Jõululaupäeval astusid Linnutee kolm väikest tähte Ülemtähe juurde ja palusid, et neil lubataks jõuluks Maa peale minna. "Milleks te sinna läheksite?" küsis vana Ülemtäht imestunult.
"Me tahaksime inimestele natuke valgust ja soojust viia," vastasid tähekesed.
"Kas te siis aasta jooksul seda neile küllalt ei anna?"
"Nüüd on ju jõulud, Ülemtäht!" palusid tähed.
"Hea küll," vastas Ülemtäht, "minge inimeste juurde, aga ärge andke ära kogu oma valgust, sest siis ei leia te enam koduteed ja peategi Maa peale jääma."
Nii rääkis väärikas Ülemtäht. Tähekesed noogutasid peaga ja hakkasid Maa peale laskuma. Nad maandusid linna, kus oli nii pime, nagu oleks mõni hiiglane oma musta kübara selle üle kummutanud. Üks tähekestest jooksis maja juurest maja juurde ja hingas veidi aknaruutudele. Ja näe – akende taga hakkasid tuled särama. Isegi inimeste silmad muutusid rõõmsaks. Teine täheke astus majja sisse. Kõikjalt leidis ta eest külmad ahjud ja kustunud kaminad ning inimesed toas külmetamas. Siis astus täheke kamina juurde ja puhus seal lõkkele heleda leegi, mis soojendas tervet tuba. Paljudes külmades tubades hakkasid ahjud soojenema ja kaminad hõõguma. Sellega oli ka teine täheke nii palju sära endast ära andnud kui võimalik ja pöördus koos esimese tähega tagasi.
Kolmas täheke kohtas üksildasel teel pimedat vanakest, kes vaevaliselt kepi najal edasi rühkis. Ta oli õige tee kaotanud ja tammus nüüd abituna pimeduses. Ta hüüdis appi ja koputas oma kepiga vastu seinu, aga seal olid ainult varemed, kus ei elanud ühtki inimest. Täht astus vanakese juurde ja andis talle natuke oma valgusest. Ta taipas aga varsti, et valgust on vaja palju rohkem anda. Tähel oli vaesest pimedast nii kahju, et unustas Ülemtähe hoiatuse ja andis vanakesele ära kogu oma sära. Ja vaata, vanakese silmad hakkasid elama. Ta nägi jälle, ja kuigi see oli ainult vaene ja kurb maailm, täitusid ta silmad rõõmupisaratega. Väikest tähte enda kõrval ei pannud ta tähelegi, sest täheke oli kaotanud kogu oma sära. Aga täheke ei leidnud enam teed oma taevasesse koju. Ta mõtles, et küllap peab ta nüüd alatiseks Maa peale jääma ja inimesed peavad teda tavaliseks kiviks ning astuvad sellest üle, kuna Maa peal oli küllalt kive.
Kui kaks esimest tähte taevasse tagasi pöördusid, küsis Ülemtäht kohe, kuhu nad kolmanda tähekese jätsid. "Me kaotasime ta silmist," vastasid tähed. Nüüd võttis Ülemtäht oma pikksilma ja asus kadunud tähte otsima. Ta nägi teda halli kivina valguseta tänaval lebamas. "Kas ma ei hoiatanud teda, et kogu oma valgust ära andes paneb ta endale kodutee kinni," rääkis ülemtäht murelikult.
"Aga kui me igaüks talle osakese oma särast anname, kas ta tohib siis koju tagasi pöörduda?" küsisid tähed. Ülemtäht mõtles veidi, ja kuna olid jõulud, ta nõustus. Nüüd lendasid mõlemad tähed tuuletiivul Linnuteele ja korjasid tähtedelt säraraasukesi. Lõpuks said nad niipalju sära, et ei suutnud seda enam kandagi. Seejärel viis tuuletiib nad alla Maa peale, et kustunud tähele tähtede sära viia.
Kui rõõmus oli nüüd meie täheke, kui ta jälle võis helkida ja särada, isegi ilusamini kui enne. Nüüd on ta uuesti taevas, just Linnutee keskel. Kui sul aega on, otsi ta veel enne magamaminekut üles!