Kaarel ja Ants olid naabripoisid. Nad elasid linnakese serval väikesel Kuuse tänaval kõrvuti majades. Kumb neist vanem oli, seda ma enam hästi ei mäleta, aga Kaarlil oli sünnipäev jõuluajal ja Antsul jälle südasuvel heinaajal. Mõlemad käisid kolmandas klassis ja olid pinginaabrid. Nende isad olid töölised: Kaarli isa oli kingsepp ja töötas kingaparanduses, Antsu isa oli puutööline ja töötas mööblitsehhis. Erilist jõukust polnud kummaski peres, kuid kõige hädavajalikum oli siiski olemas.
Jõulud lähenesid, ehkki oli veel paljas maa. See oli veel sel ajal, kui ka koolis jõulupühi pühitseti. Lapsed õppisid hoolega jõululaule ja poeakendele ilmusid jõulukaunistused. Kõikjal oli jõulueelne ärevus. Lapsed tegelesid elavalt küsimusega: ei tea, mida jõuluvana võiks tänavu tuua? Vanematele avaldati agaralt soove, et hädasti oleks vaja seda ja teist. Naabrilastel on sellised mänguasjad ‒ kui meie ka endale saaksime!
Kaarli kodus hakati samuti söögilauas jõuludest rääkima ja lapsed vadistasid üksteise võidu, mida keegi saada tahaks. Isa aga vastas mureliku häälega:
"Tänavu me jõulupuud ei teegi. Raha pole kunagi liiga palju ja seda läheb mujale hädasti tarvis."
Laste meele tegi selline teade väga kurvaks. Väike Ann hakkas kibedasti mutma ja Kaarlilgi läksid silmad märjaks.
"Isa, kas eelmisel aastal oli meil raha rohkem?" küsis Kaarel. "Siis meil oli ju jõulupuu."
"Jah, lapsed," ütles isa, "teil on kerge rääkida, te ei tea veel midagi muredest. Teile on uusi riideid vaja ja mul endal on mantel täiesti vana ‒ ja kõik need asjad maksavad."
"Olgu, mis on, aga jõulupuu peame saama," ütles Kaarel. "Kui sina ei too, siis toon ise."
"Noh, kui sul raha on, eks sa siis too," ütles isa.
Kaarlil oli aga hoopis teine plaan. Ühel päeval võttis ta puukuurist kirve, läks Antsu poole ja kutsus teda kaasa. Väljas aga seletas:
"Tead, Ants, lähme ise metsa jõulupuud otsima."
Ants oli nõus ja mõlemad sõbrad seadsid sammud lähima metsa poole. Jõudnud metsaserva, lõi Ants äkki kõhklema:
"Aga metsast ei tohi ju ise puid võtta. Selleks peab luba olema."
Kaarel vastas: "Ah, kes meid ikka näeb. Juhtub metsavaht tulema, paneme jooksu. Mis ta meile ikka teeb. Ära ole memmepoeg, ole ikka mees."
Ants aga ütles: "Ega ma seda metsavahti nii väga ei kardagi, aga ma tean, et see pole õige. See on tegelikult nagu vargus ja vargus on patt."
Kaarel vaidles vastu: "Või see on patt? Ega ma siis kellegi oma ei võta. See on ju riigimets. Ja mis riigi oma, see on ka rahva oma."
Ants vastas: "Kui siit igamees võtaks, mida tahaks, siis poleks metsa varsti ollagi. Just üleastujate jaoks on ka metsavaht valves, sest ilma loata võtta ei tohi. See on ükskõik, varastad sa mind või riiki, patt on see ikka."
Kaarel aga jätkas: "Mine sina oma patuga. Kõik on patt! Vaat, kus mul pühak välja tuli! Tead, targemad inimesed ei usu enam üldse, et patt on olemas. Kuulsin ise, kui meie klassijuhataja ütles, et patt olevat iganenud mõiste, millega inimesi hirmutada tahetakse. Sina ära pattu karda, ega see ole mõni elukas, kes kallale tuleb."
Ants jäi endale kindlaks: "Ütle, mida tahad. Mina usun seda, mida kirikus on räägitud, et patt on väga kole asi. Ka ema palus hommikupalves, et Jumal meid patu eest hoiaks. Kõik, mis on keelatud, on patt ning patt tasub sulle kätte mitmel viisil ja mitmekordselt. Kui sa keelatud asja võtad, hakkab südametunnistus su peale kaebama. Pealegi võid sa kergesti sisse kukkuda ja trahvigi maksta. Kui kõik üksteise tagant varastaksid, poleks maailmas enam mingit korda. Mida sa ütleksid, kui keegi paneks pähe sinu mütsi või jalga sinu saapad, öeldes, et need on ükskõik kelle omad. Mida sa ei taha, et teised sulle teevad, seda ära tee ka ise. Kas sulle meeldiks, et igaüks sinu aiast midagi võtma tuleks? Pealegi ‒ patt viib inimese põrgu."
Kaarel ei andnud ka alla: "Sina ja mina, meie pole põrgus käinud, sellepärast pole sellest vaja ka rääkida. Mina ei usu põrgut ega saatanat. Üks inimene ongi teisele saatan."
Ants aga vastas: "Küll sa oled tore. Sa ei usu põrgut sellepärast, et sa pole seal käinud. Aga kas sa seda usud, et Aasia või Aafrika on olemas? Ometi pole me seal ka käinud. Kas sa usud ainult seda, mida sa ise näinud oled? Oled sina aga naljakas."
Poisid jäid kumbki endale kindlaks. Kaarel arvas, et võib varastada küll, eriti veel riigimetsast, ei tohi aga sisse kukkuda. Ants jälle arvas, et vargus on vargus, kas varastad ühe kopika või sada rubla. Kõik, mida keegi salaja võtab ja ei taha, et teised näevad või avastavad, on vargus ja patt. See on kuritegu ka siis, kui pole sissekukkumist karta.
Ants jäi mõne sammu maha ja pistis siis jooksu ‒ tuldud teed tagasi metsast välja. Nüüd pidas ta aru, kas minna otse koju või hoopis metsavahi juurde. Hea meelega oleks ta tahtnud kodustele üllatust teha. Kõik vaatavad aknast, ema ja õed ‒ tema tuleb jõulukuusega...
Ants seadis oma sammud metsniku maja poole. Elatanud metsavaht tuli talle õueväravas vastu ja küsis: "Mis oli?"
"Ma tulin paluma, kas ei saaks üht jõulupuud, mitte väga suurt. Ja kui palju see maksaks? Mul ei ole küll praegu raha kaasas, aga ma palun isa käest ja toon teine kord ära."
Metsavaht seisatas mõne silmapilgu ja mõtles. Antsu süda peksis kangesti ootusest, mida talle öeldakse, saab või ei saa. Siis sõnas metsavaht lühidalt.
"Tule!"
Nüüd läksid nad metsa. Metsnik kirves õlal ees ja Ants järel. Ilusa kuuse leidnud, raius metsnik selle maha, vaatas veel igast küljest ja ulatas siis Antsule:
"Palun! Võid nüüd kuuse koju viia!"
Ants tänas viisakalt ja lippas siis nii ruttu, kui jalad kandsid, kodu poole. Nii õnnelik polnud ta kunagi varem olnud kui nüüd jõulupuuga kodu poole rutates. Temast oli ka natuke kasu olnud. Veidi raha jäi järele ning ema ja õdede ees sai ta näidata, kui tugev mees ta juba oli, vaat kui suure puu jõudis koju tuua.
Nii ka sündis.
Terve pere tuli välja. Noorem õde Reena hüppas rõõmu pärast:
"Küll on tore puu! Meil on jõulupuu!"
Isa pilk ei olnud aga sugugi nii lahke. Ta küsis:
"Poiss, kust sa selle puu tõid? Ega sa ometi vargil käinud. Saavad teised kuulda, siis on juttu kõik kohad täis, et poiss käis vargil."
Ants vastas: "Ei, ma ei varastanud. Mul polnud ju kirvestki kaasas. Metsavaht ise raius ja andis mulle ning lubas koju viia." Isa päris edasi:
"Aga miks sa metsniku juurde läksid?"
Nüüd jutustas Ants terve loo, Kuidas Kaarel oli teda metsa kutsunud ja millest nad rääkisid ja kuidas ta siis ära jooksis. Kui ta jutu lõpetas, lisas ta juurde:
"Kaarel ei ole enam minu sõber. Ma ei tahagi enam ta kõrval istuda. Tema ütleb, et peab oskama varastada, targad varastavad ja saavad rikkaks, ainult rumalad kukuvad sisse. Aga see pole ju õige."
Isal oli hea meel, et poeg halvale mõjule järele ei andnud ja ausaks jäi.
Metsavaht ei läinud aga kohe koju, vaid jäi veel metsa uitama. Korraga ta kuuleb ‒ keegi raiub? Kõks, kõks! Vist mõni jõulupuu otsija, mõtleb metsnik. Ettevaatlikult lähemale minnes näeb ta Kaarlit kuuse maharaiumisega ametis olevat. Metsnikku nähes tahtis poiss plehku panna, aga see ei läinud tal korda. Metsniku tugev käsi haaras tal turjast kinni.
"Või nii väike ja juba paha peal! Mis siis veel, kui suuremaks kasvad? Metsnik vaatas ringi, nagu otsides midagi. Umbes paarkümmend sammu eemal kasvas noor kask. Metsnik kamandas poissi:
"Tule!"
Seejärel murdis metsnik paar kaseoksa.
"Nüüd võtame püksimõõtu," seletas ta ning tõmbas poisil paar korda valusasti üle säärte.
Kaarlil oli nutt varuks: "Kulla onu, andke andeks, teinekord ma enam ei tule! See on esimene kord ja jääb ka viimaseks."
Metsnik küsis: "Kas sa räägid tõtt? Kas sa tõesti enam kunagi ei tule?"
"Hea onu, elu sees ei lähe ma enam vargile!" vastas Kaarel nutuga.
Nüüd lausus metsnik: "Seekord ma annan sulle andeks, järgmisel korral aga kaeban isale ja koolijuhatajale."
Kaarel võttis kuuse selga ja hakkas kodu poole kõmpima. Metsavahiga kohtumine pani talle teised mõtted pähe. Tema iseteadvus oli kadunud. Ta polnud enam sangar, kes oma sõjasaagiga kodu poole läks, vaid pigem tuletas meelde põgenejat, kes oli lahingu kaotanud ja nüüd ise läbi häda tulema pääsenud. Vargsi hiilis ta mööda pooltühje tänavaid kodu poole soovides, et keegi teda ei näeks. Kurvalt pani ta oma kuuse puukuuri. Ta oleks tahtnud, et keegi poleks tema tulekut märganud.
Tedagi võttis isa vastu valju ja uuriva pilguga:
"Poiss, mis tükke sa teed? Või tema käib metsas vargil!"
Isa küsimise peale jutustas Kaarel oma kurva loo. Isa noomis teda veel:
"Poiss, ma ütlen sulle, et ma enam sinust niisugust asja ei kuuleks. Kas mul veel vähe muret on teiega ja nüüd veel niisugused lood. Aga öeldakse: ühelt härjalt ei võeta kahte nahka. Sa oled oma osa täna juba kätte saanud, aitab sellest. Mine nüüd tuppa!"
Kogu selle kurva loo tunnistajaks juhtus olema alevi vanadekodust vana Tilde, kes käis metsast luuaoksi toomas. Vana Tilde ei olnud eriti heatahtlik metsnikule ega ammugi mitte Kaarlile. Talle oli see väike vahejuhtum kui vesi veskile. Ta tegi suure jutu ja korrutas seda mitmes variandis: "Ma nägin ise oma silmaga, kuidas vanamees poisi läbi peksis. Küll ta aga sai! Vanamees oli ise vihast punane nagu kalkun! Poisile kulus see ära ka."
Alevirahvale pakkus juhtunud lugu pühadeks palju kõneainet.
Kui vaheaeg mööda sai, läksid lapsed jälle kooli. Kaarel ruttas kooli poole rõhutud meeleolus. Ta nagu aimas, et talle midagi ebameeldivat juhtub. Vaevalt kooliõue jõudnud, võtsid teised poisid teda pilgates vastu.
Üks narris: "Sa räägi meile, kuidas metsnik sul metsas püksimõõtu võttis!"
Ja teine hõikas: "Vaat kus mees, lasi end vanamehel kinni püüda ja naha peale anda. Seda poleks sinust küll uskunud!"
Sellest on nüüd tükk aega möödas. Kaarel on ammu täiskasvanud mees ja pereisagi. Tal on ilus väike maja korras aiaga. Kui jõuluaeg kätte jõuab, meenub Kaarlile ebameeldiv vahejuhtum poisikesepõlvest. Aga ta ei ole enam sugugi kurb, sest see pani teda veenduma, et vargus on patt, mis ennast mitmel viisil kätte tasub. Ja ta ei mänginud enam kunagi vargusega.
Seda lugu rääkis ta enne jõule ka oma poegadele.