Beate Zeppenfeld
Hiljuti lugesin loo, mis mind väga järelemõtlikuks tegi
Väike tüdruk Elke korjas juba mõnda aega raha oma misjonikassasse. Täna oli tal lõpuks küllalt koos.
"Mis sa selle rahaga teed?" uuris tema sõbratar Tiina.
"Ma tahaksin osta nuku ja saata misjonikastiga Hiinamaale. Tahaksid sa kaasa tulla, et õiget Saksa nukku välja valida?"
Suurest hulgast oli raske valikut teha. Lõpuks otsustasid mõlemad pikkade heledate patsidega nuku kasuks.
Juba pakiti kingitusekasti. Elke ja Tiina pidid kiirustama, sest nad tahtsid nukule ka kleidi teha. Kui nad selle selga panid, nägi nukk tõesti ilus välja. Mõlemad olid rõõmsad. Nad tänasid Jeesust ja palusid, et nukk läheks õigetesse kätesse, ja veel, et see hiina tüdruk võtaks oma südamesse vastu ka Jeesuse. Elke pakkis nuku kaunisse paberisse. Seejärel läksid nad proua Neumanni juurde. Aga kahjuks oli kingitusekast juba eelmisel õhtul suletud. Tüdrukud vaatasid ehmunult teineteisele otsa.
"Proua Neumann, ma tean täpselt, et see nukk on määratud ühele tüdrukule Hiinas," ütles Elke. Polnud kerge veenda proua Neumanni. Kui ta abikaasa õhtul koju tuli, rääkis naine talle olukorrast. Mees oli valmis kasti veel kord avama. Kui nüüd nukk suurde puukasti kadus, olid Elke ja Tiina väga rõõmsad.
Samal ajal töötas Hiinas saksa misjonärist õde Helga. Ta oli läinud sinna selleks, et inimestele Jeesusest rääkida.
Üks Hiina rikaste vanemate tütreke soovis saksa keelt õppida. Sellest sai kuulda õde Helga ja pakkus end talle õpetajaks. Õppetund tegi mõlemale palju rõõmu ja varsti kõneles õde Helge Ankaga juba mõned laused saksa keeles. Õde Helga kasutas ka võimalust, et rääkida Jumalast, kes on loonud taeva ja maa. Ta kõneles inimestest, kes Jumalata elavad, aga ka Jeesusest, kes maa peale inimesi patust vabastama tuli. Anka kuulas hoolega. Ta polnud varem midagi maailma Õnnistegijast kuulnud. Ühel päeval küsis ta:
"Kas teie Jumal suudab tõesti kõike?"
"Jah," vastas õde Helga. "Jumalal pole ükski asi võimatu."
"Hästi! Siis kinkigu ta mulle teie jõuludeks Saksa nukk."
Kui õde Helga koju jõudis, anus ta Jumalat:
"Issand, sina tead kõik. Mina ei saa enam niisugust nukku teha ja ka jõulukast Saksamaalt on juba teele saadetud. Sa ju tead, mis sellest soovist sõltub! Palun päästa Anka paganlusest!"
Järgmistel tundidel küsis Anka nõudlikult:
"Noh, kas te olete Jumalale mu soovist juba rääkinud? Kas Ta vastab ikka teile?"
Jõulud lähenesid. Õde Helgal oli tarvis palju ettevalmistusi teha. Talle oli tähtis, et inimesed kuuleksid jõuluajal Vabastajast, kes maailma on tulnud. Mis pidi aga soovitud nukust saama?
Kohale jõudis jõulukast. Kiirustades avas õde Helga kasti ja luges sisu loetelu. Nukust polnud seal sõnagi. Lootus oli kadunud ja tal polnud enam lusti asju lahti pakkida. Hoolimata sellest hakkas ta siiski peale ja võttis pakid ükshaaval välja. Nüüd sattus tema kätte pakike, mille kohta ta ei osanud arvata, mis seal sees on. Äkki ilmus sealt nähtavale heledate patsidega nukk. Õde Helga oli sellest sügavalt liigutatud ja tänas kogu südamest Jumalat.
Ta pakkis nuku uuesti paberisse. Enne kui jõulude pühitsemine algas, läks ta majja, kus elas Anka. Ta pani pakikese ukse ette ja astus tuppa jõulutervitusega: VAATA, MA KUULUTAN TEILE SUURT RÕÕMU, MIS SAAB OSAKS KÕIGELE RAHVALE: SEST TEILE ON SÜNDINUD TÄNA ÕNNISTEGIJA!" Seejärel osutas ta pakikesele ja ütles Ankale: "Siin on sulle minu Õnnistegijalt jõulukink." Imestunult vaatas Anka pakikest ja võttis selle vastu. Kui ta paki oli avanud ja nukku käes hoidis, hõiskas ta rõõmust. Ta oli üliõnnelik.
Korraga jäi Anka tõsiseks. Ta vaatas oma õpetajale otsa ja ütles: "Nüüd ma tean, et Jeesus suudab kõike ja teie Piibliraamat on tõde. Ka mina tahan Jeesusesse uskuda, sest Tema kuuleb palveid. Meie jumalad ei tee seda ja sellepärast ei taha ma nendega enam tegemist teha. Ma usun nüüd ainult Jeesusesse!"
Armas lugeja, usud sa Issandasse Jeesusesse? Ta tahab olla ka sinu isiklik Õnnistegija.