L. Sundja
Lapsed! Kord elas üks suur ja hea ja väga võimas Kuningas. Ma tean, et te muutute nüüd natuke kurvaks ja rahutuks ja mõtlete juttu kuulates: kui kahju, et ta enam ei ela! Kõik muinasjutud algavad ju: elas kord... Kuid rõõmustage! See lugu, mida teile jutustama hakkan, ei ole muinasjutt, vaid tõeline jõulujutt. Ning see hea Kuningas elab veel täna ja elab igavesti. Ma jutustan minevikust ja seepärast algan sedasi juttu: kord elas.
Meie Suur Kuningas, kellest räägin, oli nii võimas, et temale allusid kogu maailma kuningad ja kuningriigid. Ta oli väga rikas, sest kõik maailmas leiduvad kulla, kalliskivide ja teemantide maardlad olid Tema päralt. Ja kas teate: Tema riigi pealinna tävasillutises olid kividki kullapankadest, väravad selles linnas aga ehtsatest pärlitest ning linnamüürid kalliskividest, mis särasid vikerkaarena päikeses. Tema riigist juhiti taevakehade liikumist, igapäevast päikesetõusu ja -loojangut ning süüdati õhtuti miljardid tähekogud. Ka tuuled ja vihmapiisad ning lumehelbed allusid selle hea ja vägeva Kuninga Sõnale.
Tean, lapsed, te mõtlete nüüd: "Oh, kui õnnelik võis see Kuningas küll olla: kui tahtis oma lossiaias roose kasta, võis vihma sadada lasta; kui aga tekkis tahtmine suvel saaniga sõita, kamandas kohale tuulepoisid kühveldama kottidest lumejahu, nii et küll saab." Jah, kõike seda Kuningas võis ja võib.
Kuid see hea ja kõikvõimas Kuningas oli siiski ka kurb, sest tema juures oli alles vaid üksainus poeg. Tal oli varem olnud veel teisi lapsi ja nad elasid algul üheskoos väga õnnelikult.
Kuningal oli ka palju teenreid, kes kõik olid tema käsutada. Üks teenrite ülem, kes tahtis saada valitsejaks, ei arvestanud Kuninga korraldustega ja tõstis Kuninga vastu mässu. Sellest ajast pidi ta Kuningale kuuluvast riigist lahkuma ja temast sai Kuninga vaenlane.
Kord, kui Kuninga-pere tema rohuaias mängis ja rõõmutses, tuli Kuninga vaenlane tasahilju Kuninga laste juurde. Ta oli enese maoks moondanud, et teda ära ei tuntaks.
Kuninga aias oli palju ilusaid ja häid viljapuid. Seal oli aga üks puu, millest Kuningas oma lastel süüa ei lubanud. Kuid siis tuli madu ja meelitas Kuninga lapsi pettusega sellest puust sööma. Ja oh häda! Kui nad olid söönud, ei olnud nad enam niisugused kui enne.
Keelatud vilja söömine muutis nende südamed sõnakuulmatuks, nii et nad oma Isa tahtmist enam ei täitnud. Ja nad hakkasid valetama samuti nagu madu. Nüüd ei julgenud nad enam oma hea armsa Isa-Kuninga silma alla ilmudagi. Nad hakkasid rohuaias omapead hulkuma ja tegema, mida ei tohtinud. Et nende südametunnistus neid hukka mõistis ja nad nõutud olid, ilmus see petis vaenlane ja meelitas nad enese järele, lubades neile väga palju au ja tarkust ning head elu oma riigis. Nii sattusid nad mao pettuse tulemusena väljapoole isakodu päikselist rohuaeda. Seal valitses pilkane pimedus. Maa oli viljatu ja kaljune. Kõikjal laiutasid end okkalised kibuvitsad, mis kriimustasid käsi ja jalgu. Nüüd tahtsid nad maolt küsida, mis edasi saab, sest neid valdas hirm ja oli ka nälg, kuid madu vilksas kuhugi kaljude vahele ja peitis ennast esialgu hoopis ära.
"Läheme tagasi!" soovisid kuningalapsed.
Kuid kõige hirmsam oli, et nad ei tundnud enam teed tagasi isakoju. Nad olid eksinud, võib-olla veel mitte väga kaugel lossist, kuid mao sikk-sakke järgides segadusse viidud.
Seal ilmus aeg-ajalt nähtavale see pahatahtlik olend, pakkudes end ikka jälle teejuhiks. Ta meelitas nad üha kaugemale oma maa-aladele. Nii rändasid kuningalapsed laia maailmalaande. Sõnakuulmatus oli nad ilusast isakodust lahutanud. Neid tabasid nüüdsest peale rasked haigused ja õnnetused. Ja kui Kuninga aias oli küllaga banaane, viinamarju, datleid, kookospähkleid ja igasugust puuvilja, siis nüüd pidid nad, et end elatada, maast taimejuuri kraapima, janu kustutamiseks kõrbes vett otsima ja pimedates niisketes koobastes ööbima. Ja mis kõige kohutavam: neid tabas siin SURM, mis isakodus täiesti tundmatu oli. Neis tohututes raskustes hakkas kuningalastel päriskodu üha ebareaalsemana tunduma. Lõpuks jäi sellest järele vaid ähmane mälestus. Ja kahjuks unustasid nad ka Isa.
Nii oli siis Kuningal järel veel vaid ainus poeg. Me mõistame, et see ainus oli Isale väga kallis. Aga kuigi Kuninga teised lapsed olid Isa unustanud, ei suutnud Isa neid unustada. Ta süda valutas väga eksinud laste pärast. Ta oli teadlik nende raskest ja õnnetust elust. Ta võis isegi iga päev neid näha, kuid aidata neid ei saanud.
Küsite kindlasti, mu terased kuulajad: "Miks – kui Kuningas oli nii võimas – ei saanud ta siis oma lapsi selle kurja eluka meelevallast päästa?"
Aga sellepärast – kas panite eelpool tähele? –, et see madu meelitas nad enda järel oma maa-alale. Ja nad läksid sinna vabatahtlikult, arvestamata Isa hoiatust. Kaval meelitaja lubas ju neile kõike: küll palju kulda, küll kuulsust, küll erilist tarkust. Mitmed jootis ta viinast purju, mitmetele tõotas meeletuid lõbustusi. Ja kuningalapsed uskusid teda, kuni ta nad lubaduste ahelasse kinni pani, keelates neil oma pärisisa kuningriigist mõeldagi. Ta tegi nad oma orjadeks ja piinas neid, kuni nad surid.
Aga Kuninga süda aina valutas – oma hukkumisele määratud laste pärast. Iga kord, kui ta vaatas oma aaretekambris rikkusi, mis olid määratud ta lastele ja nende lastele, suurele lasteperele, ahastas Isa süda. Nii igatses ta oma lapsi ja nüüd nendele sündinud lapsi: kuidas küll neid päästa! Isa südamevalu ei jäänud varjatuks ka tema ainsale pojale. Kord, nähes Isa jälle kurvana, ütles ta allesjäänud poeg:
"Isa, luba palun, et ma lähen oma vendi-õdesid otsima!"
"Mu kallis, mu ainuke, kuidas mõtled sina nad leida?"
"Ma lähen kasvõi maailma otsa, ja kui vaja, siis ka alla pimeduseriiki, kus neid ahelates hoitakse. Ma lähen ja toon nad tagasi Sinu juurde, mu Isa!"
Poja julge otsus rõõmustas Isa, kuid tegi teda ka murelikuks.
"Jah, aga kuidas nad su ära tunnevad? Sa tead ju, et kaval madu on nad kõike unustama pannud."
Kuid Poeg vastas: "Palun anna mulle kaasa midagi meie ühisest isakodust – midagi, mis meenutaks neile nende kuningalaste seisust."
Siis astus vägev Kuningas oma lossi aaretekambrisse ja võttis sealt krooni, mida igaüks ta lastest oli isakodus tohtinud kanda ja mis pidi neile saama kord võidumärgiks.
Ta vajutas krooni õrnalt oma ainsa poja kuldsetele lokkidele. See oli imeline peaehe. Kuninga käed olid selle valmistanud valgusest, tähistamaks oma laste süütust ja puhtust. Täna säras see kroon veel eriliselt, sest Isa oli sinna pannud kõige kallimad kalliskivid, mida nimetati ilusate nimedega, nagu armastus, rõõm, rahu, südamepuhtus, pühadus, lahkus ja teised.
Kui Poeg oma Isa, Valgusekuninga lossist lahkus, oli maailmas kõige pimedam aastaaeg. Meil Põhjamaal oli talv, järved jääs, teed tuisanud hange. Juudamaal Petlemma linnas küll lund polnud, kuid sealgi valitses sügav ööpimedus.
Kui Poeg teele asus, palus ta Isa, et see saadaks teda oma kadunud ja eksinud laste juurde väikese lapsena. Sest ta tahtis saada nende sarnaseks: sündida lapsena ja kasvada nooreks meheks. Ta soovis neid armastuses pimeduse ahelatest päästa, kui ta neile on rääkinud Isa armastavast ja nende järele igatsevast südamest ning ilusast isakodust.
Äkki levis teade ühest lapsest, kes on sündinud loomalaudas ja lamab seal õlgedel. Lauda katuse kohal aga helendab üks eriline uus taevatäht. Seda imelikku, peaaegu uskumatut sõnumit kuuldi tõsiste ja tarkade meeste suust, kes olid täheteadlased.
Küllap taipate, mu väikesed sõbrad, et tegemist on sama poisiga, kes läks oma vendi-õdesid otsima, et neid päästa ja isakoju tagasi aidata. Teid huvitab kindlasti veel, mis juhtus teekonnal. Kuidas küll julges ta seda ette võtta? Kas ta ei kartnud siis pimeduseriigi valitsejat? Vastaksin – ei! Ta oli julge poiss. Julgem kui ükski teie seast.
Aga mis andis talle erilise julguse? See oli armastus oma vendade-õdede vastu, nii et ta oli valmis nende päästmiseks oma elugi jätma.
Tee selleni oli väga raske. Pimeduseriigi valitseja territooriumile jõudes kohtas ta igal sammul takistusi. Sellel teel luurasid teda hirmsate kiskjate, lõukoerte silmad, kuid miski kaitses last. Nähes poisi peas kiirgavat puhtuse-oreooli, ei julgenud need mustade südametega murdjad oma peidikust teda rünnata. Pimedusevürst ise, see vana madu, teada saades, et Valgusekuninga ainus allesjäänud poeg on tema valdustesse tulnud, korraldas koleda tapatalgu lastele, kes olid selle väikese poisi vanused. Ta lootis, et tapab niimoodi ka meie vahva kuningapoja.
Kuid see tal ei õnnestunud.
Nüüd oli ta inimeste maal, oma vendade asupaigas. Pimedusevürst, kole vihane selle väikese vapra poisi peale, keelas talle kusagil ulualust anda. Nii juhtuski, et tol maa peale tuleku ööl ei leidnud ta avatuna ühtki ust. Kuid ta oli oma pikast teekonnast väga väsinud. Kui ta nii käis ja käis ja kodude ustele asjatult koputas, avastas ta äkki, et ühe lauda uks oli ainukesena lahti. Seal oli sõimes lihtne õlease. Poiss ei pannud seda halvaks ja sinna meie Valgusekuninga Poeg enesele puhkeaseme saigi. Unustasin veel ütlemata, et meie väikesel ränduril olid seljas päris tavalise poisi rõivad. Aga midagi oli tal sõimes isakodust kaasas.
Nüüd küsite, mu väikesed sõbrad, juba kannatamatult: "Jutusta, kas meie kuningapoeg siis ikka leidis oma õed-vennad üles?"
Jah, kuid õigemini – tema vennad leidsid hoopis tema. Siiski kannatage veel pisut. Las ma räägin kõik õiges järjekorras ilusasti lõpuni.
Poiss, nagu ütlesin, oli sel ööl väga väsinud ja uinus sõimes kohe. Laut oli mõnusalt soe ja lambatallekeste kaelakellad tilisesid õrnalt ja armsasti.
Varsti oli laut täis imelikku rahvast. Näis, et lae all hõljusid inglid ja laulsid. Uksest tuli aga juurde aina uusi inimesi, sest inglid olid teatanud, et sõimes magav laps, kelle nimi on Jeesus, on nende vend, kes on tulnud neid vabastama pimedusevürsti võimusest ja avama neile taas nende isakodu, valguseriigi väravaid.
Võib-olla küsite nüüd, mu jõulujutu kuulajad: "Kui meie kuningapoeg seal sõimes tavalise poisi ihukatet kandis, kuidas siis ikkagi need suured vennad oma väikese venna ära tundsid?" Jah, ingel ju kuulutas, kuid et uskuda, oli vaja tõendit. Aga see ongi kõige põnevam. Kas mäletate, mis oli see, mille väike prints oma Isa aaretekambrist kaasa sai? Jah, see oli kroon puhtusest ja valgusest, mis säras kristallidest, mida Isa armastav käsi ise oli sinna asetanud. See aare oli last tema raskel teekonnal varjanud ja säras ka täna Petlemma laudas ta peas.
Seda tundsid vennad küll. See oli pärit nende kaugest õnnelikust isamajast – ja toodud nende juurde Risti kaudu. See, mis ehtis nende väikese venna pead, oli osa nende endi pärandusest. Nad teadsid, et selle olid valmistanud nende Isa käed, ja nad nägid sellel kroonil armastuse pärli – Isa armastuse kalliskivi...
Eksitust ei saanud olla. Selle krooni sära oli ilusam pimedusevürsti palee kullatud kroonlühtritest. Ja äratundmise rõõm panigi meie väikese Jeesuse vennad inglitega koos juubeldama. Nüüd teadsid nad, et Isa neid armastab ja koju ootab. Väike sõimes puhkav Jeesus-poiss oli nad kurja eluka patuvangistusest jäädavalt päästnud. Maol ei olnud enam meelevalda nende üle.
Nüüd räägin aga teile, kuidas meie vapper vabastaja sai meid vabaks osta – päästa vaenlase käest. Kui ta sellel raskel teel oli, astus tema juurde pimedusevürst ja ütles talle:
"Kui sa tahad oma vendade juurde tulla, kummarda minu ette ja ma annan sulle valitseja koha oma riigis ja kõik mu rikkused on sinu päralt. Ma viin sind sinna kerget teed pidi. Kui sa aga seda ei tee, siis ma hävitan sinu. Sest sinu ja su Isa endiste laste vahel, kes on nüüd minu omad, on läbipääsmatu kuristik. Sellest sa üle ei pääse."
Nähes põhjatut, sügavat kuristikku, kuulis kuningapoeg oma vendade appikarjeid.
Ta oleks otsemaid tõtanud sinna, kuid puudus sild... Poiss oli meeleheitel. Nüüd nägi ta RISTI, kitsast ja ahtakest, mis viis ainukesena üle kuristiku tema palavalt armastatud vendade-õdede asupaika maa peal.
Poiss ei kõhelnud hetkegi – ta astus sellele sillale. Rist kõikus ja värises kuristiku kohal. Ja poiss värises ise kogu kehast – nii suur oli pinge.
"Astu tagasi!" irvitas pimedusevürst. "Kui kummardad mind, kingin sulle kõik maailma kuningriigid. Ristil aga hävitan ma sinu."
Meie tubli kuningapoeg hindas olukorra tõsidust, kuid ei löönud kartma, sest Isale antud lubadus kohustas teda edasi astuma – ta pidi ju oma vennad-õed päästma. Poiss oli üleni kahvatu. Otsekui surmahigi voolas ta näol, kui ta üle risti teisele kaldale jõudis. Kuid ta oli Võitja!
Armsad väikesed kuulajad! Jõulujutt saab otsa. Ütleksin veel: Jeesus läks oma Isa riiki tagasi, kuid krooni jättis ta siia! Igaüks, kelle pead ehib kroon puhtusest ja valgusest, pääseb kord inimeste maalt meie venna Jeesuse juurde Taeva-Isa kuningriiki – valguse ja õnne riiki. Kes seda krooni tahab omada ja kanda, peab põlvitama jõuluööl Petlemmas Jeesuslapse sõime ette ja selle temalt paludes vastu võtma.