Martin Frehsee
Paljude aastasadade eest elas Elsassis vaene karjane Joosep oma naise Maarja ning laste Tinni ja Katt'iga.
Karjase väike onn seisis suure metsa serval ilusa ja kõrge kuuse all.
Mets kuulus võimsale isandale, keda Joosepi pere ustavalt teenis, nagu seda olid teinud nende vanemad ja vanavanemad. Metsa ja seda ümbritsevaid aasu ja põlde piiras tugev ületamatu müür ning mitte keegi isanda alluvaist ei tohtinud sellest piirist isanda loata väljuda.
Väga harva avanes kahe poolega suletud raudvärav, mis oli just Joosepi onni juures ja mille võre vahelt avanes vaade kaugesse maailma sealpool metsapiiri.
Tinn seisis sageli värava juures ja vaatas suure igatsusega maad, kuhu ta võib-olla iialgi minna ei saa. Ta unistas, et reisib imelisse maailma ning saab seal suureks meheks ja kangelaseks. Miski ei tundunud talle kättesaamatuna.
Kord ühel novembrikuu õhtupoolikul mängisid vend ja õde kuuse all ning ootasid oma vanemaid koju. Äkki kuulsid nad lähenevaid hääli ja peagi ilmusid väravavõre taha kolm iseäralikku kuju. Need olid rändavad poisid, kes olid riietunud "kolmeks kuningaks" jõulujutust ning rändasid nüüd majast majja lauldes ja ande kogudes. Üks oli riietunud pika valge habemega ja valge näoga vanakeseks. Teine oli pruuninäoline mees ja kolmanda nägu oli must kui neegril. Kõigil olid seljas idamaised rõivad ja nad laulsid oma kaunite häältega:
Kolm püha kuningat,
nad tähe järel rändavad
ja Jõululapse sõime otsivad.
Kui nad oma laulu lõpetanud olid, sirutasid nad käed läbi väravavõre ja palusid andi. Katt ruttas majja ja tõi neile kausiga suppi, mille nad kiiresti ja isukalt ära sõid. Vahepeal proovis Tinn nendega vestelda:
"Kust te tulete?"
"Sealt ‒ maailmast!"
"Kuhu lähete?"
"Sinna ‒ maailma!"
"Kas sinna on palju maad?"
"Kõikjal on maailm. Aga siin on sinu jaoks maailma ilusaim koht ‒ kodu."
"Ma tahaksin muud ka näha! Näha võõraid maid!"
"Sa oled veel noor. Ära igatse sinna nii vara. Maailm on sulle külm ja armastuseta. Me tunneme seda. Me tunneme häda ja nälga!"
"Ja ometi te laulate ja olete lõbusad! Oh, kui minagi võiksin koos teiega minna!"
"Täna Jumalat, et sul on kodu! Elage hästi ja suur tänu teile armastuseanni eest!"
Kolm rändurit lahkusid ja metsakohinasse kadus ka nende laul.
Tinn aga vaatas neile järele, raputas võimetus vihas raudväravat ja hüüdis: "Ma tahan siit ära! Oh, oleks mul vaid jõudu, ma põrutaksin selle värava lahti! Ja siis läheksin ma vallutama maailma. Oh sa kuri metsaisand, kes ei lase mul minna!"
Ja näe ‒ seal seisiski metsaisand tema ees. Katt tervitas teda rõõmsalt. Tinn aga värises vihast ja hirmust.
Metsaisand ütles talle rahuliku ja heasüdamliku häälega: "Ma tean su soovi. Ma tean, et sind parandab vaid see, kui ma su soovi täidan. Mine siis ja vaata, kas su soovid täituvad! Kuid ühte pea meeles: kui oled end maailmas väsinuks jooksnud ja siia tagasi tuled, on selle värava avanemine sulle sama võimatu kui see, et teie kodukuuse okstel säraksid tähed, hiilgaksid õied, ripuksid magusad viljad ja et kolm rändurlaulikut leiaksid siit kuuse alt Jõululapse sõime!"
Tinn ei kuulanudki õieti, mida metsaisand ütles. Ta ei hoolinud oma õekese pisaraist, vaid trööstis teda naerdes. Ta ütles, et kui on vallutanud maailma, tuleb ta tagasi nagu kuningas suure sõjaväe eesotsas!
Ta tõi onnist oma mütsi ja tühja seljakoti, hüüdis nägemiseni ja tormas väravast välja, mis metsaisanda viipe peale vaikselt oli avanenud. Nuttes jäi õde värava taha, Tinn aga tormas edasi, mõtlemata ja peatumata, et oma igatsetud õnne juurde jõuda. Ta jooksis tundide kaupa, kuni viimaks nägi eemalt linna torne. Kuid sinna jõudmata vajus ta tee äärde maha ja teda vallutas sügav uni.
Öö saabudes läks üha külmemaks. Sellest oleks saanud Tinni viimne uni, kui teda ei oleks leidnud üks kaastundlik kodanik, kes ta oma vankrisse asetas ja enese juurde võttis.
See oli linna pagar, kelle teenistuses oli palju selle ja õpipoisse. Temale jutustas Tinn, kui ta suure ahju paistel oli sooja saanud ja söönud, aralt ja kogeldes, et ta oli kodust ära jooksnud, et maailma vallutada.
Naeratades kuulas teda meister ja ütles: "Maailma ei ole nii kerge vallutada. Kellel raha ei ole, ei jõua esimese kilomeetripostinigi. Õige õnn on iga inimese südames. Kaugetes maades ei ole ühtki nii ilusat kuningriiki kui paigake, mida nimetatakse koduks."
Tinn kuulas, aga ta ei mõistnud meistri õpetust, kes pisut metsaisandaga sarnanes... Tinn palus alandlikult, kas ta võiks seal teenida kui õpilane, kuni on kogunud veidi reisiraha ja jõudu rännakuks.
Meister oli nõus ja nii sai Tinnist pagaripoiss. Ta õppis tainast sõtkuma ja kooke küpsetama. Ta õppis korralikkust, täpsust ja puhtust. Miski ei olnud talle raske. Pagari töötoas valitses rõõmus meeleolu. Pärast tööd lauldi ja meister jutustas sageli oma elust ning andis poistele häid õpetusi.
Ühel päeval oli neil eriti palju tööd. Saabus kuninga sünnipäev. Meister oli valmistanud hulga imeilusaid kooke ja torte, küpsiseid ja maiustusi. Suhkrust ja martsipanist oli valmistatud imekauneid õunu, pirne ja kirsse, mis olid nii loomulikud, et otse kutsusid hammustama. Nüüd oli kõik valmis ja oodati kuninga teenreid, kes pidid kookidele järele tulema.
Kõik olid ära läinud. Ainult Tinn istus veel laoruumis ja unistas. Äkki avanes uks ja sisse tuli korstnapühkija. Nad vaatasid teineteisele silma... ja äkki tundis Tinn, et see oli Tinni kunagine mängukaaslane Fri. Ka tema oli läinud õnne otsima. Nüüd oli ta korstnapühkija! Ta jutustas, kui raske tal oli olnud tööd leida. Aga nüüd oli tal oma töö ja ta oli rahul. Äkki märkas Fri kõike magusat, mis oli riiulitele ja laudadele laotud.
“Luba, ma maitsen!"
Tinn tahtis ehmunult vahele astuda, kuid juba murdis Fri siit tükikese ja sealt raasukese.
Uks avanes ja sealt tuli sisse terve kari poisse ja tüdrukuid, kes meeleldi Fri'd tema retkedel saatsid ja tema tööd imetlesid, kui ta katusel korstna otsas oli. Nad olid tulnud Fri'd otsima ning leidsid siit eest nii palju ilusat ja magusat! Isukalt haarasid nad, mis kätte juhtus, kui äkki ilmus sinna meister. Oh, kuidas nad nüüd minema jooksid!
Tinn aga sai valju noomituse ja tal kästi silmapilkselt lahkuda. Ei aidanud palved ega kaebed. Meistri süda jäi kõvaks. Ta lubas vaid, et Tinn võib endale laduda seljakotti nii palju magusat kraami, kui soovib. Siis kõlas käsk: "Välja!"
- - -
Tinn astus aeglaselt mööda tänavaid. Ta süda oli raske ning pisarad veeresid lakkamatult ja tumestasid ta pilku. Sellisena nägi teda linna küünlameister, kes talle kaasa tundis. Kui küünlameister oli tema loo ära kuulanud, võttis ta Tinni oma teenistusse.
Uus töö meeldis Tinnile. Ta õppis vaha värvima, küünlaid vormima, valmistama vahast kauneid lilli ja terveid lillevanikuid, mida tarvitati küünalde kaunistuseks, rikaste laudade ja kirikute altarite ehteks. Tinn kohtas meistri juures imelikke inimesi, kes mõnes mõttes ka metsaisandat meenutasid.
Sageli mõtles Tinn sellele, kuidas tema küünlad ja lilled onni ja paleesse, pulmapeole ja surnukirstu juurde rändavad. Tinnis tärkas soov kõik laos olevad küünlad korraga põlema panna! Ega ta seda soovi meistrile väljendada tohtinud, aga kui Fri ükskord sealtki Tinni üles otsis, avaldas ta oma soovi.
Fri sattus tema soovist vaimustusse. "Teeme kohe!" Meistrit polnud kodus ja nüüd oli tegevust küllaga. Kui Tinn ka oleks tahtnud, ei oleks ta enam midagi pidurdada saanud!
Sajad kirjud küünlad toodi välja, asetati küünlajalgadele, riiulitele, kappidele, kastidele, kirstudele. Seejärel võeti karpidest välja lilled. Nendega ehiti küünlad ja lauad. Lapsed ehtisid endid lillepärgadega ja isegi tahmane Fri sai endale juustesse paar punast õrna vaharoosi.
Siis süüdati küünlad. Muidu tume keldrivõlv säras kui kuninga peosaal ja vahalilled olid kui elavad ‒ nii läbipaistvad, õrnad ja kaunid! Lapsed võtsid üksteisel kätest kinni, tegid ringi ümber valgusemere ja hakkasid laulma. Nii oleksid nad tundide viisi võinud seal olla, aga äkki tuli suur ehmatus. Meister tuli ootamatult tagasi! Vihaselt vibutas ta oma okslikku keppi, püüdes kiiresti küünlaid kustutada. Ta riidles ja kärkis, nii et hirmus oli kuulda, ja lapsed tormasid paanikas välja.
Ainult Tinn jäi nurka seisma. Alandlikult, pisarsilmil ütles ta meistrile:
"Mul oli... mul oli nii suur igatsus valguse, sära ja tähtede järele, armas meister!"
Nüüd taandus meistri viha ja ta ütles poisile rahulikult, kuid väga tõsiselt:
"Mine siis oma tähti otsima, sa taevatormaja! Pole mul tarvis sellist õpipoissi! Sa süütad niiviisi mul veel ükskord maja põlema! Oma töö tasuks võid võtta kaasa küünlaid ja ka lilli, mis mulle enam ei kõlba ‒ võid võtta neid kaasa nii palju, kui su seljakotti mahub. Ja siis ‒ marss minema!"
- - -
Nüüd leidis Tinn kolmanda meistri, kes ta enda juurde võttis. See oli linna kellassepp. Oma targa ja sõbraliku jutuga tegi ta Tinnile kellassepatöö armsaks ja lähedaseks. Ta rääkis Tinnile, et maailmas on kõige tähtsamad kord, üksmeel ja seaduspärasus. Need jõud on maailma südameks. Need juhivad kellade südameid, juhivad inimeste südameid ja peaksid juhtima ka Tinni südant, kui temast peaks saama korralik inimene.
Need sõnad muutsid Tinni alandlikuks. Mõtted oma kangelaslikkusest meenusid talle ikka harvemini. Tema südames tärkas soov armastatud töö kindlat pinda tunda. Vahetevahel tuli talle nüüd kodu meelde. Sellega ühenduses aga oli ka hirm...
Tinni meistril oli mitmesuguseid kelli ja liikuvaid mänguasju. Neid kõiki õppis Tinn korrastama ja tegema. Seal oli kell, mille luugikesest ilmus välja iga täistunni ajal kukk, mis kires vajalik arv kordi.
Seal oli väike kellatorn, kust kõlas lõuna- ja õhtutundidel koraaliviise. Seal oli ka suur raam, mille sisu oli kaetud punase eesriidega. Selle taga pidi olema varjul meistri parim töö, aga Tinnil ei lubatud kardina taha piiluda. See keeld oli ainus, mis Tinni õnne selles majas tumestas.
Jällegi oli must Fri see, kes mõjutas Tinni ühel päeval tegema, mis oli talle keelatud.
Kord, kui meister oli ära, läksid poisid raami juurde ja kergitasid veidike eesriiet. Silmapilkselt lendas kardin üles ja laste silmadele avanes imeline pilt: seal liikusid tillukesed kujukesed, nagu oleksid nad elus, ja neid valgustas õrn ebamaine valgus.
See oli sõimepilt, mida poisid nägid. Ingel tuli ja kuulutas Lunastaja sündi ‒ ja ingli ilmumisel kostus imeliselt õrn lauluhääl... Nüüd avanes karjastele laut, kus oli Jeesus-laps. Seal istus Maarja ning Joosep kaitses ema ja lapsukest... Siimeon ja Hanna tulid ja kiitsid Jumala armu. Tulid ka kolm püha kuningat, tuues kulda, viirukit ja mürri.
Põksuva südamega istus Tinn kogu selle ime ees ning äkki vallutas teda sügav ja võimas koduigatsus. Ta mõtles vaesele onnikesele suure kuuse all, kus elasid ta vanemad, kes kandsid samu nimesid kui Jõululapse isa ja ema... Ja see Maarja siin oli nii Tinni ema nägu... Ta mõtles kolmele rändlaulikule, kes olid talle põgenemismõtte andnud. Ta mõtles vanadele toredatele juttudele, mida oli lugenud koos Katt'iga vanast Piiblist, kus olid ka pildid sees. Ta mõtles metsale ja oma armsatele kuuskedele. Nüüd langes ta põlvili maha. Ta nuttis ja nuttis... ja nii leidis teda meister.
Pildi eesriie oli ammu omal kohal ja Fri vaikselt lahkunud, kuid meister teadis kõik, mis oli juhtunud ja miks Tinn nii kibedaid pisaraid valas.
Ta ei riielnud ega olnud kuri. Ta lubas Tinnil koju minna ja andis talle kaasa lootuse, et ehk avaneb talle lõpuks ka koduvärav.
"Mine rahuga ja ära karda! Sel tunnil siin ärkas su südames ellu üks osa jõust, mida ma nimetasin maailma südameks. See on koduigatsus ja armastus omade vastu... Ma usun, et see avab sulle ka koduvärava. Mine rahuga!"
Tinn ei mõistnud, mis temaga sündis. Nagu unes suudles ta tänulikult meistri kätt, nagu unes võttis ta oma mütsi ja seljakoti. Nagu unes läks ta piki tänavat, mis viis teda metsani, tema oma kodu juurde.
- - - - -
Meistri juurest lahkus ta lõunaajal. Kui ta lõpuks koduvärava ees seisis, oli juba õhtu ja värav oli kõvasti suletud!
Läbi võre nägi ta Katt'i, kes hoolega majaesist platsikest pühkis. Töö juures laulis õeke vana armast laulu suurest kuusepuust...
Tasakesi hüüdis Tinn Katt'i. Alguses ei tahtnud õde oma kõrvu uskuda, siis aga jooksis rõõmuhõiskega värava juurde ja sirutas läbi võre talle vastu mõlemad käed.
"Viimaks tulidki sa tagasi! Küll ma olen rõõmus! Oi, nüüd on kõik jälle hästi! Isa on küll sinu peale pahane ja emake nuttis nii palju. Aga nüüd läheb kõik hästi!"
"Ma ei usu. Metsaisand ei ava mulle väravat ‒ ta on mu peale kuri."
"Ma lähen ta juurde ja palun teda..."
"Tee proovi! Aga Katt, ole veel natuke minu juures. Kui ta sulle ära ütleb, pean ma edasi reisima ja ei näe sind võib-olla kunagi!"
"Kas sa tõid mulle midagi kaasa? Kuldse ketikese? Kotitäie kuldraha?"
"Polnud mul midagi kaasa tuua!"
"Aga mis sul seljakotis on?"
"Tühi kraam, mida meistrid mulle kaasa andsid, enne kui mind minema ajasid."
Katt uuris hoolega koti sisu. Kirjud küünlad, ilusad vahalilled ja magusad koogid meeldisid talle väga.
Tinn aga küsis: "Õeke, sa laulsid oma kuusepuu laulu. Kas puu on vahepeal õitsenud? Kas kuusel on rippunud magusaid vilju?"
Katt raputas kurvalt pead. Siis aga plaksutas ta rõõmsalt käsi ja hüüdis: "Oi, vennake! Ma usun, et ma saan sind aidata! Kui ma need lilled, küünlad ja koogid kuuse külge panen, siis nagu kannaks kuusk õisi, magusaid vilju ja okstel ripuksid säravad tähed!"
"Aga see ainult näiks nii, see poleks ju tõsi ega aitaks meid!" lausus Tinn.
"Ma proovin ikkagi!" lohutas teda õde.
Juba oligi Katt ametis. Peenikeste rohukõrtega riputas ta lilled ja maiustused kuuse okstele ning küünlad liimis kõvasti kinni kuusevaiguga. Nagu orav ronis väike Katt mööda puud üles ja viis kaunistused kuuse tippu välja. Ta tõi ka esikust hõõguva peeru ja süütas küünlad.
Siis ütles ta: "Kui ma lähen nüüd metsaisanda juurde ja kutsun teda meie kuuske vaatama ning ütlen "Nüüd kannab meie puu õisi ja magusat vilja ja tähed kiirgavad ta okstel...", siis hakkab ta igatahes naerma, võib-olla väheke veel noomib ja ütleb: "Kuna sa seda nii hästi oled mõelnud, siis olgu sulle ja su vennale andestatud!""
"Oi, Katt, kuidas sinu käes kõik nii libedalt ja ilusasti läheb! Kui tore on nüüd meie kuusk! Ma tunnen, et ma muutun julgemaks. Kutsu isa-ema ka siia!"
"Isa ja ema ütlesid, et ma ei tohi enne tuppa minna, kui nad kutsuvad. Toas olevat mulle üllatus ‒ saladus."
"Mis see võiks küll olla?"
Katt oli oma töö lõpetanud. Tinn nuttis õndsas ärevuses, sest midagi nii imelist ei olnud ta iialgi näinud. Puu säras nüüd küünlavalguses, okstel vahalilled ja martsipaniviljad, mis kõikusid ja mänglesid oma kaunite värvidega. See oli tõesti ime!
Samal silmapilgul sündis veel imelikum asi. Karjased, kes vaga laulu lauldes mägedelt koju olid jõudnud, seisatusid imetluses kuuse ees. Ka kolm rändavat lauluselli lähenesid väravavõrele ja laulsid:
Kolm püha kuningat,
nad tähe järel rändavad
ja Jõululapse sõime otsivad.
Ja nagu kõik oleks toimumas aastasadu tagasi, avanes nende sõnade juures Tinni koduonnikese uks. Nad nägid peerukorvi, milles magas tilluke vastsündinud lapsuke. Tema kõrval istusid Tinni ema Maarja ja isa Joosep.
Vaikselt hakkas langema üksikuid laiu lumehelbeid, kaugelt aga kostusid kirikukellad ‒ oli ju jõuluõhtu!
Seal kostusid õnnistades ja täis headust metsaisanda sõnad, kes oli äkki nende keskele tulnud. Ja kõik ‒ karjased, laulupoisid, Tinn ja Katt ‒ langesid aukartuses põlvili.
Seejärel rääkis metsaisand:
Jah, austage me kallist Jõululast,
kes taeva au ja rõõmu meile annab.
Kuid austagem ka iga äsjasündind lapsukest,
sest igaüks neist kaunist krooni kannab.
See kroon on süütus,
see on lootus taevane.
Ja iga hällike on nagu sõimekene,
kust särab välja õnn ja armastus,
see armastus, mis Isa andnud meile.
See suurim armastus ka Sulle andestab,
oh Tinn! Sul avatud on koduvärav jälle!
Ehk raske oli küll see õppetund,
kuid seda kallimaks jääb koduke nüüd sulle!"
- - - - -
Metsaisand viipas käega. Nüüd avanes värav ja Tinn ruttas isa-ema käte vahele. Nii vaikseks oli jäänud Tinni südames, nagu oli vaikne ka Tinni koduonnikeses. Samuti oli rahu inimeste südames, kes esimese särava kuuse alt lahkusid. Kuna see mälestus oli neile kalliks saanud, süttisid igal jõuluõhtul nendegi kodudes kuuskedel küünlad ja okstel särasid kaunid ehted. Rõõmsalt ja tänulikult pidasid nad oma kodudes kalleid pühi, mis maailma valgust ja armastust kiirgavad.