Susan Wojciechowski
Külalapsed kutsusid teda härra Gloomyks (gloomey – pime, tume, kurb, nukker, sünge). Kuigi tegelikult oli ta nimi Toomey, härra Jonathan Toomey. Ehkki pole ilus inimesi hüüdnimedega narrida, sobis see talle väga hästi. Sest Jonathan Toomey naeratas harva ja keegi polnud teda iialgi naermas näinud. Ta käis ringi pobisedes ja pomisedes, torisedes ja turtsudes ja pahuralt nurisedes. Ta kurtis, et kirikukellad helisevad liiga tihti, et linnud laulavad kriiskavalt ja lapsed mängivad lärmakalt.
Härra Toomey oli puunikerdaja. Mõned väitsid, et ta oli parim puunikerdaja kogu orus. Ta veetis oma päevad tööpingi taga, voolides männi- ja kastani- ning hikkoripuuklotsidest imeilusaid kujusid. Pärast õhtusööki istus ta kolde lähedale sirge seljatoega toolile, popsutas oma piipu ja vaatas üksisilmi leekidesse.
Jonathan Toomey ei olnud vana mees, aga kui sa oleksid teda näinud, oleksid võinud seda arvata. Ta kõndis, pilk maha suunatud ja keha ettepoole vimmas. Sa poleks näinudki tema silmi, mis olid selged ja sinised nagu augustikuine taevas. Sa poleks märganud ka väikest lohukest tema lõual, sest tema nägu oli enamjaolt peitunud ajamata ja sassis habeme alla, mis oli täis saepurutükikesi, puidulaaste, ja sõltuvalt sellest, mida ta sel päeval söönud oli, ka leivapuru, kartuliraasukesi või kuivanud kastet.
Külarahvas ei teadnud, et tegelikult oli tema süngusel üks põhjus. Põhjus tema pomisemisele, põhjus, miks ta kõndis küürus, otsekui kandnuks ta oma õlgadel suurt raskust.
Mõned aastad varem, kui Jonathan Toomey oli noor, elu ja armastust täis, jäid tema naine ja väike laps raskesti haigeks. Kuna need olid ajad, mil polnud veel haiglaid ja ravimeid ega koolitatud arste, surid tema naine ja väike laps kolmepäevase vahega.
Peale seda pakkis Jonathan Toomey oma varanatukese vankrisse ja reisis, kuni lõppesid pisarad. Ta asus elama väiksesse majja külaservas ja tegi seal oma puunikerdustööd.
Ühel varasel detsembripäeval kõlas Jonathan Toomey uksele koputus. Pomisedes ja turtsudes läks ta ust avama. Ukse taga seisis naine koos väikese poisiga.
“Ma olen McDowelli lesk ja olen äsja teie külla kolinud. See on minu poeg Thomas,” ütles naine.
“Ma olen seitsmeaastane ja oskan vilistada,” ütles Thomas.
“Vilistamine on jama,” ütles puunikerdaja jämedalt.
“Ma sooviksin teilt tellida üht puunikerdust,” ütles naine ja rääkis Jonathanile erilistest jõulusündmuse tegelastest, mis tema vanaisa oli talle nikerdanud, kui ta alles väike tüdruk oli.
“Pärast seda, kui me siia kolisime, avastasin, et need on kadunud,” seletas ta. “Ma lootsin, et leian need mingi ime läbi ikkagi üles, kuid seda ei juhtunud.”
“Selliseid asju nagu imed ei juhtu,” ütles puunikerdaja. “Kas te oskate neid kujusid mulle kirjeldada?”
“Seal oli lammas,” ütles naine.
“Kaks lammast, lokkis villaga,” lisas Thomas.
“Jah, kaks,” ütles lesk, “ja lehm, ingel, Maarja, Joosep, Jeesus-laps ja targad.”
“Kolm tarka,” lisas Thomas.
“Kas te võtaksite seda teha?” küsis McDowelli lesk.
“Jah, ma teen.”
“Ma olen teile nii tänulik! Kui kiiresti te need valmis saate?”
“Nad on valmis siis, kui nad valmis on,” ütles mees.
“Aga mul oleks tarvis neid jõuludeks. Need tähendavad mulle väga palju. Ma ei kujuta ette jõule ilma nendeta.”
“Jõulud on jama,” ütles Jonathan pahuralt ja lõi ukse kinni.
Järgmisel nädalal koputati puunikerdaja uksele. Pomisedes ja turtsudes läks ta ust avama.
Ukse taga seisid McDowelli lesk ja Thomas.
“Vabandage mind,” ütles lesk, “aga Thomas palus, et ta võiks vaadata, kuidas te töötate. Ta tahaks saada puunikerdajaks, kui ta kord suureks kasvab. Ta tahaks vaadata, kuidas te töötate, sest te olete parim puunikerdaja kogu orus.”
“Ma olen tasa. Te ei saa arugi, et ma siin olen. Palun!” anus Thomas.
Puunikerdaja astus omaette pomisedes kõrvale, et neid sisse lasta. Ta osutas oma tööpingi juures olevale toolile. “Ei mingit juttu, ei mingit hüplemist, mitte piiksugi!” käsutas ta Thomast.
McDowelli lesk ulatas härra Toomeyle tänutäheks sooja pätsi maisileiba. Siis võttis ta oma kudumistöö välja ja istus toa kaugemas nurgas seisvasse kiiktooli.
“Mitte sinna!” röögatas puunikerdaja. “Keegi siin majas ei istu sellele toolile.”
Nüüd istus naine hoopis sirge seljatoega toolile, mis oli kolde ääres.
Thomas istus väga vaikselt. Kord, kui ta aevastama hakkas, vajutas ta sõrme nina alla, et aevastust tagasi hoida. Kui ta meeleheitlikult oma jalga sügada tahtis, luges ta mõttes kahekümneni, et mõtteid sügelemisest eemale saada.
Pika aja pärast köhatas Thomas oma kurgu puhtaks ja sosistas: “Härra Toomey, kas ma tohin midagi küsida?”
Puunikerdaja põrnitses Thomast altkulmu, kehitas siis õlgu ja uratas. Thomas otsustas, et see tähendas “jah” ja ta jätkas: “Kas see on minu lammas, mida te voolite?”
Puunikerdaja noogutas ja uratas jälle.
Pärast pikka vaikust sosistas Thomas: “Härra Toomey, palun vabandust, aga te voolite mu lammast valesti.”
McDowelli lese kudumisvardad lõpetasid klõbina. Jonathan Toomey nuga lõpetas voolimise. Thomas läks oma jutuga edasi. “See on küll imeilus lammas, kena ja koheva villaga, aga minu lammas nägi välja õnnelik.”
“See on jama,” ütles härra Toomey. “Lambad on lambad. Nad ei saa olla õnnelikud.”
“Minu omad olid,” vastas Thomas. “Nad teadsid, et nad on koos Jeesus-lapsega, sellepärast nad olidki õnnelikud.”
Pärast seda oli Thomas kogu pärastlõuna vait. Kui kirikukellad kuus lööki lõid, uratas härra Toomey koleda häälega.
McDowelli lesk ütles nüüd, et on aeg lahkuda. Thomas aevastas kolm korda ja tänas puunikerdajat, et ta oli lubanud oma tööd pealt vaadata.
Sel õhtul, pärast maisileivast ja keedetud kartulitest koosnevat õhtusööki, istus puunikerdaja oma tööpingi juurde. Ta võttis kätte noa ja võttis kätte lamba. Ja ta töötas, kuni ta silmad kinni vajusid.
Mõne päeva pärast kostis puunikerdaja ukse tagant koputus. Pomisedes ja turtsudes läks ta ust avama. Seal seisid lesk ja tema poeg.
“Kas ma tohin jälle vaadata? Ma olen tasa,” ütles Thomas.
Ta poetas end tasakesi toolile istuma, samal ajal asetas tema ema lauale korvi magusalt lõhnavate rosinasaidega.
“Teekann on tuline,” ütles härra Toomey pahuralt oma töö kohale kummardudes.
Sel ajal, kui härra Toomey voolis, valas McDowelli lesk tassi teed. Siis puudutas ta puunikerdajat õrnalt õlast ning asetas teetassi ja saiakese tema kõrvale. Mees püüdis sellest mitte välja teha, kuid varsti olid nii taldrik kui teetass tühjad.
Thomas püüdis ema antud saiakest süüa nii vaikselt kui võimalik. Kuid peaaegu võimatu on olla seitsmeaastane ja süüa sooja pehmet rosinasaia rahulolu väljendavate häälitsusteta.
Kui Thomas oli lõpetanud, püüdis ta istuda vaikselt. Kord ta peaaegu luksatas, aga hingas siis sügavalt sisse ja hoidis hinge kinni, kuni ta näost punaseks läks. Kord hakkas ta ilma mõtlemata oma jalgu kõigutama. Aga piisas vaid puunikerdaja pilgust, kui ta kohe järele jättis ja hoidis oma jalgu nii vaikselt, nagu need magaksid.
Pärast väga pikka aega sosistas Thomas: “Härra Toomey, vabandage, kas ma tohin midagi küsida?”
Puunikerdaja uratas.
“Kas see on minu lehm, mida te voolite?”
Noogutus ja mõmin.
Veel tükk aega läks mööda. Siis köhatas Thomas oma kurgu puhtaks ja ütles: “Härra Toomey, palun vabandust, aga ma pean teile midagi ütlema. See on väga ilus lehm, kõige ilusam lehm, keda ma olen üldse kunagi näinud, aga see ei ole õige. Minu lehm paistis välja uhke.”
“See on jama,” urises puunikerdaja. “Lehmad on lehmad. Nad ei saa uhked välja näha.”
“Minu lehm oli. Ta teadis, et Jeesus otsustas sündida tema laudas, sellepärast oli ta uhke.”
Thomas oli kogu ülejäänud õhtupooliku vait. Ainus hääl, mida kuulda võis, oli voolimisnoa kraapimine ja lesk McDowelli kudumisvarraste klik-klõk.
Kui kirikukellad kuus lööki lõid, uratas härra Toomey. McDowelli lesk ütles, et on aeg lahkuda. Thomas raputas esiteks ühte jalga, siis teist. Ta tänas puunikerdajat, et see oli lubanud tal vaadata.
Sel õhtul, pärast keedetud kartulitest ja rosinasaiakesest koosnevat õhtusööki, istus puunikerdaja oma tööpingi juurde. Ta võttis kätte noa ja võttis kätte lehma. Ja ta töötas, kuni ta silmad kinni vajusid.
Mõne päeva pärast kostis puunikerdaja ukse tagant koputus. Ta silus oma juukseid ja läks avama. Ukse taga seisid lesk ja tema poeg.
“Kas ma tohiksin jälle vaadata?” küsis Thomas.
Samal ajal kui proua McDowell teed soojendas ja värskete siirupikookidega taldriku tööpingile pani, vaatas Thomas, kuidas puunikerdaja inglikuju kallal töötas.
Väga pika aja pärast küsis Thomas: “Härra Toomey, vabandage, kas see on minu ingel, keda te voolite?”
“Jah. Kas sa teeksid mulle teene ja ütleksid täpselt, mida ma valesti teen?”
“Hästi. Minu ingel nägi välja nagu üks Jumala kõige tähtsamatest inglitest, sest ta oli saadetud Jeesus-lapse juurde.”
“Kuidas tuleks voolida inglit, kes nii tähtis välja näeb?”
“Teie oskate seda kindlasti teha,” ütles Thomas. “Te olete parim puunikerdaja kogu orus.”
Pärast pikka vaikust küsis Thomas: “Härra Toomey, vabandage, kas ma tohin midagi küsida?”
“Kas sa mõnikord vait ka oled?” küsis puunikerdaja.
“Mu ema ütleb, et ei ole. Ta ütleb, et ma võiksin õppida vaikimise kunsti Teie käest.”
Nägu puunikerdaja habeme all värvus roosaks.
McDowelli lese nägu värvus sama punaseks nagu sall, mida ta kudus.
“Hästi, räägi siis, mida sa küsida tahad?”
“Palun, kas te võiksite mind voolima õpetada?”
“Mul on väga palju tööd,” torises puunikerdaja. Aga ta pani tähtsa ingli käest.
“Sa voolid ühe linnu.”
“Leevikese, ma loodan,” ütles Thomas. “Mulle meeldivad leevikesed.”
Puunikerdaja visandas söetükiga pruunile paberitükile leevikese. Ta andis Thomasele väikese männipuutüki ja noa. Ta näitas talle, kuidas puutüki nurgad maha lõigata ja aeglaselt puutüki servi kumeraks siluda. Thomas jälgis puunikerdaja jooni, pea kummargil ja keeleots suust väljas, kui ta oma tööle keskendus.
Kui kirikukellad kuue ajal helisesid, hoidis Jonathan Toomey Thomase kätt enda käes, juhtides nuga mööda linnu tiivaserva. Ta ei kuulnud kellade helinat. McDowelli lesk ütles, et on aeg minna. Thomas raputas pluusilt maha puidulaastud. Siis sirutas ta oma käe ja pühkis maha kaks eriti suurt laastu Jonathan Toomey habemest. Ta tänas puunikerdajat, et see oli talle voolimist õpetanud.
Hiljem, pärast keedetud kartulitest ja siirupikookidest koosnevat õhtusööki, läks Jonathan Toomey oma tööpingi juurde. Ta mõtles kaua. Seejärel visandas ta ühe joonise teise järel. Lõpuks võttis ta kätte oma voolimisnoa. Ta võttis kätte ingli ja voolis, kuni ta silmad kinni vajusid.
Mõne päeva pärast kostis puunikerdaja uksele koputus. Härra Toomey hüppas üles, et avada.
Seal seisis McDowelli lesk kimbu männi- ja astelpajuokstega, mille küljes olid marjad. Seal seisis ka Thomas, kes hoidis käes oma pooleliolevat leevikest.
Kui Thomas ja härra Toomey voolisid, pani proua McDowell kimbu veekannu. Ta küüris puhtaks härra Toomey köögilaua ja asetas vaasi keset lauda kaunile laudlinale, mille ta kapi alumisest sahtlist leidis ja millel olid kaunistuseks tikitud liiliad ja karikakrad.
“Järgmisena voolin ma Joosepi ja targad mehed,” ütles puunikerdaja Thomasele. “Võib-olla sa räägid mulle kõigist neist vigadest, mida ma tegema hakkan.”
“Hästi,” ütles Thomas. “Minu targad mehed kandsid kõige imelisemaid rüüsid, sest nad tulid külla Jeesusele. Ja minu Joosep kallutas ennast Jeesuse kohale, otsekui teda kaitstes. Ta oli väga tõsine.”
Alles pärast seda, kui kirikukellad olid helisenud ja lesk ning tema poeg valmistusid lahkuma, märkas härra Toomey männiokstega vaasi, puhtaksküüritud köögilauda ning liiliate ja karikakardega tikitud linikut.
“Ma leidsin selle liniku sahtlist. Ma mõtlesin, et see teeks laua kenamaks,” ütles McDowelli lesk naeratades.
“Ära puuduta seda sahtlit,” ütles puunikerdaja järsult.
Kui need kaks olid läinud, pani Jonathan liniku ära.
Sellel õhtul, pärast keedetud kartulitest koosnevat õhtusööki, töötas puunikerdaja Joosepi ja tarkade meeste kallal, kuni ta silmad kinni vajusid.
Mõne päeva pärast kostis puunikerdaja uksele koputus. Ta pühkis raasukesed oma habemest ja
raputas oma särgilt maha saepuru. Ukse taga olid proua McDowell ja Thomas.
Thomas vaatas puunikerdaja tööd kogu pärastlõuna. Kui oli aeg lahkuda, ütles Jonathan Thomasele: “Ma hakkan tegema kaht viimast kuju – Maarjat ja last. Kas sa võiksid mulle öelda, kuidas need välja nägid?”
“Need olid kõige erilisemad,” ütles Thomas. “Jeesus naeratas ja sirutas ennast oma ema poole. Maarja nägi välja, nagu ta armastaks Jeesust väga.”
“Aitäh sulle, Thomas!” ütles puunikerdaja.
“Homme on jõulud. Kas on mingi võimalus, et need kujud saavad homseks valmis?” küsis McDowelli lesk.
“Nad on valmis siis, kui nad valmis on.”
“Ma mõistan,” ütles lesk ja andis Jonathanile kaks pakki. “Häid jõule!” ütles ta.
“Jonathan pani oma käed rinnale vaheliti ja ütles järsult: “Ma ei taha mingeid kingitusi.”
“Just sellepärst me need annamegi,” vastas lesk. Ta pani pakid lauale ja lahkus.
Jonathan istus laua juurde. Ta avas aeglaselt esimese paki. Selles oli käsitsi kootud soe ja säravpunane sall. Jonathan pani salli endale kaela ümber.
Teine pakk peitis eneses algeliselt voolitud männipuust leevikest. Jonathani suunurkades tõmbles naeratus, kui ta sõrmed üle vildakate tiibade libisesid. Ta pühkis varrukaga tolmu kaminasimsilt ja asetas leevikese täpselt keskele, nii et ta seda oma toolilt näha saaks.
Sel päeval ei söönud puunikerdaja õhtusööki. Selle asemel hakkas ta visandama viimaseid figuure, Maarjat ja Jeesust. Ta joonistas Maarja, kortsutas siis visandi kokku ja viskas põrandale. Ta joonistas Jeesuse, kortsutas siis visandi kokku ja viskas esimese juurde. Ta tegi uue visandi. Ja kortsutas jälle paberi kokku. Varsti oli tema jalgade ees juba kuhi kortsutatud pabereid. Ta võttis puutüki ja püüdis voolida, aga nuga ei teinud seda, mida ta oleks tahtnud. Ta viskas puutüki koldesse ja istus, ainiti leekidesse vaadates.
Kui Jonathan kuulis, et kirikukellad südaöisele jõuluteenistusele kutsuvad, tõusis ta üles. Ta avas aeglaselt kapi alumise sahtli, mida ta lesel puutuda oli keelanud.
Ta võttis sealt liiliate ja karikakardega tikitud liniku. Ta võttis välja jämedast lõngast villase rätiku ja pitsilise taskurätiku. Ta tõstis välja väikese valge beebiteki ja tillukese paari siniseid sokke. Ta asetas iga asja õrnalt põrandale. Sahtli põhjast tõstis ta välja sügavpruuni kaunilt nikerdatud pildiraami.
Raamis oli söejoonistus naisest, kes istus kiiktoolis ja hoidis last. Lapse käed olid üles sirutatud ja ta puudutas naise nägu. Naine vaatas lapsele otsa ja naeratas. Nüüd istus Jonathan kiiktooli ja surus pildi oma rinna vastu. Ta kiikus aeglaselt, suletud silmadega. Kaks pisarat veeresid ta habemesse.
Kui ta lõpuks pildi oma töölauale asetas ja voolima hakkas, töötasid ta sõrmed kiiresti ja kindlalt. Ta voolis öö läbi.
Järgmisel päeval kostus koputus McDowelli lese uksele.
Kui ta ukse avas, seisis seal puunikerdaja, kelle kaela ümber oli punane sall. Käes hoidis ta puust kasti, mille kaane vahelt turritasid välja õled.
“Härra Toomey!” ütles lesk. “Milline üllatus. Häid jõule!”
“Kujud on valmis,” ütles mees ja astus sisse. Thomas pakkis kastist välja kaks koheva villaga õnnelikku lammast, sest nad olid koos Jeesusega. Ta pakkis välja uhke lehma ja ingli, väga tähtsa ingli, võimsate tiibadega, mis sirutusid õlgadest otse alla tema rüü palistuseni. Ta pakkis sealt välja kolm tarka meest, kes kandsid kõige imelisemaid karusnahaga ääristatud rüüsid, rikkalikes voltides alla langemas.
Ta pakkis välja tõsise ja hoolitseva Joosepi. Ta pakkis välja Maarja, kes kandis jämedast lõngast rätikut ja vaatas armastusega oma kallihinnalise väikese poja peale. Jeesus naeratas ja sirutas oma käed üles, et puudutada oma ema nägu.
Sel päeval läks Jonathan koos McDowelli lese ja Thomasega jõuluteenistusele. Ja sel päeval nägid külalapsed kirikuaias, kuidas Jonathan oma pea selga lõi ja naeris, näidates oma silmi, mis olid selged ja sinised nagu augustikuine taevas.
Mitte keegi ei kutsunud teda enam kunagi härra Gloomyks.