Talvine päike hakkas vajuma silmapiirile. Puude varjud muutusid ikka pikemaks ja pikemaks. Punane viirg taevavõlvil muutus järjest tumedamaks ja säravamaks. Oli jõuluõhtu või õigemini pidi jõuluõhtu algama umbes poole tunni pärast, kui päike oli loojunud. Aga õieti ei saanud väljas olles jõulutunnet tekkidagi, sest ilm oli soe ja mahe tuul laulis puulatvades oma unistavat laulu. Tuuli seisis metsaserval allika ääres, mida inimesed "soovide allikaks" nimetasid. Tuuli seisis ja mõtles, mida tema küll sooviks, kui talle võimalus antaks. Ta sooviks kindlasti saada ilusaks, rikkaks ja heaks – nii väga heaks. Väikesed kodus siis armastaksid teda ega hakkaks talle vastu... Oh – ja kui tore siis kõik oleks! Vahepeal laskus päike juba üsna madalale, aga oma unistustes oli Tuuli unustanud, et ema ootas teda.
Äkki Tuuli ehmus. Ta kõrvu kostis nõrk heli, nagu oleks üsna tema jalgade juures keegi ohanud. Tuuli vaatas sinna, kuid ei näinud midagi. Kiiresti täitis ta oma veenõu ja tahtis koju minema hakata. Aga jällegi kostis sama hääl just tema jalgade juurest. Tuuli peatus.
"Mis see on? On seal keegi? Ja kui seal on keegi, siis miks ma ei näe teda?"
Kostus kolmas ohe ja nüüd nägi Tuuli enda kõrval mätta otsas rohelise kuuega tillukest mehikest. Ta hoidis käes pika sulega kübarat. Kaks suurt pisarat veeresid ta põskedelt alla ning ta vaatas Tuulile silma nii teravalt ja kurvalt, et Tuuli muutus üsna ehmunuks ja segaseks.
"Küll on ikka naljakas!" ütles Tuuli poolkõvasti.
"Pole siin midagi naljakat," ütles väike mehike häälega, mis kõlas nagu rohutirtsu siristamine. "Mis naljakat siin on? Ära tarvita selliseid sõnu, Tuuli, need haavavad mu tundeid".
"Sa tead isegi mu nime?" hüüdis Tuuli imestunult. "See on alles imelik! Aga mis siis viga on? Miks sa nutad, väikemees?"
"Ma pole väikemees. Ma olen haldjas. Ja ma arvan, et sinagi nutaksid, kui oleksid kutsutud teeõhtule nagu mina ja peaksid olema siin kinni naelutatud ega saaks ennast üldsegi liigutada!" Mehike keeras ennast veidi ja Tuuli nägi, et terve oks oli tunginud tal läbi kuue ja hoidis teda kinni.
"See on tühiasi," ütles Tuuli. "Ma päästan su kohe lahti!"
"Aga ole ettevaatlik, väga ettevaatlik!" palus mehike. "See on mu kõige uuem ülikond ja ma pean sellega käima veel terve aasta!"
Tuuli murdis oksa pooleks ja tõmbas ettevaatlikult välja. Haldjas oli ülimalt õnnelik.
"Sa oled hea laps! Ühel päeval tahan ma sulle ka heategu tasuda!" hüüdis ta.
"Ma oleksin sulle varem appi tulnud, aga ma ei näinud sind," ütles Tuuli.
"Sa ei võinud mind näha seepärast, et mul oli müts peas," hüüdis haldjas. Ta pani mütsi pähe ja oh – polnudki teda enam näha! Tuuli kuulis ainult vallatut naeru.
"Oh imet!" hüüdis Tuuli. "Kui imelik! Küll oleks tore, kui mina ka saaksin nii teha! Teised lapsed ei näeks siis mind. Ma võiksin kõike kuulata, mida nad räägivad. See oleks alles tore! Kas haldjad võivad oma mütse teistele ka laenata? Laena õige mulle oma mütsi! Tore oleks nähtamatu olla!"
"Ohoo!" hüüdis haldjas, saades äkki jälle nähtavaks. "Laenata sulle oma mütsi! See on ju nii tilluke, et mahub sulle ainult ühe kõrva peale. Ja kas nähtamatu olla ongi nii tore – see oleneb mitmesugustest asjaoludest. Meie ei saa oma mütse teile anda. Ainus võimalus inimeste jaoks on korjata sõnajalaseemneid ja panna neid kinga sisse. Siis muutub inimene nähtamatuks."
"Korjata sõnajalaseemneid? Kustkohast? Ma pole kunagi sõnajalaseemneid näinud!"
"Muidugi sa ei ole, küll meie, haldjad, selle eest juba hoolt kanname! Ükski inimene ei või leida sõnajalaseemneid. Sina aga olid minu vastu nii hea, seepärast ma annan sulle neid. Siis saadki proovida, kui tore on olla nähtamatu," ütles haldjas.
"Kas tõesti? Kui vahva! Kas ma võin nüüd kohe saada?"
"Oh sind küll! Kas sa arvad, et ma kannan neid niisama taskus? Koguni mitte. Mine koju, ära kellelegi midagi ütle, aga jäta oma magamistoa aken ööseks lahti – ja siis näed, mida sa näed."
Seda öeldes lõi haldjas endale mütsi pihta ja kadunud ta oligi. Tuuli ootas veel silmapilgu lootes, et ehk haldjas tuleb tagasi, võttis siis oma veenõu ja tõttas koju. Metsa all hämardus juba, kuid äsjane elamus oli olnud nii kummaline, et Tuulil ei tulnud meeldegi karta.
"Küll sa jäid ikka kauaks," ütles ema. Tuuli tegi mossis näo nagu alati, kui talle midagi ebameeldivat öeldi. Õed ja vennad pärisid kisades, kus Tuuli nii kaua oli olnud. Tuuli vastas neile mornilt ja vastumeelselt. Nüüd muutusid väiksemad ka halvatujulisteks ja läksid ära kööki, et seal omaette mängida.
"Palun tülle! Äägi uttu!" ütles pisike õeke Mari. Ta ronis Tuuli põlvedele ja pani käekesed talle kaela ümber. Aga Tuuli peas olid ainult haldjamõtted, tal ei olnud aega väikese jaoks. "Ah, küll ema räägib," vastas ta.
"Ema teedab," ütles Mari. Tuuli ei pannud seda tähele ja väike õde tatsas kurvalt minema.
Lõpuks ometi tuli magamaminekuaeg. Tuuli avas õhuakna ja lebas tükk aega oodates ja vaadates, kuni lõpuks uinus. Äkki ta ärkas ja tõusis voodis istukile. Ja mõtle – vooditeki peal seisis talle tuttav haldjas, tema taga veel terve rida samasuguseid.
Kõik haldjad kandsid rohelist ülikonda ja peas täpilist mütsikest. Ikka veel tuli neid aknast sisse ja väljas oli näha neid mööda kuukiiri alla libisemas. Kõigil olid mütsid peas, aga Tuuli nägi neid selgesti. See üllatas teda ja ta ütles omaette: "See on küll ikka imelik."
"Sa mõtled meie mütse," ütles tuttav haldjas. "Jah, sa näed meid täna, kuigi kanname nähtamatuks tegevaid mütse. Aga see on nõnda ainult jõuluööl. Tahad sa ikka tõesti nähtamatuks muutuda?"
"Oojaa, kindlasti tahan!"
"Hästi, olgu siis nii." Kaks haldjat tõid Tuuli ette imeliku kujuga karbikese. Haldjas võttis peoga sealt seest midagi ja pani Tuuli kingadesse, mis olid voodi ees.
"Nüüd said oma tahtmist," ütles haldjas. "Sa võid käia, tulla ja minna, kuhu tahad, ja keegi ei näe sind. Päikeseloojakul kaob seemnete mõju. Kui tahad, et see rutem lõpeks, raputa seemned kingadest välja ja sa oled nagu ennegi."
"Seda ma küll ei tee," vaidles Tuuli.
"Nägemiseni!" hüüdis haldjas ja naeris veidi pilkavalt.
"Nägemiseni! Ja tänan sind väga!" vastas Tuuli. Haldjad sosistasid midagi omavahel ning juba nad tõusidki lendu ja kadusid Tuuli silmist. Tuuli sulges akna, läks voodisse tagasi ja keset kõige erutavamaid mõtteid uinus magama.
Hommikul ärkas Tuuli imelikult kahtleva tundega. Kas ta oli und näinud või oli kõik tõesti nii sündinud? Ta pani selga oma kõige ilusama kleidi, sest oli ju jõululaupäev, ja ema ehk võtab teda kaasa jumalateenistusele, mis oli jõululaupäeval alati nii kaunis. Tuuli põimis oma pikad patsid ilusasti kinni, sidus kingapaelad kõvasti kinni, et seemned välja ei kukuks, ja jooksis alla. Ema liigutas tulel putru. Tuuli läks üsna ema juurde, aga ema ei pöördunud ta poolegi.
"Lapsed on täna kõik nii hilised," ütles lõpuks ema. Ta läks trepi juurde ja hüüdis: "Mart! Mari! Peeter! Sanne! Hommikusöök on valmis! Ka Tuuli! Aga kus siis Tuuli on? Selleks ajaks oli tema alati ammu juba all!"
"Tuulit ei ole üleval, tema toa uks on lahti, aga teda ei ole toas," hüüdis Sanne ülevalt.
"See on küll imelik," ütles ema. "Ma ei ole näinud Tuulit välja minemas." Ema läks välisuksele ja hüüdis: "Tuuli! Tuuli!" Ta läks Tuulist mööda peaaegu teda riivates, kuid ei näinud. Tuuli, pooleldi ehmunud, pooleldi lõbustatud, kihistas tasakesi omaette. Ta oli siis ikkagi tõepoolest nähtamatu! Nüüd oli Tuulil väga imelik olla.
Lapsed istusid hommikueinet võtma. Väike Mari luges söögipalve. Ema jagas lastele putru ja andis igaühele lusika. Silmades oli aga emal kuidagi ehmunud pilk.
"Kuhu Tuuli võis küll minna?" lausus ema vaikselt ja kuidagi abitult.
Tuuli tundis südametunnistusepiina. Ta ei arvanud, et nii läheb. Tuuli oli juba valmis seemned kingast välja raputama ja seletust andma, sest ema murelik olemine rikkus kogu lõbu. Seal aga kuulis ta, kuidas Peeter Mardile sosistas: "Võib-olla hunt sõi Tuuli ära, nagu "Punamütsikese" jutus oli."
Mart vastas: "Kui nii, siis ma küsin emalt Tuuli toa endale."
Vaene Tuuli! Ta põsed hakkasid õhetama ja pisarad tulid talle silma. Kas siis poisid ei armastanud teda mitte raasugi? Kuidas nad võisid temast nii külmalt rääkida! Ta vihastus ja oleks heameelega Mardile ühe müksu andnud, aga ta pidi ju nähtamatuks jääma! "Missugused koledad vennad mul on!" mõtles ta.
Hommikust sai lõuna. Tavaliselt oli neil kombeks jõuluhommikul väikeseid omatehtud kingitusi vahetada, aga täna ei tulnud see emale meeldegi. Kõik ta mõtted olid kadunud Tuuli juures. Korduvalt astus ta uksele, pani käe silmade varjuks, vaatas ja ootas. Sel ajal mängisid teised lapsed lõbusalt. Neil ei olnud Tuulit vaja. Ainult väike Mari ütles vahetevahel:
"Tuuli läks äla, pole Tuulit!"
"Ja mis siis, kui läks?" ütles Mart, vaadates üles oma punumistöölt. "Meil on palju parem ilma Tuulita. Tema ainult riidleb meiega ja segab mängu. Päris tore, et oleme temast lahti. Minul küll temast kahju ei ole. Ilma temata on palju parem."
"Meil on temata küll parem, aga mulle meeldiks, kui tal oleks seal, kus ta on, hea olla," lausus Sanne.
"Ohoh! Miks peaks keegi veel Tuuli pärast muretsema?" naeris Peeter. "Ah, hakkame parem mängima!" Kunagi varem ei olnud Tuuli end tundnud nii õnnetuna kui nüüd, seistes seal nähtamatuna ja kuuldes õdesid-vendi temast niiviisi rääkimas. Ta ei tahtnud ju nendega kuri olla, aga kuna ta oli ägeda loomuga ja samas tahtis meeleldi vaikselt unistades istuda, ei sallinud ta, et väiksemad teda igasuguste soovide ja juttudega segasid. Ta arvas, et perekonnas armastavad ikka kõik üksteist. Õieti polnud ta selle üle kunagi järele mõelnudki. Koduelu oli just sellisena endastmõistetav ja loomulik. Esmakordselt nägi Tuuli nüüd ennast sellisena, nagu nägid tema vennad. See oli inetu pilt. Tuuli läks tasakesi välja. Aianurgas leidis ta vaikse koha, kus nuuksus välja oma südamevalu. Seal kuulis Tuuli ka, kuidas vaikne südamehääl temaga rääkima hakkas. "Väike Mari tundis minust puudust. Aga oh, alles eile õhtul ma lükkasin ta ära, kui ta ronis mulle sülle ja tahtis juttu. Ka Sanne soovis, et mul seal, kus olen, hea olla oleks. Ometi ma tutistasin Sannet alles eelmisel reedel. Oh – ja poleks ma ahju visanud Mardi palli, kui ta peale vihaseks sain! Ta ütles nii hoolimatuid sõnu minu kohta, aga mina pole temaga ka kunagi kena olnud. Ja ükskord ma ütlesin Peetrile, et talle oleks parem, kui karu ta ära sööks. See tuli sellepärast, et ta tegi katki mu ilusa tassi. Oh aeg! Kui halb ma kõigi nende vastu olen olnud!"
"Aga sa võiksid olla ju parem ja kenam, kui sa ainult püüaksid?" rääkis südamehääl. "Ma mõtlen, et sa võiksid küll!"
Tuuli pigistas käed tugevasti kokku ja ütles valju häälega: "Ma võiksin küll. Jah – ja ma tahan seda teha!"
Nüüd oli Tuuli ülesandeks sõnajalaseemnetest lahti saada. Need ei meeldinud talle üldse enam. Ta tegi oma kingapaelad lahti ja raputas kingi kõvasti. Kohe kukkusid seemned välja ja justkui sulasid õhku ning kadusid silmapilkselt. Tuuli kuulis oma lähedal tasast kahjurõõmsat naeru ja nägi ka üht rohelist kuube okste vahel vilksatamas. Aga Tuulil oli juba küllalt haldjatest. Ta sidus ruttu kingapaelad kinni ja hakkas kiiresti kodu poole jooksma.
"Kus sa ometi olid kogu päeva, Tuuli?" hõiskasid lapsed, kui nägid Tuulit hingeldades ja õhetavana väravast sisse tormamas. Tuuli ei suutnud neile midagi öelda. Ta läks vaikselt ema juurde, kes seisis eeskojas, viskas end ema käte vahele ja hakkas meeleheitlikult nutma.
"Lapsuke, mis sul viga on? Kust sa tuled?" küsis ema kohkunult. Ta haaras Tuuli sülle ja läks temaga kööki. Teised lapsed järgnesid neile sosistades ja piiludes. Aga ema saatis nad ära, ja Tuuli sülle võtnud, istus tule ette, kiigutas ja lohutas teda, nagu oleks Tuuli alles väike beebi. Vähehaaval Tuuli nutt vaibus. Veidi aega oli ta vaikselt, pea ema rinnal. Siis pühkis ta silmad kuivaks, pani käed ema kaela ümber ja rääkis talle kõik algusest peale ära. Ema kuulas teda väga ehmunult.
"Jumal varjaku meid!" sosistas ema. Ta katsus Tuuli käsi ja pead ning ütles: "Ma valmistan sulle rahustava joogi ja siis tuleb sul kohe voodisse minna." Nii tehtigi. Kui Tuuli kosutavast unest ärkas, oli ta jälle nagu ennegi: särav, terve ja näljane ning valmis oma ülesandeid täitma. Siiski ei olnud ta enam seesama Tuuli. Muudatus ei tulnud küll üle öö, kuid uus algus oli tehtud. Haldjate õppetund ei olnud möödunud asjatult. Tuulis oli nüüd pidev igatsus olla lahke ja hea. Kui ta vanad kalduvused jälle esile tõusid, palus ta andeks nii alandlikult, et talle antigi kohe andeks. Ema mõtles tõsiselt, et haldjad olid tema lapse ära võlunud. Väikesed aga õppisid Tuulit armastama. Nad tulid tema juurde kõigi oma väikeste rõõmude ja muredega, nagu ikka armsa ja hea vanema õe juurde minnakse. Iga poolehoiuavaldus, iga suudlus väikese Mari poolt, iga usaldav sõna Mardi suust oli kinnituseks Tuulile, et kõik võib nende peres veel hästi minna.
Nii möödus aasta. Jälle tulid jõulud. Jõuluõhtul äratas Tuulit unest koputus aknale. Ehmunult ja veel pooleldi magavana tõusis ta voodis istukile ja nägi kuuvalguses akna taga tillukest tuttavat. Tuuli avas õhuakna. Haldjas lendas sisse ja istus Tuuli vooditekile.
"Häid pühi sulle, mu tüdruk!" ütles ta. "Ja head uut aastat ka, kui see tuleb. Ma tõin sulle midagi kingituseks." Haldjas avas peo ja näitas Tuulile pruune terakesi, mida tüdruk nii hästi tundis ja kartis.
"Ei, ei!" hüüdis Tuuli, ära anna mulle enam sõnajalaseemneid! Need ajavad mulle hirmu peale! Need ei meeldi mulle sugugi!"
"Ära ole rumal!" ütles haldjas ning ta hääl oli nii sõbralik ja tõsine. Möödunud jõuluajal ei olnud sul tõesti hea nähtamatu olla, aga ehk sel aastal on asi parem. Võta minu nõuannet kuulda ja proovi. Sa ei kahetse!"
"Kas tõesti?" küsis Tuuli rõõmsaks muutudes. "Hästi! Ma proovin!" Tüdruk kummardus voodist välja ja vaatas, kuidas haldjas peeneid terakesi tema kingadesse puistas. Homme öösel tulen vaatama, kuidas sul seekord läks," ütles haldjas, noogutas peaga ja kadus.
Vana hirm tuli tüdruku südamesse tagasi. Hommikul sidus ta väriseva südamega kingapaelad kinni ning hiilis siis vaikselt alla.
Seejärel astus ta tuppa. Esimene asi, mis ta nägi, oli väike puust nikerdatud paadike, mis oli tema taldrikule asetatud. Selle oli valmistanud Mart. Aga Tuuli ei teadnud, et see oli talle.
Väikesed istusid laua ääres, silmad suunatud uksele. Nad ootasid, millal Tuuli tuppa tuleb ja üllatub.
"Tahan, et ta tuleks rutem," ütles Peeter ja kõlistas lusikaga vastu taldrikut.
"Me kõik tahame Tuulit, eks?" ütles ema ja naeratas putru valades.
"See on alles nali, kui ta oma taldrikut vaatab!" hüüdis Mart. "Tuuli on alati nii tore, kui ta midagi üllatunult vaatab. Siis lähevad ta silmad hiiglasuureks ja põsed ilusasti roosaks. Andres armastab ikka öelda, et tema õde Alla on kõige ilusam, aga mina arvan, et meie Tuuli on Allast ilusam ja parem!"
"Tuuli on nii tore," ütles Sanne. "Temaga on tore mängida!"
"Oh, ma soovin, et Tuuli juba tuleks!" ohkas väike Mari.
Tuuli ei suutnud enam kannatada, vaid jooksis trepist üles oma tuppa, rõõmupisarad silmis. Kaks minutit –ja ta oli jälle tagasi, aga seekord juba nähtavana. Nüüd oli ta süda kerge kui sulg.
"Häid pühi!" hüüdsid lapsed. Kohe anti Tuulile pidulikult üle ilus laevuke, mis tema taldrikul oli. Tuuli oli väga üllatanud – ja see tegi kogu päeva rõõmsaks.
Õhtul jättis Tuuli akna lahti ja heitis lahtirõivastumata voodisse, kuna ta tahtis haldjat viisakalt vastu võtta. Haldjas oli ju nüüd tema vastu nii hea olnud! Südaööl tuligi haldjas ja koos temaga veel palju väikseid rohelise kuuega mehikesi.
"Noh, kuidas oli?" küsis haldjas.
"Oi, seekord meeldis mulle väga," seletas Tuuli säravate silmadega. "Ma tänan sind südamest!"
"Tore, et sulle meeldis," ütles haldjas. "Sinust saab väga õnnelik inimene, kui sa oma õppetundi ei unusta." Ja viuh! Ning olidki haldjad läinud.