Ensio Lehtonen
Oli kord vana känd, millel ei olnud enam ainsatki rohelist võrset. See oli jäänud sipelgate pesaks ja tõugudki uuristasid kännu sisse oma käike.
Aga ta elas siiski. Esimesel jõuluööl, kui maa peal ja taevas suured imed sündisid, tõusis vana kännu südamest roheline oksake ja kasvas kiiresti õitsvaks roosipõõsaks.
See oli Jõuluroos. Taime sulnis sära tõi pimedusse valgust ja selle imeline lõhn ulatus taevani välja.
"Kui imehea lõhn!" hüüatasid väikesed inglid.
"See on Jõuluroos," seletas ingel Gabriel, kes teadis kõike. "See lõhn levib hea tahte kaunist õiest, mis puhkes esimesel jõuluööl. Keegi ei näe kunagi roosi säravalt kirkaid õielehti, kuid nende lähedusest kaob pimedus. Kus on valgust, seal on alati Jõuluroos. Tema imeline lõhn on nagu ema hell käsi, mis pühib pisarad silmist. Kus on rõõmu ja lohutust, seal on kindlasti Jõuluroos. See on hea tahte imeline lill, mis levitab enda ümber valgust, rõõmu ja lohutust.
"Me läheme Jõuluroosi otsima," ütlesid inglid Väikseke ja Õrnake ning lendasid sinna, kust nad Jõuluroosi lõhna tundsid tulevat.
"Oi, seal see ongi!" sosistas Väikseke. "Just seal, kus Lauri üle tee vanamemme aitab ja tema kotti kannab."
"Ja vaata, sealgi!" innustus Õrnake. "Hilja voodi juures on Jõuluroos päris kindlasti. Hilja ei saanud haigena jõulupeole minna. Kuid tema eest paluti ja Anni tuli talle teiste tervitusi tooma. Seal puhkeski õitsele Jõuluroos, tuues kaasa lohutust ja rõõmu."
"Sealgi on Jõuluroos!" hüüatas Väikseke. "Seda on tunda taime lõhnast, kuigi see tuleb vanglast. Lapsed on läinud isa vaatama ja on viinud talle piparkooke. Seal trellide taga puhkes õitsele Jõuluroos."
"Mati ja Mario kodust tõuseb samuti imehea lõhn!" hüüatasid inglid üheskoos. "Naabrid tõid nende suurele perele terve korvitäie kingitusi."
"Vaata, sealgi on Jõuluroos!" rõõmustas Õrnake. "Kindlasti puhkes see õitsele siis, kui kirjakandja lapselapselt ammu oodatud kirja vanaemale viis."
"Kaunis on Jõuluroos ka Meeri kodus!" hüüdis Väikseke, täis leidmisrõõmu. "Meeri on jäänud koju oma väikest haiget vennakest hoidma ja lubanud emal välja minna."
Aga kõige paremini lõhnab Jõuluroos jõuluõhtul kuuse all, kuhu on kogunenud lapsed koos vanematega. Seal kiidetakse ja tänatakse Jõululast, kes tuli jõuluööl pimedasse maailma inimestele valgust, rõõmu ja lohutust tooma.