Oli kord üks küla, mis asus teistest küladest kaugel sügaval laanes. Selles külas elasid täiesti harilikud inimesed, kuid neil oli üks iseärasus. Nad unustasid alati midagi. Kõik unustasid korraga just ühe ja sama asja.
Ühel hommikul unustasid nad kingad jalga panna ning siis käisid kõik, raugast kuni väikese lapseni, tänaval sokkides. Teinekord unustasid nad ära naeratamise. See oli kohutav!
Kõik kõndisid ringi pikkade nägudega, kuni äkki meenus neile midagi. "Oh, meelde tuli!" hüüdsid nad. "Me teame, mis valesti on, me unustasime naeratada."
Kõige hirmsam oli, kui nad ükskord jõulud ära unustasid. Kõikidel aastatel olid nad sel ajal väga toimekad: ostsid postkaarte, valmistasid kinke, tegid pidusööke ja ehtisid jõulukuuski. Kuid sel aastal ei mäletanud mitte keegi, et on jõulud.
Oli külm talvehommik. Väike Anna, kasukas seljas, oli valmis kooliminekuks. Ukse juurest leidis ta väikese venna kõrina ning viis selle beebile. Äkki ta seisatas. Kõrin meenutas talle midagi. Midagi kingiti ühele beebile. Jah, muidugi! See oli jõululaps Jeesus. Nüüd tuli talle kõik meelde. Kuidas targad Hommikumaalt Jeesusele kingitusi viisid ning kuidas nemadki sel ajal üksteisele kinke teevad, et Jeesuse sünnipäeva meenutada. Praegu ongi jõuluaeg, kuid kõik on selle unustanud.
Ema ja isa vaatasid kalendrisse ning üksteisele otsa. "Sul on õigus," ütlesid nad. Täna on jõulud, kuid meil ei ole kuuske ega kinke, meie maja on kaunistamata ja me pole saatnud ühtegi jõulukaarti...
Anna ei kuulnud neid enam. Ukse lahti jätnud, jooksis ta külatänavale ning hüüdis kõigest jõust: "Täna on jõulud! Täna on jõulud! Me oleme jõulud ära unustanud."
Kui Anna kooli jõudis, oli tänava äärde juba suur rahvahulk kogunenud ja kõik rääkisid läbisegi.
"Mis me nüüd teeme?" halasid lapsed. "Meil ei ole emale ja isale ühtegi kinki.
Õpetaja tuli kiirustades. "Ma arvan, et me mõtleme midagi välja," rahustas ta lapsi.
"Aga mida meie teeme?" arutasid täiskasvanud omavahel. "Meil pole ühtegi jõulukaunistust ega ka lastele kinke." Siis aga naeratasid ja müksasid üksteist: "Me mõtleme midagi välja."
Rätsep naeratas oma töökojas. Ümber nurga külaväljaku ääres naeratas oma poes ka pagar.
Sellel hommikul töötasid kõik hoolega. Lapsed lõikasid ja värvisid, voltisid ja kleepisid. Täiskasvanud tükeldasid ja monteerisid kokku ning seejärel kiirustasid külassse, pakikesed kaasas. Rätsep lõikas ja õmbles. Külaväljaku ääres oli pagar sulgenud oma poe ja aina küpsetas.
Lõunaks oli kõik valmis. Kui kirikukell kaksteist lõi, tulid lapsed koolist, kandes kaarte ja kinke, mida nad oma vanematele olid teinud. Nüüd seisatasid nad hämmastunult külaväljakul. Väljaku keskel oli hiigelsuur kuusk maapinnast kuni ladvani jõuluehtes. Kõik pered olid toonud siia oma jõuluehted. Ühel oksal rippus suurim sokk, mida ette võib kujutada. Rätsep oli seda terve hommiku õmmelnud. Soki sees olid pisikesed kingid kõigile külaelanikele, vanimast memmest kuni väikseima beebini. Kui kõik olid oma kingid lahti harutanud, tuli kiirustades pagar, kandes kätel kandikutevirna ahjusoojade küpsiste ja saiakestega.
Kõhud täis söödud, moodustasid pered ümber kuuse suure ringi ja laulsid jõulukoraale, kuni nende hääled kähedaks jäid.
Kui õhtu kätte jõudis, olid kõik ühel meelel: need olid parimad jõulud, mis neil iganes olid olnud.