Detsember 2019
Hommikumaa kõrgete külaliste lahkumisest polnud möödunud veel kuigi palju aega, kui Petlemmas juhtus haruldane lugu, mida siiani pole kuskile kirja pandud.
Ratsanikegrupp oli just horisondi taha kadunud, kui laudale lähenesid ebatavalised teekäijad.
Esimene külaline kandis kirjut riietust ja tuli aeglaselt lähemale. Oma lõbusa ilme taga tundus ta tegelikult väga kurvana. Alles siis, kui ta last nägi, libises üle ta näo kerge naeratus. Ettevaatlikult astus ta sõime juurde ja silitas hellalt lapse nägu.
„Mina olen Elurõõm,“ ütles ta. „Ma tulen sinu juurde, kuna inimestel ei ole enam millegi üle naerda. Neil pole elust enam mingit rõõmu ja nad kõik on muutunud surmtõsisteks.“
Nüüd võttis ta seljast oma kirju mantli ja kattis sellega lapse kinni.
„Siin maailmas on külm. Võib-olla suudab mu mantel sind soojendada ja kaitsta.“
Siis astus esile teine rändur. Kes oskas vaadata, märkas tolle rutakat pilku ja tajus, kui kiire tal oli. Kui ta aga sõimes magava lapse ette astus, näis, nagu oleks kogu ta kiirustamine kadunud.
„Mina olen Aeg,“ ütles ta ja silitas hellalt lapse nägu. „Tegelikult mind peaaegu enam ei olegi. Öeldakse, et aeg kaob nagu lennates. Seejuures on inimesed unustanud suure saladuse. Aeg ei kao. Aeg tekib. Aeg kasvab seal, kus teda jagatakse.“
Seejärel võttis ta oma kuuehõlma alt liivakella ja asetas sõime.
„Siin maailmas on vähe aega. Ma kingin sulle liivakella, kuna veel ei ole liiga hilja. See peab olema sulle märgiks, et sul on alati nii palju aega, nagu sa endale võtad ja teistele kingid.“
Nüüd astus esile kolmas rändur. Ta nägu oli täis suuri arme, nagu oleks teda ikka ja jälle löödud. Kui ta sõime juurde astus, tervenesid tema haavad ja vigastused, mida elu talle oli löönud.
„Mina olen Armastus,“ ütles ta ja silitas hellalt lapse nägu. „Ma olen selle maailma jaoks liiga hea. Seepärast trambitakse mind jalge alla.“
Seda öeldes hakkas Armastus nutma ja kolm pisarat langesid lapsele.
„Kes armastab, sellel on siin maailmas palju kannatusi. Võta mu pisarad! Need lihvivad kive. Need on nagu vihm, mis teeb paakunud maapinna viljakaks ja paneb isegi kõrbe õitsema.“ Ja Armastuse pisarad muutusid kolmeks imeilusaks õitsvaks roosiks.
Lõpuks kummardasid Elurõõm, Aeg ja Armastus Taevase Lapse ees. Kolm ebatavalist külalist olid lapsele oma kingitused toonud. Laps aga vaatas neile otsa, nagu oleks ta neid mõistnud.
Järsku pöördus Armastus inimeste poole ja ütles: „See laps hüljatakse, tema elu lõpetatakse ja tal tuleb palju kannatada, sest ta armastab tingimusteta. Aga kuna ta võtab rõõmu tõsiselt ning jagab kõigile rikkalikult oma aega ja armastust, ei ole maailm enam kunagi see, mis varem. See laps saab Koidutäheks, mille varju jääb kõik muu.“
Seepeale tõusid kolm rändurit üles ja lahkusid. Inimesed, kes kõike pealt olid näinud, mõtlesid veel kaua nende mõistatuslikele sõnadele.
Jeesuse sünniga on hakanud särama uus Koidutäht. Tema valgus kaotab pimeduse ja tervendab kõik haavad. See suur rõõm saab osaks kogu rahvale. Ka minule ja sinule.