Linna servas asus kellassepa väike maja. Maja ümber oli aed, kus ta peale tööpäeva hoolega askeldas. Nüüd aga oli talv ja aed puhkas lumevaiba all. Kuurikatusel ja puuriitadelgi kükitas lumi. Ka jänesepuuridel, kus ta naine, kes loomi armastas, igal aastal kümmekond küülikut ületalve pidas. Ainult vahetevahel usaldas ta nende söötmise kaheksa-aastasele pojale Aivarile. Sel oli küllalt tegemist oma õppimisega ja vanemad ei tahtnud teda muude ülesannetega segada.
Jõuludeni jäi kaks nädalat, kui nad said kirja ema õelt. Just nüüd, kus ta mees oli saadetud kahekuisele komandeeringule, tuli tal minna haiglasse operatsioonile. Arstid ei lubanud sugugi viivitada. Aga kuhu ta jätab oma lapsed? Ta tahaks tuua kümneaastase Krista ja väikese neljakuise poja oma õe hoole alla.
Kolme päeva pärast nad saabusidki. Terve maja oli nüüd askeldamist täis. Beebile toodi väike voodi ja see pandi magamistuppa. Aivari toas hakkas magama Krista ja Aivari voodi viidi söögituppa, kuhu see ära mahtus, kui söögilaud vastu seina lükati.
Isa muretses, et ahjud oleksid köetud ja toad soojad. Emal oli lapsetoidu keetmise ja mähkmete pesemisega alatasa tegemist, olgugi et Kristast oli tal palju abi.
Väike poiss oleks Aivari meelest olnud päris tore, kui ta ainult nii palju poleks karjunud. Isegi öösel, kui kõik magada tahtsid.
Saabus jõululaupäev. Hommikust saadik oli sadanud laia lund. Kui isa töölt koju tuli, hakkas ta kohe lund rookima. Siis tuli kuusele jalg alla panna ja puu ehtida. Ning ahjud kütta. Nagu kiuste oli just täna ukselukk rikki läinud.
Väikemees oli haigestunud ja tal oli palavik. Ta oli väga rahutu ning nuttis.
"Aivar," ütles isa, "sa mine too apteegist rohud ära. Mul on kodus veel palju tegemist, enne kui kirikusse saame."
Kui Aivar mööda tänavaid keskuse poole läks, hakkas hämarduma. Majade akendest paistsid mitmel pool jõulukuused. Need olid ehitud ja mõnel põlesid juba küünlad.
"Nüüd ehivad nad kodus jõulupuu ise ja mulle ei jää midagi teha," mõtles ta. Ta kujutles, kuidas üksteise järel pannakse kuusele tuttavad jõulupuuehted. Ka hõbedane täht, mis oli puu tipus, otse lae all. Ja need kellukesed, mis talle alati olid meeldinud. Ka küünlaid oli ta tahtnud sel aastal tingimata ise kohale panna. Ta oli neid ostnud mitut värvi ja juba mõelnud, kuidas need omavahel kõige paremini sobivad. "Aga nüüd pean ma kõndima siin tänaval. Miks siis just täna pidi beebi haigeks jääma? Ja miks pidid tädilapsed kogu jõuluõhtu ära rikkuma? Tädi oleks võinud nad ju kellegi teise juurde jätta?"
Aivari samm jäi järjest aeglasemaks. Niikuinii ei jõua jõulupuu ehtimise ajaks koju.
Kui ta koju jõudis, ootas ema teda juba kannatamatult: "Kus sa nii kaua olid?" Isa ja Krista olid juba valmis, et kirikusse minna. Aivar läks nendega kaasa. Kirikus räägiti Jeesusest, kes sündis sõimes. Ta oleks võinud tulla kui kuningas. Oleks võinud teisi käskida ja ennast teenima panna. Aga ta on suurem kui kuningas. Ta on kuningate Kuningas. Võimsam kui kõik teised kuningad. Ta suudab armastada inimesi nii tugevasti, et talle meeldib neid aidata: haigeid tervendada, nutjaid vaigistada, kurbi rõõmustada. See on armastus. Ja armastus on kõige suurem. Koju jõudnud, süüdati kuusel küünlad. Hõbedane täht kuuse ladvas oli tõesti ilus. Kellukesed rippusid hästi nähtaval kohal ja paistsid juba eemalt.
Lauldi jõululaule, loeti jõuluevangeeliumi. Siis tulid kingitused ja õhtusöök.
Lauakesel oli Jeesuse sõime pilt, millel oli aken ja selle taga küünal akent valgustamas. Kõik oli nii nagu alati jõuluõhtul. Ainult nüüd oli siin veel Krista. See polnudki halb, sest ta oskas nii hästi teisi aidata.
Magamistoast paistis tilluke voodi beebiga. Aivari pilk peatus ikka vähem sõime pildil ja aina rohkem väikesel voodil magamistoas.
"Kas Jeesus oli ka nii väike, kui ta Petlemmas sündis? Kas ta sõim oli sama suur kui see voodike?"
Oli aeg magama minna. Maja jäi vaikseks. Väikemeeski magas nüüd rahulikult. Aivar ei olnud veel uinunud. Südamel oli mingi raskus. Ta laskus voodi ette põlvili, nagu teda oli õpetatud, ja palus, et Jeesus teeks tema südame jälle puhtaks.
Kui ta uuesti teki alla puges, oli raske kivi südamelt kadunud. Nii hea oli. Oleks tahtnud laulda: "Oh, sa õnnistav, oh, sa rõõmustav..."
Viivu pärast tõusis ta voodist, läks kikivarvul magamistuppa väikese voodi juurde, kummardus beebi kohale ja silitas hellalt ta pead. Siis läks ta tagasi oma voodisse. Ta tundis, et kõige suurem on armastus. Ja et Jeesusel oli täna sõim ka nende kodus.