Meenutame jutustust tarkadest, kes tulid tähe juhatusel kaugelt Hommikumaalt Petlemma. Nad leidsid Jeesus-lapsukese sõimest ja tõid talle oma aarded. Räägitakse aga ka ühest targast, kes jäi neist maha üksi rändama ega leidnudki otsitut Kuningalast.
Selle jutustuse järgi asus Pärsias kunagi Meeda ülik Artaban. Ta oli umbes 40-aastane suurt kasvu tumedajuukseline mees, kellel oli unistaja laup ja sõduri karmid näojooned. Tema riietuseks oli üle siidtuunika tõmmatud puhas valge villane kuub ja tema musti juukseid peitis valge kõrge turban. See oli vanade maagide ehk tulekummardajate riietus. Artaban kuulus Zoroasteri ustavate jüngrite hulka, kes olid ühtlasi ka tähetargad. Nad ütlesid: "Tähed on Igavese mõtted. Nendes ilmutab Jumal inimestele oma plaane."
Tähed ennustasid neile, et suur Võitja tõuseb Idamaa prohvetite hulgast.
Kaldeas oli juba muistseil aegadel asunud tarku maage. Üks võimekamaid neist oli Bileas Beori poeg, kellel oli väga tähelepanuväärne ennustus: "Täht tõuseb Jaakobist ja valitsuskepp Iisraelist." Seda ennustust oli Artaban lugenud kallist raamaturullist, mille ta oli ostnud Pärsias asuvatelt rikastelt juutidelt. Teisest raamaturullist luges ta heebrealaste unenägude seletaja ja kuningate nõuandja Taanieli ennustuse: "SEEPÄRAST PANE TÄHELE SÕNA JA ÕPI MÕISTMA NÄGEMUST: 70 aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnitamiseks ning Kõigepühama võidmiseks! Ja tea ning mõista: Sõna väljumisest alates Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on 7 aastanädalat ja 62 aastanädalat." (Taanieli 9:23–25)
Tähtede märgid ja raamaturullide imelised ennustused olid vapustanud Artabani ja tema kolme Babüloonias asuvat sõpra, kes olid samuti tulekummardajad. Nende nimed olid Kaspar, Melhior ja Balthasar. Nad olid kõik koos uurinud taevast ja kaldea vanu savitahvleid ning välja arvutanud, et suure ja võiduka prohveti ilmumine pidi tulema just sellel aastal.
"Sel kevadel nägime kahte suurt tähte teineteisele lähenevat Kalade tähtkujus, mis on heebrealaste koda. Me nägime ühtlasi taevas uut tähte, mis helkis ühe öö ja siis kadus. Ja nüüd kohtasid need suured tähed jälle üksteist. Täna öösel sünnib nende kohtumine." Nii jutustas Artaban oma sõpradele, Partia ülikuile, palee hõbetähtedega ehitud kambris sinise ohvrileegi valgel ühel hilisel õhtutunnil. "Minu kolm sõpra valvavad seitsme tähe templis kaugel Bordipa linnas Babüloonias ja mina valvan siin. Kui täht jälle ilmub, ootavad nad mind kümme päeva templi juures. Seejärel läheme üheskoos Jeruusalemma, et näha ja austada tõotatut, kes sünnib Iisraeli kuningaks."
Nüüd jätkas Artaban oma jutustust tulekummardajatest sõpradele ohvritule ääres.
"Ma olen müünud oma maja ja maa ning ostnud kolm kalliskivi. Üks oli sinine kui öine taevas, teine kui tõusva päikese punane hõõgus ja kolmas puhas kui lumine mäetipp." Seda öelnud, pani ta need enda ees olevale linale.
Artaban kutsus ka oma sõpru unelmatereisile Jeruusalemma. Kuid need vaatasid talle võõristades otsa ja üks neist ütles: "See kõik on tühi unenägemine, mis on tulnud liiga suurest tähtede vahtimisest ja kõrgete asjade haudumisest." Üksteise järel läksid nad ära ning Artaban jäi üksi.
Ta pani kalliskivid tagasi vöö vahele ja vaatas pikalt tõejumala altaril vabisevat leeki. Siis lükkas ta kõrvale raske ukse-eesriide ja siirdus punaste marmorsammaste vahelt üles katusele. Kätte oli jõudnud südaöö. Süda pekslemas ärevusest, vaatas ta kaugele itta ja läände. Üle idapoolse lageda levis valge udu, kuid läänes oli selge. Jupiter ja Saturn lähenesid teineteisele kui kaks kokkukippuvat tulelõõska. Neist allpool pimeduses sündis sinakas kuma, mis muutus viimaks purpurpunaseks keraks, mille keskelt sähvatas välja kollane säde. Kaugelt, kuid samas väga selgelt paistis see ääretu taevalaotuse all.
Artaban kummardus ja peitis oma pea käte vahele. "See on märk, mida ma ootasin. Kuningas on tulemas ja ma lähen talle vastu!"
Kui esimesed koidukiired paistma hakkasid, ratsutas Artaban juba läänes Orontese mäestikus. Tal oli erakordselt kiire, sest ta lootis kohata oma kolme sõpra, kes teda Paabeli jõgede ääres ootasid. Kuigi ta oleks ratsutanud päikesetõusust kuni loojakuni, oleks tema reisiks ometi kümme päeva kulunud.
Ta kulges tasases kõrbes, siis aga laskus haljendavaisse orgudesse ja läbis vahutavaid jõgesid. Mõnikord läbis ta ka säravaid antiikaja linnu. Teekond viis läbi suure Seleukiidide riigi, mille Aleksander Suur oli ehitanud, läbi Tigrise voolava vee ja Eufrati kanalite, mis kollakaina haljaste viljapõldude vahel voolasid.
Artaban oli oma eesmärgist vaid kolme tunni tee kaugusel, kui hobune õhtuhämaruses oma sammu tasandas. Loom muutus üha ettevaatlikumaks ja norskas ning nuusutas maad, kuni äkki jäi peatuma ühe tumeda olevuse ees. Kui Artaban sadulast maha tuli, nägi ta ja tähtede hämara kuma paistel lamava mehe piirjooni. Selle riiete ja näokuju järgi arvas ta õnnetu mehe olevat ühe neist heebrea pagulasist, kes seal asusid. Artaban haaras mehe käe – see oli külm. Ta pöördus kaastundevärinaga kõrvale, otsustades jätta mehe rahulikult hinge heitma. Samal hetkel kuuldus mehe huulilt ohe ja tema jõuetud kõhnad käed klammerdusid Artabani käe ja kuue külge. Matkamehel oli kiire. Iga kaotatud minut võis põhjustada tema hilinemise kokkulepitud kohtumisele. Kuid tal oli raske jätta vana meest. Kas ta pidi tõesti ohverdama oma elu suurima ja pühima matka?
Artaban võitles hetke omas südames, pöördus siis haige poole ja kandis ta palmipuu alla. Ta tõi allikast vett, kastis sellega mehe huuli ja laupa, võttis vöö vahelt kosutavaid ravimeid ja tegeles haigega mõne tunni.
Vanakese jõud hakkas tagasi tulema. Ta küsis, kes on tema aitaja ja kuhu tee viib. Artaban vastas, et ta on oma unelmate matkal Jeruusalemma, et leida juutide kuningat, kellest saab kogu inimkonna vabastaja. Nüüd tõstis juudi vanake üles oma värisevad käed ja palvetas, et Aabrami, Iisaki ja Jaakobi Jumal halastajale matkajale oma õnnistuse ja kordamineku annaks. Ta lisas: "Mul pole midagi sulle tasuks anda. Ütlen ainult, et meie prohvetid on ennustanud, et juutide kuningas ei sünni Jeruusalemmas, vaid väikeses Petlemmas Juudamaal. Sinna juhatagu sind Issand, kuna sa oled halastanud ja haige vastu armuline olnud."
Rahutuna kiirustas Artaban oma teel edasi. Uut jõudu kogunud hobune jooksis nüüd tarmukalt üle ääretu lagendiku ja hommikupäikese tõustes olid nad kohal. Põnevusega otsis ratsanik oma matkakaaslasi, kellega ta pidi kohtuma Seitsme-tähe-templi juures. Seal polnud kedagi. Ruttu ratsutas ta künkale ja vaatas sealt läände. Tema ees oli vaid ääretu tasandik – ja ei jälgegi karavanist. Aga kõrgendiku rinnakul nägi ta tellisetükkide vahel pergamendiriba. Ta võttis selle kätte ja luges: "Oleme sind oodanud üle kesköö ega võinud enam viivitada. Me läheme kuningat otsima. Tule meile järele."
Pettunult peitis Artaban oma pea käte vahele: "Kuidas võin ma pääseda läbi kõrbe, kui mul pole toitu ega vett ja mu ainus hobune on väsinud. Ma pean minema tagasi Babülooniasse, müüma oma safiiri, ostma kaamelid ja matkatarbeid. Võib-olla jään ma kuninga nägemisest ilma seetõttu, et ma viivitasin teel, osutades halastust!"
Masendunud ratsanik ja väsinud hobune tulid templi juurest tasasel sammul tagasi linna.
Varsti oli Artaban uhkete kaamelite seljas jälle teel läbi kõrbe. Tee viis läbi Damaskuse lilleaedade, mööda Hermoni lumisest tipust alla Jordani orgu Galilea järvede sinistele kallastele. Lõpuks saabus matkaja väikesesse Petlemma. See juhtus kolm päeva pärast seda, kui teised targad olid Petlemmast lahkunud. Väsinult saabus neljas tark külasse, tuues kuningale aardeid: rubiini ja kalli helme, mis tal veel järel oli.
Ta astus sisse ühte kivimajja ja leidis sealt noore ema koos sülelapsega. Kuid need ei olnud Maarja ja Jeesus, vaid keegi Petlemma ema, kes suures hirmus oma lapsukest Heroodese mõõga eest varjas. Naine jutustas Artabanile külas käinud tarkadest, nende lahkumisest ja sellest, kuidas kohe Rooma sõdurid tulid ja Petlemma lapsi otsisid, et neid tappa. Joosep, Maarja ja Jeesus, see imelaps, olid põgenenud Egiptusesse.
Äkki kuuldus tänavalt hääli: nutmist ja tõrelemist, pasunate puhumist ja mõõkade tärinat. Ehmunud ema surus lapse vastu rinda ja puges pimedasse nurka. Heroodese sõdurid tormasid sisse väikese kodu uksest, kus just Artaban seisis. Nähes uhkelt riietatud võõrast, jäid sõdurid seisma. Nüüd astus ette pealik, kes nõudis, et ta peab ukselt ära tulema. Artaban näitas talle sädelevat rubiini ja lubas selle talle anda, kui ta sellest kodust mööda läheb. Pealiku silmad läksid imetlusest ja ahnusest suureks. Ta võttis rubiini ja andis sõduritele käsu edasi minna. Naine nuttis rõõmust ja õnnistas halastajat võõrast – oma lapse päästjat.
Varsti oli Artaban jälle teel, otsides tulevase kuninga jälgi Egiptuse radadelt.
Nüüd jõudis ta Egiptusesse. Seal tummade püramiidide jalamil seistes mõtles ta elumõtte üle. Ta küsis lapsukese järele Egiptuse linnade rahvarohketel tänavatel ja hiilgavates paleedes. Aga kõik oli asjata. Jeesus-lapsest ei olnud jälgegi.
Lõpuks oli Artaban Aleksandria linnas ja küsis nõu juudi rabilt. Pergamendi rullide üle kummardunud vanake luges talle tõotatud Messia kannatustest: "Ta oli halvaks pandud, inimestest põlatud ja valude mees." – "Mõtle, mu poeg!" ütles vanake liigutusest väriseva häälega. "Ära otsi teda rikaste paleedest ega vägevate hulgast. Maailma valgus sünnib võidukas kannatuses."
Surmani väsinult ja ikka kuningat otsides saabus Artaban veel kord Jeruusalemma, kus ta mõnikord ennegi oli käinud.
Nüüd oli paasapühade aeg. Linn oli täis võõraid. Ta märkas inimeste hulgas erilist rahutust. Linnaväravaist sammus välja märatsev rahvahulk. Artaban ühines nendega ja küsis, kuhu nad lähevad. "Me läheme Kolgatale," vastasid nemad. "Seal viiakse täide surmaotsus. Kas sa polegi kuulnud, mis on juhtunud? Seal lüüakse risti kaks kurjategijat ja nendega koos Jeesus, juutide kuningas." Juutide kuningas?! – Tuttavad sõnad panid Artabani väsinud südame võbisema. Samad sõnad olid juhatanud teda pikki aastaid üle maade ja merede. Nüüd kajasid need sõnad tema kõrvus kui õudne sõnum, mis oli ühenduses surmaotsusega. Kas see oli sama kuningas, kes sündis Petlemmas enam kui 30 aastat tagasi ja kelle tähte ta kaugel kodulinnas Ekbatanis taevas nägi? Äkki leian ma nüüd oma otsitud kuninga? Ehk võin viia talle oma viimase aarde – kallihinnalise helme – enne kui ta sureb? Nii küsis Artaban rahutu meelega.
Kuid veel kord eksis vana otsija oma teelt.
Just siis, kui rongkäik Damaskuse värava juurde jõudis, tuli neile vastu Makedoonia sõdurite salk, vedades kaasa noort kaitsetut tütarlast. Tema riided olid katki rebitud ja juuksed valla. Nähes Artabani peakatet ja tema rinnal välkuvat kaunist tiivulist rõngast, kiskus tüdruk ennast oma piinajate käest lahti. Ta kummardus maani Artabani jalgade ette ja hüüdis: "Halasta mu peale! Päästa mind Puhtuse Jumala pärast! Minagi olen maagide tõelise usu tütar. Minu isa oli Partia kaupmees, kes alles suri. Mind võeti kinni ja tahetakse tema võlgade pärast orjaks müüa. Päästa mind!" Artaban vabises. Jälle rebis tema vana hinge mõõtmatu vastuolu usuharduse ja inimesearmastuse vahel. Juba kaks korda oli tema käest riisutud and, mida ta jumalateenistusele pühendada tahtis.– Oli see nüüd viimane võimalus või viimane kiusatus?
Ta mõistis, et ta ei või kaitsetut tüdrukut abita jätta. Nüüd võttis ta viimase aarde oma vöölt, ulatas selle tüdrukule ja ütles: "Siin on su lunaraha. See on viimane aare, mida ma hoidsin kuninga jaoks."
Samal hetkel pimenes taevas, värises maa, lõhkesid kaljud, vabisesid majade seinad, müüridest langes välja kive ja need langesid tänavale. Sõjamehed põgenesid hirmunult. Vanake Artaban ja vabaks ostetud tüdruk pugesid ühe müüri varju. Maaväringulaine käis uuesti üle maa. Müüridest pudenenud tellis kukkus vanakesele pähe ja ta vajus nõrkenult vastu tüdruku õlga. Artaban tundis, et tema elu jõuab lõpule. Kas kõik tema otsing oli olnud siis tühine? Ja ta ei ole kunagi näinud Kuningat! – Äkki kuulis tüdruk hämaruses kellegi häält Artabani hüüdmas. Vanakese huuled hakkasid veel kord liikuma ja vastuseks kuulis tüdruk teda partia keeles ütlevat: "Issand, millal ma nägin sind näljasena ja söötsin sind, millal nägin sind alasti ja võtsin sind oma varju alla või riietasin sind, millal ma nägin sind haigena või vangina ja tulin sind vaatama? Kolmkümmend kolm aastat olen sind otsinud, aga iial pole ma näinud sinu palet ega hoidnud sind, mu Kuningas?" – Ta vaikis ja taas kuuldus ülevalt hääl: "TÕESTI MA ÜTLEN SULLE, MIDA SA OLED TEINUD ÜHELE NEIST MINU VÄHEMATEST VENDADEST, SEDA OLED SA MINULE TEINUD."
Rahulik imetluse ja rõõmuhelk kirgastas Artabani kahvatunud palgeid. Tema matk oli lõppenud, Tema aarded olid vastu võetud.
Eksinud tark oli leidnud oma KUNINGA.