Väikesele Teedule olid vanavanemad kinkinud jõuluks väikese krussiskarvalise mängukoerakese. Sellel olid pikad lontis kõrvad ja suured silmad. Iga käpa all oli tal väike ratas. Koerakesele pandi nimeks Popsi ja temast sai Teedule kõige kallim mängukann. Igale poole võttis Teet oma Popsi kaasa. Ka magama ei läinud ta ilma temata ja valvas hoolega, et vanemad mitte ainult temale, vaid ka Popsile head ööd soovisid.
Nüüd juhtus, et Teedu vanemad kolisid endisest elukohast hoopis kaugele. Kolimispäevadeks jäeti Teet tädi Kati juurde ja koos temaga loomulikult ka Popsi, sest kuidas muidu oleks Teet tädi Kati juures saanud magama jääda? Mõne päeva pärast oli asi nii kaugel, et tädi Kati võis sõita koos Teedu ja Popsiga uude kodusse. Jaamas oli isa neil vastas. Väike Teet oli jällenägemisest nii õnnelik ja hämmeldunud, et ta kükitas maha ja jälgis isa jalgade vahelt ärasõitvat rongi.
Seejärel läksid nad käsikäes kolmekesi läbi metsa ema juurde uude kodusse. Äkki jäi tädi Kati kui kinninaelutatult seisma: "Oh hoidku, ma unustasin Popsi vagunisse!"
Isa tegi peaga kiire liigutuse Teedu poole ja ütles tasa: "Tsst! Praegu on poisil nii palju uusi muljeid, et ta "selle" lihtsalt unustab." Teet ei olnud midagi kuulnud. Ta marssis vapralt mõlema suure vahel ja vaatles teeäärseid kõrgeid puid. Varsti jõudsid nad tara juurde, läksid väravast sisse ning olidki uue kodu õuel. Koerakuudi ees liputas suur koer neile saba ja näe – trepile tuli ema ja haaras oma poisi sülle. Läbi kõrge ukse mindi avarale verandale. Sealt oli näha suur-suur vesi ja väike aurik tuli tossutades – ning üks, kaks paati...
Saabus õhtu. Väikemees pidi magama minema.
Ta oli väsinud ja õnnelikus ärevuses. Aga kui ema teda voodisse tõstis, ütles ta ainult ühe sõna: "Popsi!"
Isa lausus tõsiselt: "Popsi sõidab praegu rongiga. Ta tuleb homme."
Laps vaatas vanematele küsivalt otsa ega öelnud midagi. Kui aga tuli kustutati, palus ta jälle tungivalt: "Popsi!"
Isa lausus tõsiselt: "Teet peab nüüd magama." Ja pani magamistoa ukse kinni. Kõik jäi vaikseks, polnud kuulda ei nuttu ega juttu.
"Küll ta rahuneb maha," ütles ema. Aga parem on, kui sa homme jaama lähed ja sellest kadumisest teatad."
"Hästi," ütles isa, "aga sellel pole mingit mõtet. See rong sõitis kaugele üle piiri ja nemad meile laste mänguasju küll tagasi saatma ei hakka."
Järgmisel hommikul kirjutas isa jaamas vastava avalduse. Varsti tuli poisile kätte päevane magamisaeg. Aga oh, ei tulnud mingit päevast magamist! – "Popsi!"
"Popsi tuleb varsti."
"Ei, kohe!"
"Teet peab nüüd magama jääma."
Järgnesid nutt, jonn, pahameel, lohutamine, häda, aga ei mingit und. Sama lugu kordus ka õhtul. Uus kodu, tore suur vesi, aed ja tore koer kuudis ning palju aurikuid vee peal – see kõik ei lugenud midagi! "Popsi, kallis Popsi! Kus sa oled, Popsi?" Koomiline must mängukoerake oli muutunud lapse õnnetaevas tumedaks pilveks, mis varjutas kõike!
"Ma sõidan homme linna ja toon uue Popsi," ütles isa emale.
"Aga võib-olla sa ei leia täpselt sellist?"
"Kas peab siis selline lugu siin kodus edasi kestma?"
Isa sõitiski linna ja leidis sealt täpselt samasuguse Popsi. Andis küll joosta mööda linna, aga küllap Teeduke saab sel ööl rahulikult magada. Isa oli oma ostu üle nii õnnelik, et oleks tahtnud kogu maailmale midagi head teha. Temaga ühes kupees oli üks laps. Loomulikult mitte selline laps nagu tema Teet, vaid mustajuukseline, kahvatu, närviline, raskesti talutav, segav laps, aga ta oli siiski laps... Kuigi samas istus veel kaks soliidset isandat, ei takistanud see Teedu isal temaga tegelemast. Ta püüdis last kõigiti lõbustada, aga midagi ei aidanud – laps jäi selliseks, nagu ta oli.
Lõpuks võttis isa kandevõrgust väikese pruuni paki. Laps jälgis teda huviga. Isa avas aegamööda paki. Lapse silmad läksid suuremaks. Mis sealt pakist küll välja tuleb? Isa laskis lapsel paberi vahelt piiluda, veel natuke, veel...
"Popsi," ütles isa.
"Auh-auh!" ütles laps õnnelikult.
Nüüd sai sellest rongisõidust väga tore sõit. Võõras soliidne isand akna all osutus kõige kenamaks vanaisaks. Ta tõmbas Popsi mööda tühja pinki enda poole. Sabapidi tõmbas isa Popsi jälle tagasi. Laps hõiskas rõõmust.
Aeg-ajalt libises isa südame üle murepilv.
"Kui kaugele te sõidate?" küsis ta lapse emalt. Ema nimetas jaama.
"Oo, mina pean varsti väljuma. Poiss ongi ehk juba sellest koerakesest tüdinenud."
"Ei tea," ütles ema. "Kui talle midagi meeldib, siis kiindub ta sellesse kogu hingega."
"Noh, mõnda aega sõidame veel koos," ütles isa mõtlikult. Siis otsis ta pruuni pakkimispaberi jälle välja, samuti ka nööri.
"Pane nüüd tähele, Popsi läheb magama."
Laps jälgis huviga isa liigutusi, aga kui koer paberisse kadus, hakkas laps nutma.
"Popsi!" kaebas ta. Kõik püüdsid lapsele asja selgeks teha, laps aga nuttis aina rohkem. Nüüd arvas isa:
"Ega ma ei pruugi teda just pakituna kaasa võtta, laps võib teda veel natuke aega hoida..."
Laps võttis koerakese enda kätte ja naeratas – armas aeg, kui sarnane oli see naeratus.
Rong aeglustas käiku ja peatus.
"Anna nüüd Popsi onule!" Laps hoidis koerast kõvasti kinni.
"Ole hea laps ja anna ilusasti ära!"
"Sa pead nüüd koera tagasi andma, palun, mul on ka väike poiss..."
"Te soovite veel väljuda? Palun kiirustage!"
Äkki tekkis suur segadus: laps nuttis meeleheitlikult ja vagunisaatja sõimas. Ema kiskus lapse käest koerakese ära ja nutt muutus valjemaks. Isa seisis väljas oma Popsiga ja ta kõrvus olid sõnad: kui talle midaga meeldib, siis kiindub ta sellesse kogu hingega...
Rong hakkas liikuma. Isa kiskus vaguniukse lahti ja viskas Popsi vagunisse. Rong liikus ja lisas aina kiirust. Aknalt olid näha ema ja laps. Viimasel oli Popsi käes ja ta naeris õnnelikult. Isa läks pikkamööda läbi pimeda metsa koju. Nüüd ei olnud tal kuhugi kiiret. Kui ta koju jõudis, oli parajasti Teedu magamamineku aeg. Nüüd hakkab Teet kindlasti jälle paluma: "Popsi! Popsi!" ... Isa ei kahetsenud, ta ei teinud endale etteheiteid, ta oli ainult kurb. Midagi siin ilmas oli korrast ära. Anda midagi ühele rõõmuks ja panna teine sellega nutma...
Isa avas ukse. Ta läks vaikselt ja pikkamööda trepist üles, riputas mantli varna, pani toasussid jalga... aga lõpuks pidi ta ikkagi ukse avama...
Seal istus ta väike poeg laua ääres ja sõi kaerahelbeputru, sama lauakese keskel aga seisis – Popsi! Popsil oli kaela köidetud pikk sedel, peal palju ametlikke märkmeid. Naljakas. Ja äkki oli maailmas kõik jälle korras.