Suures kaupluses lesisid pikkades ridades küünlad: pikemad ja lühemad, lõhnavad ja värvilised, keerulised ja lihtsad, kuusele riputamiseks ja kalmule viimiseks. Kõik nad ootasid, et keegi neid valiks, ostukorvi asetaks, kassas nende eest maksaks ning siis peagi nad süütaks. Küünalde kõige suurem soov oli põleda. Sageli unistasid ja sosistasid nad omavahel, kuhu küll neid põlema pannakse. Näiteks meeldis roosadele lõhnaküünaldele mõte uhkest lossist ja printsessidest. Valged, lihtsad majapidamisküünlad soovisid valgust anda mõnusas talutares. Naljakad, loperguseid kive meenutavad küünlad olid kindlad, et nemad viiakse mõnda moodsasse elamusse kusagil mere kaldal. Teiste hulgas pikutasid ka pühadeks müügile toodud jõuluküünlad. Nemad olid teistest rohkem ärevil, sest kui teisi küünlaid osteti poest aasta läbi, siis nende võimalus avanes vaid viimasel kuul.
Ühel hommikul läksid jõuluküünlad omavahel vaidlema.
"Ma arvan, et minu kaunist punast värvi märkavad ostjad kõige enne. Punane on kõige tähtsam jõuluvärv. Punased on päkapikkude ja jõuluvanade riided, punased on kuuseehted ja kingipaelad, punane on üldse kõige uhkem värv!" kuulutas paksuke punane küünal ja keerutas end nii, et paber krabises.
"Kuule, kallis sõber, ma arvan, et see päris ikka nii ei ole, et kõik ainult sind imetlevad," võttis nüüd sõna roheline küünal. "Roheline on ju jõulukuuskede värv ning ilma selleta ei saa küll kuidagi hakkama. Mina olen hoopis kõige tähtsam ja loodan, et mind märgatakse kõige enne!" kuulutas roheline küünal ning veeretas end esiritta punase kõrvale.
"Vahi, kus vaidlevad!" ägestus nüüd valge küünal. "Lumi on valge, lumememmed on valged, lumepilvedki taevas on valged, kuu taevas ja tähesära on samuti valged. Valge lumevaip kaunistab kuusepuid ja kriuksub jõuluvana saanijalaste all. Ilma valge värvita poleks mingeid jõule olemaski. Mina olen täiesti asendamatu!" Ning valge küünalgi nihutas end teiste kõrvale.
Tükk aega ei öelnud neist keegi sõnagi. Kaupluses valitses tavaline jõulueelne melu ja küünaldel hakkas sellest lausa pea ringi käima. Äkki haaras mehe käsi riiulilt punase küünla. "No mis ma teile ütlesin – mind märgatakse kõige enne! Ongi minek!" hõiskas punane küünal. Kuid käsi valis riiulilt ka rohelise ning siis valge küünla.
Kolmekesi koos liikusid nad kassalindile ning siis pimedasse kotti. Peagi jõudsid nad majja, kus mees elas. Küünlad asetati riiulile ning varsti märkasid nad, et see polnud päris tavaline maja. Laual olid kuhjades ümbrikud, paberid, käärid ja paelad. Ukse juures riidepuul rippus aga punane kuub. Laua all olid kotid, millest paistsid juba pakitud kingitused. Kaugemal toanurgas seisis kaunis jõulupuu. See oli jõuluvana kodu.
Õhtu jõudis kätte ja toas muutus hämaraks. Kolm küünalt asetati uhkele vanaaegsele küünlajalale ning süüdati põlema. Oi kui tore oli koos valgust näidata, see oli ju küünalde lemmiktegevus! Hommikune vaidlus kaupluses oli neil meelest läinud, sest nad pidid nüüd usinalt valgust näitama, et jõuluvana saaks õigeks ajaks laste kirjadele vastatud ja vajalikud kingitused pakitud.
Hommiku eel olid nad juba nii väikesteks sulanud, et vaevu suutsid veel oma leeki põlemas hoida.
"Oi, ma vist enam ei jaksa, olen nii väsinud!" sosistas punane küünal. "Ma kustun vist esimesena..."
"Pea veel veidi vastu – ega mindki enam kauaks pole. Näe, taht hakkab otsa saama..." ohkas roheline küünal.
"Oi, vaadake, meile tuleb vist külaline!" hüüdis vaikselt valge küünal ning kõik kolm väsinud valgustajat püüdsid oma leeki veel pisutki suuremaks upitada.
Läbi irvakil õhuakna heljus väike valge ingel nagu lumehelves alla küünalde kõrvale.
"Aitäh sulle, punane küünal! Su punane värv ja kaunis leek on särav ja kirgas nagu armastus.
Aitäh sulle, roheline küünal! Sa oled lootuse, tärkamise ja elu jätkumise leegi hoidja!
Aitäh sulle, valge küünal! Su valge värv on kui puhtuse ja rahu igatsus, mis jõulupühade ajal inimeste südameid täidab.
Aitäh teile, küünlad, et valgustasite pimedat ööd ja täitsite nii oma kõige tähtsama ülesande – põleda ja valgustada!" lausus ingel ning liugles vaikselt tähisesse taevasse.
Küünlad olid nüüd lõpuni põlenud. Vaid punase küünla taht hõõgus veel ja saatis suitsuviirge lae poole. Laual küünlajala kõrval säras kuukiirtes veepiisk, mis oli sulanud lumehelbekesest.
Nad olid oma ülesande täitnud – kõik koos – punane, roheline ja valge.