Väike Eevi oli kuulnud, et neile lastele, kes on eriti head ja sõnakuulelikud, tuleb jõuluajal Jõululaps külla. Ta soovis väga, et Jõululaps ka neile tuleks. Sellepärast püüdiski ta nii hea laps olla, kui vähegi oskas: tegi kõik, mis kästi, aitas ema ega tülitsenud oma väikese õega.
"Ema," küsis ta tihti, "mis sa arvad, kas Jõululaps tuleb ka meile külla?"
"Kui sa hea laps oled, küllap Ta siis tuleb," vastas ema.
Lõpuks saabuski jõululaupäev. Evi ärkas hommikul juba vara, ilma et keegi teda äratanud oleks. Nii suur oli ootusärevus.
"Ema, kas täna on see päev, kus Jõululaps võib külla tulla?"
"Jaa, mu kallis!"
Eevi kauples endale kohe hommikul selga uue kleidi. Niipea kui valgeks läks, istus ta akna alla ootama, et juba kaugelt näha, kui Jõululapsuke tuleb.
Päev veeres omasoodu. Kõigil oli kiire ja toimetusi palju. Ainult Eevi istus vaikides akna all. Vahepeal tikkus küll tüdimus kallale, aga mõte, et Jõululaps võib tulla, nii et tema ei näegi, ei lubanud teda oma vaatepostilt lahkuda.
Siis hüüdis ema: "Eevikene, ole hea laps ja tule kuivata mul toidunõud ära. Mul on täna nii palju tegemist!"
Eevi ei tahtnud küll sõnakuulmatu olla, kuid kuidas sa lähed ära akna juurest, kui äkki just sel ajal tuleb Jõululaps! Nii jäigi ema soov täitmata. Ema seda uuesti ei korranud ja Eevi jäi varsti rahulikuks, et küllap ema ise selle asja ära tegi.
Eevi väike õde ei olnud aga sugugi rahul, et Eevi kogu päeva ainult akna all istus.
"Eevi, tule ometi minuga mängima! Kõigil on täna nii kiire ja mul on igav."
"Ma ei saa, ma ootan Jõululast," oli kiire vastus.
Õde mangus edasi: "Luba siis mind vähemalt oma nukunurka mängima minna!"
"Ei, seda sa täna küll teha ei tohi," kohkus Eevi. "Ma tegin just eile selle korda ja sa ajad jälle segamini. Kui jõululaps tuleb, peab ju kõik korras olema."
Väike õeke läks kurva meelega ära. Eevigi tuju polnud enam kuigi hea. Ta muutus isegi juba kärsituks: miks Jõululaps ometi ei tule?
Päev hakkas juba hämarduma ja isa jõudis oma käikudelt koju tagasi.
"Eevi!" hüüdis isa. "Kas sa ei tahaks tulla minuga kaasa naabrivanaema juurde. Ta on haigeks jäänud. Lähme teda vaatama ja viime talle ka pisut jõulurõõmu."
Igal muul päeval oleks Eevi suure rõõmuga selle tee ette võtnud, sest naabrivanaema oli väga armas. Ta oli tihti lastele ilusaid jutte rääkinud ja kommigi andnud ning lapsed armastasid teda. Aga täna...
Aga kui jõululaps tuleb sel ajal... "Ei, ma ei tule!" hüüdis Eevi isale.
"Kahju küll," vastas isa ja võttis kaasa hoopis noorema õekese.
Kätte jõudis kirikusse mineku aeg. Eevi ei tahtnud veelgi akna juurest ära tulla, ehkki oli juba pime ja enam polnud midagi näha. Ema aga ütles, et kirikus on Jõululaps kindlasti. Nüüd pani Eevi end riidesse ja läks koos teistega jõulukirikusse. See oli tavaliselt kõige ilusam osa jõuludest. Suur orel mängis ja kõik inimesed laulsid jõululaule. Kirikus olid kõrged kuused, millel särasid küünlad. Aga täna nagu ei pannudki Eevi kõike seda tähele. Ta vaatas aina ringi, et näha, kas kusagilt ei paista Jõululast.
"Küll ma kutsun ta ka meile, kui Teda näen," mõtles ta. Jõulujutluse ajal oli ta hoopis hajameelne ega kuulnud üldse, mida onu rääkis.
Teenistus lõppes, ilma et Eevi oleks kusagil Jõululast näinud. Koduteel oli ta väga vaikne ja mõtlik. Peast käisid läbi mitmed mõtted. "Võib-olla ma polnud siiski nii hea laps, et Jõululaps ka meile tuleks," mõtles ta. "Aga ma ometi ju nii püüdsin..."
Peale õhtusööki süüdati kuusel küünlad. Nii nagu ikka, lauldi koos jõululaule ja lapsed ütlesid oma salme. Kuuse alt leidis igaüks ka endale kingituse. Eevi sai suure ilusa nuku, mis pani silmad kinni, kui magama pandi, ja millel sai riideid vahetada. Väike õde sai karumõmmi. Mõlemad lapsed said veel toredad raamatud ja kommi. Kõige selle üle oli Eevil hea meel, kuid pettumus oli ikka suur, et Jõululapsuke ei tulnudki neile.
Nüüd oli aeg nii kaugel, et lapsed viidi magama. Eevi pani oma uue nuku voodi juurde, kuid voodisse heites ohkas ta sügavalt. Väsimus oli juba suur ja peagi magasid mõlemad lapsed magusat und.
Öösel nägi Eevi väga kummalise unenäo. Ta nägi, et korraga seisis tema voodi juures üks lapsuke. Tal olid pikad lokkis juuksed ning väga lahked ja armsad silmad. Eevi lausa kohkus alul lapsukest nähes, sest oli ju öö ja kõik uksed olid lukus. Lõpuks ta küsis:
"Kes sa oled? Ja kuidas sa öösel siia said?"
"Mina olengi Jõululapsuke, keda sa ootasid," tuli vastus. "Aga ma ei tule tänapäeval enam sellisel kujul nagu esimesel jõuluööl või nagu sa piltidel oled harjunud nägema, aupaiste ümber pea, et kõik mind ära tunneksid. Ma tulen nüüd hoopis teisiti. Kes mind ära tunnevad, nende juurde saan ma tõesti jõulukülaliseks minna. Ma käisin täna kolm korda ka sinu juures ja sa ei tundnud mind ära."
"Kuidas? Millal?" hüüdis Eevi. "Ometi ma ootasin sind ju terve päeva."
"Ma tean seda. Kuid selle ootamise juures jätsid sa mitmed asjad tegemata. Esimene kord tulin ma sinu juurde ema kaudu, kes sinult abi palus. Sa jätsid selle tegemata. Teine kord tulin ma sinu juurde õe kaudu, kes kutsus sind endaga mängima. Ja jälle ei võtnud sa mind vastu, vaid saatsid oma õekese kurvalt ära. Kolmas kord tulin ma sinu juurde isa kaudu, kes kutsus sind kaasa haige naabrivanaema juurde. Seegi kord pidin ma kurvalt lahkuma, sest sellelegi kutsele jätsid sa vastamata.
Nüüd hakkas Eevi nutma: "Kallis Jõululaps! Ma olen tõesti täna halb tüdruk olnud. Kas sa saad mulle andestada! Jää nüüdki natukesekski minu juurde! Ma ootasin Sind ju nii väga. Tule, ma annan sulle kingiks oma kõige ilusama nuku."
Jõululaps naeratas: "Andestada võin ma sulle küll, sest sa oled seda palunud. Aga sinu nukku ma ei vaja. Ma tahaksin sinu käest hoopis ühte teist kingitust. Ja kui sa seda mulle ei keela, võin jääda sinu juurde alatiseks."
"Mis see on, ütle ruttu!" hüüdis Eevi õhinal.
"See on sinu süda," vastas Jõululaps.
"Minu süda!" küsis Eevi imestunult. "Aga kuidas ma saan seda välja võtta ja sulle anda?"
"Ei, mitte nii ma ei mõelnud. Kui sa oled nõus kinkima mulle oma südame, tähendab see, et sa oled nõus, et ma sünnin sinu südamesse, nagu sündisin kord Petlemma laudas. Siis tuleb sul nõus olla, et sellest ajast peale elan ma sinu südames ja juhin kogu sinu elu. Sul tuleb olla mulle kuulekas, sest kui sa seda ei ole ja lubad enda tahtmisel südamesse tulla, ei ole mulle seal enam ruumi. Sinu tahe ja mina ei mahu koos sinu südamesse. Seda tähendabki südame kinkimine mulle, et sa oled nõus loobuma oma tahtest ja allud kõiges minu tahtele."
"Aga kui ma ei suuda – nagu täna," sõnas Eevi tasa.
"Ära karda, kui sa seda kõigest südamest soovid, siis ma aitan sind ja annan sulle jõudu," vastas Jõululaps. "Kingitus on alati vabatahtlik, seda ei saa sundida. Sellepärast tuleb sul endal otsustada, kas sa tahad mulle seda kingitust anda või ei."
Eevi jäi hetkeks mõttesse ja ütles viimaks: "Jah, tahan. Tule ja sünni ka minu südames ja juhi kogu mu elu!"
Kui Eevi uuesti silmad avas, ei näinudki ta enam Jõululast oma voodi juures. Kuid südames oli imeline rahu ja rõõm, mida ta kunagi varem polnud tundnud.
Hommikul jutustas Eevi oma huvitavast unenäost ka emale. Et see oli tõesti rohkem kui tavaline uni, seda tunnistasid Eevi säravad silmad.
"Nii et Jõululaps tuli siiski ka sinu juurde," ütles ema, "ainult hoopis teisiti, kui sa arvasid,"
"Ta tuli mitte ainult korraks, vaid alatiseks," lisas Eevi.
Seda, et Jõululaps tõesti oli Eevi südames endale eluaseme leidnud, näitasid järgnevad päevad. Eevi püüdis olla kõigiti kuulekas vaiksele häälele oma südames ja mitte maad anda oma tahtele. Ja Jõululaps Jeesus aitas teda.
Kui sinagi tahad näha Jõululast, anna Talle kingiks oma süda. Siis tuleb Ta sinu juurde mitte ainult jõulude ajal, vaid alatiseks.