Lev Tolstoi
Ühes linnas elas kingsepp Martõn Avdejitš. Ta elas keldrikorruse ruumis, millel oli ainult üks aken ja see oli tänava poole. Aknast nägi ta mööduvaid inimesi. Olgugi, et vaid nende jalad paistsid, võis Avdejitš inimesi nende jalatsitest ära tunda. Ta elas siin juba kaua ja teadis paljusid inimesi. Selles linnaosas oli vähe saapaid, mis tal poleks üks või kaks korda käes olnud. Ühed olid tallutada, teised lappida ja mõned ka õmmelda. Nii tundis ta tihti läbi akna vaadates oma töö ära.
Kingsepal oli palju tööd, sest ta töötas hästi, kasutas soliidset nahka, polnud liiga kallis ja pidas kinni kokkulepitud tähtaegadest. Ta võttis vastu ainult niisuguse töö, mille ta sai valmis nõutud tähtajaks. Kui mitte, siis inimesi petma ta mingil juhul ei hakanud, vaid ütles ära. Nii tundsid kõik Avdejitši ja tööpuuduse üle polnud tal vaja kaevata.
Avdejitš oli olnud alati hea inimene. Aga mida vanemaks ta sai, seda enam hakkas ta mõtlema oma hingeõnnistusele ja Jumalale. Tema naine oli surnud, kui ta veel oma meistri juures elas. Naisest jäi talle väike kolmeaastane poisike, teised lapsed olid juba varem surnud. Alul mõtles Avdejitš pojakese maale oma õe hoolde anda, siis hakkas tal aga poisikesest kahju, sest ta mõtles: "Minu Kapitoškal on võõras peres raske üles kasvada!" Nii pidas ta pojakest enda juures.
Avdejitš lahkus meistri juurest ja kolis pisikesega omaette korterisse. Aga Jumal polnud talle lastega õnne andnud. Vaevalt oli poiss suureks kasvanud ja isa aitama hakanud, nii et isal temast rõõmu oli, kui Kapitoška haigestus, jäi voodisse, oli nädala palavikus ja suri.
Avdejitš mattis oma poja, andus kahtlustele, nurises Jumalaga ja palus endale ikka ja jälle surma. Ta heitis Jumalale ette, et ta teda, vana meest, ei kutsunud ära, vaid võttis enda juurde ainsa armastatud lapse. Nüüd ei läinud ta ka enam kirikusse.
Ühel päeval otsis teda üles tema kodukandist Troitski kloostrist mees, kes oli juba kaheksa aastat palverännakul olnud. Avdejitš kaebas talle oma valu.
"Mul pole enam mingit tahtmist elada," ütles ta, "ma sooviksin vaid peagi surra! See on mu ainus palve Jumalale, sest kõik mu lootus on kadunud."
Nüüd vastas vana mees: "Meie asi pole Jumala tööde üle kohut mõista. See ei olene meie mõistmisest, vaid Jumalast! Kõigevägevam on lubanud su pojal surra, sinule on ta andnud aga aja edasi elada. Tähendab, nii on parem. Kui sa kahtled, siis vaid sellepärast, et sa tahaksid endale ja oma rõõmuks elada."
"Milleks siis veel?" küsis Avdejitš.
"Jumalale," vastas vana. Sa pead elama Jumalale, Martõn. Jumal andis sulle elu ja see peab saama elatud Temale. Kui sa selleni jõuad, ei leina sa enam ja kõik saab sulle kergeks."
Martõn vaikis viivu. "Kuidas ma peaksin siis Jumalale elama?" küsis ta.
"Kristus õpetas meile, kuidas Temale elada," ütles vana. "Sa suudad ju ometi lugeda? Osta endale evangeelium ja loe seda. Sealt saadki teada, kuidas Jumalale elada. Selles raamatus on kõik sees."
Need sõnad langesid Avdejitši südamesse. Veel samal päeval ostis ta endale suures kirjas Uue Testamendi ja süvenes selle sisusse.
Algul kavatses ta evangeeliumi lugeda vaid pühapäevadel, aga kui ta sellega peale oli hakanud, läks ta südames nii kergeks, et ta igal päeval vaimustusega luges. Mõnikord põles isegi petrooleum lambis ära, tema aga ei suutnud end raamatust lahti rebida. Mida enam ta õhtuti luges, seda paremini ta mõistis, kuidas Jumalale elada. Evangeeliumist leidis ta endale palju rõõmu. Varem oli ta äganud ja oianud, kui ta magama heites kurvalt oma Kapitoškale mõtles. Nüüd aga kordas ta ikka jälle: "Issand, ole kiidetud ja ülistatud! Sinu tahtmine sündigu!"
Sealtpeale muutus Avdejitši elu. Varem oli ta läinud puhkepäevadel kõrtsi, lürpinud seal oma teed ja mõnikord tuttavatega napsu võtnud. Koju jõudes polnud ta küll purjus, aga ikkagi kergelt vintis ja kõneles tühja loba, noris inimestega tüli ning käitus ebameeldivalt. Seda ei tulnud enam ette. Vaikselt ja rõõmsalt kulges nüüd elu. Hommikuti asus ta tööle. Kui ta sellega valmis oli saanud, võttis konksu otsast väikese lambi, seadis lauale, tõi riiulilt Piibli, tegi selle lahti ja hakkas lugema. Mida enam ta luges, seda enam taipas ta kõike ja seda selgemaks ja helgemaks läks ta meel.
Ühel õhtul süvenes ta hilja ööni Luuka evangeeliumisse. Kuuendast peatükist luges ta salmid: "...ja kes sind lööb vastu kõrva, sellele paku ka teine; ja kes sult võtab kuue, sellele ära keela vammust. Anna igaühele, kes sind palub, ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära nõua tagasi. Ja nõnda nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile." Teisest kohast luges ta salmid, milles Kristus ütleb: "Aga miks te mind hüüate: Issand, Issand! ega tee, mida ma ütlen? Igaüks, kes tuleb minu juurde ja kuuleb mu sõnu ning teeb nende järele – näitan teile, kelle sarnane ta on. Ta on inimese sarnane, kes maja ehitades kaevas ja võttis sügavasse ning rajas tema aluse kaljule. Kui siis suurvesi tuli, murdus vool vastu seda maja ja ei suutnud seda kõigutada, sest see oli hästi ehitatud. Aga kes kuuleb ega tee, see on inimese sarnane, kes rajas maja maa peale ilma aluseta, ja voolas vesi selle vastu ja see langes kohe kokku, ja selle maja varisemine oli suur!"
Kui Avdejitš oli need sõnad lugenud, täitis tema südant suur rõõm. Ta võttis prillid ninalt, pani raamatule, toetas küünarnukid lauale ja mõtles järele. Nüüd võrdles ta oma elu nende sõnadega. "Kas mu maja on kaljule või liivale ehitatud?" küsis ta eneselt. "Oleks ta ehitatud kaljule! See oleks hea! Kui siin üksi istuda, näib nii kergena, nagu oleks kõik Jumala tahte kohaselt tehtud. Kui aga minna maailma, patustatakse jälle. Issand, aita mind!"
Kui ta sellele mõtlemise oli lõpetanud, tahtis ta magama minna. Kuid tal oli kahju raamatust lahkuda ja ta alustas seitsmenda peatüki lugemist. Ta luges sõjapealikust, lesknaise pojast, luges vastusest, mille said Ristija Johannese jüngrid, ja jõudis lõpuks kirjakoha juurde, kus rikas variser Jeesuse külla palus. Edasi luges ta, kuidas patune naine Jeesuse jalgu võidis ja pisaratega kastis ning kuidas Jeesus teda õigustas. Salmides 44–46 on kirjutatud: "Ja pöördudes naise poole, ütles ta Siimonale: "Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majasse, sa ei andnud vett mu jalgade tarvis, tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sa ei andnud mulle suud, tema ei ole aga sellest ajast, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgadele suud andmast. Sa ei võidnud mu pead õliga, tema aga on mu jalgu võidnud salviga." Seda lugenud, mõtles Avdejitš: "See ei andnud jalgadele ei vett, ei suud, ei võidnud pead õliga." Jälle võttis Avdejitš prillid ära, pani need raamatule ja mõtles järele: "Ta oli niisugune variser, nagu minagi olen... Kas mina pole ka ainult endale mõtelnud, et oma teed juua ja siin soojas mugavalt istuda? Aga võõra, külalise eest ma pole hoolitsenud. Kes on külaline? Issand ise. Kas ma käituksin samuti, kui ta tuleks?" Avdejitš toetas oma pea käele ega märganudki, kuidas ta uinus.
"Martõn," tungis äkki nagu hingus tema kõrva. Ta ärkas tukastusest ja küsis uniselt: "Kes seal on?" Siis pöördus ta ukse poole, aga seal polnud kedagi. Jälle vajusid ta silmad kinni ja nüüd kuulis ta selgelt: "Martõn, Martõn! Vaata homme tänavale! Ma tulen!"
Martõn virgus, tõusis üles ja hõõrus silmi. Ta ei teadnud, kas need sõnad olid kuuldud unes või ilmsi. Ta kustutas lambi ja läks magama. Järgmisel päeval tõusis ta juba hommikuhämaruses, palvetas, küttis ahju, pani kapsasupi ja tatrapudru pliidile, soojendas samovaris vee, sidus põlle ette ja asus tööle. Kui ta nii akna all istus, pidi ta ikka ja jälle mõtlema, mis eile oli juhtunud. Vahel uskus ta und näinud olevat, siis aga ütles endamisi: "Ma kuulsin tõesti häält. Ka seda tuleb ette."
Avdejitš vaatas rohkem aknast välja, kui tööd tegi. Iga kord kui möödus keegi saabastes, mida ta ei tundnud, kummardus ta ettepoole, et mitte ainult jalgu, vaid ka nägu näha. Vana majahoidja läks mööda uutes viltides, siis veekandja. Lõpuks ilmus üks vana soldat, kes Nikolai all oli teeninud, vanades lapitud viltides, kühvel käes, akna alla. Avdejitš tundis teda saabastest ära. Vanamehe nimi oli Stepanõtš. Keegi kaupmees naabrusest oli ta heast südamest enda juurde võtnud, et ta kojameest aitaks. Nüüd hakkas ta Avdejitši akna eest lund koristama. Kingsepp vaatles teda ja võttis jälle oma töö kätte.
"Ma olen küll vanadusest nõdraks jäänud," ütles ta naerdes. "Stepanõtš kühveldab lund, mina aga mõtlen, et Jeesus tuleb minu juurde. Olen vähe narriks läinud, vana veidrik!" Mõned pisted teinud, oli tal taas tung aknast välja vaadata. Ta nägi, et Stepanõtš oli toetanud kühvli seina najale ja soojendas end või puhkas.
"Ta on vana põdur mees, kellel pole lumerookimiseks küllalt jõudu. Kas ma peaksin talle ehk teed pakkuma?" mõtles Avdejitš. "Pealegi keeb samovar juba üle." Ta pani naaskli käest, tõusis, tõstis samovari lauale ja koputas sõrmega aknaruudule. Stepanõtš pöördus ja astus akna juurde. Avdejitš viipas talle käega ja avas ukse.
"Tule, soojenda end veidi!" ütles ta. "Sul on kindlasti külm?"
"Jumal olgu mulle armuline, külm istub kontides," vastas Stepanõtš.
Ta astus sisse, rapsis lume maha, pühkis jalad puhtaks, et põrandale mitte jälgi jätta, ja vaarus väsimusest ja nõrkusest tuppa.
"Sul pole vaja saapaid puhastada. Ma pühin ära, olen sellega harjunud. Tule, istu ja joo klaas teed!" ütles Avdejitš.
Ta valas teed, ulatas ühe klaasi Stepanõtšile, valas siis endale alustassile ja puhus tulisele teele.
Stepanõtš jõi klaasi tühjaks, keeras selle kummuli ja pani suhkrutüki, millest oli hammustanud, sellele ja tänas. Oli näha, et ta meeleldi oleks veel klaasitäie joonud.
"Nüüd teine," ütles Avdejitš ja täitis mõlemad klaasid. Kui ta oma teed jõi, vaatas ta vargsi ikka jälle tänavale.
"Ootad sa kedagi?" uudistas külaline.
"Kas ma ootan kedagi? Ma ei oska isegi ütelda, keda! Ma ootan ja ei oota ka. Ma mõtlen pidevalt sõnadele, mis sügavale südamesse on tunginud. Oli see ilmutus või mitte, seda ma ei saa ütelda, oli aga järgmiselt, vend. Eile õhtul lugesin evangeeliumist Kristusest, meie Issandast, kuidas ta on kannatanud ja maa peal rännanud. Sa tead sellest kindlasti?"
"Kuulnud olen küll," vastas Stepanõtš, "aga ma ei oska lugeda."
"Noh, ma lugesin sellest, kuidas ta elas maa peal ja läks variseri juurde, kes teda aga külalise kombel vastu ei võtnud. Kui ma seda olin lugenud, mõtlesin: Kuidas ta võis nii käituda? Kui Kristus tuleks minu või kellegi teise juurde, mis ma kõik teeksin, et talle kauni vastuvõtu valmistada! Siis jäin tukkuma ja kuulsin korraga häält, kes mind nimepidi hüüdis. Ma virgusin ja mõistsin sosistatud sõnu: "Oota vaid, ma tulen homme!" Ja see kordus veel kord. Kas sa usud või mitte, aga ma pean pidevalt sellele mõtlema ja teda ootama."
Stepanõtš raputas pead ja vaikis, jõi klaasi tühjaks ja kui oli selle jälle kummuli keeranud, pani kõrvale. Kuid Avdejitš pani klaasi püsti ja valas täis.
"Terviseks! Ma olen mõelnud sellest, kuidas Jeesus maa peal käis, läks lihtsate inimeste juurde ega põlanud neid ja otsis nad isegi üles. Ka jüngrid valis ta rahva seast. Nad olid lihtsad inimesed nagu meie. Kes ennast ülendab, seda alandatakse, kes end alandab, seda ülendatakse, on ta ütelnud. "Teie nimetate mind Issandaks," kuulutas ta, "mina aga pesen teie jalad. Kes tahab olla ülem, see olgu teie teener, sest..." nii ta ütles, "õndsad on vaesed, alandlikud, halastajad ja armulised."
Stepanõtš oli oma tee täiesti unustanud. Ta istus ja kuulas. Kuna ta oli vana ja pehme südamega, voolasid tal pisarad üle põskede.
"Noh, joo ometi ka!" sundis Avdejitš teda. Tema aga lõi risti ette, tänas, lükkas klaasi kõrvale ja tõusis.
"Tänan sind, Martõn Avdejitš!" ütles ta. "Sa kostitasid mu ihu ja hinge."
Stepanõtš läks ära. Martõn aga jõi tee lõpuni, kraamis nõud ja istus uuesti akna alla, et kingakontsa parandada. Kuna ta nii töötas, vaatas ta aeg-ajalt tänavale. Ta ootas Õnnistegijat. Martõni mõtted pöördusid ikka ja jälle tagasi Jeesusele ja Tema töödele ning ta kordas pidevalt Tema sõnu.
Kaks sõdurit läksid mööda – üks sõdurisaapais, teine oma jalatsites. Seejärel möödus puhtais kummikingades naabermaja omanik ja talle järgnes pagar korviga. Kõik läksid mööda. Siis aga ilmus üks naine villasukis ja talupojasaapais. Ta möödus aknast ja jäi seisma müüri juurde. Avdejitš kummardus ettepoole ja vaatas teda. Võõras naine oli viletsasti riides ja kandis kätel last. Selg tuule poole, näis ta püüdvat last soojemini mähkida, aga tal polnud õieti midagi, sest ta endagi õhuke suvekleit oli kulunud. Avdejitš kuulis, kuidas laps karjus, naine aga kõneles hellitavalt väikesega ja püüdis teda asjatult rahustada. Avdejitš tõusis üles, läks trepile ja hüüdis: "Kuule, armas inimene!" Naisterahvas pöördus.
"Miks sa lapsega seal külma käes seisad? Tule sisse. Soojas toas saad teda paremini mähkida."
Kui naine põllega vanameest, prillid ninal, teda hüüdmas nägi, imestas ta väga. Üllatunult järgnes ta vanamehele. Nad läksid trepist alla, astusid tuppa ja Avdejitš juhatas naise voodi juurde.
"Armas inimene, istu siia!" ütles ta. "Siin võid ahju juures ennast soojendada ja last toita."
"Ma pole täna varahommikust peale midagi söönud ja mul polegi piima," vastas naine, kuid pani siiski lapse rinnale. Avdejitš raputas pead, läks siis laua juurde, võttis välja leiva ja kausi, avas ahjuukse ja pani kaussi kapsasuppi. Ta vaatas ka tatrapotti, aga puder polnud veel valmis. Nii pani ta lauale vaid supikausi, asetas kõrvale leiva, võttis rätiku varnast ja laotas selle lauale.
"Tule söö, armas inimene!" ütles Avdejitš. "Ma võtan seniks imiku. Lapsi hoida ma oskan, sest mul on neid endalgi olnud."
Naine lõi risti ette, istus laua taha ja hakkas sööma. Avdejitš aga istus voodile ja tegeles lapsega. Ta püüdis keelega laksu lüüa, aga see ei sujunud, sest tal polnud hambaid. Laps karjus edasi. Siis tuli Avdejitšile mõte lapsega mängida. Ta pani sõrme lapse suu juurde ja tõmbas selle jälle tagasi. Ega ta suhu pannud, sest sõrm oli pigist must. Must sõrm aga köitis lapse tähelepanu. Ta lakkas karjumast ja hakkas lõpuks isegi naerma. Avdejitš rõõmustas.
Vahepeal naine sõi ja jutustas, kes ta on ja kuhu läheb.
"Olen soldati naine," kõneles ta. "Mu mees saadeti kaheksa kuu eest ära kaugele ja ma ei tea temast midagi. Olin kokaks, aga kui laps ilmale tuli, ei tahetud mind enam tööl pidada. Nüüd olen juba kolm kuud tööta ja katsun kuidagi ära elada. Ma olen kõik oma vara toidu eest ära andnud. Tahtsin ammeks minna, aga ei tahetud, kuna olen liiga kõhn. Äsja olin ühe kaupmeheemanda juures – üks mu tuttav elab seal – ja ta lubas mind võtta. Mõtlesin, et võin sellele loota. Aga kui ma täna sinna läksin, ütles ta, tulgu ma järgmisel nädalal. Tee on pikk, olen päris otsas, lapsuke ka vilets. Õnn, et mu perenaine kaastundlik on ja pole minult üüri nõudnud, muidu ma ei teaks, mida teha."
Avdejitš ohkas.
"Kas sul sooje riideid polegi?" küsis ta.
"Kuidas mul peaks olema! Eile pantisin viimase räti kahekümne kopika eest."
Naine astus voodi juurde ja võttis lapse sülle. Avdejitš tõusis, soris seina ääres kirstus ja võttis välja vammuse.
"Võta see!" ütles ta. "Kuigi see nii ilus ei ole, siis sissemähkimiseks käib küll."
Naine vaatas vammust (pihtkuube) ja siis vanameest, võttis riide vastu ja hakkas nutma. Avdejitš pöördus ära, tõmbas voodi alt välja kohvri, soris selles ja istus naise vastu.
"Jumal õnnistagu sind, vanaisa!" ütles naine. "Tema on mind sinu juurde saatnud, kui sinu akna alla juhtusin. Mu laps oleks muidu külmunud. Kui teele läksin, oli veel soe, nüüd on aga väga külmaks läinud. Kristus on küll juhtinud sind aknast välja vaatama ja mind mu viletsuses aitama.
Avdejitš naeratas.
"Seda ta on teinud," vastas ta, "sest ma teadsin, miks ma aknast välja vaatasin."
Nüüd jutustas ta soldati naisele oma unest ja häälest, mis oli talle lubanud sel päeval Issanda küllatulekut.
"Kõik on võimalik," arvas naine. Ta tõusis, heitis vammuse õlgadele ja mähkis ka lapse sellesse, kummardas ja tänas veelkord Avdejitši.
"Võta see Issanda nimel!" ütles Avdejitš ja ulatas talle kakskümmend kopikat, et ta võiks oma rätiku tagasi osta. Naine lõi risti ette. Avdejitš tegi niisamuti ja saatis naise uksele.
Kui naine oli ära läinud, sõi Avdejitš kapsasuppi, pesi nõud ja asus jälle tööle. Vaatamata oma tegevusele ei unustanud ta tänavat. Kui aken tumenes, vaatas ta igakord üles, et näha, kes möödus. Võõrad ja tuttavad sammusid mööda, aga midagi erilist ta ei märganud.
Siis märkas ta just oma akna ees seismas vana küürus naist, käes õuntega pajukorv. Korvis polnud enam palju õunu, nähtavasti oli ta enamuse ära müünud. Õlal kandis naine kotti laastudega, mida ta kindlasti kuskilt ehituselt oli korjanud, ja nüüd oli ta koduteel. Oli näha, et kott oli raske ja rõhus teda väga. Naine tahtis kotti teisele õlale tõsta, pani selle sillutisele, korvi õuntega aga ühele kivile ja hakkas kotis laaste kokku raputama. Kui ta nii tegevuses oli, tormas nurga tagant välja katkise mütsiga poiss, haaras õuna ja tahtis minema joosta. Vanake oli seda märganud, pöördus ja haaras poisil varrukast. Poiss püüdis lahti rabelda. Naine hoidis teda aga mõlema käega kõvasti kinni, lõi tal mütsi peast ja hakkas teda karvustama. Poiss lõugas ja naine sõimas kõvasti. Avdejitšil polnud aega isegi naasklit kuskile torgata. Ta viskas selle põrandale ja tormas välja, komistas koguni trepil, nii et prillid kukkusid. Kui ta tänavale jõudis, nägi ta, kuidas vana naine poisil tutist kinni võttis. Ta tahtis teda politseisse viia, nagu ta karjus. Poiss aga kaitses end ja salgas oma kuritegu: "Ma pole midagi võtnud, lase mind lahti!" Avdejitš lahutas nad ära, võttis poisil kõvasti käest kinni ja veenis naist: "Las ta ometi jookseb. Emake, anna talle Kristuse nimel andeks!"
"Ma annan talle nii, et ta veel terve aasta sellele tagasi mõtleb. Selle kelmi viin ma politseisse."
Nüüd hakkas Avdejitš vana naist paluma: "Lase tal minna, vanaema! Ta ei tee seda enam kunagi. Las ta minna Kristuse nimel."
Vana naine lasi nüüd poisi lahti, kes tahtis minema tormata, aga Avdejitš hoidis temast kõvasti kinni.
"Palu vanaema käest andeks!" ütles ta. "Ja et sa enam kunagi midagi säärast ei tee! Ma ju nägin, kuidas sa õuna võtsid."
Poiss hakkas nutma ja palus andeks.
"Ja nüüd võta õun!" Avdejitš haaras korvist õuna ja ulatas poisile.
"Ma maksan sulle selle eest, vanaema," pöördus ta vana naise poole.
"Niiviisi sa hellitad neid marakratte," vastas naine. "Temasugune on teistugust palka väärt. Talle tuleb keretäis anda, nii et terve nädal enam istuda ei saa."
"Oh, vanaemake," ütles Avdejitš, "nii mõtlevad küll inimesed, aga mitte Jumal. Kui Tema õuna pärast meid piitsutaks, siis kuidas peaksid karistatud saama meie patud?"
Selle peale vaikis vana naine.
Avdejitš jutustas talle Issanda tähendamissõna, kes oma sulasele kogu võla andestas. See aga läks ja kägistas teist, kes talle natuke võlgu oli. Naine kuulas, ja samuti poiss.
"Jumal on käskinud meil andeks anda," ütles Avdejitš, "muidu ei andestata ka meile. Me peame kõigile andestama, mõistmatutele aga eriti."
Vana naine raputas pead ja ohkas.
"See on küll nii," arvas ta, "aga lapsed on siiski täiesti kasvatamatud."
"Siis peame meie, vanad, neid kasvatama," ütles Avdejitš.
"Jah, seda mõtlen minagi," vastas naine. Mul endal on seitse last olnud, praegu elab vaid üks tütar." Nüüd jutustas ta oma elust, tütrest ja selle lastest.
"Te näete ju," lisas ta, "kui nõrk ma olen, töötama pean aga siiski. Mul on lastelastest kahju, nad on ju nii armsad. Keegi pole minuga nii hea kui nemad. Aksjutka ei tule kellegi muu kui minu juurde ja ütleb: "Vanaema, armas vanaemake..."
Vana naine oli liigutatud.
"Jah, lapsed on lapsed. Mine nüüd! Jumalaga!" pöördus naine poisi poole.
Kui ta oma kotti tahtis võtta, kargas poiss juurde.
"Ma tassin, vanaema, ma lähen niikuinii selles suunas."
Vana naine raputas vaid pead ja poiss viskas koti üle õla.
Nii läksid nad külg külje kõrval tänavat pidi alla ja naine unustas isegi Avdejitšile õunaraha meenutada. Kingsepp aga vaatas neile järele ja kuulis neid omavahel juttu ajamas.
Nüüd pöördus ta majja tagasi ja leidis ka trepilt prillid, mis õnnelikul viisil olid terveks jäänud. Toas tõstis ta põrandalt naaskli ja asus jälle tööle. Kui ta pisut oli töötanud, läks nii pimedaks, et ei näinud enam niiti nõela taha panna. Ta märkas laternasüütajat, kes läks laternaid süütama. "Nüüd on aeg tuli süüdata," mõtles ta ning korraldanud petrooliumilampi, riputas selle üles ja jätkas tööd. Ta sai saapa valmis, pööras selle ümber ja oli rahul. Ta pani tööriistad kokku, pühkis prahi, kraamis laualt harjad, tikud ja naasklid, võttis lambi, pani lauale ja haaras evangeeliumi. Ta tahtis sealt edasi lugeda, kuhu ta eelmisel õhtul tüki kitsenahka järjehoidjaks oli pannud, aga raamat avanes teisest kohast. Samal silmapilgul meenus Avdejitšile eilne uni. Äkki näis, nagu kuulduks kellegi astumisest kahin. Ta pöördus ja märkas tumedas nurgas inimest. Üks hääl aga sosistas talle: "Martõn! Martõn! Kas sa ei tunne mind ära?"
"Keda?" küsis Avdejitš.
"Mind," ütles hääl, "mina olen ju see."
Tumedast nurgast astus välja Stepanõtš, naeratas ja kadus siis kui kerge pilveke...
"Ka mina olen see," kuuldus jälle hääl ja tumedast nurgast tuli välja naeratav naine koos rõõmsa lapsega. Seejärel kadusid nad vaateväljalt.
"Ka mina olin see," kuuldus jälle hääl ning nüüd ilmusid välja vana naine ja poiss õunaga. Nad naeratasid talle ja kadusid jälle.
Suur rõõm valdas Avdejitši. Ta lõi risti ette, asetas prillid ninale ja luges evangeeliumi sealt, kust see lahti oli läinud. Esimesed read ülevalt olid nii:
"Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu, ja te jootsite mind, ma olin võõras ja te võtsite mind vastu..."
Ja alt lehekülje äärest luges ta:
"Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!" (Mt 25:40).
Nüüd taipas Avdejitš, et ta uni polnud teda petnud. Õnnistegija oli tema juurde tulnud ja ta oli Teda vastu võtnud.