevusest.
"Me rohkem ei näinud. Aga see kõik oli võrratult tore."
"See on veel palju toredam kui sõita merel! Ah, kuidas ma igatsen ka seda kõike läbi elada!"
"Rõõmusta sellest, mis sul praegu käes on! Rõõmusta oma noorusest!"
Aga kuusk ei tundnud sellest rõõmu. Ta küll kasvas ja kasvas ning oli haljas nii talvel kui suvel. "Kui ilus puu!" ütlesid inimesed. Ja enne jõule oli tema üks esimesi, mis maha võeti. Saag tungis sügavale säsisse. Puu langes maha sügava ohkega. Ta tundis teravat valu – ja oli otsekui uimas. Ta ei suutnud mõelda, et nüüd on saabunud oodatud õnn. Äkki oli tal hirmus kahju lahutatud saada oma armsast kodust, kus ta oli suureks kasvanud. Talle sai piinava selgusega arusaadavaks tõsiasi, et ta enam iialgi ei näe oma vanu sõpru, väikesi põõsaid, lilli ja linnukesi. Lahkumine kõigest sellest osutus kuusele ootamatult raskeks.
Nüüd heideti ta koos teistega koormasse. Ühel õuel tõsteti kuused maha. Siis ütles mehehääl: "See üks on väga ilus. Teised meid ei huvita." See käis meie kuuse kohta ja ta viidi suurde saali. Küll see oli alles tore ruum! Kuusk pisteti liivaga täidetud vaati, mis oli väljast ümbritsetud rohelise riidega. Nii pandi ta seisma keset kirjut vaipa. Kuusk värises põnevusest. Mis nüüd küll juhtub? Ja tulidki noored tütarlapsed ja hakkasid kuuske ehtima. Palju kirjusid kuulikesi ja asjakesi, millele kuusk ei osanud nime anda, riputati okstele. Väikesed sinised ja valged küünlad kinnitati nende vahele. Ja latva pandi kullavärvi särav täheke.
"Õhtul! Täna õhtul ta alles särab!" – "Oh!" mõtles puu. "Tuleks juba õhtu. Kui need küünlad kõik juba põleksid! Ja mis siis hiljem veel juhtub? Võib-olla tulevad teised metsapuud mind vaatama! Võib-olla kasvavad mulle uued juured ja ma jään seisma siia ilusasse ruumi säravana ja ehituna!"
Varsti süüdati küünlad. Milline hiilgus! Aga kuusk värises ärevusest, nii et ühe küünla tuli süütas oksakese põlema. See kustutati kiiresti. Kuusk püüdis värisemist tagasi hoida. Siis avati suured uksed. Sisse tuli palju lapsi. Suuremad tulid rõõmsa vadinaga, väikesed üsna vaikselt. Hetkeks seisid kõik vakka. Siis aga läks lahti kära. Lapsed hüppasid ümber puu ja haarasid okstelt asjakesi.
"Aga nüüd? Mis tuleb nüüd?" mõtles puu. Küünlad põlesid kuni oksteni ja nad kustutati. Lastele anti luba puu tühjaks teha. Nad tegid seda nii metsikult, et kuuseoksad aina raksusid. Kui puu ei oleks olnud tugevasti tünni kinnitatud, oleks ta küll ümber kukkunud! Nüüd oli lastel silmi ainult asjade jaoks, mida nad puu pealt haarata olid saanud. Puud ennast ei vaadanud enam keegi. "Muinasjuttu! Muinasjuttu!" hüüdsid lapsed. Seejärel rääkis üks väga lahke näoga onu lastele muinasjutu väikesest valgest printsessist. See oli ilus jutt. Kuusk ei olnud seda iial enne kuulnud, sest linnud metsas ei jutustanud selliseid jutte.
"Homme ma enam ei karda ega värise," mõtles kuusk. "Homme tunnen ma alles õiget rõõmu oma uutest ehetest. Homme kuulen kindlasti veel ühe muinasjutu."
Hommikul tulid tuppa kaks inimest.
"Ah, nüüd hakkab see sära jälle peale," mõtles kuusk. Aga puu tiriti hoopis toast välja ja visati keldrisse. "Mida see siis tähendab?" mõtles puu. "Mis ma siin peale hakkan?" Möödusid päevad ja ööd, keegi ei tulnud sinna. Kord tuldi ja pandi kuuse ette paar vana kasti. Nüüd oli kuusk täiesti pimedas.
"Väljas on praegu talv. Inimesed ei saa mind praegu kuhugi istutada. Aga kui tuleb kevad, siis... Küll on inimesed head! Kui siin ainult nii pime ja üksildane ei oleks. Isegi jänest ei ole siin. Ah, metsas oli nii tore! Isegi see oli kena, kui jänes minust üle hüppas! Siis see mulle ei meeldinud – miks küll, ma ei saa aru! Küll on siin ikka igav ja üksildane!"
"Piiks, piiks!" ütles samal momendil väike hiir, kes oma urust välja piilus.
Sinna tuli veel teinegi. Nad nuusutasid puud ja krabistasid okstega.
"Küll on külm!" ütles üks hiir. "Aga siin on sellegipoolest mõnus, eks ole, vana kuusk?"
"Ma pole üldsegi vana," ütles kuusk haavunult. "Minust on palju vanemaid kuuski!"
"Kust sa tuled?" küsisid hiired. "Ja mida sa teha oskad?" Hiired olid väga uudishimulikud. "Jutusta meile maailma kõige ilusamast kohast! Oled sa seal kunagi olnud? Oled sa olnud sahvris, kus riiulitel lebavad juustukerad ja madalamal ripuvad singid? Kus võib joosta rasvaküünalde vahel ja kuhu sisse minnes oled kõhn, välja tulles aga paks ja priske?"
"Sellist kohta ma ei tea, aga ma tean metsi, kus paistab päike ja kus laulavad väikesed linnud..." Siis jutustas ta hiirtele oma noorusest. Midagi sellist ei olnud hiired veel kunagi kuulnud. Nad kuulasid ja ütlesid: "Küll sa oled ikka palju näinud! Sa võisid seal küll väga õnnelik olla!"
"Õnnelik?" küsis kuusk. Ta mõtles selle üle järele, mida ta oli jutustanud, ja leidis, et seal metsas oli ta tegelikult tõesti väga õnnelik, kuigi ei tahtnud siis seda tunnistada. Nüüd jutustas kuusk jõuluõhtust, mil ta oli üleni kaetud piparkookide ja küünaldega.
"Oi!" hüüdsid väikesed hiired. "Küll sa oled ikka väga õnnelik olnud!"
"Ja kui ilusaid jutte sa tead, vana kuusk!" – "Ma pole ju vana! Ma tulin metsast alles sellel talvel. Ma olen praegu oma parimas kasvueas."
Hiired jooksid ära. Aga järgmisel ööl tulid nad tagasi juba kuuekesi. Kõik tahtsid nüüd kuulda kuusepuu jutte. Mida rohkem ta neid jutustas, seda rohkem tuli talle kõik möödunu meelde. Talle tundus nüüd, et ta elu oli tõesti olnud väga õnnelik. Ta mõtles noorele valgetüvelisele kasepiigale, mis oli kasvanud ta kõrval. Ja nüüd tundus see talle väikese valge printsessina muinasjutust. Kuusk jutustas hiirtele ka muinasjutu, mille oli kuulnud jõuluõhtul. Hiired kuulasid ja hakkasid kuuseokstes ringi hüplema. Järgmisel õhtul tulid juurde veel kaks hiirt ja kaks suurt halli rotti. Viimased ütlesid aga kohe, et neid sellised jutud ei huvita. "Kas sul rohkem jutte ei olegi?" küsisid rotid. "See üks ainult on," vastas puu. "Ma kuulsin seda juttu oma elu kõige ilusamal õhtul. Aga siis ma ei teadnud veel isegi, kui õnnelik ma olin olnud enne."
"See on nii rumal jutt! Päh! – Valge printsess! Kas sa ei tea mõnda juttu pekikamarast ja rasvaküünaldest? Kas sa ei oska jutustada mõnda toredat sahvrijuttu?"
"Ei!" vastas kuusepuu.
"Head aega siis!" ütlesid rotid ja läksid ära koju. Ka hiired lahkusid. Ja kuusepuu ohkas: "Jah, lõppude lõpuks oli see ju päris tore, kui väikesed hiired istusid mu ümber ja kuulasid. Nüüd on see möödas. Aga küllap on kõik jälle hea, kui mind seal kaunis toas uuesti ilusaks ja säravaks tehakse."
Ühel päeval tuldi tõesti keldrisse. Kastid lükati kohalt ära, midagi kopsiti seal, kuusepuu tõmmati välja ja visati välistrepile.
"Nüüd algab jälle lõbus elu," mõtles puu. Keegi haaras kuuse ladvast kinni ja heitis ta aianurka nõgestesse. Kuusele meeldis seal, sest kõik oli nii meeldivalt roheline. Aga kui kuusk nüüd päevavalguses ennast vaatles, nägi ta kohkudes, et ta oksad olid üsna kuivanud ja pruunid. Kuldne täheke oli siiski veel ladvas ja säras päikesekiirtes.
Õuele jooksid lapsed, mõned neist samad, kes olid ümber kuuse jõulutoas mänginud. Kõige väiksem neist jooksis kuuse juurde ja võttis kuuseladvast ära kuldse tähe. "Vaadake, mis ma veel selle koleda puu küljest leidsin!" hüüdis laps ja trampis jalgadega kuivanud okstel.
Puu vaatles lillede ilu ja aia värskust, ta vaatles ka ennast ja soovis parem olla jälle tagasi pimedas keldrinurgas, kus keegi talle haiget ei teinud. Ta mõtles metsas veedetud nooruspäevadele, rõõmsale jõuluõhtule, väikestele hiirtele ja ilusale jõulumuinasjutule. "Kõik on nüüd möödas! Aga ma tegin metsas ometigi mitme südame rõõmsaks, kuna olin nii ilus ja noor, ja jõuluõhtul panin särama nii paljud silmad. Seda on küll vähe, aga ikka parem kui mitte midagi!"
Tuli aednikupoiss ja tükeldas kuusepuu väikesteks juppideks – neist sai üsna suur kuhi. Pliidi all põlesid nad niisuguse praginaga, nagu oleks tulistatud väikesest kuulipildujast.
Õuel käis edasi poiste mäng. Kõige väiksem oli kuuse otsast saadud kuldse tähe kinnitanud mantlinööbi külge ja kujutles, et ta on kindral.
Nii lõppes kuusepuu elu ja lõpeb ka meie jutt, sest iga jutt peab kord lõppema.
Johan Ludwig Runeberg
Liiga agar jaht skäärides ja selle järel tõusnud vastutuul, mis tormiks puhkes, takistas meid meie suureks meelehärmiks kavatsuste kohaselt enne jõuluõhtut linna tagasi jõudmast. Arvatavasti oleksime pidanud kogu õhtu väljas avamerel veetma, mis meie viletsa kutteri juures koguni hädaohtlik või sootuks väljakannatamatu oleks olnud, kui poleks seltskonnas olnud keegi, kes oskas oma agaruse ja lugude läbi mingil määral meie halba tuju hajutada.
See mees oli välismaalane, kes juhtis talle kuuluvat paati, mis parajasti meie sadamas talvitumas oli. Talle polnud nii oluline mandril jõule veeta kui teistele, sest tal polnud sugulasi, kes temast oleks jõulupudru ja koogi juures puudust tundnud. Peale selle oli ta meist kõigist erinev. Ta oli täiesti karastunud tuultes, külmas ja vees. Ja nagu ta seal oma kutteri rooli juures istus, näis, et talle ei tule ette võpatadagi, kuigi igas mere voogamises peitus hädaoht hukkuda.
Meie purjetamine polnud põrmugi meeldiv. Risteldes ja pöördmanöövreis läbisime kaks või kolm veerandmiili nimetamisväärselt edasi jõudmata, kuna äge lainetus vahetpidamata purjedele vastu töötas. Lõpuks jätsime igasuguse lootuse kindlale maale jõuda ja otsustasime õhtu veeta Lotsholmil – järsul kuuskedesse kasvanud kaljusaarel keset merd – ja otsida peavarju seal asuvas lootsi hütis. Juba kaugusest nägime aknast paistvat tulukest ja vapper kapten laskis hea tuulega oma kutri sinna joosta.
"Ilma kiitlemata, mu härrad, võib ütelda, et meil on praegu korralik briis!" hüüdis ta ja rüüpas tubli sõõmu külma Rootsi punši. "Ja siiski on mulle kord elus niisugune või veel suurem tuul osaks saanud, kui olin vahest neli või viis aastat vana ja ihuüksi merel. Ma pole kõnelnudki, et minu juures on vastupidi kui teiste inimeste juures. Ma tean nimelt paremini, kuhu mind see maailm viib, kui seda, kust ma tulen. Lühidalt, kui ma olin umbes viieaastane – ja nagu mulle on öeldud, peaks see umbes 30 aastat tagasi olema – siis olin ma ühel ööl avamerel nagu praegu. Ainult selle vahega, et ma olin tuulte ja lainete mängukann, kuna praegu on mul kaks rehvimata purje, ja et ma tookord külmast olin kange, aga praegu on mul soe kuni väikese varbani. Ma mäletan vaevu selle esimese merereisi olukorda. Tean vaid, et mind jäeti üksi kaljule metsiku mere keskele, ja et ma neile, kes mind üksi jätsid, tahtsin järele sõita. Oli kottpime nagu praegu. Kui ma aerutada püüdsin, lõi esimene laine mul aeru käest. Kui kaua ma nii ümber triivisin, ma ei tea, aga kindel on, et ma maandusin lõpuks heade inimeste juures. Nagu härrased näevad, pole mul sugugi parem kui Aadamal. Ka mina ei tea, kas mul on vanemad või mitte. Inimesed, kes mu üles korjasid ja ellu äratasid, olid elukutselised salakaubavedajad ja üsna jõukad talunikud. Nende juures kasvasin üles ja jagasin nende tööndust, kuni mul habe kasvama hakkas. Siis liitusin ma ühe kaubalaevaga ja sain ausaks poisiks.
"Nii, pootshaagid välja ja tööle! Ma usun, et me leiame siin tee läbi nende kivide!"
Kutter jäi lotendavate purjedega seisma etteulatuvaist kaljudest moodustunud lahte. Kõik sirutasid oma kangeid liikmeid, mõni haigutas ja puristas ihust külma välja. Kapten ja kaks jungat jäid veel kutri juurde askeldama, kuna meie teised suundusime vankuvatel sammudel sooja hütti.
Seal valitses jõulumeeleolu. Tohutu kuusepuutuli praksus laias ahjus ja valgustas ruumi. Laual põles suur küünlajalg koos väiksemate küünaldega. Seinad olid üleni kaetud võrkude ja teiste kalapüügiriistadega. Nurgas valendasid kitsed ja kitsekesed, kes end sinna kokku olid surunud.
Hütis istus väga vana naine laua ääres. Ta näis oma lauluraamatust ette lugevat keskealisele mehele ja selle naisele ning viiele lapsele, kellest neli hirmsat kontserti tegid, puhudes saviviledest, kuna viies, vanim, ettekannet põriseva puutrompetiga saatis.
Meie sisenedes tõusis isa püsti. Ta koputas jalaga mõjukalt põrandale, et lärmavaid lapsi korrale kutsuda, ning noogutas meile sõbralikult ja vabalt. Vanaema pani oma raamatu lauale, võttis prillid ninalt ja vaatles meid teravalt.
"Head inimesed, kust te tulete?" küsis ta. "Kas teil pole jõuluõhtul kodu ja kollet või on laev ja laadung meres? Lootsi saamiseks pole te märku andnud."
Nende sõnade juures sülitas ta oma jändrikule sõrmele ja kustutas ühe küünla liigsuure leegi, tõusis siis üles ja valgustas põhjalikult meie nägusid.
"Jajah," jätkas ta, "jänes pidi olema võluvalt valge, kui vaevutakse teda taga ajama jõuluõhtuni. Vaatame nüüd, mis teile söömiseks ette annab panna. Siin on, Jumal tänatud, veel räime ja Anna peab katsuma kitsedest veel midagi välja pigistada. Putru ei hakka küll keegi keset ööd enam keetma,"
Vanake ja teised said oma muredest peagi lahti. Me tõmbasime kasukad seljast, soojendasime end ja pakkusime võõrustajaile tervituseks tassikese punši, mida nad ka meeleldi vastu võtsid. Peagi tundsime end soojas hütis üsna koduselt ja hästi. Vanaema tahtis juba meile ööasemeid valmistada ja manitses kiirustama kitselüpsiga, kui juhus tema ettevalmistused katkestas ja järeldused esile kutsus, mida me poleks osanud ette näha.
Kapten, kes oli maha jäänud kutri juurde, oli seal lõpuks kõik korda saanud, purjed rehvinud, paadi kinnitanud ja oli valmis oma seitse asja hütti kandma ja öö maal veetma. Enne aga, kui ta oma kasti sooja hütti kandis, meenus talle, mis me kõik olime unustanud, nimelt välja tulistada hädarakett. Selle lasu kõmakas katkestaski hütielanike edasise ettevalmistuse ööks. Pauku kuuldes viskas vanaema sulepadja, mis tal käes oli, otsustavalt kõrvale.
"Kas te kuulsite!" hüüdis ta ärritatud häälega. "Kas te lasku ei kuulnud? Oh, halastagu Jumal Junole, mis Norras ei saanud talvituda, vaid sellisel aastaajal meile madalikule jookseb! Pane paat valmis, poiss, ja hoia kurssi hästi kirdesse, et sul tuult oleks. Küll meie vaatame laste järele, ära nende pärast muretse. Rutta vaid!"
Noorematele kõrvadele kui vanakese omad, polnud raske kohe tema eksitust kindlaks teha. See nõndanimetatud poiss oli tema neljakümne-aastane poeg, kes nüüd tema manitsused katkestas ja pooleldi ebalevalt, pooleldi kaastundlikult ütles:
"Alati kummitab sul kõrvades, armas ema. Laskusid kuuled sa vist ka siis, kui kord oled rahusse jõudnud ja kärbes üle su haua ronib. Aga kui ma õigesti arvan, oli see jänese hirmuks, mida üks rannale jäänud isandaist laskis, ja mitte mingi pauk Junolt.
"Jajah," vastas vanake, "ikka tahavad noored targemad olla. Aga ma pole narr ega ka narridest vanematest sündinud... Jumal olgu mulle armuline, aga jõululaupäev, mis teisi rõõmsaks teeb, on mulle leinaõhtu. Ma ei saa kuidagi selle vastu. Ja mis ma vaene naine peaksingi tegema? Aga istuge ometi tule äärde, head külainimesed, siis jutustan teile, mida nõder naine on teinud ja millise tasu ta selle eest on saanud."
Nüüd täitsime vanaema soovi, kuni meie meeskond ja noorperenaine koos õhtusööki meile valmistasid ja meil kaasas olevat külma toitu üles soojendasid.
Niisiis alustas vanaema:
"Sellest on juba kaua aega tagasi, kui paljud teist, head sõbrad, tagasi mõtelda oskavad, nagu ma teie nägudest võin arvata. Siis istusin ma taolisel jõuluõhtul nagu täna üksi hütis. Võin küll ütelda üksi, sest minu mõlemad võsukesed, kes mu ümber hullasid, vajasid ise enam abi, kui et nad mind oleksid abistanud. Meri oli lahti nagu praegu, aga kui täna ka korstnas vilistab, siis on see vaid nõrk kaja sellest tormist toona. Tol õhtul ei oodanud ma mingit paati tagasi. Minu mees oli sõpradega linna sõitnud, et jõuluhommikul kirikusse minna ja võib-olla ka õhtu seal väljas vähe lõbusamalt veeta, kui meil siin võimalik oleks olnud. Mul olid siis roosamad palged kui täna ja sealjuures süda rinnus, mis naisele sobib. Nagu ennist, kui sisenesite, istusin ma seal ja lugesin lauluraamatut. Lapsed olid just söönud oma õhtusöögi ja mängisid asjadega, mida nad jõuluks olid saanud. Vanem, kes tookord oli kümneaastane, ja on saanud vahepeal küpseks ja targaks, sõidutas mööda põrandat puukoorest laevukest. Noorem oli saanud paadiks meie kalalaua. Ta rõõmustas sellest ning samuti kuldse südamega klaashelmekeest, mille mu mees mulle oli kinkinud ja mille ma poisile selleks õhtuks kaela olin riputanud.
Nii me istusime, kui ma korraga väljast merelt laske kuulsin. Jumal andku mulle andeks, mis ma siis valesti tegin, aga ma uskusin õigesti tegevat. Ma võtsin vanema abiks kaasa, tegin paadi lahti ja purjetasin välja. Noorem saatis meid rannani. Ma käskisin tal koju tagasi minna, aga ta jäi rannale seisma ja nuttes mulle järele karjuma, kuni torm ja merekohin tema kisa ületas. Kui ma pimekarini jõudsin, nägin tuld laevalt, mis pimeduses otse põhja murdlaineisse tüüris, nagu poleks ta varem kunagi meie sadamas olnud.
Ma jõudsin veel õigeaegselt. Tuulevaiksest küljest laevale lähendes sain niikaugele, et laev kui lõhi just enne liivakari ja murdlaineid pöördus, ning nii õnnestus mul, naisel, isand Adolfi laev kindlasse sadamasse juhtida. Sellele õhtule võiksin ma rõõmuga tagasi mõtelda, kuni elan, kui kodus kõik oleks nii olnud, kui oleks pidanud olema.
Kell oli neli hommikul, kui ma jälle hütti astusin. Ma mõtlesin, et võin nüüd välja puhata, aga see väljapuhkamine sai hullemaks kui eelnev töö. Väike poiss oli kadunud. Kogu öö otsisin ma teda, latern käes, siin meie kaljudel. Ma hüüdsin kõvasti ta nime, kõvemini, kui torm ulus. Tundus aga, nagu kaoks mu otsimine ja hüüdmine merepõhja. Hommikuhämaruses avastasin seal, kus meie teine paat oli seotud, tühja teiba ja pole sellest peale enam näinud ei paati ega possi. Paat oli kuldaväärt, poiss aga oli mulle kallim kui elu."
Nende sõnade juures jäi vanaema vait ja puhkes nutma. Kapten oli tema jutustamise ajal sisse tulnud. Ometi näis, nagu ei pööraks ta jutustusele erilist tähelepanu. Selle asemel uuris ta seinu, lage, kõike, mis hütis, eriti vana kalalauda, mis pliidi kohal seinal rippus, mille keskkoht juba tugevasti sisselõigetest katki oli, kuid mille kummaski otsas muster siiski üsna hästi oli säilinud.
Kui vana naine oli lõpetanud, tõusis kapten püsti, läks naise juurde, rebis kuue ja vesti lahti, tõmbas välja klaashelmekee ja pani selle vana naise sülle. Vanake vaatas seda hetke, tõstis siis pilgu ja vaatas kaptenile imestunult otsa. Siis tõusis ta üles, lõi oma käed tema kaela ümber ja nuuksus sõnagi lausumata. Kui ta selle järel oma näo tõstis, säras see rõõmust sügavaima kortsuni.
"Niisugune sarnasus sinu isaga, nagu seisaks ta elavalt veel mu ees!" ütles ta siis. "Ainult veel suurem kui tema! Jumal hoidku sind, sa vallatu! Kes käskis sind tookord üksi merele tormata? Oli seesugune ilm sinusugusele? Et ma, lambapea, sind ka tookord voodiposti külge kinni ei sidunud – siis oleksid sa vähemalt kodus püsinud! Tänu Jumalale! Nüüd võin ma rahus surra ja keegi ei saa küsida mu haual, kuhu ma jätsin oma lapse."
Meie üllatust võib ainult kujutleda. See jõuluõhtu, mis ähvardas kohutavaks kujuneda, sai rõõmsamaks kui paljud teised.
Leida Tigane
Metsatalu poistel oli jõulukuusk juba suvel valmis vaadatud. See kasvas nende talu karjamaal metsaserva lähedal kahe suure kase vahel. Puukesel olid olemas kõik omadused, mida nõutakse korralikult jõulukuuselt. Ta oli ilus, roheline ja kähar, seejuures aga mitte liiga tihe. Oksad olid paraja tugevusega, nii et need allapoole longu ei vajuks, kui asetad neile paar küünalt või riputad mõne õuna. Samuti polnud see ühe poolega, nagu metsas kasvavad kuused tihti kipuvad olema. Kui poisid kuuske esimest korda kevadel nägid, jäid nad kõik kolmekesi seisma, vaatasid natuke aega ilusat puukest ja tegid siis ühel häälel otsuse: "Sellest saab meile tuleval talvel jõulupuu."
Nüüd oli käes jõululaupäev. Poisid raiusid emale pühadeks puid peeneks ja krõbistasid sekka präänikuid, mida ema ja õde Milla olid eelmisel päeval poole ööni küpsetanud. Suuremad poisid Elmar ja Heino raiusid kirvestega, nii et pea oli otsas märg. Vello, noorim vend, aga ladus lõhutud puud riita. Tema tööks oli ka vahetevahel köögis vaatamas käia, kas vorstid on valmis ja kas saiad tulevad varsti ahjust välja. Ta oli juba oma neli voori ära käinud, kuid ütles ikka, et pole veel midagi valmis, aga varsti saab.
"Küll läheb täna kaua selle keemisega," ütles Elmar. "Või mine tea, vahest tahavad meile ainult nalja teha. Vahest vorstid on ammugi valmis. Mine tea, mis seal pajas keeb, mida Vello vaatamas käib."
"Ei ole midagi veel valmis," vaidles Heino vastu. "Näe, Krantski magab alles köögiuksel. Kas ta siis enam seal lamaks, kui vorstid juba valmis oleksid."
"Muidugi ei ole," ruttas ka Vello seletama. "Elmar arvab ikka, et mina olen rumal. Nagu ma ei oleks näinud, kuidas vorstide küljed veest välja paistsid. Ühele torkasin isegi kahvliga sisse, kohe hakkas visisema."
"Kui visisevad, siis ei ole veel küpsed. Aga võib-olla pole neil seal kuigi hea tuli all. Emal ju praegu nii palju tegemist, kas tema saab kõige järele vaadata. Kui õige viiks tuppa paar sületäit puid?"
Nüüd ilmus ema ise köögilävele.
"Küll te olete mul täna virgad. Neid puid saan ma mitu nädalat võtta. Jätke nüüd järele ja minge tooge oma jõulukuusk ära! Näe, ilm hakkab juba videvikuks kiskuma. Kui te kohe ei lähe, ei saa te enne pimedat tagasi."
"Küll saame," vastas Elmar, "suuskadega lähme, kaugel see siis on."
"Aga minge siis kohe," ütles ema. "Muidu mine tea, mis juhtub, hakkab viimati tuiskama ja eksite veel ära. Praegu on nii kahtlane ilm, juba nagu keerutab tuult."
Ega poistel jõulukuuse järele minemise vastu midagi olnud. See oli ju palju lõbusam kui puid lõhkuda. Nad tõid oma suusad välja ja kinnitasid need saabaste külge. Ema mähkis Vellole, kes natuke köhis, sooja villase salli ümber kaela ja sõit läks lahti – otse üle nurmede karjamaa poole. Kõige ees läks Elmar kirvega, siis Heino ja tema järel Vello. Krants, kes poistega kaasa jooksis, oleks pidanud, kui kasvu poolest kõige väiksem, minema küll kõige lõpus, aga tema ei pidanud korrast kinni. Jooksis, kus tahtis, vahel ees, vahel taga, vahel lippas hoopis minema ja tuli pärast teiselt poolt nähtavale.
Peagi jõuti karjamaa äärde.
"Näete, sealt paistavadki kaks kaske, mille vahel meie jõulukuusk kasvab," näitas Heino kepiga.
"Vaatame, poisid, kes kõige enne kuuse juurde jõuab," hõikas Elmar. Nüüd alles läks võidujooksuks läbi kadastiku. Krants hüppas ja haukus rõõmu pärast, poisid lõõtsutasid ega olnud neil üldse aega vaadata kahele poole. Elmar ja Heino unustasid ettevaatamisegi – teineteise järel lendasid nad käpuli maha – ning võitjaks tuli Vello.
Kui vanemad poisid end maast üles upitasid ja oma väiksemale vennale järele jõudsid, nägid nad, et ta oma võidu üle sugugi ei rõõmustanud. Ta seisis longus peaga kahe kase vahel ja ta silmis läikisid suured pisarad.
"Mis nüüd?" küsisid Elmar ja Heino imestunult. "Miks sa nutad?"
"Jõulukuuske ei ole enam," nuuksus Vello ja näitas käega paigale, kus puuke oli seisnud.
Elmar ja Heino ehmusid nii kangesti, et oleksid ka peaaegu nutma hakanud. Ilusa kuuse asemel oli lumes ainult tüvekonts. Kaks paari jälgi viisid selle kontsu juurest otse metsa poole. Need olid laste jäljed.
"Näe, kuhu metsavargad on läinud," näitas Heino vihaselt käega.
"Metsavargad!" hüüdis Elmar. "Teate, poisid, mulle tuli praegu hea mõte. Läheme neile jälgi mööda järele, vaatame, kes nad on, ja anname isale üles. See on meie mets. Ma ise kuulsin, kui isa kunagi rääkis, et kes siit midagi ära viib, selle võib kohe vangi panna. Mingu ka nemad vangi. Siis teinekord teavad, et ei tohi teiste jõulupuid varastada."
"Aga vahest neil endil polegi metsa, kust nad siis saavad?" kahtles Vello.
Elmar jäi mõttesse.
"Noh, siis ostku või toogu, kust tahavad, aga minu jõulupuud nad võtta ei tohi," seletas ta karmilt.
"Jäljed näivad veel päris värsked olevat," ütles Heino. "Kui kiiresti kihutame, saame ehk oma kuuse teel kätte."
"Kuulge!" ütles Vello. "Metsas on veel palju ilusaid kuuski. Lähme vaatame, ehk saame paremagi, kui see oli. Kui neid taga ajama lähme, siis me ei jõuagi enne pimedat koju."
"Kes kardab, võib kohe tagasi minna!" hüüdis Elmar pilkavalt.
Vello ei tahtnud kartlik olla, sellepärast andis ta oma suuskadele hoo sisse ja sõitis teistele järele. Hakkaski pimenema ja metsas polnud peaaegu üldse enam midagi näha. Ainult kaks paari väikese inimese jälgi paistsid valgest lumest selgesti silma.
Jäljed suundusid põiki läbi metsa Kõrgeküla poole. Sinna oli oma paar kilomeetrit maad. Kõrgeküla pool kasvasid ainult männipuud, sellepärast pididki kaks jalgade omanikku nii kaugele kuuske otsima minema. See oli neile vist lõpupoole päris raskeks läinud, sest viimasel teeosal oli kuuseokstel mööda lund joosta lastud.
Poisid jõudsid metsast välja ja vaatasid ringi. Vahepeal oli ilm väljas päris pimedaks läinud. Vasemat kätt, sealsamas lähedal, mustas vastu taevast väike majake. Otse selles suunas läksidki kuuseviijate jäljed.
"Ahaa!" ütles Elmar, kes tundis seda kohta sellest ajast, kui ta suvel karjas käis ja kui mõni lehm vahel karjast sinna lippas. "See seal on ju Mäeotsa saun. Tähendab, Mäeotsa Linda ja Mikk ongi kuusevargad."
Tõepoolest tuligi nii välja. Jäljed läksid ümber saunanurga õuele ja sealt toauksest sisse.
Saunaaken, mis asetses õue pool küljes, oli valgustatud. Poisid jäid peatuma aia taha ja piilusid sealt kahtlustavalt akna poole. Ainult Krants ei kartnud midagi, tema puges läbi lattaia õue ja hakkas seal otsekohe uudishimulikult ringi nuuskima.
"Ma kuulsin, ema eile rääkis," sosistas Heino, "et Mäeotsa ema olevat raskesti haige. Ei tea, kas maksab teda erutama minna?" Elmargi näis juba kahevahel olevat: kas maksab Mäeotsa lapsi lasta vangi panna või mitte.
"Lähme vaatame enne aknast, kui haige see ema on," pani ta ette.
Nad pugesid väravast sisse ja hiilisid akna taha. Nende jõulukuusk seisis tõesti keset Mäeotsa tuba. Poisid tundsid selle kohe esimesest pilgust ära. Linda ja Mikk käisid ümber puu ja ehtisid seda hoolega. Viis küünalt oli juba peal ja kolm punase paberiga kompvekki samuti. Laual seisid reas veel mõned õunad, niidid sabade küljes. Neid asusidki Mikk ja Linda parajasti jõulupuu otsa riputama, vaadates hoolega, kuhu miski kõige paremini sobib."
"Neil on ainult viis küünalt," ütles Vello kahetsevalt. Mäeotsa lapsi ei näinud see mitte põrmugi kurvastavat. Vanemad lapsed ehtisid puud nii õnnelike nägudega, nagu oleks neil selle okstele viissada küünalt panna. Nooremad, paariaastased kaksikud Leili ja Arno olid rõõmu pärast päris arust ära. Nad naersid, näitasid teineteisele puud, püüdsid tantsida, aga kukkusid iga katse järel käpuli maha. Nüüd läksid nad päris kuuse ligi, et seda käega katsuda. Nad jooksid suure kilkamisega ema juurde, kes voodis lamas, et temalegi jõulupuud näidata. Ema, kes oli enese küünarnuki najale toetanud, vaatas oma laste rõõmu õnneliku naeratusega pealt.
"Lähme!" müksas Elmar teistele külge. "Ema läheb kodus rahutuks ja meil tuleb ka veel jõulupuu otsida."
Heino ja Vello ei püüdnudki talle enam meelde tuletada, mispärast nad õieti siia olid tulnud. Nad liuglesid jälle õuest välja – läbi metsa kodu poole. Kui nad juba omapoolsele metsaveerele olid jõudnud, peatus Elmar ja ütles:
"Nüüd tehke silmad hästi lahti! Kuusk tuleb välja otsida. Ilma jõulupuuta ei saa me ju koju minna."
Samal silmapilgul ilmus pilve tagant välja kuu ja lõi lume ümberringi heledasti särama. Just poiste ees, umbes kümne sammu kaugusel, seisis keset heledat kuuvalget väike kuusk, võib-olla ilusamgi kui see, mille Mäeotsa lapsed endale koju olid viinud.
Vello sirutas oma käe kuuse poole ja hüüdis:
"Vaadake, poisid! Selle kuuse saatis Jõululaps meile selle eest, et me Mäeotsa laste jõuluõhtut rikkuma ei läinud."
"Vist küll," ütlesid Elmar ja Heino. Üks-kaks-kolm raiuti kuusk maha. Suuremad poisid võtsid kuuse kahe vahele ja seejärel läks lahti lõbus sõit üle kuust valgustatud lumise välja kodu poole.
Oli imeilus talvepäev. Karged valged pilved hõljusid sinisel taevavõlvil. Päike paistis särades maale, mille pimestavalt valgel lumisel rüül särasid kuldsed ja hõbedased litrid.
Tõnu ja Tiit olid onu juures maal. Oli seal alles tore talvel! Tänaseks aga oli onu lubanud poistele veel ühe erilise lõbu: koos pidi sõidetama metsa jõulukuuski tooma. Kui hommikueine söödud sai, sõitiski maja ette lai regi. Onu istus reel ja poisidki ronisid heinakotile. Neile mässiti kirju vaip ümber jalgade ja siis läks sõit lahti. Teest vasemal ja paremal säras helevalge lumeväli.
"Küll on tore!" hüüdis Tõnu. "Ma plaksutaksin rõõmu pärast käsi, aga kindad segavad."
"Vaadake, kui huvitavad pilved!" hüüdis Tiit. "Nad liiguvad vooris, nagu läheksid külla. Vaata seda pilvetaati, missugune nina tal on!"
"Ja sealt tuleb ema kolme väikese pilvelapsega. Üks väike pilvepoiss jookseb ees." Tõnu viskas oma mütsi õhku. Oli see vast lõbus!
" Vaata, kus on suur paks pilv. See on nagu auto. Ei tea, kes seal sees küll istub. Ja taga jookseb koer. Näe, missugune rõngas saba tal on!" rõõmustas Tiit.
Lapsed vaatlesid pilvi ega märganudki, kui olid juba metsas.
"Kas siin pole tore!" ütles onu. "Kõigil puudel on valged karvakasukad."
"Kui me kiiresti sõidame, siis jooksevad puud meist mööda!"
"Nad jooksevad ka külla, sinna, kuhu pilvedki ruttasid!"
"Jänes! Jänes!" hüüdis äkki Tiit. Risti üle tee lippas väike väle jänku, tõusis korraks tagajalgadele ja kadus.
"Tasa, poisid!" Onu peatas hobuse. "Te näete täna võib-olla veel midagi peale jänese."
"Kas karu?" küsis Tiit ärevalt.
"Põtra ikka, rumaluke. Seal tihnikus ta vist ongi."
"Kus? Kus? " vahtis Tiit kuuskede latvu.
"Ega siis põder pole lind, et sa puude latva vahid, Tiit," ütles onu naerdes.
"Vaata sinna, sinna, onu, ma näen seal liikumas sarvekrooni," sosistas Tõnu.
"Kas ta lööb meid sarvedega?" küsis Tiit sosinal.
"Ei, ta kardab inimesi."
"Tihnikus ragises. Teele tuli välja põder. Rahulikult vaatles ta rege ja inimesi. Lapsed ei julgenud hingatagi. Äkki tegi põder hüppe üle kraavi ja sammus rahulikult metsa.
"Seda te polegi enne näinud, teil oli õnne." Onu vilistas tasakesi ja hobune hakkas jooksma. Kiiresti libises regi edasi, nii et lumi tolmas. Aeg-ajalt langes metsarahu rikkujatele puudelt pehmeid lumepeotäisi. Tõnu puges sügavamale vaiba alla.
"Kas sa kardad lund, poiss?"
"Lumi on ju külm, onu!"
Tihedas metsas peatas onu hobuse. Kui sõitjad maha astusid, ronis poiste imestuseks onu kasukapõuest välja tema armas koerake Vipa. See oli tore! Aga poisid ei teadnudki, et Vipa kaasas oli! Nii vaikselt oli ta kogu tee onu kasuka all istunud.
Heledalt haugatades hüppas Vipa lumme ja oligi kadunud. Ainult ta terav ninake ulatus aevastades ja puristades lumest välja.
"Vaene Vipake!" Tõnu aitas väikese sõbrakese lumest välja, kuigi tal endalgi polnud kerge põlvekõrguses lumes sumada.
Vahepeal oli onu hakanud kuuske otsima. Tal oli labidas kaasas ja sellega tegi ta endale teed kuuskede juurde. Mõnegi puu pealt kopsis onu lume maha, siis aga raputas pead ja läks edasi, Lõpuks kuulsid poisid kirvehoope.
"Onu, see puu on ju meie suure toa jaoks liiga väike."
"Sa mõtled liiga kõrgelt, Tõnu. Pane tähele, me saame tal kodus veel tubli tüki alt ära võtta."
"Oh ei, onu, see puu on ju minust vaevalt pikem!"
Kui puu maas lebas, tahtis Tõnu seda üksinda ree peale tõsta.
"Noh, noh!" julgustas onu poissi. Tõnu oli üsna hingetu.
"See puu on ikka suur küll!"
Onu valis veel ühe suurema ja mitu väikest kuuske.
"Kas päkapikud hakkavad nende all oma jõulupidu pidama?" küsis Tiit.
"Küllap päkapikud peavad oma jõulupeo metsas kuuskede all. Need puud on teistele meie maja elanikele ja lastele."
"Palun, onu, anna see pisike kuusk mulle!" ütles Tõnu.
"Hea küll, aga mis sa sellega teed?"
"Me ehime selle koos Tiiduga Vipa ja Muri jaoks."
"Mida te sinna külge riputate?"
"Mõne piparkoogi, suhkrutüki ja võib-olla saame ka tükikese vorsti nende jaoks." Onu raiuski Tõnu poolt valitud väikese kuuse maha.
"Ma arvan, et võtame veel ühe väikese ka Eeva ja Anne jaoks. Muidu on kohe jälle nuttu, et nemad ilma jäid."
"Võtame, onu! Aga nad ehivad selle kuusekese kindlasti oma kasside jaoks. Õieti peaksid nad sinna otsa riputama aina hiiri!" Tõnu väristas õlgu. "Mõtle, onu, kui kole jõulupuu sellest siis saaks!"
"Võib-olla nad siiski ehivad selle oma nukkudele! Neile ehk maitsevad kommid paremini kui hiired!"
Kui kõik kuused olid reele pandud, tohtisid poisid istuda nende keskele. Nad vaatasid välja oma roheliselt troonilt nagu suurest linnupesast. Tore oli nii tagasi sõita.
Ühe öö seisid puud talli esikus, et lumi okstelt ära sulaks. Lõunaajal toodi sisse kõige suurem puu. Seal ta nüüd seisis keset suurt ja kõrget tuba. Ta ulatus laeni ja näis liigutavat oksi, nagu tahtes öelda: "Tere, lapsed! Mina olen juba siin ja uksele koputab jõuluõhtu."
"Küll see puu on suur ja ilus!" hüüdis Tõnu. "Metsas paistis ta olevat palju väiksem!" – "See oli sellepärast, et teda ümbritsesid ta suured vennad."
Kui lapsed olid suurt kuuske küllalt imetlenud, suleti uks. Oh – see uks pidi avanema alles õhtul. Kui kaugel paistis olevat õhtu. Lapsed ei teadnud, mida nüüd küll teha. Nad proovisid mitmeid mänge, aga miski ei meeldinud neile praegu. Nad jooksid kööki tädi Elsa juurde.
"Tädi," ütlesid nad üsna õnnetult, "mis me küll peaksime tegema, et aeg rutemini mööduks?"
"Rutemini? Imelikud lapsed: Ma sooviksin, et õhtuni oleks veel kaks korda rohkem tunde. Tööd on küllalt. Mis te nüüd päid norgu lasete! Onu lubas teid kaasa võtta, kui ta Sepa-tädile jõulurõõmu viima läheb."
Nüüd olid kõik jälle rõõmsad. Eeva ja Anne olid poistele mitu korda rääkinud, kui tore see vanatädi oli. Kui palju oli tal ilusaid jutte ja kui rõõmus ta alati oli. Tema juurde läksid lapsed hea meelega.
Onu oli valmis pannud kuusekese ja küünlad ning tädi Else oli teinud neli pakki, iga lapse jaoks ühe.
Vanatädi nägi juba aknast tulijaid ja ta silmad särasid rõõmust. Esikus süütas onu kuusekesel küünlad ja lauldes astuti sisse. Kuusk pandi puhtaks küüritud lauale ja nüüd pidi vanatädi kõik neli pakki lahti tegema. Tõnu pakist tuli välja suur rosinasai, Tiidu omast kaks vorstirõngast, Eeva pakist paks villane seelik ja Anne omast valge pearätt. Onu soovitas vanatädil vaadata seeliku taskusse – ja näe – seal oli väike rahakott rahaga. Vanakese imestusel ja rõõmutänul polnud piire. Ikka uuesti kallistas ta oma väikesi sõpru ja silitas nende päid. Kui külalised lahkusid, vaatas ta veel kaua neile järele ja lehvitas.
Lapsed läksid köögiukse kaudu kodumajja. Suure toa uks oli ikka veel kindlalt kinni. Varsti tuligi onu.
"Kas olete kõik siin?" küsis ta. Kõik kogunesid ukse juurde. Pikkamööda lükkas onu mõlemad uksepooled pärani ja lastele voogas vastu kogu jõuluõhtu sära.
Kui otsatult ilus oli nende jõulupuu! Ilusamat polnud küll kellelgi! Ainult üks sära, hiilgamine ja valgus! Oli näha ka, kuidas väikesed õunad endid keerutasid!
Imelik! Lapsed olid kui nõiutud paigale. Anne ja Eeva seisid käsikäes. Tiit surus end ema vastu, Tõnu seisis nõutult, keerates pead siia ja sinna. Siis hakkas tädi Elsa mängima klaveril laulu "Püha öö, õnnistud öö". Laulu alguses vaatasid lapsed üksisilmi kuuske. Siis aga ekslesid pilgud kingitustelauale ja jäidki sinna. Kui laul lõppes, kiirustati rõõmsalt laua juurde.
"Vaata, Tõnu, mul on mootorratturi kiiver! Ma võin nüüd onuga suvel sõitma minna.
"Minul ka! Ja näe – autokraana!"
"Anne, ma sain sinises ülikonnas beebinuku."
"Mul on samasugune, aga roosa."
"Oh, ja siin on nukunõud!"
"Ema, ema! Tule ometi vaata, mis mul on!"
Ka vanadel olid kingituste kohad määratud. Tädi Elsa plaksutas käsi.
"Oo kui ilus kammitasku! Ma olen juba kaua just sellist soovinud!"
"Aga sa ju nägid seda juba," ütles Eeva häbelikult. "Ma unustasin selle ükskord söögilauale."
"Ma arvasin, et see on onule! Ja näe, siin on karbike haaknõelu! Tiiduke, sa mõistsid küll tädi südamesoovi ära arvata!" Tiidu nägu säras rõõmust.
"Ja mis siin siis on? Suur tükk maksavorstinahka? Küllap see juba mulle maitseb!" karjatas nüüd Tõnu.
"Tädi, tädi! See pidi ju Vipa ja Muri jõulupuu otsa saama! Kuidas see sinu asjade hulka sattus?"
Anne hüüdis: "Aga koerte jõulupuu küljes ripub järjehoidja, mille sa, Tõnu, tädile tegid! Küll sa oled ikka hajameelne!"
Ruttu-ruttu tehti vahetus. Nüüd said Vipa ja Muri loa oma puu tühjaks teha.
"Ema," ütles Eeva pettunult, "koerad ei ole küll mingit jõulupuud ära teeninud. Kas sa arvad, et nad seda üldse ka vaatasid? Ei, nad haarasid ainult suhkru ja vorsti järele!" Vähehaaval kustusid küünlad üksteise järel.
"Vaadake nüüd veel hoolega jõulupuud! Kingitused jäävad teile, aga küünlasära kaob," manitses ema.
Beate Zeppenfeld
Hiljuti lugesin loo, mis mind väga järelemõtlikuks tegi
Väike tüdruk Elke korjas juba mõnda aega raha oma misjonikassasse. Täna oli tal lõpuks küllalt koos.
"Mis sa selle rahaga teed?" uuris tema sõbratar Tiina.
"Ma tahaksin osta nuku ja saata misjonikastiga Hiinamaale. Tahaksid sa kaasa tulla, et õiget Saksa nukku välja valida?"
Suurest hulgast oli raske valikut teha. Lõpuks otsustasid mõlemad pikkade heledate patsidega nuku kasuks.
Juba pakiti kingitusekasti. Elke ja Tiina pidid kiirustama, sest nad tahtsid nukule ka kleidi teha. Kui nad selle selga panid, nägi nukk tõesti ilus välja. Mõlemad olid rõõmsad. Nad tänasid Jeesust ja palusid, et nukk läheks õigetesse kätesse, ja veel, et see hiina tüdruk võtaks oma südamesse vastu ka Jeesuse. Elke pakkis nuku kaunisse paberisse. Seejärel läksid nad proua Neumanni juurde. Aga kahjuks oli kingitusekast juba eelmisel õhtul suletud. Tüdrukud vaatasid ehmunult teineteisele otsa.
"Proua Neumann, ma tean täpselt, et see nukk on määratud ühele tüdrukule Hiinas," ütles Elke. Polnud kerge veenda proua Neumanni. Kui ta abikaasa õhtul koju tuli, rääkis naine talle olukorrast. Mees oli valmis kasti veel kord avama. Kui nüüd nukk suurde puukasti kadus, olid Elke ja Tiina väga rõõmsad.
Samal ajal töötas Hiinas saksa misjonärist õde Helga. Ta oli läinud sinna selleks, et inimestele Jeesusest rääkida.
Üks Hiina rikaste vanemate tütreke soovis saksa keelt õppida. Sellest sai kuulda õde Helga ja pakkus end talle õpetajaks. Õppetund tegi mõlemale palju rõõmu ja varsti kõneles õde Helge Ankaga juba mõned laused saksa keeles. Õde Helga kasutas ka võimalust, et rääkida Jumalast, kes on loonud taeva ja maa. Ta kõneles inimestest, kes Jumalata elavad, aga ka Jeesusest, kes maa peale inimesi patust vabastama tuli. Anka kuulas hoolega. Ta polnud varem midagi maailma Õnnistegijast kuulnud. Ühel päeval küsis ta:
"Kas teie Jumal suudab tõesti kõike?"
"Jah," vastas õde Helga. "Jumalal pole ükski asi võimatu."
"Hästi! Siis kinkigu ta mulle teie jõuludeks Saksa nukk."
Kui õde Helga koju jõudis, anus ta Jumalat:
"Issand, sina tead kõik. Mina ei saa enam niisugust nukku teha ja ka jõulukast Saksamaalt on juba teele saadetud. Sa ju tead, mis sellest soovist sõltub! Palun päästa Anka paganlusest!"
Järgmistel tundidel küsis Anka nõudlikult:
"Noh, kas te olete Jumalale mu soovist juba rääkinud? Kas Ta vastab ikka teile?"
Jõulud lähenesid. Õde Helgal oli tarvis palju ettevalmistusi teha. Talle oli tähtis, et inimesed kuuleksid jõuluajal Vabastajast, kes maailma on tulnud. Mis pidi aga soovitud nukust saama?
Kohale jõudis jõulukast. Kiirustades avas õde Helga kasti ja luges sisu loetelu. Nukust polnud seal sõnagi. Lootus oli kadunud ja tal polnud enam lusti asju lahti pakkida. Hoolimata sellest hakkas ta siiski peale ja võttis pakid ükshaaval välja. Nüüd sattus tema kätte pakike, mille kohta ta ei osanud arvata, mis seal sees on. Äkki ilmus sealt nähtavale heledate patsidega nukk. Õde Helga oli sellest sügavalt liigutatud ja tänas kogu südamest Jumalat.
Ta pakkis nuku uuesti paberisse. Enne kui jõulude pühitsemine algas, läks ta majja, kus elas Anka. Ta pani pakikese ukse ette ja astus tuppa jõulutervitusega: VAATA, MA KUULUTAN TEILE SUURT RÕÕMU, MIS SAAB OSAKS KÕIGELE RAHVALE: SEST TEILE ON SÜNDINUD TÄNA ÕNNISTEGIJA!" Seejärel osutas ta pakikesele ja ütles Ankale: "Siin on sulle minu Õnnistegijalt jõulukink." Imestunult vaatas Anka pakikest ja võttis selle vastu. Kui ta paki oli avanud ja nukku käes hoidis, hõiskas ta rõõmust. Ta oli üliõnnelik.
Korraga jäi Anka tõsiseks. Ta vaatas oma õpetajale otsa ja ütles: "Nüüd ma tean, et Jeesus suudab kõike ja teie Piibliraamat on tõde. Ka mina tahan Jeesusesse uskuda, sest Tema kuuleb palveid. Meie jumalad ei tee seda ja sellepärast ei taha ma nendega enam tegemist teha. Ma usun nüüd ainult Jeesusesse!"
Armas lugeja, usud sa Issandasse Jeesusesse? Ta tahab olla ka sinu isiklik Õnnistegija.
Elas kord isa, keda kutsuti puusepp Anderseniks. Tal oli palju lapsi – nagu teistelgi isadel. Jõuluõhtul, kui ta naine ja lapsed laua ümber istusid ning pähkleid purustasid, lahkus puusepp Andersen tasahilju toast.
Andersen läks oma puutöökuuri, kus rippus tema jõuluvanariietus ja ootas suure kingikotiga kelk. Ta pani selga oma jõuluvanariided ja sikutas kelgu üle lävepaku õue. Sel õhtul oli väljas väga libe ja ta kukkus pikali kelgu peale – otsa. Kuna õuerada läks otse mäest alla, libises kelk koos Anderseniga allamäge. Just samal ajal läks seda teed kelguga ka teine jõuluvana.
"Eest ära!" hüüdis puusepp Andersen ja üritas kõrvale pöörata. Kuna aga suur habe tuules ta vaadet segas, põrkasid nad kokku ja maandusid mõlemad kraavis.
"Vabandust!" ütles puusepp Andersen.
"Palun vabandust!" vastas teine. "Meil mõlemal on vist sama asi ees. Teiegi olete jõulukuues." Naeratades sirutas ta käe ja esitles end: "Puusepp Andersen."
"Jõuluvana," ütles teine ja ulatas oma käe.
"Sa teed nalja, aga rõõmsal jõuluõhtul on seegi lubatud!"
"Just nii," ütles teine. "Aga kui oled nõus, võiksime teha nii: mina lähen sinu laste juurde ja viin need kingid neile ja sina lähed minu laste juurde. Kuid siis pead sa enne oma naljakad jõuluvanariided seljast võtma."
"Nad tunnevad mind ju kiiresti ära," arvas puusepp Andersen.
"Sina ei pea end maskeerima. Minu lapsed näevad jõuluvana terve aasta, aga tõelist puuseppa pole nad veel kunagi näinud. Igal aastal ütlen ma neile, et kui te nüüd tublid olete, tuleb sel ajal, kui mina inimlastele jõulukingitusi jagan, teie juurde puusepp Andersen. Aga ma ei arvanudki, et me tegelikult kohtume! Vahetame nüüd kiiresti osad, et mu lapsed ei peaks jõuluõhtul kaua ootama!"
"Seda võime küll teha," vastas puusepp Andersen, "kuid kahjuks pole mul su lastele kingitusi."
"Kas sa siis polegi puusepp?"
"Olen!"
"Siis võta lihtsalt paar lauajuppi ja naelad kaasa, nuga sul ikka on?" Loomulikult olid need asjad puusepp Andersenil töötoas reas.
"Sa võid minna mööda minu jalajälgi metsa," ütles jõuluvana. "Mina võtan kelgu ja kingikoti ning helistan teie ukse taga. Sa elad ju siin teisel korrusel?"
"Jah," vastas puusepp Andersen.
Jõuluvana läks nüüd üles puusepa majja ja puusepp Andersen metsa. Ta ei pidanudki väga kaugele minema. Vaid kolmest kuusest, kahest kivist ja ühest kännust mööda, kui juba märkaski kolme lottmütsi.
"Sealt ta tuleb, sealt ta tuleb!" hüüdsid päkapikulapsed ja jooksid suure tuule poolt murtud puu juurde, mille juured taevani tõusid. Kui puusepp Andersen kohale jõudis, seisis seal ka Jõulueideke.
"Nüüd ta tuleb, emme! Nüüd tuleb puusepp Andersen! Vaata aga! Kas ta pole ikka suur!"
"Lapsed, te käitute nii, nagu poleks kunagi varem inimest näinud," ütles Jõulueideke.
"Tule palun sisse!" ütles Jõulueideke ja tõstis ühe oksaharu üles. Andersen kummardus sügavalt ja roomas oksa alt läbi. Ta sisenes väikesesse kivipõrandaga tuppa, kus olid puukändudest toolid ja samblavoodid, millel olid peal pohlanõmme tekid. Kõige väiksemas voodis magas väikene laps. Nurgas istus väike vanamehike ning noogutas peaga.
"Kas sul nuga on kaasas? On sul ka lauajuppe ja naelu?" pärisid päkapikulapsed ning sakutasid ja tirisid puusepp Anderseni.
"Vaikust! Enne kui te kauplema hakkate, peab Andersen kõigepealt sisse tulema," ütles Jõulueideke. "Istu, Andersen!"
"Kas meil on võõraid?" hõikas vanamehike toanurgast.
"See on puusepp Andersen!" hüüdis Jõulueideke talle kõrva. "Vanaisa on nii vana, et ei jõua enam uksele vastu tulla. Sa mine tema juurde ja tervita. See rõõmustab teda."
Andersen läks üle toa, tervitas vanamehikest ja võttis ta käe, mis oli nii kare, nagu oleks ta puudutanud puukoort.
"Nüüd pead sa siia maha istuma, puusepp Andersen," ütlesid lapsed.
"Tead, mida sa mulle tegema pead?" küsis suurim päkapikk ja naeris hamba välkudes. "Sa pead tegema mulle kelgu. Kas oskad? Ühe väikese mängukelgu."
"Ma pean proovima," ütles Andersen kõheldes. Kuid ei läinudki kaua aega ja kelk oli valmis.
"Nüüd on minu kord," ütles keskmine päkapikk. See oli väike pikkade patsidega tüdruk.
"Mida sina soovid?" küsis Andersen.
"Nukuvoodit," ütles päkapikuplika.
"Kas sul nukk ikka on?" küsis Andersen.
"Ei ole, aga metsahiire lapsed tohivad aeg-ajalt minu juurde tulla ja koos orava lastega tohin ma nii sageli, kui tahan, nukkudega mängida. Neile see meeldib. Tee üks nukuvoodi!"
Ja Andersen vooliski nukuvoodi.
"Mida sina soovid?" küsis ta kõige väiksemalt päkapikult, kes kohmetult kõrval seisis ja kelle nina peal oli kolm tedretähte.
"Ei tea," sosistas poiss.
"Loomulikult ta teab! Ta ei räägigi millestki muust! Ütle nüüd!" hüüdsid teised lapsed.
"Vurrkanni," sosistas väikemees.
"Selle pead sa saama!" ütles Andersen ja tegi vurri.
"Nüüd pead sa ka veel midagi emmele tegema!" mangusid lapsed.
Jõulueideke oli kogu aeg seal juures seisnud ja midagi oma selja taga varjanud.
"Tasa, lapsed!" ütles Jõulueideke.
"Ütle, mis ma peaksin sulle tegema?" küsis Andersen.
"Kas sa suudaksid selle korda teha?" ütles eideke ja näitas, mis tal selja taga oli. See oli supilusikas. Aga see oli nii vana ja praguline, et suppi sellega küll enam süüa ei saanud.
"Hm," vastas Andersen ja kratsis ennast puusepapliiatsiga, mis tal alati kõrva taga oli. "Ma teen sulle parem uue lusika."
Ta võttiski ilusa puujuuretüki, mille ukse juurest leidis, ja voolis Jõulueidele uue supilusika. Kui ta sellega valmis sai, otsis ta ühe sirge puujuure, mille ülaots oli kõver. Ta istus toolile ja hakkas selle kallal nikerdama. Lapsed tunglesid ta ümber ja küsisid, mida ta teeb, aga Andersen ei vastanud midagi. Kui ta valmis sai, oli tal käes ilus jalutuskepp.
"Palun, vanaisa!" hüüdis Andersen ja läks sellega vanamehikese juurde.
Siis korjas ta kõik laastud kokku, meisterdas nendest väikese linavästriku ja riputas selle kõige väiksema päkapikukese voodi kohale.
"Oi kui kaunis!" ütles Jõulueideke.
"Nüüd tahame teid, puusepp Andersen, väga tänada. Öelge aitäh, lapsed! Tulge siia ja tänage puusepp Anderseni! Seda jõuluõhtut ei unusta me kunagi."
"Aitäh! Aitäh!" hõiskasid lapsed. Ka vanamehike tuli jalgu lohistades oma uue kepiga üle toa ja ütles: "Tuhat tänu!"
Siis kuuldus ukse taga mingit sahinat.
"Ka mina tänan ja soovin teile rõõmsat uut aastat!" ütles puusepp Andersen ja kiirustas minekule.
Väljas seisis juba jõuluvana kelgu ja tühja kotiga.
"Tänan sind abi eest, Andersen!" ütles jõuluvana. "Mida lapsed ütlesid, kui nad sind nägid?"
"Nad rõõmustasid väga ja ootavad nüüd, et sa koju läheksid. Aga kuidas sinul läks? Kas kõige väiksem oli väga ära ehmatanud?"
"Hoopis vastupidi," ütles jõuluvana. "Ta arvas, et see oled sina. "Vaadake, sain papa kätte," kordas ta kogu aeg."
"Nüüd pean ma küll kiiresti koju minema," ütles Andersen. Ta soovis veel kord kõigile rõõmsaid pühi ja tõttas minekule.
Tuppa astudes küsis Andersen: "Lapsed, kas ma tohiksin teie kingitusi näha?"
Aga lapsed ainult naersid. "Ennist, kui sa jõuluvana olid, siis sa juba nägid!"
"Ei, mina olin päkapikulaste juures ja nikerdasin neile kingitusi," ütles Andersen.
Seda lapsed loomulikult ei uskunud. Seepärast tuli Andersen pärast pühi minu juurde ja palus mul see lugu kirja panna. Ja nii ma tegingi.
Kaua aega tagasi toodi kaugel Hiinas ühte lastekodusse riidepamp. Lastekodu hooldajateks olid mõned misjonärid ja hiinlased, kes uskusid Jeesusesse. Räbalate vahelt vaatasid vastu armsad pruunid silmad. Misjonär silitas nelja-aastase tüdruku sassis juukseid.
"Mis su nimi on?" küsis sõbralik naine ja võttis väikese tüdruku sülle.
"Su Ling," vastas kartlik hääleke.
Varsti Su Ling enam ei kartnud. Sõbralike inimeste hoole all sai temast üsna pea armas ja hästi kasvatatud tütarlaps.
Su Ling kuulas meelsasti, kui misjonärid talle Jumalast ja Jeesusest rääkisid. Nad rääkisid ka taevast, kus elab Jumal.
Su Ling kuulis, et Jumal soovib elada kaunis taevakodus koos inimestega. Tema arvates oli imelik, et Jumal armastab igaüht, kuigi Ta teab, et kõik on pattu teinud. Su Ling teadis ka, et kui keegi on pattu teinud, saab ta karistatud.
Kui Su Ling kuulis, et Jeesus Kristus, Jumala ainusündinud Poeg, on surnud tema pattude eest, uskus ta Jeesusesse ja võttis Ta vastu oma Päästjaks.
See juhtus vaid mõni kuu pärast seda, kui ta oli lastekodusse sattunud. Sellest alates oli ta eriti armsa näoga. Õpetaja ja teised õpilased ütlesid: "Jeesus on Su Lingi näo särama pannud."
Su Ling elas lastekodus kolm õnnelikku aastat. Kolmel jõuluajal olid inimesed Hiinast ja kaugemalt saatnud talle ilusaid kingitusi. (Pane Su Lingi pilt.) Nüüd oli tulemas neljas jõulupüha. Su Ling oli 8-aastane. Hiinlasest õpetaja Soong rääkis, et jõuludel tehakse kingitusi, kuna Jumal on andnud meile parima kingituse – oma Poja Jeesuse Kristuse. "Jõuluajal," rääkis ta, "meenutame päevi, kui Jeesus lapsena maa peale sündis. "
Su Lingil oli suurepärane plaan. Nendel jõuludel tahtis ta meelsamini teistele kinke anda kui ise saada. Kui tore oleks midagi kinkida teistele lastekodu tüdrukutele ja poistele, vanale Changile, väravavalvurile ja õpetajatele, kõigile, kes töötavad. Tal ei olnud võimalust raha teenida, aga soov kinkida oli suur.
Ühel päeval tuli lastekodusse võõras, kes rääkis Su Lingile, kuidas ta võiks kinke hankida. Su Ling kuulas iga sõna. Võõras rääkis talle, kuidas tema sai reisi jaoks raha palvevastusena. Ta oli kaotanud oma kohvrid, aga Jumal hoolitses nii, et ta sai kõik, mida vajas, ja veel rohkemgi. Ta ütles: "Kui oled Jeesuse oma Päästjaks vastu võtnud, siis on Jumal sinu Isa. Palu Temalt, mida sa soovid, uskudes, et Ta annab. Ja sa saad, mida palud."
Ühel päeval, kui Su Ling õpetajatega koos töötas, küsis ta: "Kas Jumalal on tõesti kõik võimalik?"
"Muidugi on," vastas õpetaja Soong. Aga tundus, nagu ta ei oleks selles päris kindel.
"Kas Ta võiks teha midagi ka minu jaoks, kui ma soovin teistele head teha?"
"Kindlasti!" vastas Soong.
"Ma palusin Temalt palju kingitusi," ütles Su Ling.
"See on ju tore," ütles õpetaja. Aga näis, et ta mõtles rohkem tööle kui sellele, mida Su Ling ütles.
"Ma palusin Temalt 288 kingitust," ütles Su Ling säravalt naeratades.
"Mida!" hüüdis Soong ja pidi oma särgi, mida ta parandas, maha pillama. "288 kingitust! Mida sa nii paljude kinkidega teed? See on küll imelik."
"Aga need kingitused ei ole ju minule. Esimestel jõuludel, kui siia tulin, sain ma nii palju riisi, kui tahtsin, kompvekke ja kaltsunuku. Viimastel jõuludel sain ma uue kleidi, kompvekke ja kauni raamatu. Ma ei tahaks ainult vastu võtta, vaid tahaksin ka anda. Meie külaline sai palju asju – ja ta palus lihtsalt Jumalat. Ma otsustasin, et nendel jõuludel palun Jumalal saata 288 kingitust: igale lastekodu lapsele, õpetajatele ja vanale väravavalvurile Changile."
"Sa palud Jumalalt tõesti palju," kahtles Soong.
"Aga Jumal võib ju anda," ütles Su Ling kindlalt.
"Jah, võib küll, aga..." Õpetaja ei teadnudki, mida öelda.
Misjonärid palusid nüüd Su Lingi eest palju. Kuid jõulude lähenedes jäi nende usk ikka väiksemaks ja väiksemaks. Aga Su Lingi usk kasvas.
Mida lähemale tulid jõulud, seda kindlam ta oli, et Jumal ta palvetele vastab.
Jumalale, kelle omad on miljonid ja miljardid tähed, Päike, Kuu ja kõrged mäed, Talle ei ole 288 kinki sugugi võimatu. Su Ling laulis ja naeris ning oli rõõmus kui linnuke.
Jõulud olid kätte jõudmas. Lapsed lausa pakatasid põnevusest. Aga misjonärid olid õnnetud, kuna nad ei teadnud, kuidas nad saaksid Jumalal aidata Su Lingi palvetele vastata. Nad kartsid, et Su Ling on jõululaupäeval väga õnnetu. Viimaks saabus laev, milles oli mitu pakki Su Lingile.
Üks kogudus oli lubanud saata talle nuku. "See on kindlasti väga ilus nukk," ütles Maria Hill, kes töötas lastekodus. "Selle koguduse tüdrukud saadavad alati kauneid asju. Aga ma kardan, et Su Ling ei ole nuku üle eriti rõõmus, ta ootab ju 288 kingitust."
Viimaks oligi oodatud päev käes. Alguses oli lastel oma programm. Lõpuks rääkis üks õpetajaist jõulude tõelisest tähendusest. Su Ling kuulas väga tähelepanelikult, kuidas Jeesus taeva au jättis ja maa peale väikese beebina sündis, kuidas ta suri ka Su Lingi eest ja tema pattude pärast.
Eriti hea meelega kuulas Su Ling jutustust, mida loeti Piiblist. Kui põnev oli kuulda, kuidas ingel rääkis Maarjale ja hiljem tema mehele Joosepile lapsest, kes pidi sündima. Ingel ütles ka, mis ta nimi on. (Loe Luuka 2:26–35, Matteuse 1:18–21, Luuka 2:1–20.)
Õpetaja ei rääkinud ainult Jeesusest kui lapsest. Ta rääkis ka, kuidas Jeesus kasvas suureks ja suri ristil. Jeesus tuli maa peale, et surra meie pattude eest. (Pane rist.)
Piibel ütleb, et patu palk on surm (Rm 3:23). Palk tähendab tasu ja selline surm tähendab igavest lahutust Jumalast.
Samuti räägitakse Piiblis, et Jumal saatis oma Poja Jeesuse Kristuse surema ka meie eest.
"Sest nõnda on Jumal maailma armastanud..." (Jh 3:16). Jeesus ei jäänud hauda. Piiblist loeme, et "Kristus suri meie pattude eest ja teda maeti ning et ta tõusis üles surnuist kolmandal päeval" (1Kr 15:3,4).
Kui Jeesus tõusis hauast, läks Ta tagasi taevasse, kus Ta elab ka praegu. Kui me usume Temasse, siis saame igavesti koos Temaga taevas elada.
Kui õpetaja oli lõpetanud, oli Su Ling õnnelik, sest paljud lapsed võtsid Jeesuse oma südamesse vastu. Jeesus on suurim kingitus, mida keegi kunagi on saanud.
Nüüd tuli kinkide jagamise osa. Ükshaaval andis Maria-tädi igale lapsele kingituse ja Soong jagas kompvekke. Laste tumedad silmad särasid ja valged hambad välkusid rõõmust. Kui Maria-tädi Su Lingile paki andis, valgusid ta silmi pisarad.
"Siin on sulle kaunis nukk, Su Ling."
Su Ling tänas ja vaatas lootusrikkalt pakke, mis olid veel kuuse all. Siis avas ta oma paki ja vaatas, mis seal oli.
"Kui ilus!" Ta kummardas pea ja tänas: "Armas Isa, tänan Sind kogu südamest! Ma ei osanud ise paluda Sinult sellist kinki, mis meeldiks nii lastele kui suurtele. Sina teadsid, mis kõige ilusam kingitus on. Tänan Sind, Isa! Aamen!"
Su Ling tõusis toolilt ja läks Maria-tädi juurde. "Kas mina saan ka nüüd oma kingid anda?"
"Sinu kingid? Mida sa mõtled, Su Ling? Kas karbis, mille ma sulle andsin, ei olnudki nukk?"
"Ei, ei, mul ei olegi nukku tarvis. Mul on juba üks. Aga vaata neid kamme! Nendest jätkub igaleühele!"
Maria-tädi nägi läbi pisarate kauneid punaseid, kollaseid, rohelisi, siniseid ja roosasid kamme.
Nüüd jagas Su Ling igaleühele ühe kammi. Kui rõõmsad olid kõik! Kui vana Chang kammi sai, kammis ta kohe oma juukseid ja tänas imelike liigutustega, mis lapsed naerma pani. Need jõulud olid tõesti Su Lingile kõige õnnelikumad jõulud.
Kogu järgmise aasta jooksul – alati, kui riis oli lõppemas ja kõik olid nukrad – ütles keegi: "Tuleta meelde kamme!" See rõõmustas kõiki. Neile meenus, et Jumal vastab palvetele, nagu Ta vastas Su Lingi palvele. Jumal võis saata lastele ka riisi.
Järgmisel aastal, kui Maria Hill oma kodumaale puhkusele läks, sai ta teada, mis tegelikult juhtunud oli. Kogudus oli saatnud pakke kahte eri linna Hiinasse. Ühes pakis oli nukk ja teises kammid. Keegi oli teinud pakkidele aadresside pealepanekul vea. Aga Jumal ei tee vigu. Ta vastas Su Lingi palvetele.
Kui sa oled Jeesuse oma Päästjaks vastu võtnud, võid paluda Jumalalt kõike, mida sa vajad. Tema teab, mis on sinu jaoks parim.
Kui sa ei ole veel Jeesust oma südamesse palunud, võid seda teha just nüüd. Need on siis sinu elu kõige imelisemad jõulud ja sa oled saanud kõige kaunima jõulukingi – Jeesuse – Jõululapse, kes sünnib ka sinu südamesse.
Nikolai Leskov
See on tõestisündinud lugu jutustab sellest, kuidas Kristus tuli ise ühe talupoja juurde jõulukülaliseks ja mida Kristus talle õpetas. Lugu on kuuldud ühelt vanalt siberlaselt, kes sündmusele vahetult kaasa elas. Jutustuse annan edasi tema enese sõnadega.
Meie ümbruskond on küll väljasaadetute asula, kuid siiski hästi majandav ala. Mu isa tuli sinna ajal, kui Venemaal valitses pärisorjus, mina aga olen juba seal sündinud. Meil oli küllaldaselt vara äraelamiseks, ka praegu pole me just vaesed. Meil oli lihtne vene usk. Mu isa oli paljulugenud mees ja pärandas ka mulle lugemisinnu. Ta armastas teadmisi ja oli mulle suurepäraseks sõbraks ning ma olin tema eest valmis minema läbi tule ja vee. Issand kinkis minu rõõmuks mulle kord sõbra Timofei Ossipovitši, kellest tahangi jutustada, kuidas ta koges imet.
Timofei Ossipovitš sattus meie juurde noore mehena. Ma olin tookord 18 aastat vana, tema võib-olla natuke üle kahekümne. Timoša käitumine oli suurepärane. Miks kohus teda asumisele oli mõistnud, selle kohta meie juures, arvestades meie olusid, ei küsita. Siiski oli teada, et süüdi oli tema lell, kes vaeslapse eestkostjana olevat peaaegu kogu vara läbi löönud või omastanud. Timofei Ossipovitš aga oli tol ajal vastavalt oma noorusele kannatamatu. Tema ja lelle vahel oli tulnud riid ja ta olevat lelle relvaga torganud. Tänu Jumala halastusele pole see meeletu tegu täielikult õnnestunud. Timofei olevat vaid lelle käe läbi torganud. Tema nooruse tõttu polevat talle rasket karistust määratud: oma seisuselt kaupmeeste esimese gildi liikmena oli teda määratud asumisele.
Kuigi Timoša varandusest oli röövitud üheksa kümnendikku, oli võimalik elada ka viimase kümnendikuga. Ta ehitas endale meie lähedale maja ja hakkas seal elama. Tehtud ülekohus aga kees tema hinges edasi, nii et ta hoidis kõigist eemale. Ta istus pidevalt kodus. Ainult sulane ja tema naine said teda näha. Kodus luges ta alatasa raamatuid, ja neid kõige pühamaid. Lõpuks saime teineteisega tuttavaks just raamatute kaudu. Ma hakkasin tal külas käima ja tema võttis mind meeleldi vastu. Me meeldisime teineteisele.
Alul lasksid mu vanemad mind tema juurde vastumeelselt. Nad ütlesid: "Ei tea ju, kes ta on ja miks ta end kõigi eest varjab. Viimaks saad temalt veel halvad kombed." Mina aga vastasin neile: "Isa ja ema, Timofeilt ei õpi ma midagi halba. Koos olles loeme raamatuid ja kõneleme usust, milles tuleb elada vastavalt Jumala pühale tahtele, et mitte alandada või häbistada eneses Looja pilti." Nüüd lubati mind istuda Timofei juures niipalju, kui tahtsin, ja mu isagi tuli tema juurde. Varsti tuli Timofei Ossipovitš ka meile. Mu vanemad nägid, et ta on hea inimene, ja hakkasid teda armastama. Neil hakkas kahju, et ta nii tihti morn oli. Ta mõtles nimelt ikka ebaõiglusele, mis talle oli tehtud. Eriti, kui juhtuti mainima ta lelle, muutus ta kahvatuks, oli pärast üsna segaduses ja lasi jõuetult käed rippu. Siis ei tahtnud ta ka enam lugeda ja tavalise sõbralikkuse asemel välkus ta silmis viha. Ta oli eeskujulik, aus ja tark, kuid oma meelehärmi tõttu hoidus ta eemale igasugustest ettevõtmistest. Issand aitas teda siiski raskemeelsusest välja. Talle meeldis mu õde, nad abiellusid ja ta meelehärm kadus. Ta muutus hoopis elavamaks ja arenes kiiresti edasi. Ta teenis hästi ja oli kümne aasta pärast ülimalt jõukas mees. Ta soetas enesele kauni maja ja kõike oli küllalt. Ta nautis kõigi tähelepanu. Tema naine oli tubli ja lapsed terved. Mida tal veel vaja oli? Võiks ju mõelda, et möödunud valu laseb end unustada. Tema mõtles aga endiselt kogetud ebaõiglusest. Ükskord kui me koos vankril sõitsime ja sõbralikult lobisesime, küsisin temalt: "Kuidas on, vend Timoša, oled sa nüüd rahul?"
"Kuidas sa seda mõtled?" küsis ta.
"On sul nüüd kõik, mis sa kodus kaotasid?"
Ta läks üsna kahvatuks ega vastanud sõnagi ning juhtis vaid vaikselt hobust.
"Vend," ütlesin ma, "andesta, et nii küsisin. Ma mõtlesin, et kõik halb on juba möödas ja unustatud."
"Asi ei ole selles," vastas ta, "et see möödas on. See on küll möödas, kuid see tuleb siiski meelde."
Mul oli kahju, et ta endiselt pimeduses oli. Ta tundis küll Pühakirja ja oskas hästi usust kõnelda, kuid pidas ülekohut pidevalt meeles. See tähendas ju, et tal ei olnud Pühakirjast mingit kasu.
Nüüd jäin ma mõttesse, sest ma olin teda endast targemaks pidanud ja lootnud, et temaga vesteldes arenen ka mina. Tema aga mõtles talle osaks saanud kurjusest.
Ta pani seda tähele ja küsis: "Millele sa mõtled?"
"Niisama," vastasin, "mis parajasti pähe tuleb."
"Ei, sa mõtled minu peale."
"Ma mõtlen ka sinule."
"Mida sa mõtled minust?"
"Palun, ära pahanda! Ma mõtlesin, et kuigi sa tunned Pühakirja, on su süda siiski täis viha ja sa ei alistu Jumalale. Kas sul on siis üldse Pühakirjast kasu?"
Timofei ei saanud kurjaks. Ta nägu oli sünge ja kurb, kui ta vastas: "Sa pole küllalt tuttav Pühakirjaga, et sellele tugineda."
"Sul on õigus, ma ei tunne Pühakirja nii hästi."
"Sa ei tea ka, missugust õiglusetust on maailmas."
Ma nõustusin ka selles. Tema aga rääkis, et on niisugust õiglusetust, mida ei suudagi välja kannatada. Mitte raha pärast polevat ta oma lelle peale vihastanud, vaid ühel teisel põhjusel, mida ta unustada ei suuda. "Ma mõtlesin sellest igavesti vaikida, aga nüüd räägin sellest sulle kui oma sõbrale."
Ma vastasin: "Kui sulle see kasuks tuleb, siis räägi."
Nüüd avaldas ta mulle, et lell oli tema isa surmavalt haavanud, tema ema selle kaotusevalu läbi hauda saatnud ning teda ennast laimanud. Vana mehena oli ta inimesi meelituste ja ähvardustega nii häälestanud, et nad talle naiseks andsid tütarlapse, keda Timoša juba lapsest peale armastas ja kavatses endale naiseks võtta. "Võib siis seda kõike unustada? Ma ei anna talle elu lõpuni andeks."
"Ebaõiglus," vastasin ma, "mis sulle on tehtud, on suur – see on õige. Et aga Pühakirjast sulle midagi kasu pole, see pole ka vale."
Ta tegi mulle uuesti selgeks, et minu Pühakirja tundmine olevat nõrgem kui tema oma, ja tõi mulle Vanast Testamendist näiteid, kuidas ka pühad mehed käsu vastu eksijaid ei säästnud ja neid oma kätega tapsid. Nii õigustas ta minu ees oma mõttelaadi.
Ma vastasin talle aga lihtsalt.
"Timoša, sa oled tark, oled lugenud ja tead kõike. Pühakirja tundmises ma ei oska sulle vastu rääkida. Ma tunnistan, et ma ei mõista kõike loetut täiesti, kuna olen patune inimene ja piiratud arusaamaga. Vanas Testamendis on kõik vanapärane ja kahetähenduslik. Aga Uues Seaduses säravad üle kõige sõnad: armasta ja andesta. See on hinnalisem kui kõik muu. See on nagu kuldne võti, mis avab kõik lukud. Mida sul on vaja andestada? Kas väikest üleastumist või koledat süüd?"
Selle peale ta vaikis.
Ma mõtlesin oma südames: "Issand, kõnele minu sõnade läbi mu vennaga!" Ma tuletasin talle meelde, kuidas Kristust löödi, sülitati ja teotati, tema aga andestas kõik."
"Järgi parem Kristuse eeskuju ja mitte kättemaksu."
Nüüd seletas ta mulle, et teatud asjade andestamine pidavat ülekohut hoopis suurendama.
Ma olin mures tema arutluse pärast ja lisasin juurde: "Nii kaua, kui sa kogetud kurjale mõtled, on kuri elav. Lase kurjusel surra, siis saab ka su hing rahus elama hakata."
Timofei surus tugevasti mu kätt. Ta ei kõnelnud paljusõnaliselt, ütles vaid lühidalt: "Ma ei saa. Jäta järele! Sa teed mu südame raskeks."
Ma teadsin, et tal oli valus, ja vaikisin. Möödus kuus aastat. Ma nägin, et ta kannatas, et ta vabaks ei saanud. Kartsin, et kui ta kuskil oma lelle kohtaks, unustaks ta kogu Pühakirja ja maksaks talle kätte. Oma südames olin aga trööstitud. Kuna ma Jumala juhtimist uskusin, hakkas Ta end vähehaaval näitama. Uskusin, et Jumal aitab ja päästab mu sõbra vihapatust.
See läks tõeks kõige imelikumal viisil.
Timofei elas tookord meie juures juba 16 aastat kui väljasaadetu. Kui ta naise võttis, oli sellest juba 15 aastat möödas. Ta võis olla 37- või 38-aastane, neil oli kolm last ja ilus elu. Ta armastas eriliselt roose ja neid oli palju - nii akende all kui ka aia ääres. Kogu majaesine oli roose täis istutatud ja roosilõhnaga oli täidetud ka kogu maja.
Kui päike madalale laskus, tuli Timofei majast välja, korrastas oma roose ja luges pingil raamatut. Seejärel palvetas ta palju.
Niimoodi oli ta ka tookord samal kohal ja oli kaasa võtnud evangeeliumi. Ta vaatas roosipõõsaid, istus siis, lõi raamatu lahti ja hakkas lugema. Ta luges, kuidas Kristus tuli variseri kotta, aga talle ei antud jalgade pesemiseks vett. Timofei tundis sügavalt Issandale osaks saanud ülekohtu suurust. Tal hakkas nii hale, et ta hakkas nutma: kuidas küll rikas majaisand oma püha külalisega nii käituda sai. Sellel silmapilgul juhtus ime, millest Timofei mulle järgnevalt jutustas: "Ma vaatasin enda ümber ja mõtlesin: milline sissetulek ja üliküllus mul on, aga minu Issand kõndis vaesuses ja madaluses. Ja mu silmad täitusid üleni pisaratega. Ma ei saanud oma silmi valitseda ja mu ümber läks kõik kirjuks – isegi pisarad. Siis hüüdsin ma peaaegu teadvusetult: "Issand, tule mu juurde, ma annan ennast sinule!"
Äkki kostus talle läbi rooside kui tuulehinguses vastus: "Ma tulen!"
Joostes ja värisedes tuli ta minu juurde ja küsis: "Kas Issand võiks tõesti minu juurde külla tulla?"
See käib mul üle mõistuse. Kas selle kohta pole midagi Pühakirjas?"
Timofei jätkas: "Ta on ikka seesama Kristus – täna ja igavesti. Ma ei suuda seda uskuda."
"Siis usu!" ütlesin mina.
Nüüd ütles Timofei: "Ma annan korralduse, et igal päeval kaetaks Kristusele laud."
Ma kehitasin õlgu ja vastasin: "Ära küsi minult rohkem. Mõtle ise, mis talle meeldiks. Ma arvan, et kaetud laud teda ei haavaks. Aga kas see poleks upsakus?!
Kirjutatud on," ütles ta, "ta võtab patuseid vastu ja istub ühes lauas tölneritega."
"Kirjutatud on ka," vastasin mina, "Issand, ma pole väärt, et sa mu katuse alla tuleksid." Ka see on omal kohal."
"Sa ei mõista," ütles selle peale Timofei.
Vastasin talle: "Hästi! Tee nii, nagu sa tahad!"
Järgmisest päevast alates laskis Timofei naisel lauale ühe koha rohkem katta. Kui nad viiekesi laua ääres istusid – tema, naine ja kolm last – oli seal valmis veel kuues plats. See aukoht asus laua otsas ja selle ees oli suur tugitool. Naine oli uudishimulik: milleks ja kellele see määratud on? Timofei aga ei pühendanud teda asjasse. Naisele ja ka teistele ütles ta, et see on suursuguse külalise jaoks. Keda sellega mõeldi, seda ei teadnud peale tema ja minu keegi.
Timofei ootas Päästjat pärast seda, kui ta oli roosiaias kõnetust kuulnud. Ta ootas teda ka veel kolmandal päeval, aga kedagi ei tulnud. Igal pühapäeval ootas ta Kristust külla. Ta oli juba väsinud ja rahutu, kuid ei jätnud lootust, et Issand peab oma lubadust ja tuleb. Timofei tunnistas mulle järgnevate sõnadega: "Ma palun igal päeval: "Issand, tule! Ma ootan!" Kuid ikka ma ei kuule igatsetud vastust: "Jah, ma tulen pea.""
Mul ei olnud selgust, mida ma Timofeile selle peale vastama peaksin. Mõtlesin juba, et mu sõber on muutunud uhkeks ja sellepärast eksitab teda nüüd petlik kiusatus. Aga Jumal oma ettenägelikkuses juhtis kõik teisiti.
Saabusid jõulud. Oli kõva talv. Jõululaupäeva õhtul tuli Timofei minu juurde ja ütles: "Armas vend, homme ootan ma Issandat."
Ma ei vastanud enam ammu taolise jutu peale ja küsisin vaid: "Kuidas sa seda nii kindlalt tead?"
"Seekord," vastas ta, "niipea kui ma olin palunud "Tule, Issand!", läks kõik mu hinges liikvele ja kõlas kui pasuna hääl: "Jah, ma tulen pea." Homme on püha päev – kas Ta ei peaks mind siis sel päeval külastama? Tule minu juurde kogu perega, muidu väriseb mu süda hirmust."
Ma vastasin: "Timofei, sa tead, et mul selles selgust pole. Ka ei looda ma Issandat näha, sest ma olen patune inimene. Aga kuna sa oled meie sugulane, siis me tuleme... Aga kui sa kindlasti nii suurt külalist ootad, ära kutsu kokku oma sõpru, vaid kutsu neid, kes temale meeldivad."
"Ma mõistan," vastas ta. "Ma saadan kohe oma poja ja sulased külla ning lasen kokku kutsuda kõik väljasaadetud, kes on hädas ja vaesuses. Kui Jumal mulle oma tulemisega imelist armu osutab, peab Ta eest leidma kõik, nagu ta on käskinud."
Mulle ei tundunud ka see vastus õigena. "Timofei," ütlesin ma, "kes suudaks kõik, nii nagu kästud, korraldada! Ühte ei mõista, teine saab unustatud, kolmandat ei suuda täita. Kui see siiski nii tugevasti sinu hinges kõlab, olgu nii, nagu sulle on avalikuks saanud, Kui Issand tuleb, täiendab ta kõike, mida sa oled unustanud või mida veel vaja on. Ja kui sa peaksid kedagi, keda Tema tahab, unustama, juhib Ta ise siia õiged inimesed.
Jõulupühal läksime kogu perega Timofei juurde natuke hiljem kui tavaliselt lõunasöögile minnakse. Et alles siis, kui kõik oodatud kohal on, söögiga alata. Ruumikad toad olid täis väljasaadetud siberlasi: mehi ja naisi ja kasvavaid lapsi, inimesi igast elukutsest ja eri paikkondadest, nii venelasi, poolakaid kui ka eesti usku tunnistavaid inimesi. Timofei oli kokku kutsunud kõik vaesed asunikud, kes polnud majanduslikult veel jalgu alla saanud. Lauad olid linadega kaetud ja kõige paremaga täidetud. Tüdrukud jooksid siia-sinna, asetades laudadele kalja ja vaagnaid lihapasteediga. Väljas hakkas juba pimenema. Kedagi polnud enam oodata ja kõik käskjalad olid tagasi tulnud. Väljas oli alanud lumetorm, niisugune tuul ja tuisk nagu oleks viimnepäev.
Puudus vaid üks külaline – see kõige kallim.
Juba süüdati küünlaid, sest toas oli üsna pimedaks läinud. Me tõstsime oma pilgud nõrkadele tulukestele pühapiltide all. Timofei käis rahutult ringi ja istus lõpuks. Kogu tema meelekindlus oli kõikuma löönud. Ta rääkis juba, et "suur külaline" ei tule. Möödusid veel mõned minutid, Timofei ohkas, vaatas mulle kurvalt otsa ja ütles: "Armas vend, kas see on nüüd Jumala tahe mind pilgata või on sul õigus: Ma pole osanud kokku kutsuda kõiki, keda Tema oleks tahtnud kohata. Kõik sündigu Jumala tahtmist mööda! Palvetagem ja istugem lauda."
Ma vastasin: "Palveta!"
Ta astus pühapildi ette ja hakkas valjult palvetama: "Meie Isa, kes sa oled taevas..." Ja seejärel: "Kristus on sündinud! Kristus olgu kiidetud! Kristus tuleb taevast, kuulutage, Kristus on maa peal..."
Vaevalt oli ta need sõnad lausunud, kui korraga miski tugevalt vastu seina lõi, nii et kõik vankus. Seejärel läks kõva puhang läbi laia eeskoja ja toauks kargas iseenesest ristseliti lahti.
Kõik külalised viskusid kirjeldamatus hirmus ühte toanurka, paljud neist langesid põrandale ja vaid kõige julgemad vaatasid ukse poole. Ukselävel seisis värisedes muldvana mees, seljas vaid räbalad. Et mitte ümber kukkuda, hoidis ta kahe käega seinast kinni. Tema tagant, valgustamata esikust, langes seletamatu roosivärviline kuma. Üle vanakese õla ulatus tuppa lumivalge käsi, mis hoidis piklikku savist lampi leegikesega, nagu võib näha maalidel, kus kujutatakse jutuajamist Nikodeemusega. Väljas tormas lumetuisus tuul, aga leek ei värisenud sellest. Sama leek valgustas vanamehe nägu ja kätt. Tema käelt paistis silma vana haavaarm, mis oli külmast valgeks muutunud.
Vaevalt nägi teda Timofei, kui ta hüüdis: "Issand, ma näen teda ja võtan ta vastu Sinu nimel. Sa ise aga ära tule minu juurde sisse, ma olen kuri ja patune inimene." Seejuures kummardus ta maani. Koos temaga langesin ka mina maha, rõõmustades, et ta oli ehtsa kristliku alandusega täidetud, ja hüüdsin: "Olgem nüüd rõõmsad! Kristus on meie seas!"
Kõik aga vastasid: "Aamen! – See on tõesti tõsi."
Nüüd toodi tuld. Timofei ja mina tõusime põrandalt, valget kätt polnud enam näha. Ainult vana mees oli jäänud.
Timofei tõusis üles, võttis vanakese mõlemad käed ja pani ta istuma kõige suursugusemale kohale. Kes aga oli see vana mees? Võib-olla olete juba ära arvanud? See oli Timofei vaenlane, lell, kes temale nii palju ülekohut oli teinud. Nappide sõnadega seletas ta, et ta oli kaotanud kõik – perekonna ja varanduse. Ta oli rännanud juba ammu, et vennapoega leida ja temalt andeks paluda. Siiski oli ta kartnud Timofei viha. Selles lumetormis oli ta tee kaotanud ja oli nii lähedal külmumisele, et mõtles vaid surmale.
"Äkki aga," jutustas ta, "valgustas mulle teed keegi tundmatu, kes ütles: "Mine sisse ja soojenda end minu kohal ja söö minu kausist!" Ta haaras minust kahe käega kinni... ja nii olingi ma siin, ma ei tea isegi, kuidas."
Nüüd vastas Timofei talle kõigi ees: "Lell, mina tunnen sinu saatjat. See on Issand, kes on ütelnud: "Kui sinu vaenlasel on nälg, siis sööda teda leivaga, kui tal on janu, siis jooda teda veega." Istu kõige auväärsemale kohale, söö ja joo Tema auks ja jää minu majja, kuidas su süda kutsub, kasvõi kuni elu lõpuni."
Sellest ajast peale jäi vana mees Timofei juurde ja õnnistas teda enne surma. Timofei aga sai alatiseks oma südamesse rahu.
Nii oli talumees õpetanud Timofeid oma südames Kristusele aset valmistama. Selliseks sõimeks võivad muutuda kõikide südamed, kes täidavad käsku: "Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad." Nende südamesse läheb Kristus kui ehitud kambrisse ja asub sinna elama.
"Jah, Issand, tule! Tule pea!"
Talvine päike hakkas vajuma silmapiirile. Puude varjud muutusid ikka pikemaks ja pikemaks. Punane viirg taevavõlvil muutus järjest tumedamaks ja säravamaks. Oli jõuluõhtu või õigemini pidi jõuluõhtu algama umbes poole tunni pärast, kui päike oli loojunud. Aga õieti ei saanud väljas olles jõulutunnet tekkidagi, sest ilm oli soe ja mahe tuul laulis puulatvades oma unistavat laulu. Tuuli seisis metsaserval allika ääres, mida inimesed "soovide allikaks" nimetasid. Tuuli seisis ja mõtles, mida tema küll sooviks, kui talle võimalus antaks. Ta sooviks kindlasti saada ilusaks, rikkaks ja heaks – nii väga heaks. Väikesed kodus siis armastaksid teda ega hakkaks talle vastu... Oh – ja kui tore siis kõik oleks! Vahepeal laskus päike juba üsna madalale, aga oma unistustes oli Tuuli unustanud, et ema ootas teda.
Äkki Tuuli ehmus. Ta kõrvu kostis nõrk heli, nagu oleks üsna tema jalgade juures keegi ohanud. Tuuli vaatas sinna, kuid ei näinud midagi. Kiiresti täitis ta oma veenõu ja tahtis koju minema hakata. Aga jällegi kostis sama hääl just tema jalgade juurest. Tuuli peatus.
"Mis see on? On seal keegi? Ja kui seal on keegi, siis miks ma ei näe teda?"
Kostus kolmas ohe ja nüüd nägi Tuuli enda kõrval mätta otsas rohelise kuuega tillukest mehikest. Ta hoidis käes pika sulega kübarat. Kaks suurt pisarat veeresid ta põskedelt alla ning ta vaatas Tuulile silma nii teravalt ja kurvalt, et Tuuli muutus üsna ehmunuks ja segaseks.
"Küll on ikka naljakas!" ütles Tuuli poolkõvasti.
"Pole siin midagi naljakat," ütles väike mehike häälega, mis kõlas nagu rohutirtsu siristamine. "Mis naljakat siin on? Ära tarvita selliseid sõnu, Tuuli, need haavavad mu tundeid".
"Sa tead isegi mu nime?" hüüdis Tuuli imestunult. "See on alles imelik! Aga mis siis viga on? Miks sa nutad, väikemees?"
"Ma pole väikemees. Ma olen haldjas. Ja ma arvan, et sinagi nutaksid, kui oleksid kutsutud teeõhtule nagu mina ja peaksid olema siin kinni naelutatud ega saaks ennast üldsegi liigutada!" Mehike keeras ennast veidi ja Tuuli nägi, et terve oks oli tunginud tal läbi kuue ja hoidis teda kinni.
"See on tühiasi," ütles Tuuli. "Ma päästan su kohe lahti!"
"Aga ole ettevaatlik, väga ettevaatlik!" palus mehike. "See on mu kõige uuem ülikond ja ma pean sellega käima veel terve aasta!"
Tuuli murdis oksa pooleks ja tõmbas ettevaatlikult välja. Haldjas oli ülimalt õnnelik.
"Sa oled hea laps! Ühel päeval tahan ma sulle ka heategu tasuda!" hüüdis ta.
"Ma oleksin sulle varem appi tulnud, aga ma ei näinud sind," ütles Tuuli.
"Sa ei võinud mind näha seepärast, et mul oli müts peas," hüüdis haldjas. Ta pani mütsi pähe ja oh – polnudki teda enam näha! Tuuli kuulis ainult vallatut naeru.
"Oh imet!" hüüdis Tuuli. "Kui imelik! Küll oleks tore, kui mina ka saaksin nii teha! Teised lapsed ei näeks siis mind. Ma võiksin kõike kuulata, mida nad räägivad. See oleks alles tore! Kas haldjad võivad oma mütse teistele ka laenata? Laena õige mulle oma mütsi! Tore oleks nähtamatu olla!"
"Ohoo!" hüüdis haldjas, saades äkki jälle nähtavaks. "Laenata sulle oma mütsi! See on ju nii tilluke, et mahub sulle ainult ühe kõrva peale. Ja kas nähtamatu olla ongi nii tore – see oleneb mitmesugustest asjaoludest. Meie ei saa oma mütse teile anda. Ainus võimalus inimeste jaoks on korjata sõnajalaseemneid ja panna neid kinga sisse. Siis muutub inimene nähtamatuks."
"Korjata sõnajalaseemneid? Kustkohast? Ma pole kunagi sõnajalaseemneid näinud!"
"Muidugi sa ei ole, küll meie, haldjad, selle eest juba hoolt kanname! Ükski inimene ei või leida sõnajalaseemneid. Sina aga olid minu vastu nii hea, seepärast ma annan sulle neid. Siis saadki proovida, kui tore on olla nähtamatu," ütles haldjas.
"Kas tõesti? Kui vahva! Kas ma võin nüüd kohe saada?"
"Oh sind küll! Kas sa arvad, et ma kannan neid niisama taskus? Koguni mitte. Mine koju, ära kellelegi midagi ütle, aga jäta oma magamistoa aken ööseks lahti – ja siis näed, mida sa näed."
Seda öeldes lõi haldjas endale mütsi pihta ja kadunud ta oligi. Tuuli ootas veel silmapilgu lootes, et ehk haldjas tuleb tagasi, võttis siis oma veenõu ja tõttas koju. Metsa all hämardus juba, kuid äsjane elamus oli olnud nii kummaline, et Tuulil ei tulnud meeldegi karta.
"Küll sa jäid ikka kauaks," ütles ema. Tuuli tegi mossis näo nagu alati, kui talle midagi ebameeldivat öeldi. Õed ja vennad pärisid kisades, kus Tuuli nii kaua oli olnud. Tuuli vastas neile mornilt ja vastumeelselt. Nüüd muutusid väiksemad ka halvatujulisteks ja läksid ära kööki, et seal omaette mängida.
"Palun tülle! Äägi uttu!" ütles pisike õeke Mari. Ta ronis Tuuli põlvedele ja pani käekesed talle kaela ümber. Aga Tuuli peas olid ainult haldjamõtted, tal ei olnud aega väikese jaoks. "Ah, küll ema räägib," vastas ta.
"Ema teedab," ütles Mari. Tuuli ei pannud seda tähele ja väike õde tatsas kurvalt minema.
Lõpuks ometi tuli magamaminekuaeg. Tuuli avas õhuakna ja lebas tükk aega oodates ja vaadates, kuni lõpuks uinus. Äkki ta ärkas ja tõusis voodis istukile. Ja mõtle – vooditeki peal seisis talle tuttav haldjas, tema taga veel terve rida samasuguseid.
Kõik haldjad kandsid rohelist ülikonda ja peas täpilist mütsikest. Ikka veel tuli neid aknast sisse ja väljas oli näha neid mööda kuukiiri alla libisemas. Kõigil olid mütsid peas, aga Tuuli nägi neid selgesti. See üllatas teda ja ta ütles omaette: "See on küll ikka imelik."
"Sa mõtled meie mütse," ütles tuttav haldjas. "Jah, sa näed meid täna, kuigi kanname nähtamatuks tegevaid mütse. Aga see on nõnda ainult jõuluööl. Tahad sa ikka tõesti nähtamatuks muutuda?"
"Oojaa, kindlasti tahan!"
"Hästi, olgu siis nii." Kaks haldjat tõid Tuuli ette imeliku kujuga karbikese. Haldjas võttis peoga sealt seest midagi ja pani Tuuli kingadesse, mis olid voodi ees.
"Nüüd said oma tahtmist," ütles haldjas. "Sa võid käia, tulla ja minna, kuhu tahad, ja keegi ei näe sind. Päikeseloojakul kaob seemnete mõju. Kui tahad, et see rutem lõpeks, raputa seemned kingadest välja ja sa oled nagu ennegi."
"Seda ma küll ei tee," vaidles Tuuli.
"Nägemiseni!" hüüdis haldjas ja naeris veidi pilkavalt.
"Nägemiseni! Ja tänan sind väga!" vastas Tuuli. Haldjad sosistasid midagi omavahel ning juba nad tõusidki lendu ja kadusid Tuuli silmist. Tuuli sulges akna, läks voodisse tagasi ja keset kõige erutavamaid mõtteid uinus magama.
Hommikul ärkas Tuuli imelikult kahtleva tundega. Kas ta oli und näinud või oli kõik tõesti nii sündinud? Ta pani selga oma kõige ilusama kleidi, sest oli ju jõululaupäev, ja ema ehk võtab teda kaasa jumalateenistusele, mis oli jõululaupäeval alati nii kaunis. Tuuli põimis oma pikad patsid ilusasti kinni, sidus kingapaelad kõvasti kinni, et seemned välja ei kukuks, ja jooksis alla. Ema liigutas tulel putru. Tuuli läks üsna ema juurde, aga ema ei pöördunud ta poolegi.
"Lapsed on täna kõik nii hilised," ütles lõpuks ema. Ta läks trepi juurde ja hüüdis: "Mart! Mari! Peeter! Sanne! Hommikusöök on valmis! Ka Tuuli! Aga kus siis Tuuli on? Selleks ajaks oli tema alati ammu juba all!"
"Tuulit ei ole üleval, tema toa uks on lahti, aga teda ei ole toas," hüüdis Sanne ülevalt.
"See on küll imelik," ütles ema. "Ma ei ole näinud Tuulit välja minemas." Ema läks välisuksele ja hüüdis: "Tuuli! Tuuli!" Ta läks Tuulist mööda peaaegu teda riivates, kuid ei näinud. Tuuli, pooleldi ehmunud, pooleldi lõbustatud, kihistas tasakesi omaette. Ta oli siis ikkagi tõepoolest nähtamatu! Nüüd oli Tuulil väga imelik olla.
Lapsed istusid hommikueinet võtma. Väike Mari luges söögipalve. Ema jagas lastele putru ja andis igaühele lusika. Silmades oli aga emal kuidagi ehmunud pilk.
"Kuhu Tuuli võis küll minna?" lausus ema vaikselt ja kuidagi abitult.
Tuuli tundis südametunnistusepiina. Ta ei arvanud, et nii läheb. Tuuli oli juba valmis seemned kingast välja raputama ja seletust andma, sest ema murelik olemine rikkus kogu lõbu. Seal aga kuulis ta, kuidas Peeter Mardile sosistas: "Võib-olla hunt sõi Tuuli ära, nagu "Punamütsikese" jutus oli."
Mart vastas: "Kui nii, siis ma küsin emalt Tuuli toa endale."
Vaene Tuuli! Ta põsed hakkasid õhetama ja pisarad tulid talle silma. Kas siis poisid ei armastanud teda mitte raasugi? Kuidas nad võisid temast nii külmalt rääkida! Ta vihastus ja oleks heameelega Mardile ühe müksu andnud, aga ta pidi ju nähtamatuks jääma! "Missugused koledad vennad mul on!" mõtles ta.
Hommikust sai lõuna. Tavaliselt oli neil kombeks jõuluhommikul väikeseid omatehtud kingitusi vahetada, aga täna ei tulnud see emale meeldegi. Kõik ta mõtted olid kadunud Tuuli juures. Korduvalt astus ta uksele, pani käe silmade varjuks, vaatas ja ootas. Sel ajal mängisid teised lapsed lõbusalt. Neil ei olnud Tuulit vaja. Ainult väike Mari ütles vahetevahel:
"Tuuli läks äla, pole Tuulit!"
"Ja mis siis, kui läks?" ütles Mart, vaadates üles oma punumistöölt. "Meil on palju parem ilma Tuulita. Tema ainult riidleb meiega ja segab mängu. Päris tore, et oleme temast lahti. Minul küll temast kahju ei ole. Ilma temata on palju parem."
"Meil on temata küll parem, aga mulle meeldiks, kui tal oleks seal, kus ta on, hea olla," lausus Sanne.
"Ohoh! Miks peaks keegi veel Tuuli pärast muretsema?" naeris Peeter. "Ah, hakkame parem mängima!" Kunagi varem ei olnud Tuuli end tundnud nii õnnetuna kui nüüd, seistes seal nähtamatuna ja kuuldes õdesid-vendi temast niiviisi rääkimas. Ta ei tahtnud ju nendega kuri olla, aga kuna ta oli ägeda loomuga ja samas tahtis meeleldi vaikselt unistades istuda, ei sallinud ta, et väiksemad teda igasuguste soovide ja juttudega segasid. Ta arvas, et perekonnas armastavad ikka kõik üksteist. Õieti polnud ta selle üle kunagi järele mõelnudki. Koduelu oli just sellisena endastmõistetav ja loomulik. Esmakordselt nägi Tuuli nüüd ennast sellisena, nagu nägid tema vennad. See oli inetu pilt. Tuuli läks tasakesi välja. Aianurgas leidis ta vaikse koha, kus nuuksus välja oma südamevalu. Seal kuulis Tuuli ka, kuidas vaikne südamehääl temaga rääkima hakkas. "Väike Mari tundis minust puudust. Aga oh, alles eile õhtul ma lükkasin ta ära, kui ta ronis mulle sülle ja tahtis juttu. Ka Sanne soovis, et mul seal, kus olen, hea olla oleks. Ometi ma tutistasin Sannet alles eelmisel reedel. Oh – ja poleks ma ahju visanud Mardi palli, kui ta peale vihaseks sain! Ta ütles nii hoolimatuid sõnu minu kohta, aga mina pole temaga ka kunagi kena olnud. Ja ükskord ma ütlesin Peetrile, et talle oleks parem, kui karu ta ära sööks. See tuli sellepärast, et ta tegi katki mu ilusa tassi. Oh aeg! Kui halb ma kõigi nende vastu olen olnud!"
"Aga sa võiksid olla ju parem ja kenam, kui sa ainult püüaksid?" rääkis südamehääl. "Ma mõtlen, et sa võiksid küll!"
Tuuli pigistas käed tugevasti kokku ja ütles valju häälega: "Ma võiksin küll. Jah – ja ma tahan seda teha!"
Nüüd oli Tuuli ülesandeks sõnajalaseemnetest lahti saada. Need ei meeldinud talle üldse enam. Ta tegi oma kingapaelad lahti ja raputas kingi kõvasti. Kohe kukkusid seemned välja ja justkui sulasid õhku ning kadusid silmapilkselt. Tuuli kuulis oma lähedal tasast kahjurõõmsat naeru ja nägi ka üht rohelist kuube okste vahel vilksatamas. Aga Tuulil oli juba küllalt haldjatest. Ta sidus ruttu kingapaelad kinni ja hakkas kiiresti kodu poole jooksma.
"Kus sa ometi olid kogu päeva, Tuuli?" hõiskasid lapsed, kui nägid Tuulit hingeldades ja õhetavana väravast sisse tormamas. Tuuli ei suutnud neile midagi öelda. Ta läks vaikselt ema juurde, kes seisis eeskojas, viskas end ema käte vahele ja hakkas meeleheitlikult nutma.
"Lapsuke, mis sul viga on? Kust sa tuled?" küsis ema kohkunult. Ta haaras Tuuli sülle ja läks temaga kööki. Teised lapsed järgnesid neile sosistades ja piiludes. Aga ema saatis nad ära, ja Tuuli sülle võtnud, istus tule ette, kiigutas ja lohutas teda, nagu oleks Tuuli alles väike beebi. Vähehaaval Tuuli nutt vaibus. Veidi aega oli ta vaikselt, pea ema rinnal. Siis pühkis ta silmad kuivaks, pani käed ema kaela ümber ja rääkis talle kõik algusest peale ära. Ema kuulas teda väga ehmunult.
"Jumal varjaku meid!" sosistas ema. Ta katsus Tuuli käsi ja pead ning ütles: "Ma valmistan sulle rahustava joogi ja siis tuleb sul kohe voodisse minna." Nii tehtigi. Kui Tuuli kosutavast unest ärkas, oli ta jälle nagu ennegi: särav, terve ja näljane ning valmis oma ülesandeid täitma. Siiski ei olnud ta enam seesama Tuuli. Muudatus ei tulnud küll üle öö, kuid uus algus oli tehtud. Haldjate õppetund ei olnud möödunud asjatult. Tuulis oli nüüd pidev igatsus olla lahke ja hea. Kui ta vanad kalduvused jälle esile tõusid, palus ta andeks nii alandlikult, et talle antigi kohe andeks. Ema mõtles tõsiselt, et haldjad olid tema lapse ära võlunud. Väikesed aga õppisid Tuulit armastama. Nad tulid tema juurde kõigi oma väikeste rõõmude ja muredega, nagu ikka armsa ja hea vanema õe juurde minnakse. Iga poolehoiuavaldus, iga suudlus väikese Mari poolt, iga usaldav sõna Mardi suust oli kinnituseks Tuulile, et kõik võib nende peres veel hästi minna.
Nii möödus aasta. Jälle tulid jõulud. Jõuluõhtul äratas Tuulit unest koputus aknale. Ehmunult ja veel pooleldi magavana tõusis ta voodis istukile ja nägi kuuvalguses akna taga tillukest tuttavat. Tuuli avas õhuakna. Haldjas lendas sisse ja istus Tuuli vooditekile.
"Häid pühi sulle, mu tüdruk!" ütles ta. "Ja head uut aastat ka, kui see tuleb. Ma tõin sulle midagi kingituseks." Haldjas avas peo ja näitas Tuulile pruune terakesi, mida tüdruk nii hästi tundis ja kartis.
"Ei, ei!" hüüdis Tuuli, ära anna mulle enam sõnajalaseemneid! Need ajavad mulle hirmu peale! Need ei meeldi mulle sugugi!"
"Ära ole rumal!" ütles haldjas ning ta hääl oli nii sõbralik ja tõsine. Möödunud jõuluajal ei olnud sul tõesti hea nähtamatu olla, aga ehk sel aastal on asi parem. Võta minu nõuannet kuulda ja proovi. Sa ei kahetse!"
"Kas tõesti?" küsis Tuuli rõõmsaks muutudes. "Hästi! Ma proovin!" Tüdruk kummardus voodist välja ja vaatas, kuidas haldjas peeneid terakesi tema kingadesse puistas. Homme öösel tulen vaatama, kuidas sul seekord läks," ütles haldjas, noogutas peaga ja kadus.
Vana hirm tuli tüdruku südamesse tagasi. Hommikul sidus ta väriseva südamega kingapaelad kinni ning hiilis siis vaikselt alla.
Seejärel astus ta tuppa. Esimene asi, mis ta nägi, oli väike puust nikerdatud paadike, mis oli tema taldrikule asetatud. Selle oli valmistanud Mart. Aga Tuuli ei teadnud, et see oli talle.
Väikesed istusid laua ääres, silmad suunatud uksele. Nad ootasid, millal Tuuli tuppa tuleb ja üllatub.
"Tahan, et ta tuleks rutem," ütles Peeter ja kõlistas lusikaga vastu taldrikut.
"Me kõik tahame Tuulit, eks?" ütles ema ja naeratas putru valades.
"See on alles nali, kui ta oma taldrikut vaatab!" hüüdis Mart. "Tuuli on alati nii tore, kui ta midagi üllatunult vaatab. Siis lähevad ta silmad hiiglasuureks ja põsed ilusasti roosaks. Andres armastab ikka öelda, et tema õde Alla on kõige ilusam, aga mina arvan, et meie Tuuli on Allast ilusam ja parem!"
"Tuuli on nii tore," ütles Sanne. "Temaga on tore mängida!"
"Oh, ma soovin, et Tuuli juba tuleks!" ohkas väike Mari.
Tuuli ei suutnud enam kannatada, vaid jooksis trepist üles oma tuppa, rõõmupisarad silmis. Kaks minutit –ja ta oli jälle tagasi, aga seekord juba nähtavana. Nüüd oli ta süda kerge kui sulg.
"Häid pühi!" hüüdsid lapsed. Kohe anti Tuulile pidulikult üle ilus laevuke, mis tema taldrikul oli. Tuuli oli väga üllatanud – ja see tegi kogu päeva rõõmsaks.
Õhtul jättis Tuuli akna lahti ja heitis lahtirõivastumata voodisse, kuna ta tahtis haldjat viisakalt vastu võtta. Haldjas oli ju nüüd tema vastu nii hea olnud! Südaööl tuligi haldjas ja koos temaga veel palju väikseid rohelise kuuega mehikesi.
"Noh, kuidas oli?" küsis haldjas.
"Oi, seekord meeldis mulle väga," seletas Tuuli säravate silmadega. "Ma tänan sind südamest!"
"Tore, et sulle meeldis," ütles haldjas. "Sinust saab väga õnnelik inimene, kui sa oma õppetundi ei unusta." Ja viuh! Ning olidki haldjad läinud.
Elas kord pisike ingel, kes oli oma Isale – Jumalale eriti armas. Jumal-Isa oli andnud oma väikesele inglile nimeks Juulia, sest ta pidas seda ilusaks ja kõlavaks nimeks.
Juulia oli kaunis ja heasüdamlik väike ingel, kuid ta oli ka suur tuulepea ja vigurvänt. Ta armastas Isa-Jumalat kogu südamest ja lendas hea meelega ringi, selleks et talle antud väikseid ülesandeid täita. Aga teel olles unustas Juulia end sageli peadpööritavaid sukeldumisi tegema või pilvedega võidu jooksma. Sellistel juhtudel pidi Jumal teda õrnalt, kuid kindlalt noomima.
Jumal-Isa armastas oma väikest tuulepead väga. Seepärast ohkas ta aeg-ajalt sügavalt, kui nägi oma Juuliat pahandust tegemas ja teda helisevalt naermas. Ta mõtles kulmu kortsutades, kas Juulia õpib kunagi ka sama palju inimesi aitama, nagu ta armastas metsikus tormituules sõitmist või mängeldes läbi lumetormi kihutamist. Tema väike ingel oli tõeline uljaspea.
Pehmetes pilvedes mängides oli Juulial kombeks pilveaukude vahelt inimesi piiluda. Jumal-isa ei teadnud sellest midagi. Kui ta oleks teadnud, oleks ta võib-olla vähem mures olnud. Tema pisike tormi-ingel hoolis inimestest rohkem, kui ta arvas.
Ühel talvisel päeval sööstis Juulia taas läbi külma õhu. Ta nautis oma pisikeste tiibadega Isa loodud ilu ja jõudu. Tema silmad särasid rõõmust ja ta naeris endamisi.
Juulia tegi ühe peadpööritava sukeldumise teise järel ja jõudis eneselegi märkamatult väga lähedale maapinnale. Peaaegu oleks ta vastu kõrget kirikutorni põrganud – ja see oleks võinud kurvalt lõppeda. Õnneks jäi Juulial kirikutornist vaid paar sentimeetrit puudu. Ta maandus kiriku katusele, et hinge tõmmata. Hetke pärast oli ta kogu vahejuhtumi unustanud ja pööras oma tähelepanu tänaval tunglevatele inimestele.
Õhtuhämarusele andis maad tähine öö ja põlema pandi kaubatänava jõulutuled. Tähtedega võrreldes tundus Juuliale nende valgus külm ja kunstlik. Inimesed valmistusid parajasti valgusfestivali tähistama ja nad olid väga hõivatud.
Ettevaatlikult laskus Juulia kirikukatuselt alla ja sukeldus rahvahulga sekka. Ennast lõbustades püüdis ta oma samme teiste möödujatega sobitada. Peagi väsis Juulia uuest mängust ja taandus puhkama suure kaubamaja akna ette. Kuigi magamaminekuaeg oli juba ammu möödas, ei mõelnud ta sellele sugugi.
Juulia keeras korraks möödasõitvatele inimestele selja ja hakkas eredalt valgustatud poeaknaid vaatama. Seal naeratasid üksteisele jõulupuu ümber sätitud kaunilt riietatud mannekeenid. Nende tõelise naeratuse puudumise pärast tulid Juuliale judinad peale. Kui ta uuesti ümber pööras ja uudishimulikult mööduvaid inimesi vaatas, ehmatasid teda ilmetud näod ka inimeste hulgas.
Nüüd proovis Juulia pooleldi jooksvate inimeste mõtteid kuulata. Mida kauem ta neid kuulas, seda kurvemaks ta muutus. Ja uskuge mind! Maailmas pole midagi nii kurba kui kurb väike ingel. Ta mõistis, et väsinud ja murelikud inimesed unistavad maailmast, kus elu oleks täiuslikum ja rikkam. Nad näisid põgenevat sinna igapäevasest tuimast süngusest ja ihkasid vabanemist sügavast südamevalust.
Ometi sulgesid nad silmad Isa-Jumala pimestava hiilguse ees ja keeldusid uskumast inimesest suuremat Lohutajat. Pigem süütasid nad elektriküünlaid ja nutsid vaikselt omaette. Väike ingel, kes alati hea Isa-Jumala soojas süles oli istunud, ei suutnud seda mõista.
Mida rohkem Juulia sellele mõtles, seda kurvemaks ta muutus ja seda raskem oli tal paigal püsida. Ta tahtis äkki olla võimas ja tugev ingel, kes jutustaks suurele rahvahulgale Jumala lõpmatust armastusest ja tuletaks neile meelde sõimes uinuvat väikest poissi. Aga ta oli lihtsalt üks tilluke ingel – ja veel natuke hirmunud pealegi.
Äkki ei suutnud Juulia oma jalgu enam ise juhtida. Need kandsid ta kõnniteele – keset hõivatud, hirmunud ja murelike inimeste keerist.
Seal seistes avastas ingel üllatudes, et ta haarab julgelt kinni ühe pika morniilmelise mehe käest. Ainult varvastele tõustes ulatus ta vaevu-vaevu nii kõrgele. Esialgu ei pööranud mees Juuliale mingit tähelepanu. Pärast kolmandat tungivat puudutust vaatas ta üllatunult alla.
Algul arvas mees, et ta näeb tavalist räbalates last, ja tahtis juba annetuseks taskust margast münti välja võtta. Kuid ta vaatas uuesti ja nägi – inglit. Tal oli küll määrdunud kleit ja lörtsist läbimärjad tiivad, kuid ta oli kindlasti väike ingel. Segaduses lükkas mees mündi taskusse tagasi. Inglile raha anda ei tundunud õige.
Nüüd ütles pisike ingel midagi. Mees vaatas murelikult ringi. Kui keegi ei paistnud neile tähelepanu pööravat, kummardus ta, et paremini kuulda.
"Miks sa valgusepühi pimedas tähistad?" küsis Juulia, vaadates talle otse silma.
Milline kummaline küsimus. Sellele ei osanud morn mees sõnagi vastata. Ta vaatas väikest tülitajat hämmeldunud ilmega.
"Või kujutad sa ette ainult suurt valgust ja sellest piisab sulle?" jätkas õrn järeleandmatu hääl. Ja taas tuli pilk otse silmadesse.
"Tule, läheme vaatama Jumala tõelist valgust. Ma aitan sul seda näha."
Pikk mees oli sellest täiesti vapustatud. Lehvivate määrdunud tiibadega olend oli teda segadusse ajanud. Ta tõmbas meest käest ja nõudis, et ta talle järgneks. Mees oleks kergesti võinud end lahti rebida ja rahvamassi kaduda, kuid ta ei teinud seda. Vastumeelselt järgnes ta väikesele inglile.
Koos sisenesid nad lähedal asuvasse kirikusse. Juulia püüdis edutult sobitada oma samme mehe pikkade sammudega. Mingil põhjusel lõbustas see teda. Ta tajus tema heatahtlikku, peaaegu õrna naeratust. Kirik oli hämaralt valgustatud ja jahe.
Kas siin on koht, kust väike ingel mõtleb valgust leida? Mees muigas, olles siiski valmis väikest pettunud inglit lohutama. Juulia luges tema mõtteid ja itsitas. Talle tundus, nagu naerataks ka Jumal-Isa.
Juulia vedas oma uut sõpra mööda keskkäiku edasi. Kiriku eesotsas leidis ta sõime, kus oli väike beebi. Maarja naeratas lapsele õrnalt ja Joosep puudutas teda oma karedate kätega, justkui kartes väikest imet rikkuda. Sõimest säras neile vastu Jumala liigutav armastus.
"Ära karda, sulle on sündinud Päästja," ütles tilluke ingel õrnalt. Hämmastunult tundis pikk mees, kuidas valgus tema südamesse tulvas. Ta teadis kindlasti, et see ei kustu pärast jõule...
Väike õnnelik ingel valmistus särama Jumala-Isa süles. Alles nüüd mõistis ta, kui tohutult väsinud ta oli. Veidi õhku tiibade alla saanud, pöördus ta üle kaubatänava tagasi. Kõrvalteel kuulis ta, kuidas pikk mees noore lokkispäise poisiga vestlust alustas.
"Miks te valgusepühi pimedas tähistate?" küsis mees.
"Ei!" ütles poiss. See oli kõik, mida Juulia kuulis.
Taevalael helkis palju, palju tähti. Nad särasid kõik rõõmust, sest olid saabunud jõulud, mil nad tohtisid kanda oma kõige ilusamaid kuldkleidikesi. Ainult väike täheke Särakuld ei tundnud enda ehtimisest täit rõõmu ja arvas: “Kui ka mina saaksin inimestele head teha nagu Jõululaps, alles siis tunneksin täit jõulurõõmu!”
“Meie ei saa midagi ära kinkida!” hüüdis teine tähelaps Hõbevilguke. “Meil pole ju muud kui meie kuldkleidikesed, kuldkroonikesed ja laternad.”
“Ütle ometi, Hõbevilguke," küsitles Särakuld edasi, “on see ikka tõsi, et inimeste soovid lähevad siis täide, kui meie laseme oma laternad alla kukkuda?”
Hõbevilguke noogutas ja sõnas siis tähtsalt: “Kui meie Heleläige hiljuti üle paksu pilveserva komistas, kukkus ta laternake alla maa peale. Seal purunes see ja kõik inimesed, kes seda nägid, rõõmustasid väga ning igaüks soovis endale midagi.”
Särakuld jäi oma õekese seletusega rahule ja sammus teiste õdede juurde, kes rõõmsalt mööda taevalaotust jalutasid. Jõululaulukesi lauldes ja oma laternaid viibutades jõudsid nad koos Peetruse vahimajakese juurde. Kuuldes oma armsate hoolealuste laulu, väljus Peetrus majast, et neile kohad taevalaotuses kätte juhatada. Seda silmapilku kasutas Särakuld. Ta jäi teistest maha, astus Peetruse ette ja küsis alandlikult: “Armas Peetrus, kas sa võiksid mulle teatada, kellel maa peal on eriti head soovid?”
“Oi!” arvas Peetrus. “Seda on kerge teha, sest just praegu märkisin oma kuldsesse eluraamatusse kõigi jõulupalveid.”
“Kas lapsed soovisid ka endale midagi head?”
“Muidugi! Just nüüdsama soovis väike Maie, et jõulumees tooks talle väikese õekese. Ülehomme võib ta selle ehk kätte saada, sest täna on jõuluvanal nii palju laiali kanda, et ta ei saanud õrna lapsukest kaasa võtta.”
“Kas peale Maie on veel teisi, kes endale midagi soovivad ja kelle soovid ka lähemate päevade jooksul täidetakse?”
Peetrus noogutas kinnituseks. “Neid on väga palju ja nad rõõmustaksid kindlasti juba ette, kui nad seda vaid aimaksid.”
“Aga ütle, Peetrus,” uuris terane tähelaps edasi, “kas ka inimeste halvad soovid täituvad, kui neil sääraseid peaks olema ja nad langevat tähte nähes sellist soovi avaldaksid?”
Peetrus raputas pead ning naeris Särakulla kartuse üle südamest.
“Oi, see on tore, et ainult head soovid täituvad!” hüüdis Särakuld vaimustunult. Peetrus aga tõstis hoiatavalt sõrme ja ütles: “Inimestele on see muidugi hea, aga teile mitte. Sa tead ju isegi, sõbrake, et see, kes oma laterna purustab, peab edaspidi sabaga tähe pikka vedikut kandma ega saa enam iialgi iseseisva tähena taevalael särada.”
Nende sõnadega siirdus Peetrus tagasi oma vahimajja. Nüüd jäi Särakuld üksi ja kaheldes seisma paksu pilveseina taha. Ta vaatas arglikult ringi, kas keegi teda ehk ei näe, ruttas siis ühe pilveaknakese juurde ja vaatas tähelepanelikult alla maa peale. Siis mõtles ta uuesti kõikidele neile headele soovidele, mille täitumist inimesed suure igatsusega lootsid, ning tal tekkis kange tahtmine neid lohutada ja kinnitada. Ta haaras oma laterna ja lennutas selle alla maailmaruumi. Langeva laterna tuluke paistis kaugele-kaugele ning kõik, kes seda nägid, soovisid midagi. Vaene täheke aga seisis pilveseina taga, värisedes ärevusest ja kurbusest, et ta ei saa enam kunagi iseseisvalt särada. Kui ta aga nägi, millist rõõmu ta inimestele oli valmistanud, sai ta jälle rõõmsaks ja kummardus veelgi enam üle pilveserva, et kõike paremini näha. Seejuures kukkus tal kroonike peast ja langes samuti alla maa peale. Särakuld jäi hirmust otse keeletuks ja hakkas haledasti nutma. Korraga kuulis ta kellegi häält, kes sõbralikult päris, miks ta kurvastab. Kui Särakuld pea tõstis, nägi ta enda ees seismas Jõululast. Nüüd jutustas Särakuld talle oma loo ja Jõululaps kuulas teda tähelepanelikult. Kui Särakuld oli lõpetanud, kiitis Jõululaps teda heateo eest ning kinkis talle tänutäheks uue laterna ja uue imeilusa krooni.
Kui inglid maa peale tulid, et näha, kuidas jõuludeks valmistumine käib, kuulis üks ingel kõrgelt tornist suurt vaidlemist. "Mina olen tähtsam!" Ja teine hääl vastas: "Ei, mina!" Kahe kellaga kirikutornis oli käimas kõva vaidlus, kumb on tähtsam: kas väiksem, heleda häälega, või suurem, madalama kuminaga kell. "Ootame, kuni keegi tuleb ja vaidluse lahendab. Tähtsam kell võib siis jääda torni helisema, teine võib end alla kukutada..."
Varsti tuligi ema väikese poisiga. Poiss palus ema: "Lähme torni, ma tahaksin näha ja vaadata kellasid lähedalt ning neid ise helistada." Nad ronisid üles. Poiss proovis esimest kella. "Pimm!" – See oli väiksem heledahäälne kelluke. "Oh kui ilus!" ütles poiss. "See meenutab mulle kõike head ja ilusat, armastust, soojust ja valgust." Nüüd helistas poiss ema abiga ka teist kella. "Pamm!" – See oli suurem ja kajas madalalt. "See meenutab mulle pimedaid õhtuid, mil võib süüdata küünlad, ja isegi seda, et me kõik oleme mõnikord pimeduses. Me oleme halvad ja vaidleme. Siis tuleb taas vabandada, andeks paluda ja lepitust otsida." ‒ "Aga kumb on ilusam?" ‒ "Mõlemad on ilusad, kui helisevad, ja koos annavad nad maailmale kõige parema ja rikkalikuma sõnumi."
Kui ema ja poeg tornist alla laskusid, kuulsid nad kellasid sosistamas: "Lepime kokku, et oleme jälle sõbrad, jätame nääklemise. Me kuulutame koos helisedes jõulusõnumit Jeesuse sünnist." Nüüd kajas tornist kellade helin veelgi kaunimalt, kutsudes inimesi elama rahus, armastuses ja harmoonias.
Selle tüdruku nimi on Kriimu. Kriimul on kutsikas Lontu. Kriimu ja Lontu on alati kõigist kangemad – olgu lumesõjas või kelgumäel. Kriimu leidis pööningult vanad uisud.
Nüüd kukub Kriimu ikka pots ja pots – ja poisid naeravad.
“Mis see uisutamine ära pole. Vaat, mulle meeldib hoopis lennata!” luiskab Kriimu.
“Sa ju muudkui lendadki ... pikali maha,” narrivad teised.
“Ei, ma oskan päriselt lennata!” vaidleb Kriimu.
“Ei oska!”
“Oskan jah! Veame kihla, et oskan! Veame Lontu peale kihla.”
Õhtul ei tule Kriimul und. Tema süda on raske ja ta palub enne uinumist Jumalat. “Armas Jumal, tee palun nii, et ma lennata oskaksin, kasvõi natukene. Muidu pean ma tõesti oma Lontukese ära andma.”
Äkki Kriimu ärkab. Tema voodil istub ingel. “Jumal kuulis sinu palvet ja see läks Talle südamesse. Ta saatis sulle ja su koerale tiivad. Kuni te lendamas käite, võtan ma sinu kuju, et su vanemad ei muretseks. Tulge ainult ruttu tagasi!”
"Need on väga head tiivad. Natu-natuke lehvitad, nii tõusedki kohe lendu. Oi, kui vahva! Ära karda, Lontu!”
“Hei, poisid, näete, ma lendan!”
“Lo-Lontu on linnuks hakanud...”
“Näe, Kriimu kah! Tee üks surmasõlm, Kriimu!”
Lennata on nii tore, mitte ei raatsi tagasi koju minna.
Äkki märkab Lontu linnukest.
Lontu on kadunud pilvede vahele. Teda otsides põrkab Triinu peaaegu kokku lennukiga.
“Lendab siin ka igasuguseid, ei tunne eeskirju ega midagi,” toriseb lendur.
Kriimu laskub madalamale ja uurib lund rookivalt kojamehelt: ”Vabandage, ega te siin tiibadega koera pole näinud?”
“Koera? Tiibadega? Keda sa, tüdruk, narrid? Ja üldse, mida sa seal üleval...” jääb kojamees Kriimu tiibu nähes äkitselt tummaks.
See on varas. Kriimut nähes viskab ta kõik asjad maha ja tormab tulistvalu minema. Kriimu ei jõuagi temalt Lontu kohta küsida.
Ingel on samal ajal isale ja emale Kriimuks. Poisid käivad palumas, et Kriimu veel lendamist näitaks.
“Pole aega, ma pean piparkooke küpsetama,” vabandab ingel Kriimu. Ema ei jõua ära kiita:
”Meie tüdruk on nii tubliks ja virgaks muutunud!”
“Justnagu ingel,” kinnitab isa.
Päris Kriimu on taevas ära eksinud ja nutab. Palavad pisarad langevad maale, sulatavad lume ja õide puhkevad lilled.
“Kas juba on kevad?” turtsub siilike.
Üks ingel on täna taevas korrapidaja.
“Miks sa nutad, Kriimu-inglike? On sul mingi mure?” uurib ta.
Taevas laulab ka inglikoor.
Laulmisest vabal ajal riputavad inglid laotusele tähti ja puistavad maa peale lumehelbeid ning teevad ilma kaunimaks. Inglid otsustavad Kriimut abistada, aga kuidas?
“Hüüame üheskoos – Lontu!”
Inglite kooris hüüdmisest tõuseb hetkeks tugev torm. Lontu kuuleb kutsumist, aga linnukesed keelitavad:
”Ära mine! Mürame veel!”
“Kriim-auh-auh!”
Kriimu saab lõpuks Lontu kätte ja nüüd on mõlemad rõõmsad.
Täna õhtul lubavad inglid Kriimul taevatähti süüdata. "Tee seda sinagi, see pole sugugi raske! Aga ära unusta neid homme hommikul kustutada. Mis nad päeval põlevad, siis on ju niigi valge."
Ongi aeg koju minna.
“Jumalaga, Kriimu!” soovivad inglid ja seletavad: "Jumalaga – see tähendab, olgu alati Jumal sinuga ja sina Jumalaga."
Küll on tore pilvega taevast alla lasta.
Oi-oi, säravad, maa ja majad vastu...
"Laula sina edasi!"
Ingel ootab juba Kriimut.
“Mine nüüd jõulupuu juurde ja ole tubli!”
“Kas me kohtume veel, kallis ingel?”
“Võib-olla, kui sa väga, väga tahad...”
Tore on kingitusi saada, aga eriti tore on see jõuluõhtul! Kui sa kannatlik olid, saad sinagi jõuluõhtul kingitusi. Kui olid aga kärsitu, tuleb sul kauem oodata.
Viimasest pakist leiab Kriimu ingli tiivasule. Sulest kiirgab isemoodi valgust – sooja ja pehmet.
“Head jõulurahu!” soovib Kriimu ka sinule.
“Urahu-auh-urahu!” soovib Lontu.
Suures kaupluses lesisid pikkades ridades küünlad: pikemad ja lühemad, lõhnavad ja värvilised, keerulised ja lihtsad, kuusele riputamiseks ja kalmule viimiseks. Kõik nad ootasid, et keegi neid valiks, ostukorvi asetaks, kassas nende eest maksaks ning siis peagi nad süütaks. Küünalde kõige suurem soov oli põleda. Sageli unistasid ja sosistasid nad omavahel, kuhu küll neid põlema pannakse. Näiteks meeldis roosadele lõhnaküünaldele mõte uhkest lossist ja printsessidest. Valged, lihtsad majapidamisküünlad soovisid valgust anda mõnusas talutares. Naljakad, loperguseid kive meenutavad küünlad olid kindlad, et nemad viiakse mõnda moodsasse elamusse kusagil mere kaldal. Teiste hulgas pikutasid ka pühadeks müügile toodud jõuluküünlad. Nemad olid teistest rohkem ärevil, sest kui teisi küünlaid osteti poest aasta läbi, siis nende võimalus avanes vaid viimasel kuul.
Ühel hommikul läksid jõuluküünlad omavahel vaidlema.
"Ma arvan, et minu kaunist punast värvi märkavad ostjad kõige enne. Punane on kõige tähtsam jõuluvärv. Punased on päkapikkude ja jõuluvanade riided, punased on kuuseehted ja kingipaelad, punane on üldse kõige uhkem värv!" kuulutas paksuke punane küünal ja keerutas end nii, et paber krabises.
"Kuule, kallis sõber, ma arvan, et see päris ikka nii ei ole, et kõik ainult sind imetlevad," võttis nüüd sõna roheline küünal. "Roheline on ju jõulukuuskede värv ning ilma selleta ei saa küll kuidagi hakkama. Mina olen hoopis kõige tähtsam ja loodan, et mind märgatakse kõige enne!" kuulutas roheline küünal ning veeretas end esiritta punase kõrvale.
"Vahi, kus vaidlevad!" ägestus nüüd valge küünal. "Lumi on valge, lumememmed on valged, lumepilvedki taevas on valged, kuu taevas ja tähesära on samuti valged. Valge lumevaip kaunistab kuusepuid ja kriuksub jõuluvana saanijalaste all. Ilma valge värvita poleks mingeid jõule olemaski. Mina olen täiesti asendamatu!" Ning valge küünalgi nihutas end teiste kõrvale.
Tükk aega ei öelnud neist keegi sõnagi. Kaupluses valitses tavaline jõulueelne melu ja küünaldel hakkas sellest lausa pea ringi käima. Äkki haaras mehe käsi riiulilt punase küünla. "No mis ma teile ütlesin – mind märgatakse kõige enne! Ongi minek!" hõiskas punane küünal. Kuid käsi valis riiulilt ka rohelise ning siis valge küünla.
Kolmekesi koos liikusid nad kassalindile ning siis pimedasse kotti. Peagi jõudsid nad majja, kus mees elas. Küünlad asetati riiulile ning varsti märkasid nad, et see polnud päris tavaline maja. Laual olid kuhjades ümbrikud, paberid, käärid ja paelad. Ukse juures riidepuul rippus aga punane kuub. Laua all olid kotid, millest paistsid juba pakitud kingitused. Kaugemal toanurgas seisis kaunis jõulupuu. See oli jõuluvana kodu.
Õhtu jõudis kätte ja toas muutus hämaraks. Kolm küünalt asetati uhkele vanaaegsele küünlajalale ning süüdati põlema. Oi kui tore oli koos valgust näidata, see oli ju küünalde lemmiktegevus! Hommikune vaidlus kaupluses oli neil meelest läinud, sest nad pidid nüüd usinalt valgust näitama, et jõuluvana saaks õigeks ajaks laste kirjadele vastatud ja vajalikud kingitused pakitud.
Hommiku eel olid nad juba nii väikesteks sulanud, et vaevu suutsid veel oma leeki põlemas hoida.
"Oi, ma vist enam ei jaksa, olen nii väsinud!" sosistas punane küünal. "Ma kustun vist esimesena..."
"Pea veel veidi vastu – ega mindki enam kauaks pole. Näe, taht hakkab otsa saama..." ohkas roheline küünal.
"Oi, vaadake, meile tuleb vist külaline!" hüüdis vaikselt valge küünal ning kõik kolm väsinud valgustajat püüdsid oma leeki veel pisutki suuremaks upitada.
Läbi irvakil õhuakna heljus väike valge ingel nagu lumehelves alla küünalde kõrvale.
"Aitäh sulle, punane küünal! Su punane värv ja kaunis leek on särav ja kirgas nagu armastus.
Aitäh sulle, roheline küünal! Sa oled lootuse, tärkamise ja elu jätkumise leegi hoidja!
Aitäh sulle, valge küünal! Su valge värv on kui puhtuse ja rahu igatsus, mis jõulupühade ajal inimeste südameid täidab.
Aitäh teile, küünlad, et valgustasite pimedat ööd ja täitsite nii oma kõige tähtsama ülesande – põleda ja valgustada!" lausus ingel ning liugles vaikselt tähisesse taevasse.
Küünlad olid nüüd lõpuni põlenud. Vaid punase küünla taht hõõgus veel ja saatis suitsuviirge lae poole. Laual küünlajala kõrval säras kuukiirtes veepiisk, mis oli sulanud lumehelbekesest.
Nad olid oma ülesande täitnud – kõik koos – punane, roheline ja valge.