Selle tüdruku nimi on Kriimu. Kriimul on kutsikas Lontu. Kriimu ja Lontu on alati kõigist kangemad – olgu lumesõjas või kelgumäel. Kriimu leidis pööningult vanad uisud.
Nüüd kukub Kriimu ikka pots ja pots – ja poisid naeravad.
“Mis see uisutamine ära pole. Vaat, mulle meeldib hoopis lennata!” luiskab Kriimu.
“Sa ju muudkui lendadki ... pikali maha,” narrivad teised.
“Ei, ma oskan päriselt lennata!” vaidleb Kriimu.
“Ei oska!”
“Oskan jah! Veame kihla, et oskan! Veame Lontu peale kihla.”
Õhtul ei tule Kriimul und. Tema süda on raske ja ta palub enne uinumist Jumalat. “Armas Jumal, tee palun nii, et ma lennata oskaksin, kasvõi natukene. Muidu pean ma tõesti oma Lontukese ära andma.”
Äkki Kriimu ärkab. Tema voodil istub ingel. “Jumal kuulis sinu palvet ja see läks Talle südamesse. Ta saatis sulle ja su koerale tiivad. Kuni te lendamas käite, võtan ma sinu kuju, et su vanemad ei muretseks. Tulge ainult ruttu tagasi!”
"Need on väga head tiivad. Natu-natuke lehvitad, nii tõusedki kohe lendu. Oi, kui vahva! Ära karda, Lontu!”
“Hei, poisid, näete, ma lendan!”
“Lo-Lontu on linnuks hakanud...”
“Näe, Kriimu kah! Tee üks surmasõlm, Kriimu!”
Lennata on nii tore, mitte ei raatsi tagasi koju minna.
Äkki märkab Lontu linnukest.
Lontu on kadunud pilvede vahele. Teda otsides põrkab Triinu peaaegu kokku lennukiga.
“Lendab siin ka igasuguseid, ei tunne eeskirju ega midagi,” toriseb lendur.
Kriimu laskub madalamale ja uurib lund rookivalt kojamehelt: ”Vabandage, ega te siin tiibadega koera pole näinud?”
“Koera? Tiibadega? Keda sa, tüdruk, narrid? Ja üldse, mida sa seal üleval...” jääb kojamees Kriimu tiibu nähes äkitselt tummaks.
See on varas. Kriimut nähes viskab ta kõik asjad maha ja tormab tulistvalu minema. Kriimu ei jõuagi temalt Lontu kohta küsida.
Ingel on samal ajal isale ja emale Kriimuks. Poisid käivad palumas, et Kriimu veel lendamist näitaks.
“Pole aega, ma pean piparkooke küpsetama,” vabandab ingel Kriimu. Ema ei jõua ära kiita:
”Meie tüdruk on nii tubliks ja virgaks muutunud!”
“Justnagu ingel,” kinnitab isa.
Päris Kriimu on taevas ära eksinud ja nutab. Palavad pisarad langevad maale, sulatavad lume ja õide puhkevad lilled.
“Kas juba on kevad?” turtsub siilike.
Üks ingel on täna taevas korrapidaja.
“Miks sa nutad, Kriimu-inglike? On sul mingi mure?” uurib ta.
Taevas laulab ka inglikoor.
Laulmisest vabal ajal riputavad inglid laotusele tähti ja puistavad maa peale lumehelbeid ning teevad ilma kaunimaks. Inglid otsustavad Kriimut abistada, aga kuidas?
“Hüüame üheskoos – Lontu!”
Inglite kooris hüüdmisest tõuseb hetkeks tugev torm. Lontu kuuleb kutsumist, aga linnukesed keelitavad:
”Ära mine! Mürame veel!”
“Kriim-auh-auh!”
Kriimu saab lõpuks Lontu kätte ja nüüd on mõlemad rõõmsad.
Täna õhtul lubavad inglid Kriimul taevatähti süüdata. "Tee seda sinagi, see pole sugugi raske! Aga ära unusta neid homme hommikul kustutada. Mis nad päeval põlevad, siis on ju niigi valge."
Ongi aeg koju minna.
“Jumalaga, Kriimu!” soovivad inglid ja seletavad: "Jumalaga – see tähendab, olgu alati Jumal sinuga ja sina Jumalaga."
Küll on tore pilvega taevast alla lasta.
Oi-oi, säravad, maa ja majad vastu...
"Laula sina edasi!"
Ingel ootab juba Kriimut.
“Mine nüüd jõulupuu juurde ja ole tubli!”
“Kas me kohtume veel, kallis ingel?”
“Võib-olla, kui sa väga, väga tahad...”
Tore on kingitusi saada, aga eriti tore on see jõuluõhtul! Kui sa kannatlik olid, saad sinagi jõuluõhtul kingitusi. Kui olid aga kärsitu, tuleb sul kauem oodata.
Viimasest pakist leiab Kriimu ingli tiivasule. Sulest kiirgab isemoodi valgust – sooja ja pehmet.
“Head jõulurahu!” soovib Kriimu ka sinule.
“Urahu-auh-urahu!” soovib Lontu.