Kuusepuu

Hans Christian Andersen

Metsas seisis ilus väike kuuseke. Ta kasvas väga ilusal kohal. Päike paitas teda, ümberringi oli nii hea värske õhk ning temast mitte kaugel seisid suured kuused ja männid. Väike kuusk tahtis ruttu suureks kasvada. Väikesed külalapsed jooksid metsas ringi oma marjakorvidega ja hüüdsid kuusekest nähes: "Oh kui ilus väike kuusk!" Aga kuuseke ei tahtnud sugugi, et teda väikeseks nimetati!

Aasta lõpuks oli ta tubli tüki pikemaks kasvanud ja järgmisel aastal veel pikemaks.

Talvel, kui sädelev lumi metsaalust kattis, tuli jänes hüpeldes. Ja mõtle – ta hüppas otse üle väikese kuuse! See pahandas kuusekest väga. Aga möödus veel kaks talve ja kolmandal oli kuuseke juba nii suur, et jänes pidi tema ümbert ringi minema. "Kasvada, kasvada, saada suureks ja ilusaks!" See oli kuuse ainus mõte.

Sügisel tulid metsamehed ja võtsid maha mõned kõige suuremad puud. Igal aastal oli see nii. Noor kuusk värises seda nähes, sest võimsad puud langesid maha suure raginaga, oksad laasiti neil küljest ning puud olid nüüd nii paljad ja võõrad. Siis laaditi nad suurtele veokitele ja veeti minema. Kuhu? Mis neist sai?

Kevadel, kui tulid pääsukesed ja kured, küsis kuusk: "Kas te teate, kuhu viidi need mahavõetud puud?" Pääsukesed ei teadnud. Aga üks kurg noogutas oma tarka pead ja ütles: "Jah, ma arvan, et tean. Ma nägin merel laevu, kui lendasin Egiptusest siia. Laevadel olid võimsad mastid ja nad levitasid tugevat kuusevaigu lõhna. Ma võin sulle õnne soovida! Need sinu sugulased olid tõesti väga majesteetlikud."

"Ah, kui ma ka oleksin juba küllalt suur, et saaksin merele minna. Aga mis see meri õieti on?"

"Selle seletamine võtab liiga palju aega," ütles kurg ja lendas minema.

"Ole õnnelik selles, mis sul praegu käes on!" hüüdsid päikesekiired. "Ole rõõmus, et oled nii kauniks kasvanud ja et elumahlad nii jõuliselt sinus voolavad!" Ja tuul suudles kuuske, kaste aga riputas ta täis säravaid pärlikesi. Kuid kuusk ei pannud seda tähelegi.

Kui tulid jõulud, võeti maha suuremaid ja vähemaid puid. Neilt ei laasitud oksi ära. Nad laoti koormasse ja veeti metsast välja.

"Kuhu need kuused lähevad?" küsis kuusk. "Nad ei ole minust suuremad. Üks igatahes oli veel väiksem kui mina. Miks neile oksad külge jäeti? Kuhu nad viidi?"

"Me teame! Me teame!" sirtsusid varblased. "Meie vaatasime linnas aknast sisse! Me teame, kuhu nad viidi. Suurim au ja hiilgus, mida veel keegi oskab välja mõelda, ootab neid. Me piilusime aknast sisse ja nägime, et nad olid pandud keset sooja tuba ja kaunistatud kõige toredamate asjadega – kullatud õuntega, piparkookidega, klaasist ehetega – ja nendel särasid sajad küünlad."

"Ja siis? Mis siis sai?" küsis kuusk, värisedes ärevusest.

"Me rohkem ei näinud. Aga see kõik oli võrratult tore."

"See on veel palju toredam kui sõita merel! Ah, kuidas ma igatsen ka seda kõike läbi elada!"

"Rõõmusta sellest, mis sul praegu käes on! Rõõmusta oma noorusest!"

Aga kuusk ei tundnud sellest rõõmu. Ta küll kasvas ja kasvas ning oli haljas nii talvel kui suvel. "Kui ilus puu!" ütlesid inimesed. Ja enne jõule oli tema üks esimesi, mis maha võeti. Saag tungis sügavale säsisse. Puu langes maha sügava ohkega. Ta tundis teravat valu – ja oli otsekui uimas. Ta ei suutnud mõelda, et nüüd on saabunud oodatud õnn. Äkki oli tal hirmus kahju lahutatud saada oma armsast kodust, kus ta oli suureks kasvanud. Talle sai piinava selgusega arusaadavaks tõsiasi, et ta enam iialgi ei näe oma vanu sõpru, väikesi põõsaid, lilli ja linnukesi. Lahkumine kõigest sellest osutus kuusele ootamatult raskeks.

Nüüd heideti ta koos teistega koormasse. Ühel õuel tõsteti kuused maha. Siis ütles mehehääl: "See üks on väga ilus. Teised meid ei huvita." See käis meie kuuse kohta ja ta viidi suurde saali. Küll see oli alles tore ruum! Kuusk pisteti liivaga täidetud vaati, mis oli väljast ümbritsetud rohelise riidega. Nii pandi ta seisma keset kirjut vaipa. Kuusk värises põnevusest. Mis nüüd küll juhtub? Ja tulidki noored tütarlapsed ja hakkasid kuuske ehtima. Palju kirjusid kuulikesi ja asjakesi, millele kuusk ei osanud nime anda, riputati okstele. Väikesed sinised ja valged küünlad kinnitati nende vahele. Ja latva pandi kullavärvi särav täheke.

"Õhtul! Täna õhtul ta alles särab!" – "Oh!" mõtles puu. "Tuleks juba õhtu. Kui need küünlad kõik juba põleksid! Ja mis siis hiljem veel juhtub? Võib-olla tulevad teised metsapuud mind vaatama! Võib-olla kasvavad mulle uued juured ja ma jään seisma siia ilusasse ruumi säravana ja ehituna!"

Varsti süüdati küünlad. Milline hiilgus! Aga kuusk värises ärevusest, nii et ühe küünla tuli süütas oksakese põlema. See kustutati kiiresti. Kuusk püüdis värisemist tagasi hoida. Siis avati suured uksed. Sisse tuli palju lapsi. Suuremad tulid rõõmsa vadinaga, väikesed üsna vaikselt. Hetkeks seisid kõik vakka. Siis aga läks lahti kära. Lapsed hüppasid ümber puu ja haarasid okstelt asjakesi.

"Aga nüüd? Mis tuleb nüüd?" mõtles puu. Küünlad põlesid kuni oksteni ja nad kustutati. Lastele anti luba puu tühjaks teha. Nad tegid seda nii metsikult, et kuuseoksad aina raksusid. Kui puu ei oleks olnud tugevasti tünni kinnitatud, oleks ta küll ümber kukkunud! Nüüd oli lastel silmi ainult asjade jaoks, mida nad puu pealt haarata olid saanud. Puud ennast ei vaadanud enam keegi. "Muinasjuttu! Muinasjuttu!" hüüdsid lapsed. Seejärel rääkis üks väga lahke näoga onu lastele muinasjutu väikesest valgest printsessist. See oli ilus jutt. Kuusk ei olnud seda iial enne kuulnud, sest linnud metsas ei jutustanud selliseid jutte.

"Homme ma enam ei karda ega värise," mõtles kuusk. "Homme tunnen ma alles õiget rõõmu oma uutest ehetest. Homme kuulen kindlasti veel ühe muinasjutu."

Hommikul tulid tuppa kaks inimest.

"Ah, nüüd hakkab see sära jälle peale," mõtles kuusk. Aga puu tiriti hoopis toast välja ja visati keldrisse. "Mida see siis tähendab?" mõtles puu. "Mis ma siin peale hakkan?" Möödusid päevad ja ööd, keegi ei tulnud sinna. Kord tuldi ja pandi kuuse ette paar vana kasti. Nüüd oli kuusk täiesti pimedas.

"Väljas on praegu talv. Inimesed ei saa mind praegu kuhugi istutada. Aga kui tuleb kevad, siis... Küll on inimesed head! Kui siin ainult nii pime ja üksildane ei oleks. Isegi jänest ei ole siin. Ah, metsas oli nii tore! Isegi see oli kena, kui jänes minust üle hüppas! Siis see mulle ei meeldinud – miks küll, ma ei saa aru! Küll on siin ikka igav ja üksildane!"

"Piiks, piiks!" ütles samal momendil väike hiir, kes oma urust välja piilus.

Sinna tuli veel teinegi. Nad nuusutasid puud ja krabistasid okstega.

"Küll on külm!" ütles üks hiir. "Aga siin on sellegipoolest mõnus, eks ole, vana kuusk?"

"Ma pole üldsegi vana," ütles kuusk haavunult. "Minust on palju vanemaid kuuski!"

"Kust sa tuled?" küsisid hiired. "Ja mida sa teha oskad?" Hiired olid väga uudishimulikud. "Jutusta meile maailma kõige ilusamast kohast! Oled sa seal kunagi olnud? Oled sa olnud sahvris, kus riiulitel lebavad juustukerad ja madalamal ripuvad singid? Kus võib joosta rasvaküünalde vahel ja kuhu sisse minnes oled kõhn, välja tulles aga paks ja priske?"

"Sellist kohta ma ei tea, aga ma tean metsi, kus paistab päike ja kus laulavad väikesed linnud..." Siis jutustas ta hiirtele oma noorusest. Midagi sellist ei olnud hiired veel kunagi kuulnud. Nad kuulasid ja ütlesid: "Küll sa oled ikka palju näinud! Sa võisid seal küll väga õnnelik olla!"

"Õnnelik?" küsis kuusk. Ta mõtles selle üle järele, mida ta oli jutustanud, ja leidis, et seal metsas oli ta tegelikult tõesti väga õnnelik, kuigi ei tahtnud siis seda tunnistada. Nüüd jutustas kuusk jõuluõhtust, mil ta oli üleni kaetud piparkookide ja küünaldega.

"Oi!" hüüdsid väikesed hiired. "Küll sa oled ikka väga õnnelik olnud!"

"Ja kui ilusaid jutte sa tead, vana kuusk!" – "Ma pole ju vana! Ma tulin metsast alles sellel talvel. Ma olen praegu oma parimas kasvueas."

Hiired jooksid ära. Aga järgmisel ööl tulid nad tagasi juba kuuekesi. Kõik tahtsid nüüd kuulda kuusepuu jutte. Mida rohkem ta neid jutustas, seda rohkem tuli talle kõik möödunu meelde. Talle tundus nüüd, et ta elu oli tõesti olnud väga õnnelik. Ta mõtles noorele valgetüvelisele kasepiigale, mis oli kasvanud ta kõrval. Ja nüüd tundus see talle väikese valge printsessina muinasjutust. Kuusk jutustas hiirtele ka muinasjutu, mille oli kuulnud jõuluõhtul. Hiired kuulasid ja hakkasid kuuseokstes ringi hüplema. Järgmisel õhtul tulid juurde veel kaks hiirt ja kaks suurt halli rotti. Viimased ütlesid aga kohe, et neid sellised jutud ei huvita. "Kas sul rohkem jutte ei olegi?" küsisid rotid. "See üks ainult on," vastas puu. "Ma kuulsin seda juttu oma elu kõige ilusamal õhtul. Aga siis ma ei teadnud veel isegi, kui õnnelik ma olin olnud enne."

"See on nii rumal jutt! Päh! – Valge printsess! Kas sa ei tea mõnda juttu pekikamarast ja rasvaküünaldest? Kas sa ei oska jutustada mõnda toredat sahvrijuttu?"

"Ei!" vastas kuusepuu.

"Head aega siis!" ütlesid rotid ja läksid ära koju. Ka hiired lahkusid. Ja kuusepuu ohkas: "Jah, lõppude lõpuks oli see ju päris tore, kui väikesed hiired istusid mu ümber ja kuulasid. Nüüd on see möödas. Aga küllap on kõik jälle hea, kui mind seal kaunis toas uuesti ilusaks ja säravaks tehakse."

Ühel päeval tuldi tõesti keldrisse. Kastid lükati kohalt ära, midagi kopsiti seal, kuusepuu tõmmati välja ja visati välistrepile.

"Nüüd algab jälle lõbus elu," mõtles puu. Keegi haaras kuuse ladvast kinni ja heitis ta aianurka nõgestesse. Kuusele meeldis seal, sest kõik oli nii meeldivalt roheline. Aga kui kuusk nüüd päevavalguses ennast vaatles, nägi ta kohkudes, et ta oksad olid üsna kuivanud ja pruunid. Kuldne täheke oli siiski veel ladvas ja säras päikesekiirtes.

Õuele jooksid lapsed, mõned neist samad, kes olid ümber kuuse jõulutoas mänginud. Kõige väiksem neist jooksis kuuse juurde ja võttis kuuseladvast ära kuldse tähe. "Vaadake, mis ma veel selle koleda puu küljest leidsin!" hüüdis laps ja trampis jalgadega kuivanud okstel.

Puu vaatles lillede ilu ja aia värskust, ta vaatles ka ennast ja soovis parem olla jälle tagasi pimedas keldrinurgas, kus keegi talle haiget ei teinud. Ta mõtles metsas veedetud nooruspäevadele, rõõmsale jõuluõhtule, väikestele hiirtele ja ilusale jõulumuinasjutule. "Kõik on nüüd möödas! Aga ma tegin metsas ometigi mitme südame rõõmsaks, kuna olin nii ilus ja noor, ja jõuluõhtul panin särama nii paljud silmad. Seda on küll vähe, aga ikka parem kui mitte midagi!"

Tuli aednikupoiss ja tükeldas kuusepuu väikesteks juppideks – neist sai üsna suur kuhi. Pliidi all põlesid nad niisuguse praginaga, nagu oleks tulistatud väikesest kuulipildujast.

Õuel käis edasi poiste mäng. Kõige väiksem oli kuuse otsast saadud kuldse tähe kinnitanud mantlinööbi külge ja kujutles, et ta on kindral.

Nii lõppes kuusepuu elu ja lõpeb ka meie jutt, sest iga jutt peab kord lõppema.