Linna suurimas hotellis oli palju elu ja liikumist. Siin peatus kuulus kunstnike perekond. Ema oli võluva häälega lauljatar, isa suurepärane klaverikunstnik ja nende poeg – väike imelaps viiuliga.
Hotellitubades ja eesruumides sagisid kunstihuvilised ligidalt ja kaugelt, vanad tuttavad ja uued suurused.
Õhtul pidi toimuma muusikakooli suures saalis kontsert. Nüüd tervitati kunstnikepaari ja väikest viiuldajat. Laps külvati üle maiustuste ja meelitustega. Väikesel kunstnikul oli aga igav ja ta oli halvas tujus. Noor neiu, kes pidi tema eest hoolitsema ja kontserdipäevadel heas meeleolus hoidma, oli ahastuses.
Pärastlõunal kutsus lauljatar hotelli juhataja enda juurde ja ütles: "Meie poeg ei ole täna sugugi mängimise meeleolus. Mul on hirm õhtu ees. Mõelge ainult, kui laps äkki julguse kaotab ja mängimast keeldub, sest kõik vaatavad tema peale! Ta ei ole kunagi nii halvas tujus olnud ja keegi ei oska teda õigesse meeleollu viia. Ma palun teid, kas te saaksite siia tuua paar lõbusat last, poissi või tüdrukut, kes temaga mängiksid ja ta meelt lahutaksid, kuni on aeg teda kontserdiks riietada. Palun, tehke seda niipea kui võimalik. Võiks ka mänguasju kaasas olla, aga kõige tähtsam on paar lõbusat mängusõpra saada.
See oli hotelli juhatajale omamoodi pähkel. Külaliste soov oli talle käsuks. Aga kust saada paar lõbusat last? Seal tuli talle meelde, et tema poja muusikaõpetajal oli palju lapsi. Seda meest ta tundis ja oli kindel, et tema lapsed on lõbusad ja toredad. Nii antigi ühele hotelli teenijale käsk sõita kiiresti muusikaõpetaja Kase juurde järgmise palvega. Väikesel kunstnikul olevat igav ja nüüd palutakse, et õpetaja lubaks oma kaks või kolm last väikest poissi lõbustama. Ka mängukanne võib kaasa võtta, aga sellega on kiire!
Niisugune soov tegi vanematele palju nalja ja nad olid valmis seda kohe täitma. Aga kes lastest oleks selleks kõige sobivam? Kaksikud Mari ja Anne olid kodust ära, Karl oli liiga suur. Nii võisid arvesse tulla ainult Villi ja Ott, Priit ja Elseke. Ott ütles, et temal on häbi minna. Villi ei saanud aru, mis siin häbeneda oli, kui tuli väikese poisiga mängida, nii et tal lõbus oleks. "Tore," ütles isa, "kui see sulle nii kerge tundub olevat, küllap sa siis toime tuled. Elseke tuleb ka kaasa. Ma arvan, et nii on kõige parem."
Nüüd riietuti ruttu, haarati kaasa mõned mänguasjad ja hüpati kiiresti ootavasse autosse.
Hotellis viidi nad kohe juhataja juurde. "Tulge minuga!" ütles juhataja. "Väikese poisi nimi on Ulf. Ta on reisist väsinud, aga kui te temaga mängite, läheb tal tuju heaks. Ärge rääkige kontserdist ega muusikast. Mängige lihtsalt temaga, ta on samasugune kui teised lapsed.
Jõudnud kunstniketoa juurde, koputasid nad uksele ja ootasid sissekutsumist. Selle asemel kuulsid nad kedagi ütlevat:
"Aga Ulf, kes siis aknaklaasi lakub?" – "Mis ma siis tegema pean?" vastas nutune lapsehääl. Nüüd hakkas Villi naerma ja ütles:
"Sellel poisil peab küll igav olema! Ma lähen õige kohe kukerpalliga uksest sisse!" Juhataja oli vahepeal uuesti koputanud. Kostis hüüe: "Sisse!" Läbi avatud ukse tuli Villi – kätel käies ja veeretades ühe kõrge kukerpalli teise järel. Seda oli hästi tore teha, sest kogu tuba oli kaetud suure pehme vaibaga. Nii kukerpallitas Villi kuni akna all seisva väikese poisini, kes valjusti naerma hakkas ja küsis: "Kuidas seda tehakse?"
Poisikese ema tuli kõrvaltoa uksele. Ta naeratas sõbralikult ja tänulikult ning tuli Elsekese juurde. Elseke tundis, et Villi sisenemine tuppa oli ebatavaline ja võib-olla sobimatu. Ta ütles lauljatarile: "Villi ei tule harilikult nii sisse, ainult täna, sest ta tahab nalja teha."
Täiskasvanud lahkusid toast ja lapsed jäid omapead. Nad sõbrunesid kiiresti. Väike kunstnik oli võluva välimusega. Tema peenejoonelist nägu ümbritsesid pehmed blondid lokid. Silmad olid suured, tumesinised, unistava ilmega. See laskis aimata, et lapse hing oli tavalisest tundelisem.
Hulk aega lõbustas ta end Villi naljadega. Seejärel võeti kätest kinni ja hüpati rõõmsalt mööda tuba, kusjuures Villi hüppas nii naljakalt, et Ulf aina laginal naeris.
Nii möödus märkamatult kaks tundi. Siis tuli Ulfi õpetaja ja ütles, et Ulfil on aeg õhtust süüa ja kontserdiks ümber riietuda. Kui Ulf seda kuulis, kadus kogu rõõm ta näost. Ta kinnitas, et ta ei taha süüa, ümber riietuda ega lahku oma uutest sõpradest. Õpetaja veenmiste ja ema hellade sõnade tagajärjeks olid ainult pisarad.
Nüüd proovis Villi väikest mängukaaslast mõjutada. "Sa pead ju ometi mängima," seletas Villi. "Sajad inimesed on nii kaua seda kontserti oodanud." – "Kas teie tulete ka?" küsis väike poiss. Ja enne kui Villi vastata jõudis, ütles Ulf ärevalt emale: "Nad mõlemad peavad tulema kunstniketuppa ja jääma minu juurde terveks õhtuks. Muidu on mul nii igav, kui sina laulad ja isa mängib."
Sellele liimile Villi ei läinud. "Meie ei saa tulla," ütles ta. "Elseke on sel ajal juba voodis ja ma pole pärastlõunal midagi teinud ning homseks on palju õppida." Nüüd veeresid väikese kunstniku silmist jälle pisarad. Ta surus oma pea ema sülle ja nuuksus: "Kui Villi ei tule, siis mina ka ei mängi, mul on nii paha olla." Tõepoolest nägi väikemees vilets välja. Ema kutsus kohale ka isa. "Vaata, kui haleda välimusega on Ulf. Mis tal ometi on? Ta on alati nii mõistlik, aga täna ta ei taha mängida. Oh, küll ma saan veel täna piinelda!"
Isa nägu läks süngeks. Ulf haaras kramplikult Villi käest, et see minema ei läheks. Vanemad rääkisid omavahel ägedalt, aga vaikselt. Lõpuks pöördus isa Villi poole: "Me oleksime väga rõõmsad, kui sa tuleksid meie väikese juurde kunstniketuppa ja jääksid temaga kogu õhtuks. Sa peaksid siis oma koolitööd öötunnil tegema. Aga sa oled nii tubli poiss, ega see sulle midagi ei tee! Me anname sulle selle eest priipääsme kontserdile. Küllap saad selle pääsme mõnele tuttavale ära müüa."
Kuulnud sõna "priipääse kontserdile" lõi Villi nägu särama. Priipääse kontserdile, mille piletid olid nii kallid, et tema isa endale seda muretseda ei saanud, kuigi oleks väga tahtnud. Isale priipääse – milline tore mõte! "Jah!" hüüdis ta. "Jah, kontserdipääsme eest, kui ma selle oma isale tohin anda, olen ma valmis Ulfi juurde tulema ja võin pärast kasvõi hommikuni koolitööd teha." Märgates, et väikese nutt juba naeruks hakkas muutuma, ütles Villi talle: "Kui sa ainult näeksid, kui ma pääsme isale annan ja kuidas ta rõõmustab! Mu isa on nii pikk nagu see kõrge uks seal, ja kui ta rõõmu pärast üles hüppab, siis käivad ta juuksed vastu lage. Vaata nii!" Ja Villi hakkas kõrgeid hüppeid tegema, nii et väike kunstnik valjusti naerma puhkes. Nüüd viis ema ta kiiresti ümberriietumisele ja ütles: "Ulf, kui sa nüüd ilusasti sõna kuulad, tuleb Villi õhtul sinu juurde." Ulf läks meelsasti oma ema ja õpetajaga kaasa. Tema isa andis Villile kalli kontserdipääsme. Kui Villi oli lubanud õigeaegselt kunstniketuppa minna ja Ulfi juurde jääda, teda lõbustada ja mitte kära teha, lasti Villi ja Elseke minema. Auto sahises hotelli ette ja peagi olid lapsed kodus. Villi jooksis trepist üles ja hüüdis: "Isa! Isa! Vaata, me tõime sulle kontserdipileti, kunstnik ise andis!" Võib-olla ei teinud isa just nii võimast hüpet, nagu Villi oli Ulfile kirjeldanud, kuid ülirõõmus oli ta küll.
Nüüd oli õhtusöögiga kiire, sest kell oli juba kuus ja kell kaheksa pidi algama kontsert. Villi ema tundis väikesele kunstnikule kaasa. "Villi, ainult naljadega ei suuda sa teda heas tujus hoida. Kui näed, et ta väsib, istu ta kõrvale ja jutusta talle midagi!"
Õhtul läksid isa ja poeg koos muusikakooli. Isa läks tihedalt täidetud rahvaga saali oma kohta otsima ja Villi läks isa piletit välja teenima.
Kunstniketoas oli palju sagimist, sest mitmed olid tulnud kunstnikke tervitama. Ulf seisis lumivalges ülikonnas ja toetus ema põlve najale. "Vaata, sealt tuleb su sõber!" ütles klaverikunstnik. "Aga ta ei tee ju kukerpalli," ütles Ulf. Siis aga kõlasid gongilöögid ja külalised lahkusid toast. Kohe pidi tulema ema ja isa esinemine. Nad läksid poodiumile. Ulfi õpetaja, Ulf, Villi ja kontserdi teadustaja jäid kunstniketuppa. Viimane astus Ulfi juurde ja ütles: "Kolmas oled sina. On sul viiul ilusasti hääles?" Ulf ei vastanud. "Ma arvan küll," ütles õpetaja, "isa kontrollis seda." – "Kas sa tead, kus sa seisma pead? Üsna klaveri kõrval." Ulf ei vastanud jällegi. "Aga Ulf, kuidas sa täna nii paha oled?" ütles õpetaja. "Kui nüüd isa seda näeks!" Siis laskis väike Ulf pea norgu ja hakkas nutma. Ehmunult võttis õpetaja väikese poisi sülle. "Ulfi, ole rahul, ära nuta!" Teadustaja läks ära. Villi võttis välja väikese vurri ja pani selle lauale keerlema. Ulf vaatas seda pooleldi vastu tahtmist, siis aga proovis ise vurri tantsima panna ja oli väga rõõmus, kui see õnnestus. Varsti oli ema esinemine läbi ja ta tuli Ulfi juurde. Tal oli heameel, et väike oli jälle heas meeleolus, ja Villile sai osaks tänulik pilk. Siis kõlas saalis kontsertklaver. "Isa järel on sinu kord," ütles ema.
Vurri käimapanemine väsitas Ulfi kätt ja Villi pidi midagi muud välja mõtlema. See polnud kerge ülesanne! Ega siis Villi polnud väljaõppinud lasteaednik! Ometi õnnestus see suure jõupingutusega, sest tal oli tunne, et kui tema oma osaga toime ei tule, kaotab isa õiguse kontserdil olla.
Juba tuligi klaverikunstnik tuppa, loorberipärg käes. Ulf oli heas meeleolus ja valmis esinema.
"Nüüd sa kuuled, kas nad mulle ka nii plaksutavad nagu isale ja emale," ütles ta naeratades Villile. Villil lubati ukseprao vahelt piiluda, kuidas Ulfil läheb. Ta nägi, kuidas väike poiss kenasti kummardas ja algas mäng. Isa saatis teda klaveril. Ulfi näoilme oli tõsine ja unistav. Ta väikesed käed olid tõelised meistri käed, mis panid väikese viiuli kaunilt helisema. Need võlusid puhtaid, õrnu, sügavaid toone ja publik kuulas hinge kinni pidades. Paljud olid pisarateni liigutatud ja kui viimane vaikne heli oli haihtunud, kostis läbi saali aplausitorm. Lavale langes roose, sinna toodi maiustustekarpe ja imeilusaid puuviljakorve, täis viinamarju ja apelsine. Ulf kummardus ja hüüdis heleda lapsehäälega: "Aitäh!"
Pärast vaheaega kava jätkus. Toas jäi vaikseks. Saalis helises klaver ja kõlas lauljatari hõbehääl. Ulf, kes äsja oli nii rõõmus ja reibas, muutus jälle kurvaks. Ka Villi naljad ei suutnud ta nuttu vaigistada. Siis tuli Villile meelde ema nõuanne. Ta kutsus Ulfi enda juurde ja hakkas tasa jutustama, kuidas nad oma kodus jõuludeks ettevalmistusi tegid. Kuidas Mari ja Anne uut laulu õppisid ja Karl tegi luuletusi, mille Ott peab ette kandma. Tema aga joonistas ilusa talvemaastiku, mis pannakse isa tuppa klaveri kohale.
Väikemees kuulas ja kuulas, kuni silmad kinni vajusid ja ta, peake Villi süles, magama jäi. Kui Ulfi esinemise kord uuesti lähenema hakkas, tuli ta üles äratada. Talle pakuti apelsini ja temaga räägiti rahustavalt, kuid poisike keeldus esinemast. Ta puhkes uuesti nutma ja seekord paistis, et mängust ei tule tõesti midagi välja. Lõpuks tuli isa Ulfi juurde ja ütles tasa, aga kindlalt: "Pojake, sa oled täna haige ja tahaksid meelsamini puhata kui viiulit mängida. Aga inimesed ootavad ja sa ei tohi neid petta. Kui sa nüüd tubli oled, luban sul raske Mendelsoni viiulikontserdi asemel väikest Beethoveni romanssi mängida. Tee nüüd sõbralik nägu ja mängi see väike asi hästi ilusasti, eks!" Nende sõnadega võttis isa lapsel käest ja läks temaga saaliukse poole. "Isa, kas sina ei tundnud, et need põrandalauad olid lahti ja kõikusid?" küsis Ulf. "Kõik lauad on naeltega kõvasti kinni löödud," vastas isa.
Kui nad lavale jõudsid, sosistas isa: "Ole nüüd tubli!" Ta seadis Ulfi seisma nii, et nad teineteist näeksid. Isa vabandas publiku ees, et poiss mängib midagi muud, kui kavas ette nähtud on.
Ulf esines nii hästi kui oskas. Isale näis see kümme minutit igavikuna – nii hirmul oli ta poja pärast.
Pärast kontserti viidi väike kunstnik kohe hotelli ja pandi sooja voodisse. Järgmisel päeval ilmus ajalehes vaimustav kirjeldus suurepärasest kontserdist. Ülejärgmisel, jõululaupäeval, ilmus lehes märge, et väike kunstnik oli haigestunud sarlakitesse. Sel õhtul oli Kase pere koos jõulupuu ümber. Kõigi mõtted pöördusid tahtmatult väikesele kunstnikule, kes pidi ilusal jõuluõhtul haiglavoodis lamama. "Teeme talle jõulupaki," ütles Villi. "Paneme sinna sisse enda joonistatud kaardi jõulutervitusega." Nii tehtigi. Imelikult vaikne oli seekord jõuluõhtu Kase peres. Kõik lapsed istusid ümber laua ja joonistasid, kirjutasid ja värvisid jõulutervitust väikesele sõbrale, kellel oli väga raske. Sel õhtul tundis Villi eriliselt, et iial ei vahetaks ta oma lihtsat kodu ja armast jõuluõhtut väikese kunstniku reisimisvõimaluste, esinemiste, aplausitormide ja toredate hotellitubade vastu.