Armas Maarja, sa noor kihlatu, sinisilmne ja mustajuukseline, kes armastad oma Joosepit kõigest südamest ja hingest ‒ mis sinuga on? Mis on vapustanud sind hinge põhjani? Sa oled sõnatu, sa hingeldad, oled kohkunud ja segaduses! Ning kõigest juhtunust ei ole sa võimeline jutustama ei oma isale ega emale, isegi Joosepile mitte.
Kuidas ta saakski panna neid uskuma imet, mida äsja koges?
Ta oli ju teadnud, et on kodumajakese sisemisel terrassil üksinda, aga siis äkki tajunud, et ta pole enam üksi. Kaugemal seina ääres seisis mingi kõrge kuju! Võõras! Imelik, hoopis eriline võõras! Ta näis seisvat valguses, kuigi seal polnud mingit valgusallikat. Teda ümbritses hõbedane valgus ja tundus, nagu oleks valgus tema rõivaks ja peakatteks. Maarja avas juba suu, et küsida, kes seal on ja mida ta soovib, kui äkki kuulis ootamatut tervitust.
"Tere, Maarja!" Hääl oli kaunis ja sügav. Nii sügavat ja õrna häält polnud Maarja enne kuulnud. "Tere, Maarja, sa armuleidnu!" Hämmeldus ja hirm aina kasvasid.
"Issand olgu sinuga!"
Maarja pani käed kokku ja tundis, kuidas kogu ta ihu väriseb. Ka võõras märkas seda ja ütles: "Ära karda, Maarja!" Maarja langetas pea. Tal ei olnud tarvis karta. Ta tundis, et võib usaldada seda sügavat ja õrna häält. Aga ta ei saanud jagu värisemisest. Ta sulges silmad ja kuulas võõra imelisi sõnu. Ta oli leidnud armu Jumala ees! Tema peab saama poja! Ka tema!
"Ja sa pead temale nimeks panema Jeesus!"
Jeesus! Minu poeg! Jeesus! Jeesus! Maarja poeg! Ma võtan ta sülle ja mõnikord luban ka Joosepil teda hoida! Maarja mõtted olid kui tiibadega pekslevad linnud, aga ometi oli vaja teraselt kuulata, mida too võõras veel rääkis. Maarja poeg peab saama isa Taaveti aujärje...
"Ja tema kuningriigil ei ole otsa!" Võõra hääl muutus veel vaiksemaks ja sügavamaks: "Püha Vaim tuleb su peale ja Kõigekõrgema vägi varjab sind. Sellepärast peab ka Püha, kes sinust sünnib, nimetatama Jumala Pojaks." Maarja tundis, nagu lämmataks teda miski, kui kuulis uskumatuna näivaid sõnu. Tema peab saama emaks pojale, keda hüütakse Jumala Pojaks?
Kuidas võis väike Naatsareti tütarlaps kõike seda omaks võtta?
Võõra hääl oli nüüd vaibunud vaikseks sosinaks: "Su sugulane Eliisabeth..."
Võõras vaikis. Maarja noogutas peaga ja võõras jätkas:
"Temagi ootab poega oma vanas eas. Jumala juures ei ole ükski asi võimatu!"
See oli fakt, mida Maarja just praegu vajas. Ingel oli maininud seda, mida ka Maarja teadis. Hea küll siis...
Maarja vaatas paluvalt inglile, silmad pooleldi suletud, sõnad väljumas nii vaikselt, et vaevu kuulis end rääkimas: "Vaata, siin on Issanda ümmardaja, mulle sündigu Su sõna järgi."
Siis ingel kadus. Hetkega oli ta seal ja järgmisel hetkel juba kadus. Maarja, vapustatuna kuuldust ja nähtust, otsustas kohe külastada oma sugulast Elisabethi, kes teda kõige paremini mõistis.
Läbi Naatsareti tänavate läks lendu sõnum, mis pani kõiki ehmuma ja pead vangutama. Tulemas on rahva üleskirjutus! Käsk on tulnud keiser Augustuselt ja kõik peavad seda täitma! Milleks? Et neile paremini uusi ootamatuid makse peale panna! Ja veel hullem: Igaühel tuli reisida oma suguharu keskusesse! Joosepile tähendas see pikka teekonda Betlemma ja tagasi.
"Ka sinu kihlatud naine peab nüüd minema sinna, kust ta pärit on," ütles sünagoogi vanem Joosepile. Joosep ehmus nüüd tõsiselt.
"Kuidas saab Maarja minna?" ütles ta. "Kas sa ei tea, et ta ootab beebit?"
"Mis loeb roomlastele üks juudi naine või tema beebi," ütles sünagoogi vanem õlgu kehitades. Ei jäänud muud üle, kui seatud ajaks Betlemma reisida.
Joosep rääkis kõigest Maarjale. Nad mõlemad olid Taaveti soost ja pidid koos Betlemma minema. "Oh, Maarja, ma kardan nii väga sinu pärast, sest see on pikk ja raske teekond," ütles Joosep kurvalt. Aga Maarja naeratas vapralt: "Kallis Joosep, tuleta meelde, mida ingel mulle ütles!"
"Ära karda, Maarja!" vastas Joosep.
"Ja mida ütles ingel sulle unes?"
"Just samad sõnad."
"Me ei peagi kartma! Aga veel on midagi, Joosep. Ma kuulasin pealt, kui sünagoogis Pühakirja prohvetikuulutusi ette loeti."
"Kas need puudutavad Messiast, Maarja?"
"Jah, seal on öeldud, et Messias peab sündima Betlemmas. Kas sa oled unustanud, Joosep?"
Joosep vaikis veidi ja vastas siis: "Ei, Maarja, ma pole seda unustanud. Kas see tõotus täitub nüüd?"
"Kas me peaksime kartma, Joosep?"
"Ei, mu armastatu. Meie läheme Betlemma."
Järgmisel hommikul alustasid nad oma teed.
Naatsaretist Betlemma Juudamaale oli 75 miili. Nad läksid koos Maarja vanemate Anna ja Joakimiga ning teekond pidi kestma kolm päeva. Maarja ja tema ema ratsutasid väikestel Galilea eeslitel, kuna mehed sammusid kõrval ja hoidsid ratsmeid.
Nad liikusid suurt teed mööda. Samas suunas oli minemas palju perekondi. Kõlasid laulud ‒ põhiliselt Taaveti psalmid, mille saateks helisesid lüürad. Nii ei olnudki see mingi igav teekond ja Maarja tundis end hästi. Tema helesinise mantli kapuuts oli heidetud taha ja tuul mängis ta juustega. Maarja oli küll kahvatu ja ta nägu kõhn, kuid silmad olid rahulikud ja ta oli väga vaikne. Maarja ei laulnud teistega kaasa. Tundus, et ta kuulatas ja ootas midagi.
Joosep katsus Maarjat lõbustada, jutustades talle paikadest, millest nad möödusid.
"Vaata, Maarja, varsti jõuame Siilosse."
Kas Siilo on suur koht?"
"Ei, kuid ajaloos on ta küll suur. Sünagoogi õpetaja ütles, et siin palvetas Saamueli ema, et Jumal annaks talle poja."
"Tema sai oma palvevastuse. Ka meie peame palvetama niiviisi, Joosep."
"Seda me ka teeme."
Veidi hiljem lausus Joosep: "Varsti jõuame Gilgali."
"Gilgal. Seda nime olen ma kuulnud. Mis seal juhtus?"
"Seal oli Saamuel kohtumõistjaks meie rahva üle rohkem kui üksteist sajandit tagasi. Seal andis ka Aamos oma prohvetikuulutuse Messiasest!"
Kolmandal hommikul olid kõikide südamed rõõmsad, sest eesmärk oli ligidal. Joosep pidas lakkamatult Maarjat silmas. Öösel oli Joosep kuulnud Maarjat ohkamas. Nüüd palvetas ta pidevalt, et nad õnnelikult Betlemma jõuaksid.
"Betlemm!"
Kuuldus hõiskeid ja hüüdeid tervituseks. Eriline tunne valdas Joosepit, kui ta väikese linna rohelust ja ta valgeid katuseid nägi. Joosep võttis Maarja käe. Nüüd vaatasid nad koos neile avanevat kaunist ja rahulikku pilti. Kuldne päike pani särama valged majakesed ja rohelistel küngastel sõid lambakarjad.
See oli nende esivanemate linn. Siin olid elanud Ruth ja Boas, kes olid Maarja ja Joosepi suguvõsa nimekirjas. Joosep nimetas Maarjale suuri puid ‒ õli- ja viigipuid, papleid, tammesid, mände ja tamariske ‒, mille poolest Betlemm kuulus oli. Kui nad vesteldes linnale lähenesid, märkas Joosep, et Maarja nägu ja käed olid veelgi kõhnemaks jäänud.
"Beebi sündimine on vist ligidal," mõtles Joosep. Maarja peab kiiremas korras kuhugi varju alla saama.
Et Maarja meelt lahutada, jutustas Joosep talle nende suurtest esivanematest, kelle mälestus oli veel praegugi püha.
"Siin oli koht, kus Saul kord oma isa eesleid otsima läks ja kuningriigi sai."
Sinna olid Jesse, Ruthi ja Obedi poeg püstitanud oma telgid ja seal oli tema noorem poeg Taavet karja hoidnud. Luuletaja, sõjamees ja kuningas Taavet oli istunud nendel rohelistel küngastel ning kuulnud hommikutähtede hõiskamist.
Nüüd jõudsidki nad juba Betlemma tänavatele. Ümberringi tungles rahvas. Keegi ei pannud Joosepi juttu tähelegi, kui ta võõrastemajja teed juhatada palus. Mõned naersid selle jutu peale. Kõik võõrastemajad olid täis. Viimases rändurite puhkepaigas rääkis Joosep tungivalt peremehega.
"Mu naine on nõrkemas," ütles ta paluvalt. "Ta ootab last ja see võib sündida iga hetk."
Peremees oli paks punaste käte ja õliste hallide lokkidega mees. Tal olid valjud silmad ja ta ei vastanud Joosepile sõnagi. Siis hüüdis ta: "Saara!"
Maja tagumisest osast tuli välja perenaine, suur ja tüse nagu peremeeski.
"Mida sa tahad?" küsis ta nõudliku häälega:
"Vaata seda noort naist! Mees ütleb, et see naine ootab beebit. On see nii?"
Saara kummardus ettepoole ja vaatles Maarjat teraselt.
On küll nii ja üsna varsti. Mul on olnud neid kümme. Ma tean."
"Palun, palun!" anus Joosep. "Jumala armu pärast..."
"Kas te siis ei taipa," urises Saara, "et kõik kohad on täis? Kogu Betlemm on rahvast täis. Ainsatki puhkepaika ei ole tänaseks saada. Aga siiski, te ei saa ometi beebit siin paljal põrandal oodata. Midagi peab tegema, Gabriel! "
"Ah?" vastas peremees kärmesti.
"On siiski veel üks soe ja mugav paik, kuhu me veel kedagi pole paigutanud."
"Kas tõesti? Kus?" nõudis peremees.
“Laudas."
“Laudas!" kordas Joosep hädise kajana ja Anna pani oma käed kaitsvalt ümber Maarja. Maarja aga vaatas perenaisele tänulikult otsa.
"Kui kena sinust, et sa sellele mõtlesid," ütles ta. “Laudas on soe. Seal on nii kodune ja hea. Ma olen ka kodus vahel tallekeste juures laudas maganud, kui maja on külalisi täis olnud."
Nüüd pöördus ta Joosepi poole: "Need inimesed hoolitsevad kindlasti oma loomade eest hästi. Ja me saame seal omaette rahus olla."
Maarja pöördus nüüd uuesti perenaise poole. Ega te peale meie sinna kedagi teist ei saada!" palus ta.
"Ei!" vastas perenaine. Ta tegi isegi nõrga katse naeratada. "Ja ma aitan sind, Jumal teab, et meie, naised, peame üksteist aitama."
Laudaks oli ruumikas koobas, mis ulatus läbi hoonealuse. Kui nad mööda kiviseid astmeid alla läksid, hoidis Joosep Maarja käest kinni. Teises käes oli Joosepil latern, mis heitis karedatele müüridele kummalisi varje.
"Kuhu me Maarja paigutame?" hüüatas Anna erutatult.
Pererahvas tõi mõned õlekood. Nendest tehti Maarjale ase sisemise seina äärde, mis ei olnud nii niiske ja külm. Nad tõid ka vaiba, lina ja padja.
Seejärel Saara ja Gaabriel lahkusid, sest neid ootasid külalised ülakorrusel. Enne aga laususid veel: "Jumal olgu teiega sel ööl!"
Kui sammude kaja kadunud oli, tundsid meie neli rändurit kergendust, et olid nüüd viimaks omaette. Anna abistas Maarjat lahtiriietumisel ja läks siis üles sooja vett otsima. Joosep oli sügavais mõtteis.
"Miks ei ole mingit julgustavat märki? Kus on nüüd ingel?"
Varsti saabus Anna veekannuga. Ta saatis Joosepi ja Joachimi välja ning lubas neid kutsuda õigel ajal. Väljas oli pime ning õhk niiske ja külm.
Nüüd tegi Anna Maarjale vajalikke korraldusi ja Maarja kuuletus kui laps.
Joosep aga kõndis edasi-tagasi lauda taga. Ta sõlmis oma mantlivööd aina kinni ja lahti. Ta sõrmitses oma rahakotti ja arutas mõttes, kas tal on ikka küllalt raha kõigi kulude katteks.
Tunnid venisid aeglaselt. Joachim istus seina äärde ja jäi magama. Joosep kõndis aina nagu unenäos, palvetades ja oodates... kuni äkki kuulis häält ‒ lapse esimest nuttu.
Hämaras valguses põlvitas Joosep õlest aseme ees, kus lebas Maarja – küll kahvatu ja nõrgana, aga suurte säravate silmade ja vapra naeratusega.
"Vaata!" sosistas ta.
Joosep põlvitas endiselt. Nüüd ulatas Maarja talle lapsukese, kes oli mähitud vanaema Anna rõivasse. Maarja tõstis oma lapse pühaliku ilmega üles. Tema kätes oli ju maailma saatuse määraja,
Esmakordselt lapsukest nähes vallutas Joosepit eriline tunne. See sileda, pehme ja heleda näokesega, täiesti süütu ja eriline laps oli tulnud maailma selleks, et ise mitte midagi saada, küll aga kõigile kõike anda.