Maarja oli uinunud ja laudas oli vaikne.
Kaugemas nurgas olid Anna ja Joachim teinud endile aseme. Beebi – Jeesus – magas oma esimeses voodis, mis tegelikult oli eeslite ja lehmade sõim. Joosep oli selle täitnud värskete heintega, millel oli nii puhas ja magus lõhn.
Joosep ei saanud kuidagi uinuda. Tema meeled ja kogu hing värisesid erutusest.
Joosep kõndis aina laudas ringi, ikka ja jälle vaikselt hingavat Maarjat ja last imetledes. Teda oli vallutanud eriline rõõm ja tugevus. Ta kahetses vaid, et tal polnud sellest kellagagi kõnelda. Sel öötunnil oleks ta tahtnud oma hinge usalduslikus vestluses välja valada.
"Kõige imelikum selle asja juures," rääkis ta nüüd iseendaga, "on imelik tunne, mis mind valdas, kui vaatasin selle tillukese olendi silmadesse. Mulle näis, et olen tundnud teda terve oma eluaja. Ta ei olnud mulle võõras." Joosep tundis end lapsele eriliselt lähedasena ning see tunne oli sügav ja tõeline. Ometi ootas Joosep veel mingit taevalikku märki. Kuidas oli küll võimalik, et nii imeliselt ettekuulutatud lapse sünni juures midagi erilist ei juhtunud. Kõik oli liiga tavaline! Siin sündis laps. Aga kus nüüd inglid olid? Joosep oleks tahtnud kuulda inglitiibade kahinat, kuid läheduses häälitsesid ainult unised lambad.
Äkki kostus ta kõrvu kaugeid inimhääli, jalgade müdinat ja kepiga koputamist lauda tagaukse juures. Kartes, et Maarja uni võib segatud saada, ruttas Joosep uksele. Ta avas ukse ülemise luugi ja pani hoiatavalt sõrme huultele. Ukselt vaatas talle vastu salkkond habetunud nägusid. Ühe mehe käes oli kõrgele tõstetud latern. Meeste tagant paistis pime ja selge öö ning taevavõlv oli kaetud loendamatute eriliselt säravate tähtedega. Selliseid tähti ei olnud Joosep varem näinud.
"Palun vaikust!" sosistas Joosep. "Praegu pole aeg kära tegemiseks."
"Issand olgu Sinuga!" vastas üks meestest vaikselt, kuid tungiva häälega. "Me ei tulnud teid tülitama."
"Kes te siis olete?"
"Me oleme karjased siit ümbruskonna mägedelt ja hoidsime seal oma karja."
"Aeg on juba hiline," lausus Joosep. Ta oleks tahtnud just ust sulgeda, kuid nüüd sirutas karjane välja oma kepi.
"Oota, ainult üks küsimus. Kas siin paigas sündis äsja üks laps?"
Ehmatusvärin läbistas Joosepit. Kas nende paberitega oli midagi korrast ära või olid nad korda rikkunud? Ei võinud ju iial teada, milliseid kummalisi korraldusi kuningas Heroodes võis anda.
"Miks sa seda küsid, karjane? Mis on teil tegemist ühe lapsega?"
"Ära karda meid! Me oleme teie sõbrad."
"Hea küll, siin sündis tõesti laps."
"Ainult natuke aega tagasi?"
"Jah. Kahe tunni eest."
Nüüd kõlasid karjaste huulilt rõõmsad hüüatused. Nad pöördusid üksteisele poole ja sosistasid: "Kõik on õige!"
Esimene kõneleja pani sõbralikult käe Joosepi õlale. "Ütle mulle, kas see on poeglaps?" ‒ "On küll."
"Kas te asetasite lapse sõime?"
"Jah," vastas Joosep ja pisarad tulid talle silma. "Ei olnud ju muud võimalust. Linn on rahvast täis. Mul ei olnud oma lapseootel naist kuhugi viia."
"Jumal olgu kiidetud!" sosistas karjane ja teised noogutasid nõustuvalt.
"Kuula!" ütles ülestõstetud kepiga mees. "Me nägime viiekesi natuke aega tagasi imelist vaatepilti! See puudutab ka teid."
Imeline vaatepilt! Joosepi hinges tärkas lootus.
"Me olime oma karja hoidmas. Öö oli selge, õhk jahe, tähed selged ja säravad – kõik nagu ikka. Äkki katkestas üks meist jutu ja näitas taeva poole."
"Ma nägin," jätkas teine karjane, "et taevas oli suur valgus ja ingli kuju – nii suur kui terve taevalaotus! Ja ma kuulsin häält..."
"Me kõik nägime valgust," seletas esimene karjane, "ja me kuulsime häält, mis tuli taevast."
"Mida see hääl ütles?" küsis Joosep.
"Ärge kartke!"
"Jah, algus on sama. Ja edasi?"
"Seejärel ütles ta, et ta tõi meile suure rõõmusõnumi – maailmale on sündinud Lunastaja. Ma mäletan iga sõna. Kuidas ma saaksingi unustada. "Sest teile on täna sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus."
"Issand Kristus!" sosistas Joosep.
"Jah, nii ütleski ingel. Ta ütles, et see laps on sündinud Taaveti linnas ja et me leiame ta mähituna ja sõimes magavat,"
Nüüd astus esile veel üks karjane.
"Sa ei kujuta ette, mis siis sündis," katkestas ta erutatult teiste jutu. "Kogu taevas näis olevat avanenud. Tähtedega ülekülvatud taevas moodustas särava telgi, mille avausest väljusid tohutud inglite hulgad. Nad täitsid kogu taevavõlvi ja laulsid... ja tead, millest nad laulsid... "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu...""
Seejärel karjased vaikised. Neid oli vallutanud sündmuste sügav mõju. Tugevad ja kõigega harjunud mehed, kelle rõivastel oli karjamaa lõhn, lihtsad, praktilised mehed, kes jutustasid oma suurest elamusest nii poeetiliselt, olid toonud Joosepile märgi, mille järele ta hing oli igatsenud.
Esimene karjane langetas laterna ja ohkas sügavalt.
"Aga küllap vist," ütles ta kahetsevalt, "ei saa me oodata, et sa usuksid meid." Siis lõi ta soojades silmades loitma leek ning Joosepile otse silma vaadates kinnitas ta:
"Kõik on tõsi. Ma ise nägin ja kuulsin."
See kõlas nii veenvalt ja tõsiselt, nagu annaks ta mingi vande.
Nüüd haaras Joosep karjasel käest. Kuuldes, kuidas nad ingleid nägid ja Betlemma jooksid, uskus ta neid täiesti. Nad oli igalt vastutulijalt küsinud, kust nad võiksid vastsündinud last leida. Kui nad selle koha olid leidnud, olid nad küsinud, kas laps oli asetatud sõime. Sealt oli keegi nad siia juhatanud.
Karjaste jutul oli Joosepile imeliselt rahustav mõju. Oodatud märk oli tulnud küll teisiti, aga nii oligi ehk parem. Need mehed, kes veel jooksust hingeldasid, olid näinud avatuna nähtamatu maailma väravaid ja kuulnud kõrgustest inglite laulu, kes taevas Maarja lapse sünnist rõõmustasid. Vastsündinud Jeesust olid tulnud esimestena külastama lihtsad inimesed väljadelt.
Nüüd avas Joosep karjastele ukse ja tervitas neid vennalikult. Kui Joosep karjased sõime juurde juhatas, järgnesid nad talle kikivarvul. Seal vaatasid nad põlvitades Maarja poega, kes rahulikult magas. Ootamatud külalised lahkusid varsti. Nüüd valdas Joosepit sügav rahu, sest märk oli saabunud. Tema südames laulsid loendamatud taevaliste hulgad: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu!"