Suure linna keskel asus tore kirik. See oli ehitatud kõrgele mäele ja igal pühapäeval kogunes sinna palju inimesi.
Kirikus olid kivisambad ja hämarad võlvialused ning kogu ruumi läbis peauksest altarini lai sammastega ääristatud võlvkäik. Kaugeimas nurgas seisis vägev orel, mille helid olid nii tugevad, et kostusid üle linna. See oli tõesti tore kirik, eriti kui ta oli eredasti valgustatud ja täidetud inimestega – vanade ja noortega. Kuid kõige imelisem selles kirikus oli kellamäng.
Selle kiriku torn oli väga kõrge, kuid keegi ei osanud öelda, kui kõrge ta oli. Üleval tornikambris olid kellad. Räägiti, et need olid ilusaimad kellad maailmas, kuigi linna elanikud ei olnud neid veel helisemas kuulnud. Ainult üks vanake kiriku lähedalt võis öelda, et tema ema oli kellamängu kuulnud, kui ta oli alles lapsuke. Need olid kellad, mis pidid helisema jõuluõhtul. Selles linnas oli tavaks, et sel õhtul toodi kirikusse jõuluohver. Räägiti, et kui keegi tooks oma kõige parema ja suurema ohvri, hakkaksid tornis helisema jõulukellad, ilma et ükski inimene neid seal helistaks. Mõned ütlesid, et need paneb helisema tuul, teised arvasid, et seal on tegevuses inglid. Nüüd oli möödunud terve inimpõlv, kuid kellad ei olnud helisenud.
Igal jõuluõhtul tulid inimesed oma ohvritega altari juurde. Kuigi kirikuteenistus oli ilus ja ohvrid rikkalikud, oli kõrgest tornist kuulda vaid tuulekohinat.
Mitu kilomeetrit linnast eemal, väikeses külas, kuhu kirikutorn selge ilmaga vaevalt paistis, elas Peeter oma väikese vennaga. Kellamängust teadsid nad küll vähe, aga nad olid kuulnud ilusast jõulujumalateenistusest kaunistatud kirikus. Seal pidid küünlasäras hiigelkuused kõrgete võlvideni ulatuma ja helisema kaunis orelimäng.
Poistel oli väike plaan, kuidas jõulukirikusse pääseda. Selleks tuli tuppa kanda vesi ja puud, kühveldada majakese ümbert lumi ning majas koristada ja puhastada iga nurgake. Nad pidid varakult kõigega valmis olema, sest minekuks tuli arvestada kaks tundi.
"Väikeveli!" lausus Peeter vennale, vedades enda järel rasket lumekelku. "Mõtle ometi, me saame täna jõulukirikusse. Oi, kuidas ma ootan, millal me minema saame hakata. Mida me seal kõik näeme ja kuuleme! Öeldakse, et Jõululaps ise tuleb jumalateenistust õnnistama! Äkki me näemegi seal Jõululast!"
Jõululaupäeva õhtupoolikuks läks ilm väga külmaks. Maa oli kõva ja õhus lendles üksikuid teravaid lumekübemeid.
Poisid sammusid vapralt teineteise käest kinni hoides linna poole. Viimaks nägid nad enda ees linnatulesid. Nad olid linnaväravast juba sisse astumas, kui äkki lumel tumedat kogu märkasid. Oma teelt kõrvale astudes nägid nad üht vaest naist. Ta oli kukkunud just linnavärava ette ning oli liiga haige ja väsinud, et minna linna, kust oleks võinud peavarju leida. Lumi oli talle padjaks ja seal külmas lamades olekski ta igavesele unele uinunud. Seda kõike nägi Peeter ühe hetkega. Ta põlvitas naise kõrvale ja püüdis teda tõsta, aga ei suutnud liigutadagi. Nüüd pööras ta naise näo enda poole ja hõõrus seda lumega. Kuid siis tõusis ta üles ja ütles:
"Sellest ei ole kasu, väikeveli, sa pead üksinda edasi minema!"
"Üksinda?" hüüdis väikeveli. "Ja sina ei saagi jõulukirikut näha?"
"Ei," ütles Peeter, kuigi ta hääl pisut värises. "Vaata seda vaest naist. Ta nägu on nagu Jeesuse emal jõulupiltidel. Kui keegi teda ei aita, külmub ta surnuks. Praegu on kõik inimesed kirikus. Tagasi tulles saad sa kaasa tuua kedagi, kes teda aitaks. Ma hõõrun teda niikaua lumega, et ta ära ei külmuks, ja kui ta ärkab, pakun talle natuke süüa. Mul on taskus jõulukukkel."
"Ma ei saa sind siia jätta ja üksinda kirikusse minna," ütles väikeveli pisarsilmil.
"Parem on, kui sina lähed sinna, mitte mina," ütles Peeter. "Nüüd oskad sa juba kirikuni minna. Sul tuleb vaadata ja kuulata seal kahekordselt – enda ja minu eest. Ma usun, et Jõululaps teab, kui väga ma oleksin igatsenud seal olla ja Teda kummardada. Kui inimesed oma ohvreid altarile viivad, mine ka sina. Võta see väike hõberaha ja pane minu ohvrina altarile, kui keegi ei näe. Ära unusta kohta, kus me praegu oleme, ja tule koos abiga tagasi. Anna andeks, et ma sinuga kaasa tulla ei saa!"
Nii saatis ta väikevenna linna ja lehvitas talle innukalt järele. Kuuldes, kuidas vennakese sammude kaja kaugenes ja kadus, oli tal raske pisaraid tagasi hoida. Kui kurb oli kaotada võimalus, mida ta oli kaua oodanud ja mille pärast nii suurt vaeva näinud. Nüüd oli ta üksinda vaese haigega, keda oli peaaegu võimatu äratada ja üles soojendada.
Suur kirik oli sel õhtul kõige imelisem koht maa peal. Kõik ütlesid, et iialgi enne pole kirik nii kaunis ja särav olnud. Orel mürises jõulukoraali ja tuhanded inimesed laulsid nii, et müürid tundusid vabisevat. Peetergi tundis enda all maapinda värisemas.
Jumalateenistuse lõpul tulid inimesed oma ohvritega altari juurde. Rikkad ja suured tulid uhkelt ja panid altarile oma parimad annid. Mõned tõid kalleid juveele, teised imeilusaid kuldesemeid. Kuulus kirjanik pani altarile oma raamatu, mida ta oli kirjutanud palju aastaid. Suur viiulikunstnik tõi altarile hõbekeeltega viiuli, mis oli toonud talle maailmakuulsuse. Lõpuks tuli kuningas ise. Ta võttis peast kalliskividega ülekülvatud kuldse kuningakrooni ja pani altarile, kus see helkis ja leegitses küünlasäras.
"Nüüd saame küll kohe kellamängu kuulda, sest sellist andi ei ole see altar iialgi näinud," sosistasid inimesed ootuses. Aga tornist kuuldus vaid tuulemühinat.
Koor hakkas laulma lõpuhümni. Äkki lakkas organist mängimast. Vana õpetaja, kes seisis altari ees, tõstis käe, et kõik vaikiksid. Kirikus valitses sügav vaikus. Nüüd hakkas tornis – otsekui lõpmatult kaugelt ja kõrgelt – helisema õrn, kuid selge kellamäng. Taevalikest helidest haaratud inimesed olid nii võlutud, et ei julgenud hingatagi. Viimaks tõusid kõik püsti ja vaatasid üksisilmi altari poole, et näha, kelle and oli äratanud nii kaua uinunud jõulukellad.
Aga nad ei näinud seal kedagi teist kui väikevenda, kes oli pugenud tasakesi altari juurde, ja kui keegi ei näinud, pannud sinna Peetri väikese hõberaha...