Pastor S. Kelleri järgi
K. L. Harley
Kui maa peal oli veel paradiis, polnud mitte üksnes inimestel hea olla, vaid ka puudel. Õnnelikum kõigist oli siiski üks noor sihvakas kuusepuu, sest ta kasvas Elupuu läheduses. Elupuu oli üks imelik puu. Kui teised puud magasid, läbistas ta lehestikku salapärane laulmine ja tilin. Seejärel võis kuusepuu selgesti näha, kuidas veepiisad ta okste õrnadest tippudest maa peale langesid. Nii see siis tuligi, et kuusepuu õppis Elupuud armastama ja sai temaga südamesõbraks.
Ühel päeval aga käis suur jahmatus läbi puude. Aadam ja Eeva olid patustanud ning olid sunnitud paradiisist lahkuma. Siis tuli ingel ning kuulutas kõigile, et nüüdsest peale lakkab paradiis olemast ja puud lähevad kõik ümberistutamisele. Nüüd tõmbas Elupuu ise oma juured maa seest välja ja ütles kuusepuule: "Ma pean lahkuma! Lähen tagasi taevasse – elu ja valguse pärismaale."
"Oi, sellest on väga kahju!" halises kuusepuu ja värises kui tormi käes. "Meie pole ometi mingit kurja teinud ja peame siiski halbade inimeste pärast kannatama. Kui sa mind taevasse kaasa võtta ei saa, anna mulle midagi mälestuseks, et kunagi ei ununeks aeg, kui me paradiisis kõrvuti olime."
"Hea küll," lausus Elupuu. "Kui tuleval sügisel kõik teised puud oma lehestiku kaotavad, jääd sina haljaks. Kunagi edaspidi saad sa veel ühe üllatuse osaliseks. Ma tulen kord maa peale inimestele taas paradiisi valmistama. Siis tahan ma ka sinule mõelda ja kõik inimesed taipavad, et me oleme head sõbrad."
Kui Elupuu taevasse hõljus, tulid inglid alla ja kaevasid kõik puud üles ning istutasid nad tavalisse mulda mööda maakamarat laiali. Sellepärast ongi nüüd nii, et kui kuskil vahel väga kaunid puud kasvavad, imestavad inimesed käsi kokku lüües: "Nagu paradiisis!" Inimesed ise küll ei tea, miks nad nii ütlevad, kuid puud teavad ja raputavad vaikides oma päid.
Maa peale saabus esimene sügis. Puude seas oli kuulda rasket õhkamist ja kaebeid. Nad kõik jäid haigeks ja ägasid kohutava tormi käes. Varsti langesid nende lehed pisaratena sügisesele maale.
"Kindlasti me sureme nüüd!" kaebas niinepuu.
"Vaata kuuske! Tema on täiesti haljaks jäänud," ütles paju uudishimulikult. "Millest see tuleb?"
Kui kõik puud kuuse poole pöördusid, ütles tammepuu: "Et ta nii Elupuu läheduses seisis, siis on tal igavene elu."
Rohkem nad kuuse saladusest ei teadnud. Nii seisis ta vaikselt ning ootas põnevusega Elupuu lubaduse täitumist. Möödusid aastasajad ja aastatuhanded. Ikka veel seisis kuusepuu metsas ja ootas. Kui torm mõne vana ja iganenud kuusepuu ümber paiskas, andis ta oma saladuse noorele naaberpuule edasi.
Kord seisis üks igivana kuusepuu väikese majakese kõrval üsna linna lõpus. Ta laotas oma kaitsvaid oksi kui inglitiibu üle õlgkatuse. Oli parajasti öö ning kõik oli ümberringi pime ja vaikne.
Äkki märkas kuusk enda ümber imelist valgust. Kui ta pisut end pööras, oli ta päris hämmastunud. Avanenud taevast laskusid alla inglid ja laulsid: "Au olgu Jumalale kõrges, rahu maa peal ja inimestest hea meel!"
"Ja inimestest hea meel..." kõlas vana kuuse okstes vaikselt edasi.
"Nüüd pole inimesed ehk enam nii kurjad ja Elupuu tuleb taas, et kadumaläinud paradiis tagasi tuua," mõtles ta.
Seejärel kogunesid laulvad inglid majakese ümber ja laulsid imekaunist laulu. Seda ei saanudki inimesed kuulda, sest see lauldi inglite keeles, mida meiegi mõistame kord taevas.
Kui ka inimesed inglite keelt ei mõista, mõistavad seda ometi puud. Seepärast päris kuusk: "Miks te laulu Elupuust, mis Jumala paradiisis kasvas, selle onni ümber laulate?"
"Kas sina siis veel ei tea?" küsis üks inglitest. "Täna on siin sündinud Jeesus Kristus!"
Sellest kuulda saanud, nuttis kuusepuu rõõmupisaraid. Nüüd pidi täituma ka teine lubadus, mida Elupuu oli paradiisis kuusepuule andnud.
Veel mõne aja pidi kuusk kannatlikult ootama. Tema sihvakas latv vaatas otse taeva poole, nagu tahaks ta öelda: "Kas ma pean veel kaua ootama?" Ja vaikselt laskusid ta oksad alla maa poole.
Viimaks tuligi see, mida kuusepuu suure saladusena endas oli hoidnud. Teda võeti Jeesuse Kristuse armu tunnistajaks. Nüüd avanesid talle kõikide majade uksed. Ta seisis küünlasäras ja ehete toreduses kuningate uhketes tubades, kuid ka lihtsas suursugususes vaeste hurtsikutes. Kõikjal tervitati teda rõõmuga. Kuusk oli üliõnnelik. Kui kuuse juuresolekul tõelisest Elupuust Jeesusest Kristusest räägiti ja lapsed särasilmil jõululaule laulsid, hoovas kuusepuu südamest vürtsikat kuuselõhna, otsekui öeldes: "Kõike seda olen ma juba ammu teadnud ja sellest suurt rõõmu tundnud."