Johan Ludwig Runeberg
Liiga agar jaht skäärides ja selle järel tõusnud vastutuul, mis tormiks puhkes, takistas meid meie suureks meelehärmiks kavatsuste kohaselt enne jõuluõhtut linna tagasi jõudmast. Arvatavasti oleksime pidanud kogu õhtu väljas avamerel veetma, mis meie viletsa kutteri juures koguni hädaohtlik või sootuks väljakannatamatu oleks olnud, kui poleks seltskonnas olnud keegi, kes oskas oma agaruse ja lugude läbi mingil määral meie halba tuju hajutada.
See mees oli välismaalane, kes juhtis talle kuuluvat paati, mis parajasti meie sadamas talvitumas oli. Talle polnud nii oluline mandril jõule veeta kui teistele, sest tal polnud sugulasi, kes temast oleks jõulupudru ja koogi juures puudust tundnud. Peale selle oli ta meist kõigist erinev. Ta oli täiesti karastunud tuultes, külmas ja vees. Ja nagu ta seal oma kutteri rooli juures istus, näis, et talle ei tule ette võpatadagi, kuigi igas mere voogamises peitus hädaoht hukkuda.
Meie purjetamine polnud põrmugi meeldiv. Risteldes ja pöördmanöövreis läbisime kaks või kolm veerandmiili nimetamisväärselt edasi jõudmata, kuna äge lainetus vahetpidamata purjedele vastu töötas. Lõpuks jätsime igasuguse lootuse kindlale maale jõuda ja otsustasime õhtu veeta Lotsholmil – järsul kuuskedesse kasvanud kaljusaarel keset merd – ja otsida peavarju seal asuvas lootsi hütis. Juba kaugusest nägime aknast paistvat tulukest ja vapper kapten laskis hea tuulega oma kutri sinna joosta.
"Ilma kiitlemata, mu härrad, võib ütelda, et meil on praegu korralik briis!" hüüdis ta ja rüüpas tubli sõõmu külma Rootsi punši. "Ja siiski on mulle kord elus niisugune või veel suurem tuul osaks saanud, kui olin vahest neli või viis aastat vana ja ihuüksi merel. Ma pole kõnelnudki, et minu juures on vastupidi kui teiste inimeste juures. Ma tean nimelt paremini, kuhu mind see maailm viib, kui seda, kust ma tulen. Lühidalt, kui ma olin umbes viieaastane – ja nagu mulle on öeldud, peaks see umbes 30 aastat tagasi olema – siis olin ma ühel ööl avamerel nagu praegu. Ainult selle vahega, et ma olin tuulte ja lainete mängukann, kuna praegu on mul kaks rehvimata purje, ja et ma tookord külmast olin kange, aga praegu on mul soe kuni väikese varbani. Ma mäletan vaevu selle esimese merereisi olukorda. Tean vaid, et mind jäeti üksi kaljule metsiku mere keskele, ja et ma neile, kes mind üksi jätsid, tahtsin järele sõita. Oli kottpime nagu praegu. Kui ma aerutada püüdsin, lõi esimene laine mul aeru käest. Kui kaua ma nii ümber triivisin, ma ei tea, aga kindel on, et ma maandusin lõpuks heade inimeste juures. Nagu härrased näevad, pole mul sugugi parem kui Aadamal. Ka mina ei tea, kas mul on vanemad või mitte. Inimesed, kes mu üles korjasid ja ellu äratasid, olid elukutselised salakaubavedajad ja üsna jõukad talunikud. Nende juures kasvasin üles ja jagasin nende tööndust, kuni mul habe kasvama hakkas. Siis liitusin ma ühe kaubalaevaga ja sain ausaks poisiks.
"Nii, pootshaagid välja ja tööle! Ma usun, et me leiame siin tee läbi nende kivide!"
Kutter jäi lotendavate purjedega seisma etteulatuvaist kaljudest moodustunud lahte. Kõik sirutasid oma kangeid liikmeid, mõni haigutas ja puristas ihust külma välja. Kapten ja kaks jungat jäid veel kutri juurde askeldama, kuna meie teised suundusime vankuvatel sammudel sooja hütti.
Seal valitses jõulumeeleolu. Tohutu kuusepuutuli praksus laias ahjus ja valgustas ruumi. Laual põles suur küünlajalg koos väiksemate küünaldega. Seinad olid üleni kaetud võrkude ja teiste kalapüügiriistadega. Nurgas valendasid kitsed ja kitsekesed, kes end sinna kokku olid surunud.
Hütis istus väga vana naine laua ääres. Ta näis oma lauluraamatust ette lugevat keskealisele mehele ja selle naisele ning viiele lapsele, kellest neli hirmsat kontserti tegid, puhudes saviviledest, kuna viies, vanim, ettekannet põriseva puutrompetiga saatis.
Meie sisenedes tõusis isa püsti. Ta koputas jalaga mõjukalt põrandale, et lärmavaid lapsi korrale kutsuda, ning noogutas meile sõbralikult ja vabalt. Vanaema pani oma raamatu lauale, võttis prillid ninalt ja vaatles meid teravalt.
"Head inimesed, kust te tulete?" küsis ta. "Kas teil pole jõuluõhtul kodu ja kollet või on laev ja laadung meres? Lootsi saamiseks pole te märku andnud."
Nende sõnade juures sülitas ta oma jändrikule sõrmele ja kustutas ühe küünla liigsuure leegi, tõusis siis üles ja valgustas põhjalikult meie nägusid.
"Jajah," jätkas ta, "jänes pidi olema võluvalt valge, kui vaevutakse teda taga ajama jõuluõhtuni. Vaatame nüüd, mis teile söömiseks ette annab panna. Siin on, Jumal tänatud, veel räime ja Anna peab katsuma kitsedest veel midagi välja pigistada. Putru ei hakka küll keegi keset ööd enam keetma,"
Vanake ja teised said oma muredest peagi lahti. Me tõmbasime kasukad seljast, soojendasime end ja pakkusime võõrustajaile tervituseks tassikese punši, mida nad ka meeleldi vastu võtsid. Peagi tundsime end soojas hütis üsna koduselt ja hästi. Vanaema tahtis juba meile ööasemeid valmistada ja manitses kiirustama kitselüpsiga, kui juhus tema ettevalmistused katkestas ja järeldused esile kutsus, mida me poleks osanud ette näha.
Kapten, kes oli maha jäänud kutri juurde, oli seal lõpuks kõik korda saanud, purjed rehvinud, paadi kinnitanud ja oli valmis oma seitse asja hütti kandma ja öö maal veetma. Enne aga, kui ta oma kasti sooja hütti kandis, meenus talle, mis me kõik olime unustanud, nimelt välja tulistada hädarakett. Selle lasu kõmakas katkestaski hütielanike edasise ettevalmistuse ööks. Pauku kuuldes viskas vanaema sulepadja, mis tal käes oli, otsustavalt kõrvale.
"Kas te kuulsite!" hüüdis ta ärritatud häälega. "Kas te lasku ei kuulnud? Oh, halastagu Jumal Junole, mis Norras ei saanud talvituda, vaid sellisel aastaajal meile madalikule jookseb! Pane paat valmis, poiss, ja hoia kurssi hästi kirdesse, et sul tuult oleks. Küll meie vaatame laste järele, ära nende pärast muretse. Rutta vaid!"
Noorematele kõrvadele kui vanakese omad, polnud raske kohe tema eksitust kindlaks teha. See nõndanimetatud poiss oli tema neljakümne-aastane poeg, kes nüüd tema manitsused katkestas ja pooleldi ebalevalt, pooleldi kaastundlikult ütles:
"Alati kummitab sul kõrvades, armas ema. Laskusid kuuled sa vist ka siis, kui kord oled rahusse jõudnud ja kärbes üle su haua ronib. Aga kui ma õigesti arvan, oli see jänese hirmuks, mida üks rannale jäänud isandaist laskis, ja mitte mingi pauk Junolt.
"Jajah," vastas vanake, "ikka tahavad noored targemad olla. Aga ma pole narr ega ka narridest vanematest sündinud... Jumal olgu mulle armuline, aga jõululaupäev, mis teisi rõõmsaks teeb, on mulle leinaõhtu. Ma ei saa kuidagi selle vastu. Ja mis ma vaene naine peaksingi tegema? Aga istuge ometi tule äärde, head külainimesed, siis jutustan teile, mida nõder naine on teinud ja millise tasu ta selle eest on saanud."
Nüüd täitsime vanaema soovi, kuni meie meeskond ja noorperenaine koos õhtusööki meile valmistasid ja meil kaasas olevat külma toitu üles soojendasid.
Niisiis alustas vanaema:
"Sellest on juba kaua aega tagasi, kui paljud teist, head sõbrad, tagasi mõtelda oskavad, nagu ma teie nägudest võin arvata. Siis istusin ma taolisel jõuluõhtul nagu täna üksi hütis. Võin küll ütelda üksi, sest minu mõlemad võsukesed, kes mu ümber hullasid, vajasid ise enam abi, kui et nad mind oleksid abistanud. Meri oli lahti nagu praegu, aga kui täna ka korstnas vilistab, siis on see vaid nõrk kaja sellest tormist toona. Tol õhtul ei oodanud ma mingit paati tagasi. Minu mees oli sõpradega linna sõitnud, et jõuluhommikul kirikusse minna ja võib-olla ka õhtu seal väljas vähe lõbusamalt veeta, kui meil siin võimalik oleks olnud. Mul olid siis roosamad palged kui täna ja sealjuures süda rinnus, mis naisele sobib. Nagu ennist, kui sisenesite, istusin ma seal ja lugesin lauluraamatut. Lapsed olid just söönud oma õhtusöögi ja mängisid asjadega, mida nad jõuluks olid saanud. Vanem, kes tookord oli kümneaastane, ja on saanud vahepeal küpseks ja targaks, sõidutas mööda põrandat puukoorest laevukest. Noorem oli saanud paadiks meie kalalaua. Ta rõõmustas sellest ning samuti kuldse südamega klaashelmekeest, mille mu mees mulle oli kinkinud ja mille ma poisile selleks õhtuks kaela olin riputanud.
Nii me istusime, kui ma korraga väljast merelt laske kuulsin. Jumal andku mulle andeks, mis ma siis valesti tegin, aga ma uskusin õigesti tegevat. Ma võtsin vanema abiks kaasa, tegin paadi lahti ja purjetasin välja. Noorem saatis meid rannani. Ma käskisin tal koju tagasi minna, aga ta jäi rannale seisma ja nuttes mulle järele karjuma, kuni torm ja merekohin tema kisa ületas. Kui ma pimekarini jõudsin, nägin tuld laevalt, mis pimeduses otse põhja murdlaineisse tüüris, nagu poleks ta varem kunagi meie sadamas olnud.
Ma jõudsin veel õigeaegselt. Tuulevaiksest küljest laevale lähendes sain niikaugele, et laev kui lõhi just enne liivakari ja murdlaineid pöördus, ning nii õnnestus mul, naisel, isand Adolfi laev kindlasse sadamasse juhtida. Sellele õhtule võiksin ma rõõmuga tagasi mõtelda, kuni elan, kui kodus kõik oleks nii olnud, kui oleks pidanud olema.
Kell oli neli hommikul, kui ma jälle hütti astusin. Ma mõtlesin, et võin nüüd välja puhata, aga see väljapuhkamine sai hullemaks kui eelnev töö. Väike poiss oli kadunud. Kogu öö otsisin ma teda, latern käes, siin meie kaljudel. Ma hüüdsin kõvasti ta nime, kõvemini, kui torm ulus. Tundus aga, nagu kaoks mu otsimine ja hüüdmine merepõhja. Hommikuhämaruses avastasin seal, kus meie teine paat oli seotud, tühja teiba ja pole sellest peale enam näinud ei paati ega possi. Paat oli kuldaväärt, poiss aga oli mulle kallim kui elu."
Nende sõnade juures jäi vanaema vait ja puhkes nutma. Kapten oli tema jutustamise ajal sisse tulnud. Ometi näis, nagu ei pööraks ta jutustusele erilist tähelepanu. Selle asemel uuris ta seinu, lage, kõike, mis hütis, eriti vana kalalauda, mis pliidi kohal seinal rippus, mille keskkoht juba tugevasti sisselõigetest katki oli, kuid mille kummaski otsas muster siiski üsna hästi oli säilinud.
Kui vana naine oli lõpetanud, tõusis kapten püsti, läks naise juurde, rebis kuue ja vesti lahti, tõmbas välja klaashelmekee ja pani selle vana naise sülle. Vanake vaatas seda hetke, tõstis siis pilgu ja vaatas kaptenile imestunult otsa. Siis tõusis ta üles, lõi oma käed tema kaela ümber ja nuuksus sõnagi lausumata. Kui ta selle järel oma näo tõstis, säras see rõõmust sügavaima kortsuni.
"Niisugune sarnasus sinu isaga, nagu seisaks ta elavalt veel mu ees!" ütles ta siis. "Ainult veel suurem kui tema! Jumal hoidku sind, sa vallatu! Kes käskis sind tookord üksi merele tormata? Oli seesugune ilm sinusugusele? Et ma, lambapea, sind ka tookord voodiposti külge kinni ei sidunud – siis oleksid sa vähemalt kodus püsinud! Tänu Jumalale! Nüüd võin ma rahus surra ja keegi ei saa küsida mu haual, kuhu ma jätsin oma lapse."
Meie üllatust võib ainult kujutleda. See jõuluõhtu, mis ähvardas kohutavaks kujuneda, sai rõõmsamaks kui paljud teised.