See jõululaupäev algas nagu ikka tavalised päevad: raske tõusmine, kiiruga einestamine, kergejalgne jooksmine trammile, viimasel minutil kooli jõudmine. Aga see algas juba esimesel tunnil. Marjut küsiti vene keeles. Enda arvates oli ta ju õppinud ka, aga klassi ees läks kõik kuidagi segi. Kui õpetaja küsis sõnade vihikut, siis ilmnes, et seda polnudki kaasas, ja päevikusse istutati rõngaskaelaga number – 2. Nüüd polnud lootustki tunnistusele rahuldavat hinnet saada. Pinginaaber Silja vaatas küll kaastundlikult Marjule otsa, aga Marju pööras talle trotslikult selja. Silja sosistas:
"Marju, õpime pärast koos, vastad uuesti ja parandad ära!" Aga Marju ei teinud kuulmagi. Õige mul tarvis! Eputagu aga oma viitega!
Ka koju ei läinud Marju täna Siljaga, vaid jooksis enne teisi trepist alla. Silja silmis oli küll nagu pisar helkinud, aga mis sest!
Kodus tuli väike Kaja nuttes Marju juurde ja näitas nukku, millel oli üks jalg ära tulnud.
"Aita terveks!" palus Kaja.
"Ah, mine minema, mul pole aega!" ja ta lükkas õekese endast eemale, nii et see kukkus.
"Las ta nutab, ta on niikuinii ema pailaps, alati antakse temale õigus," trotsis Marju ja läks oma laua juurde. Nüüd kohe, kohe tuleb ema koju, küsib päevikut ja seal on kaks... Mis jõulud need selliselt tulevad...
Varsti saabus õhtusele jumalateenistusele mineku aeg.
"Marju, sea end korda, läheme kõik koos!" ütles isa.
"Mina ei tule üldse, mina ei taha tulla!" jonnis Marju.
"Aga miks, täna on seal nii ilus: Suur kuusk on ja kirjud küünlad! Ja jõululaps ise ka!" sädistas Kaja.
"Ei taha, mina ei tule!"
Kurvalt ütles ema: "Kuidas sa jääd siia üksinda tänasel kallil õhtul."
"Hea küll," lausus isa, "eks sa siis istu siin. Meie läheme. Head õhtut!"
Majas jäi vaikseks. Kõik läksid jõulukirikusse. Marju istus ahjunurka põrandalambi alla.
Äkki koputati uksele. See oli Silja.
"Oled sa kodus, Marju! Kuule, tule kaasa, läheme Karja-tädile ja Kalla-papile jõulurõõmu viima. Siin on pakid ja kahekesi saame nii hästi laulda!"
"Ah, mina ei taha! Muudkui mine ja tule ja tee ja ole – jätke mind rahule!"
"Aga jõulud on ju rõõmu valmistamise pühad."
"Ah olgu, mina ei taha midagi!"
Silja lahkus ja Marju lukustas ukse. Ta kuulis veel, kuidas ukse tagant kostis laulu, mida nad koolis olid õppinud.
Lapsed, üksteist armastage,
Jeesus me eest lapseks.
Ennast meie eest Ta andis,
südameisse soojust tõi.
Lapsed, kõiki armastage:
Armastus on õnnistus.
Tehke head ja õnnistage,
käige sõnakuulmises.
Ta kustutas lambi ja seadis end mugavalt istuma. Köetud ahjust õhkus rammestavat soojust.
Äkki – mis see oli: Akna taga hakkasid vilkuma tillukesed tulukesed, tuba valgenes, tasakesi avanes uks ja sisse tuli terve parv väikesi haldjaid, igaühel küünal käes.
Marju oli väga imestunud, kuid haldjate peamees ütles:
"Mis sa siin istud nii üksinda! Tule parem meiega kaasa! Näe, nii see käib!"
Seejärel laulis üks haldjas:
Klipp-klapp-klee,
mu punane mütsike!
Ja näe, juba oligi tal peas ilus punane müts. Väike haldjas hüüdis nüüd:
"Ma sooviksin olla Hispaanias!"
Sedamaid tõusis ta õhku ja kadus läbi akna õue. Ka teised laulsid ja kadusid samuti ning varsti oli Marju jälle üksinda.
"Oh sa ime!" ütles Marju. "Nii tahaksin ka mina reisida. Pole vaja piletit ega pakke ja saad silmapilkselt kohale. Tahaksin ära minna siit rumalalt maalt, kus jõuluks igaüks aina ootab sinult midagi – ja lahke ning kena pead veel pealegi olema. Kui õige prooviks..."
Ta laulis haldjate laulu ja näe, temalegi tuli võlumütsike. Ta pani selle pähe ja hüüdis:
"Hispaania!"
Viuhti lendas ta läbi akna ja oligi äkki koos haldjatega keset Hispaaniat.
Nad olid suures linnas. Majade uksed ja esikud olid kaunistatud lilledega. Tänavail põlesid tõrvikud, kaupmehed pakkusid jõulumaiustusi ning hiigelsuure kiriku trepp oli täis kerjuseid ja haigeid.
"Mida see tähendab?" küsis Marju ja üks haldjas vastas:
"Nad ootavad jumalateenistuse lõppu ja rahva väljumist kirikust. Siis jagatakse neile küllaldaselt raha, sest ükski ei pea täna õhtul olema külmas, näljas ega kurb!"
Äkki kuulis Marju, kuidas üks laps tänaval laulis:
Lapsed, kõiki armastage,
armastus on õnnistus...
See oli sama laul, mis teda kodus oli pahandanud. "Kas see laul on lennanud mulle siis järele? Ma ei taha seda kuulda!"
Seal kuulis ta, kuidas haldjad hüüdsid:
"Hollandisse!"
Ka Marju hüüdis, lootes sellest laulust pääseda.
Silmapilkselt leidis ta end koos haldjatega libedal jääpeeglil, kus uisutasid sajad poisid ja tüdrukud. Marju ja haldjad lendasid külla, mis asus mere kaldal. Nüüd märkas Marju iga majakese ukse taga üht või mitut puukinga.
"Miks need kingad siin on?" küsis Marju.
"Kas sa ei tea," vastas üks haldjas. "Täna on ju kinkimise õhtu. Igaüks kingib kellelegi midagi. Ja iga naaber paneb naabrilapse puukingasse kingituse."
Ühe majakese aknale ilmus küünalt käes hoidev laps. Ta pani küünla klaasi ligi. Ja Marju kuulis laulu:
Lapsed, üksteist armastage,
Jeesus me eest lapseks sai...
"No nüüd on küll lugu lahti, kas ma sellest laulust enam vabaks ei saagi? Läheme parem mujale!"
Võimatu on jutustada, mida Marju sel ööl läbi elas ja mida ta kõik nägi. Ta möödus põldudest, kuhu olid lindudele toiduks pandud viljavihud, ja nägi uste kõrval pinke, kus olid näljaste jaoks auravad toidukausid. Ta nägi säravaid jõulupuid, mille okstelt jagati vaestele ande, ja rahvahulki kirikuis, kes tõid oma rikkaliku jõuluohvri.
Lõpuks hüüdsid haldjad:
"Aga nüüd lendame otse Inglismaa kuningakotta!"
Viuh! Ja juba olidki nad suures troonisaalis, vaevalt pool meetrit kuninglikust troonist. Oli see alles pilt! Trooni ümbritsesid säravais rõivais kõrged isikud. Hiigelsuured saalid olid täidetud üksildaste ja kodututega, kes võisid täna süüa ja juua ning soojendada end külluslikult kaminate ees, mis mõnusat soojust levitasid. Vigaseid inimesi teenis aga kuningas ise.
Mõnigi püüdis kuninga lahkust omalt poolt tasuda: kas mängis midagi oma vilepillil või kandlel, laulis või lausus lihtsalt sõbraliku õnnistussoovi.
Marju vahtis ja vahtis seda saginat. Ta nägi enda lähedal väikest tüdrukut, kes oli oma kõhu täis saanud ja naeratas nüüd rõõmsalt kuningale. Saalist väljudes laulis tüdruk ja Marju kuulis jälle sõnu:
Lapsed üksteist armastage,
armastus on õnnistus...
Sel momendil nägi Marju, et haldjad keerlesid ta pea kohal ja üks haaras Marju peast punase võlumütsikese ning viskas selle kaugele põrandale.
Mis nüüd juhtus! Tal polnud enam võlumütsi peas ja ta muutus kõigile nähtavaks. Kohe pandi tähele ta erilist riietust ja mossis nägu ning paljud kogunesid ta ümber. Kostusid hüüded:
"Kust see tüdruk on tulnud? Viige ta kuninga ette!"
Sajad käed haarasid temast ja vedasid ta sinna, kus kuningas troonil istus. Inimesed karjusid:
"Näete, milline tusane nägu tal tänasel jõuluõhtul on!"
"Kindlasti tuli ta lossi, et midagi varastada!"
Marju jalad värisesid ja ta ei saanud sõnagi suust. Viimaks suutis ta sosistada:
"Ma ei ole kellelegi paha teinud, mitte kellelegi!"
"Võib-olla," ütles kuningas, "aga kas sa head oled teinud? Tule siia ja räägi, kas sa oled tänasel päeval kellelegi rõõmu valmistanud? Kui oled, siis anname sulle andeks, et oled täna siia sisse tunginud!"
Marju ei saanud sõnagi suust. Ta teadis, et ta ei olnud täna kellelegi rõõmu ega head teinud ja et tal läheb siin väga halvasti.
"Siis ei saa sa enam koju," ütles kuningas.
"Sa oled paha tüdruk! Sa kurvastasid oma õde ja tegid talle haiget. Sa ei tahtnud vanakestele jõulurõõmu teha. Me paneme sind üksinda istuma väiksesse tuppa, et saaksid seal kaua järele mõelda. Niipea sa küll koju ei saa!"
Suures hirmus mõtles Marju, et kui tal oleks nüüd punane võlumütsike, siis võiks ta põgeneda. Ainult ruttu koju saada – see oli Marju ainus igatsus. Veel ütles kuningas:
"Sa võid avaldada ühe soovi – ainult mitte seda, et laseksime sind koju tagasi."
Marju vaatas ringi. Näe, seal põrandal oligi punane mütsike, mille vallatu haldjas sinna pillanud oli. Oh kui nüüd...
"Isand kuningas," ütles Marju viisakalt, "kas ma võiksin oma kaotatud mütsi tagasi saada?"
"Selle võid sa saada," lubas kuningas ja Marjule toodigi müts. Marju pani mütsi pähe ja laulis:
Klipp-klapp-klee,
mu punane mütsike,
ma sooviksin olla kodus!
Viuhti tõusis ta õhku, hõljus veel kuninga pea kohal ja oligi nende silmist kadunud.
Mis siis nüüd oli? Marju hõõrus silmi, leides end istumas oma ahjunurgas väikesel järil.
"Kas ma tõesti uinusin," mõtles Marju. "Oh kui hea, et see oli vaid unes!" Marju silme ees olid alles unenäopildid ja ta jalad värisesid veelgi.
"Mis head oled sa täna teinud?" helisesid ta kõrvus kuninga sõnad. Täna ei olnud ta tõesti teinud midagi muud kui paha. Nüüd tahtis ta kõik heaks teha.
Ta tõusis ruttu, kattis laua ja tegi valmis oma jõulupakikesed. Kui teised palvelast koju jõudsid, nägid nad juba Marju näost, et midagi oli juhtunud. Marju palus emalt ja isalt andeks oma tänase trotsi ja mossitamise. Jõulupuu all jutustas ta oma unenäo.
Sel õhtul palvetas Marju tõsiselt puhta südame pärast, sest kord heliseb ka igavikus küsimus:
"Mida oled sa teinud?"
Rõõmsa südamega laulis Marju nüüd koos väikese Kajaga kaunist laulu:
Lapsed, üksteist armastage...
Laulu ajal näis Marjule, nagu piiluksid teda kuuseokste vahelt haldjate vallatud näod – talle sõbralikult ja rõõmsalt noogutades ning laulutaktis oma punaseid mütsikesi kõigutades. Tegelikult oli see küünlaleek, mis punastel ja kuldsetel jõuluehetel mängles. Kuid Marju tundis siiski, et sel õnnistatud jõuluõhtul olid head haldjad teda andestusele ja südamerahule aidanud.