Leida Tigane
Metsatalu poistel oli jõulukuusk juba suvel valmis vaadatud. See kasvas nende talu karjamaal metsaserva lähedal kahe suure kase vahel. Puukesel olid olemas kõik omadused, mida nõutakse korralikult jõulukuuselt. Ta oli ilus, roheline ja kähar, seejuures aga mitte liiga tihe. Oksad olid paraja tugevusega, nii et need allapoole longu ei vajuks, kui asetad neile paar küünalt või riputad mõne õuna. Samuti polnud see ühe poolega, nagu metsas kasvavad kuused tihti kipuvad olema. Kui poisid kuuske esimest korda kevadel nägid, jäid nad kõik kolmekesi seisma, vaatasid natuke aega ilusat puukest ja tegid siis ühel häälel otsuse: "Sellest saab meile tuleval talvel jõulupuu."
Nüüd oli käes jõululaupäev. Poisid raiusid emale pühadeks puid peeneks ja krõbistasid sekka präänikuid, mida ema ja õde Milla olid eelmisel päeval poole ööni küpsetanud. Suuremad poisid Elmar ja Heino raiusid kirvestega, nii et pea oli otsas märg. Vello, noorim vend, aga ladus lõhutud puud riita. Tema tööks oli ka vahetevahel köögis vaatamas käia, kas vorstid on valmis ja kas saiad tulevad varsti ahjust välja. Ta oli juba oma neli voori ära käinud, kuid ütles ikka, et pole veel midagi valmis, aga varsti saab.
"Küll läheb täna kaua selle keemisega," ütles Elmar. "Või mine tea, vahest tahavad meile ainult nalja teha. Vahest vorstid on ammugi valmis. Mine tea, mis seal pajas keeb, mida Vello vaatamas käib."
"Ei ole midagi veel valmis," vaidles Heino vastu. "Näe, Krantski magab alles köögiuksel. Kas ta siis enam seal lamaks, kui vorstid juba valmis oleksid."
"Muidugi ei ole," ruttas ka Vello seletama. "Elmar arvab ikka, et mina olen rumal. Nagu ma ei oleks näinud, kuidas vorstide küljed veest välja paistsid. Ühele torkasin isegi kahvliga sisse, kohe hakkas visisema."
"Kui visisevad, siis ei ole veel küpsed. Aga võib-olla pole neil seal kuigi hea tuli all. Emal ju praegu nii palju tegemist, kas tema saab kõige järele vaadata. Kui õige viiks tuppa paar sületäit puid?"
Nüüd ilmus ema ise köögilävele.
"Küll te olete mul täna virgad. Neid puid saan ma mitu nädalat võtta. Jätke nüüd järele ja minge tooge oma jõulukuusk ära! Näe, ilm hakkab juba videvikuks kiskuma. Kui te kohe ei lähe, ei saa te enne pimedat tagasi."
"Küll saame," vastas Elmar, "suuskadega lähme, kaugel see siis on."
"Aga minge siis kohe," ütles ema. "Muidu mine tea, mis juhtub, hakkab viimati tuiskama ja eksite veel ära. Praegu on nii kahtlane ilm, juba nagu keerutab tuult."
Ega poistel jõulukuuse järele minemise vastu midagi olnud. See oli ju palju lõbusam kui puid lõhkuda. Nad tõid oma suusad välja ja kinnitasid need saabaste külge. Ema mähkis Vellole, kes natuke köhis, sooja villase salli ümber kaela ja sõit läks lahti – otse üle nurmede karjamaa poole. Kõige ees läks Elmar kirvega, siis Heino ja tema järel Vello. Krants, kes poistega kaasa jooksis, oleks pidanud, kui kasvu poolest kõige väiksem, minema küll kõige lõpus, aga tema ei pidanud korrast kinni. Jooksis, kus tahtis, vahel ees, vahel taga, vahel lippas hoopis minema ja tuli pärast teiselt poolt nähtavale.
Peagi jõuti karjamaa äärde.
"Näete, sealt paistavadki kaks kaske, mille vahel meie jõulukuusk kasvab," näitas Heino kepiga.
"Vaatame, poisid, kes kõige enne kuuse juurde jõuab," hõikas Elmar. Nüüd alles läks võidujooksuks läbi kadastiku. Krants hüppas ja haukus rõõmu pärast, poisid lõõtsutasid ega olnud neil üldse aega vaadata kahele poole. Elmar ja Heino unustasid ettevaatamisegi – teineteise järel lendasid nad käpuli maha – ning võitjaks tuli Vello.
Kui vanemad poisid end maast üles upitasid ja oma väiksemale vennale järele jõudsid, nägid nad, et ta oma võidu üle sugugi ei rõõmustanud. Ta seisis longus peaga kahe kase vahel ja ta silmis läikisid suured pisarad.
"Mis nüüd?" küsisid Elmar ja Heino imestunult. "Miks sa nutad?"
"Jõulukuuske ei ole enam," nuuksus Vello ja näitas käega paigale, kus puuke oli seisnud.
Elmar ja Heino ehmusid nii kangesti, et oleksid ka peaaegu nutma hakanud. Ilusa kuuse asemel oli lumes ainult tüvekonts. Kaks paari jälgi viisid selle kontsu juurest otse metsa poole. Need olid laste jäljed.
"Näe, kuhu metsavargad on läinud," näitas Heino vihaselt käega.
"Metsavargad!" hüüdis Elmar. "Teate, poisid, mulle tuli praegu hea mõte. Läheme neile jälgi mööda järele, vaatame, kes nad on, ja anname isale üles. See on meie mets. Ma ise kuulsin, kui isa kunagi rääkis, et kes siit midagi ära viib, selle võib kohe vangi panna. Mingu ka nemad vangi. Siis teinekord teavad, et ei tohi teiste jõulupuid varastada."
"Aga vahest neil endil polegi metsa, kust nad siis saavad?" kahtles Vello.
Elmar jäi mõttesse.
"Noh, siis ostku või toogu, kust tahavad, aga minu jõulupuud nad võtta ei tohi," seletas ta karmilt.
"Jäljed näivad veel päris värsked olevat," ütles Heino. "Kui kiiresti kihutame, saame ehk oma kuuse teel kätte."
"Kuulge!" ütles Vello. "Metsas on veel palju ilusaid kuuski. Lähme vaatame, ehk saame paremagi, kui see oli. Kui neid taga ajama lähme, siis me ei jõuagi enne pimedat koju."
"Kes kardab, võib kohe tagasi minna!" hüüdis Elmar pilkavalt.
Vello ei tahtnud kartlik olla, sellepärast andis ta oma suuskadele hoo sisse ja sõitis teistele järele. Hakkaski pimenema ja metsas polnud peaaegu üldse enam midagi näha. Ainult kaks paari väikese inimese jälgi paistsid valgest lumest selgesti silma.
Jäljed suundusid põiki läbi metsa Kõrgeküla poole. Sinna oli oma paar kilomeetrit maad. Kõrgeküla pool kasvasid ainult männipuud, sellepärast pididki kaks jalgade omanikku nii kaugele kuuske otsima minema. See oli neile vist lõpupoole päris raskeks läinud, sest viimasel teeosal oli kuuseokstel mööda lund joosta lastud.
Poisid jõudsid metsast välja ja vaatasid ringi. Vahepeal oli ilm väljas päris pimedaks läinud. Vasemat kätt, sealsamas lähedal, mustas vastu taevast väike majake. Otse selles suunas läksidki kuuseviijate jäljed.
"Ahaa!" ütles Elmar, kes tundis seda kohta sellest ajast, kui ta suvel karjas käis ja kui mõni lehm vahel karjast sinna lippas. "See seal on ju Mäeotsa saun. Tähendab, Mäeotsa Linda ja Mikk ongi kuusevargad."
Tõepoolest tuligi nii välja. Jäljed läksid ümber saunanurga õuele ja sealt toauksest sisse.
Saunaaken, mis asetses õue pool küljes, oli valgustatud. Poisid jäid peatuma aia taha ja piilusid sealt kahtlustavalt akna poole. Ainult Krants ei kartnud midagi, tema puges läbi lattaia õue ja hakkas seal otsekohe uudishimulikult ringi nuuskima.
"Ma kuulsin, ema eile rääkis," sosistas Heino, "et Mäeotsa ema olevat raskesti haige. Ei tea, kas maksab teda erutama minna?" Elmargi näis juba kahevahel olevat: kas maksab Mäeotsa lapsi lasta vangi panna või mitte.
"Lähme vaatame enne aknast, kui haige see ema on," pani ta ette.
Nad pugesid väravast sisse ja hiilisid akna taha. Nende jõulukuusk seisis tõesti keset Mäeotsa tuba. Poisid tundsid selle kohe esimesest pilgust ära. Linda ja Mikk käisid ümber puu ja ehtisid seda hoolega. Viis küünalt oli juba peal ja kolm punase paberiga kompvekki samuti. Laual seisid reas veel mõned õunad, niidid sabade küljes. Neid asusidki Mikk ja Linda parajasti jõulupuu otsa riputama, vaadates hoolega, kuhu miski kõige paremini sobib."
"Neil on ainult viis küünalt," ütles Vello kahetsevalt. Mäeotsa lapsi ei näinud see mitte põrmugi kurvastavat. Vanemad lapsed ehtisid puud nii õnnelike nägudega, nagu oleks neil selle okstele viissada küünalt panna. Nooremad, paariaastased kaksikud Leili ja Arno olid rõõmu pärast päris arust ära. Nad naersid, näitasid teineteisele puud, püüdsid tantsida, aga kukkusid iga katse järel käpuli maha. Nüüd läksid nad päris kuuse ligi, et seda käega katsuda. Nad jooksid suure kilkamisega ema juurde, kes voodis lamas, et temalegi jõulupuud näidata. Ema, kes oli enese küünarnuki najale toetanud, vaatas oma laste rõõmu õnneliku naeratusega pealt.
"Lähme!" müksas Elmar teistele külge. "Ema läheb kodus rahutuks ja meil tuleb ka veel jõulupuu otsida."
Heino ja Vello ei püüdnudki talle enam meelde tuletada, mispärast nad õieti siia olid tulnud. Nad liuglesid jälle õuest välja – läbi metsa kodu poole. Kui nad juba omapoolsele metsaveerele olid jõudnud, peatus Elmar ja ütles:
"Nüüd tehke silmad hästi lahti! Kuusk tuleb välja otsida. Ilma jõulupuuta ei saa me ju koju minna."
Samal silmapilgul ilmus pilve tagant välja kuu ja lõi lume ümberringi heledasti särama. Just poiste ees, umbes kümne sammu kaugusel, seisis keset heledat kuuvalget väike kuusk, võib-olla ilusamgi kui see, mille Mäeotsa lapsed endale koju olid viinud.
Vello sirutas oma käe kuuse poole ja hüüdis:
"Vaadake, poisid! Selle kuuse saatis Jõululaps meile selle eest, et me Mäeotsa laste jõuluõhtut rikkuma ei läinud."
"Vist küll," ütlesid Elmar ja Heino. Üks-kaks-kolm raiuti kuusk maha. Suuremad poisid võtsid kuuse kahe vahele ja seejärel läks lahti lõbus sõit üle kuust valgustatud lumise välja kodu poole.