Oli imeilus talvepäev. Karged valged pilved hõljusid sinisel taevavõlvil. Päike paistis särades maale, mille pimestavalt valgel lumisel rüül särasid kuldsed ja hõbedased litrid.
Tõnu ja Tiit olid onu juures maal. Oli seal alles tore talvel! Tänaseks aga oli onu lubanud poistele veel ühe erilise lõbu: koos pidi sõidetama metsa jõulukuuski tooma. Kui hommikueine söödud sai, sõitiski maja ette lai regi. Onu istus reel ja poisidki ronisid heinakotile. Neile mässiti kirju vaip ümber jalgade ja siis läks sõit lahti. Teest vasemal ja paremal säras helevalge lumeväli.
"Küll on tore!" hüüdis Tõnu. "Ma plaksutaksin rõõmu pärast käsi, aga kindad segavad."
"Vaadake, kui huvitavad pilved!" hüüdis Tiit. "Nad liiguvad vooris, nagu läheksid külla. Vaata seda pilvetaati, missugune nina tal on!"
"Ja sealt tuleb ema kolme väikese pilvelapsega. Üks väike pilvepoiss jookseb ees." Tõnu viskas oma mütsi õhku. Oli see vast lõbus!
" Vaata, kus on suur paks pilv. See on nagu auto. Ei tea, kes seal sees küll istub. Ja taga jookseb koer. Näe, missugune rõngas saba tal on!" rõõmustas Tiit.
Lapsed vaatlesid pilvi ega märganudki, kui olid juba metsas.
"Kas siin pole tore!" ütles onu. "Kõigil puudel on valged karvakasukad."
"Kui me kiiresti sõidame, siis jooksevad puud meist mööda!"
"Nad jooksevad ka külla, sinna, kuhu pilvedki ruttasid!"
"Jänes! Jänes!" hüüdis äkki Tiit. Risti üle tee lippas väike väle jänku, tõusis korraks tagajalgadele ja kadus.
"Tasa, poisid!" Onu peatas hobuse. "Te näete täna võib-olla veel midagi peale jänese."
"Kas karu?" küsis Tiit ärevalt.
"Põtra ikka, rumaluke. Seal tihnikus ta vist ongi."
"Kus? Kus? " vahtis Tiit kuuskede latvu.
"Ega siis põder pole lind, et sa puude latva vahid, Tiit," ütles onu naerdes.
"Vaata sinna, sinna, onu, ma näen seal liikumas sarvekrooni," sosistas Tõnu.
"Kas ta lööb meid sarvedega?" küsis Tiit sosinal.
"Ei, ta kardab inimesi."
"Tihnikus ragises. Teele tuli välja põder. Rahulikult vaatles ta rege ja inimesi. Lapsed ei julgenud hingatagi. Äkki tegi põder hüppe üle kraavi ja sammus rahulikult metsa.
"Seda te polegi enne näinud, teil oli õnne." Onu vilistas tasakesi ja hobune hakkas jooksma. Kiiresti libises regi edasi, nii et lumi tolmas. Aeg-ajalt langes metsarahu rikkujatele puudelt pehmeid lumepeotäisi. Tõnu puges sügavamale vaiba alla.
"Kas sa kardad lund, poiss?"
"Lumi on ju külm, onu!"
Tihedas metsas peatas onu hobuse. Kui sõitjad maha astusid, ronis poiste imestuseks onu kasukapõuest välja tema armas koerake Vipa. See oli tore! Aga poisid ei teadnudki, et Vipa kaasas oli! Nii vaikselt oli ta kogu tee onu kasuka all istunud.
Heledalt haugatades hüppas Vipa lumme ja oligi kadunud. Ainult ta terav ninake ulatus aevastades ja puristades lumest välja.
"Vaene Vipake!" Tõnu aitas väikese sõbrakese lumest välja, kuigi tal endalgi polnud kerge põlvekõrguses lumes sumada.
Vahepeal oli onu hakanud kuuske otsima. Tal oli labidas kaasas ja sellega tegi ta endale teed kuuskede juurde. Mõnegi puu pealt kopsis onu lume maha, siis aga raputas pead ja läks edasi, Lõpuks kuulsid poisid kirvehoope.
"Onu, see puu on ju meie suure toa jaoks liiga väike."
"Sa mõtled liiga kõrgelt, Tõnu. Pane tähele, me saame tal kodus veel tubli tüki alt ära võtta."
"Oh ei, onu, see puu on ju minust vaevalt pikem!"
Kui puu maas lebas, tahtis Tõnu seda üksinda ree peale tõsta.
"Noh, noh!" julgustas onu poissi. Tõnu oli üsna hingetu.
"See puu on ikka suur küll!"
Onu valis veel ühe suurema ja mitu väikest kuuske.
"Kas päkapikud hakkavad nende all oma jõulupidu pidama?" küsis Tiit.
"Küllap päkapikud peavad oma jõulupeo metsas kuuskede all. Need puud on teistele meie maja elanikele ja lastele."
"Palun, onu, anna see pisike kuusk mulle!" ütles Tõnu.
"Hea küll, aga mis sa sellega teed?"
"Me ehime selle koos Tiiduga Vipa ja Muri jaoks."
"Mida te sinna külge riputate?"
"Mõne piparkoogi, suhkrutüki ja võib-olla saame ka tükikese vorsti nende jaoks." Onu raiuski Tõnu poolt valitud väikese kuuse maha.
"Ma arvan, et võtame veel ühe väikese ka Eeva ja Anne jaoks. Muidu on kohe jälle nuttu, et nemad ilma jäid."
"Võtame, onu! Aga nad ehivad selle kuusekese kindlasti oma kasside jaoks. Õieti peaksid nad sinna otsa riputama aina hiiri!" Tõnu väristas õlgu. "Mõtle, onu, kui kole jõulupuu sellest siis saaks!"
"Võib-olla nad siiski ehivad selle oma nukkudele! Neile ehk maitsevad kommid paremini kui hiired!"
Kui kõik kuused olid reele pandud, tohtisid poisid istuda nende keskele. Nad vaatasid välja oma roheliselt troonilt nagu suurest linnupesast. Tore oli nii tagasi sõita.
Ühe öö seisid puud talli esikus, et lumi okstelt ära sulaks. Lõunaajal toodi sisse kõige suurem puu. Seal ta nüüd seisis keset suurt ja kõrget tuba. Ta ulatus laeni ja näis liigutavat oksi, nagu tahtes öelda: "Tere, lapsed! Mina olen juba siin ja uksele koputab jõuluõhtu."
"Küll see puu on suur ja ilus!" hüüdis Tõnu. "Metsas paistis ta olevat palju väiksem!" – "See oli sellepärast, et teda ümbritsesid ta suured vennad."
Kui lapsed olid suurt kuuske küllalt imetlenud, suleti uks. Oh – see uks pidi avanema alles õhtul. Kui kaugel paistis olevat õhtu. Lapsed ei teadnud, mida nüüd küll teha. Nad proovisid mitmeid mänge, aga miski ei meeldinud neile praegu. Nad jooksid kööki tädi Elsa juurde.
"Tädi," ütlesid nad üsna õnnetult, "mis me küll peaksime tegema, et aeg rutemini mööduks?"
"Rutemini? Imelikud lapsed: Ma sooviksin, et õhtuni oleks veel kaks korda rohkem tunde. Tööd on küllalt. Mis te nüüd päid norgu lasete! Onu lubas teid kaasa võtta, kui ta Sepa-tädile jõulurõõmu viima läheb."
Nüüd olid kõik jälle rõõmsad. Eeva ja Anne olid poistele mitu korda rääkinud, kui tore see vanatädi oli. Kui palju oli tal ilusaid jutte ja kui rõõmus ta alati oli. Tema juurde läksid lapsed hea meelega.
Onu oli valmis pannud kuusekese ja küünlad ning tädi Else oli teinud neli pakki, iga lapse jaoks ühe.
Vanatädi nägi juba aknast tulijaid ja ta silmad särasid rõõmust. Esikus süütas onu kuusekesel küünlad ja lauldes astuti sisse. Kuusk pandi puhtaks küüritud lauale ja nüüd pidi vanatädi kõik neli pakki lahti tegema. Tõnu pakist tuli välja suur rosinasai, Tiidu omast kaks vorstirõngast, Eeva pakist paks villane seelik ja Anne omast valge pearätt. Onu soovitas vanatädil vaadata seeliku taskusse – ja näe – seal oli väike rahakott rahaga. Vanakese imestusel ja rõõmutänul polnud piire. Ikka uuesti kallistas ta oma väikesi sõpru ja silitas nende päid. Kui külalised lahkusid, vaatas ta veel kaua neile järele ja lehvitas.
Lapsed läksid köögiukse kaudu kodumajja. Suure toa uks oli ikka veel kindlalt kinni. Varsti tuligi onu.
"Kas olete kõik siin?" küsis ta. Kõik kogunesid ukse juurde. Pikkamööda lükkas onu mõlemad uksepooled pärani ja lastele voogas vastu kogu jõuluõhtu sära.
Kui otsatult ilus oli nende jõulupuu! Ilusamat polnud küll kellelgi! Ainult üks sära, hiilgamine ja valgus! Oli näha ka, kuidas väikesed õunad endid keerutasid!
Imelik! Lapsed olid kui nõiutud paigale. Anne ja Eeva seisid käsikäes. Tiit surus end ema vastu, Tõnu seisis nõutult, keerates pead siia ja sinna. Siis hakkas tädi Elsa mängima klaveril laulu "Püha öö, õnnistud öö". Laulu alguses vaatasid lapsed üksisilmi kuuske. Siis aga ekslesid pilgud kingitustelauale ja jäidki sinna. Kui laul lõppes, kiirustati rõõmsalt laua juurde.
"Vaata, Tõnu, mul on mootorratturi kiiver! Ma võin nüüd onuga suvel sõitma minna.
"Minul ka! Ja näe – autokraana!"
"Anne, ma sain sinises ülikonnas beebinuku."
"Mul on samasugune, aga roosa."
"Oh, ja siin on nukunõud!"
"Ema, ema! Tule ometi vaata, mis mul on!"
Ka vanadel olid kingituste kohad määratud. Tädi Elsa plaksutas käsi.
"Oo kui ilus kammitasku! Ma olen juba kaua just sellist soovinud!"
"Aga sa ju nägid seda juba," ütles Eeva häbelikult. "Ma unustasin selle ükskord söögilauale."
"Ma arvasin, et see on onule! Ja näe, siin on karbike haaknõelu! Tiiduke, sa mõistsid küll tädi südamesoovi ära arvata!" Tiidu nägu säras rõõmust.
"Ja mis siin siis on? Suur tükk maksavorstinahka? Küllap see juba mulle maitseb!" karjatas nüüd Tõnu.
"Tädi, tädi! See pidi ju Vipa ja Muri jõulupuu otsa saama! Kuidas see sinu asjade hulka sattus?"
Anne hüüdis: "Aga koerte jõulupuu küljes ripub järjehoidja, mille sa, Tõnu, tädile tegid! Küll sa oled ikka hajameelne!"
Ruttu-ruttu tehti vahetus. Nüüd said Vipa ja Muri loa oma puu tühjaks teha.
"Ema," ütles Eeva pettunult, "koerad ei ole küll mingit jõulupuud ära teeninud. Kas sa arvad, et nad seda üldse ka vaatasid? Ei, nad haarasid ainult suhkru ja vorsti järele!" Vähehaaval kustusid küünlad üksteise järel.
"Vaadake nüüd veel hoolega jõulupuud! Kingitused jäävad teile, aga küünlasära kaob," manitses ema.