Oli hämar talvehommik, kui väike Mall ärkas ja oma voodis istuma tõusis. Tuba oli nii võõras ja imelik. Aknaruut oli heledam ja sealt piilus sisse särav täheke. Mallele tundus, et täheke pilgutas talle silma ja ütles: "Mäletad, mida sa pidid tegema täna varahommikul, enne kui teised tõusevad?" Jah, Malleke mäletas. Küllap see mure teda ärataski nii vara. Aga tuba oli selles hämaruses võõras!
Mall kuulis teise seina äärest magusat unenohinat. Õigus, seal oli ju vend Rein! Küll on hea, et ta seal on! Malleke vudis oma pikas öösärgis üle põranda Reinu juurde.
"Rein! Kuule, Rein!" sosistas Malleke ärevalt. "Tõuse, Rein, tee silmad lahti, ma kardan!" Rein aga nohises ja magas edasi.
"Kuule, Rein, tee silmad lahti!" oli Malleke nutma puhkemas.
Ta raputas venda õlast ja Rein avas silmad. "Mall, sina! Mida sa siin nii vara teed?" kähises Rein uniselt.
"Ah, Rein! Ma pean söögituppa suure kapi juurde minema!"
"Miks sinna?"
"Ma tahan küpsised tagasi panna!"
"Mis küpsistest sa räägid, Mall?"
"Vaata, ema tõi küpsiseid ja pani need söögituppa kappi. Ma ikka käisin ja võtsin sealt ükshaaval ja eile tundsin, et ainult mõni küpsis on veel alles. Nüüd tahtsin küpsised tagasi panna, et ema ei näeks."
"Aga kust sa said need küpsised, mida sa tagasi panna tahad?"
"Aili-tädi andis mulle eile 2o kopikat ja ma ostsin selle eest." Nüüd oli Mallel juba nutt üsna käes, kui ta katkendlikult edasi rääkis.
"Aga Aili-tädi ütles, et ainult puhas süda näeb Jõululast. Ma pean need küpsised tagasi panema!"
Rein tõusis, silitas õekese pead ja võttis ta sülle.
"Noh, lähme siis koos! Kus need küpsised sul on?"
"Voodis padja all!"
Muljutud küpsisekott leitigi ja Rein astus koos Mallega tasahilju söögituppa. Seal oli suur toidukapp ja peaaegu tühjakssöödud küpsisekott. Krõbinal kukkusid küpsised kotti ja krõpsuga läks Malle süda kergemaks.
"Kas lähme nüüd jälle magama?" sosistas Rein.
"Jah! Aga ei... see kümme kopikat!"
Mall hakkas uuesti nutma.
"Mu süda on ikka veel must ja ma ei näegi Jõululast!"
"Ole nüüd tasa, isa-ema kuulevad viimaks! Mis kümme kopikat seal veel on?" nõudis Rein.
"Ema saatis mind ükskord poodi ja ma sain kümme kopikat tagasi," seletas Mall nuuksete vahel. "Ema ei küsinud ja mina ei andnud seda raha emale, vaid hoidsin kinda sees. Ma tahtsin pärast kommi osta. Ükskord kelgutades võtsin kindad ära ja pärast seda raha enam ei olnud!"
"Ema ei mäletagi ju, kui ta pole küsinud," püüdis Rein õekest lohutada.
"Ei, Rein! Jõululaps nägi seda küll ja nüüd on mu süda must!"
Malle nutt ehmatas Reinu. Kui õrn on õekese südametunnistus! Aga tema? Kohkudes mõtles Rein, mida tema kõik oli teinud ja varjanud ema eest! Mall ütles, et tema ei näe Jõululast! Aga Rein... kohmetult vaatas Rein nutvat õde ja ta südames oli imelik tunne. Kui palju oleks temal andeks paluda nii isalt kui emalt enne jõuluõhtut. Muidugi pole need sellised tühjad asjad, nagu Malle mured praegu.
Kui saaks õele need kümme kopikat anda! Aga Reinul pole endalgi...
"Aita mind, Rein! " nuuksus Malle.
Aita! Kuidas siis? Seal tuli Reinule meelde, et ema oli neil soovitanud iga mure puhul paluda Jeesust, et ta aitaks.
"Palvetame, Malleke!" ütles Rein tõsiselt. "Lähme magamistuppa tagasi ja palvetame."
"Ei, siinsamas! Rein, siinsamas!"
Nad langesid samas põlvedele, Mallekese käharpea ja Reinu uneturris tukk üsna ligistikku. Rein ei saanud veel sõnagi suust.
"Kallis Jõululaps, aita mu süda jälle puhtaks! Aita, et ma saaksin kümme kopikat ka emale tagasi anda. Ma tahaksin sind nii väga näha, kallis Jõululaps! Aamen!"
"Aamen!" ütles keegi ukselt ja tuli laste juurde. See oli ema, kes oli kuulnud askeldust ja vaikseid hääli söögitoas.
"Lapsed, ma kuulsin kõik! Jõululaps kuulis su palvet, kallis Malleke!" Ema võttis väkese Malle sülle. Kõvasti-kõvasti haaras Mall ema kaela ümbert kinni.
"Ema! Sa andsid andeks! Ma olen nii rõõmus! Nüüd näen ma küll Jõululast! Oh ema, kui hea on olla puhta südamega!"
"Jah, lapsuke, aga nüüd magage veel, sest isagi pole tõusnud!"
Rõõmsana puges Mall teki alla ja uinus varsti rahulikult magama. Teise seina ääres voodis aga rähkles Rein veel kaua. Temagi palvetas, aga tundis sealjuures, et enne, kui ta puhta südame õnnistuse saab, tuleb tal isalt ja emalt palju andeks paluda.
See on aga nii raske...