Jõululaupäeva õhtu aastal 1910 oli kätte jõudmas. Diomaaro tuletorni elanikud valmistusid usinasti pühade vastu. Oodati ka kallist külalist. Tuletornivaht, õde Marta, toimetas küll köögis teenijatele abiks olles, küll jälle tubades, neid koristades ja jõulupuud ehtides. Niina ja Nelli, kaheteist- ja kaheksa-aastased tornivahi tütred, tuuseldasid isa kabinetis, seda kallile vanaisale mõnusaks magamistoaks muutes. Vanaisa oli Kolumbuse merekoolis õpetaja. Sealt sõitis ta kord aastas jõuludeks külla oma lapselastele ja väimehele, kes varsti peale Nelli sündi leseks oli jäänud.
Videvik kattis juba lumeehteis puid lillelooriga, kui ukse ees seisatas saan, millest astus välja vana "merekaru", kes oli palju aastaid ühel kaugsõidu reisilaeval kapteniks olnud. Kõik tuletorni elanikud peale laste jooksid välja, et oodatud külalist tervitada. Eriti rõõmustasid sulased ja teenijad, nähes head vanakest, kes oli eelmistel jõuludel neid Kolgatale juhatanud. Tuppa astudes ei jõudnud vanaisa kasukatki seljast võtta, kui Niina ja Nelli tal juba kaelas rippusid ja teda suudluste ja küsimustega üle külvasid. "Lapsed, te lämmatate mind päris ära," kaebas laste rõõmust liigutatud heasüdamlik kapten. "Laske mind pisutki end soojendada, küll siis kõneleme kõigest."
"Hea vanaisa!" palus Nelli meelitades. "Jutusta täna meile midagi huvitavat nagu eelmistel jõuludel: kuidas hädaoht raudteerongi ähvardas ja kuidas Jeesus siis reisijad liblika läbi ära päästis." – "Hea küll, hea küll," lubas kapten laste päid silitades. "Kõige enne aga täname Jeesust, kes oma suurest armust on lasknud meid siin ilmas veel kord kokku saada, ja siis jutustan teile ühest juhtumist merel. "
Peale lühikest tänupalvet istus kapten laste vahele diivanile.
"Ah jaa, vanaisa, ära hakka veel peale," ütles Niina. "Ma räägin sulle, mis Nelli täna tegi. Pisut enne sinu siia jõudmist läksin lastetuppa ja nägin, et Nelli seisab oma voodi ees ja kohendab selle peal heinu. Minu küsimusele, miks ta seda teeb, vastas ta pisut kohmetunult: "Ma valmistan seda Jeesusele, et Ta külma lauta ei peaks minema. Heinte peale panen oma uue vaiba, mille tädi Marta mulle kinkis. Tal saab siis hea olema. Aga mind võtad sa, õeke, täna enese juurde magama." Ma rääkisin sellest tädile. Kas sa tead, mis ta Nellile ütles: "Nellike, kui sa Jeesust nii väga armastad ja Temale sõnakuulelik tahad olla, siis läheb su soov täide ja sa saad Teda näha. Aga Ta ei vali enesele sõime ega sinu sängi, vaid midagi paremat, millest me täna jõulupuu all rohkem räägime. Ma usun, nagu pühapäevakooli õpetaja ütles, et Jeesus sünnib nüüd inimeste südametes. Ma usun ka seda, et Ta minu südames on juba sündinud."
"Sul on õigus, armas Niinake," ütles kapten. "Jumala armastuse suur saladus sündis kord Petlemma laudas. Aga sellest ajast, kui Jeesus suri ja üles tõusis, on Petlemma sõim Kolgatale viidud. Seal võib iga patune andestust otsides Temaga kohtuda ja Jeesus saab oma Vaimuga inimese südamesse asuda. Nii kordub Tema sünd ikka ja jälle uuesti. Aga ei tohi unustada, et kui Jeesus Petlemma laudas sündis, oli see tühi, sest loomad olid välja aetud. Nii peab ka inimene oma südamest patud välja ajama, et seal Jeesusele ruumi anda."
"Lapsed kuulasid teda suure huviga. Kui ta lõpetas, küsis Nelli: "Vanaisa, kas tõrkumine ja sõnakuulmatus tädi vastu on ka patt?" – "Jah ja koguni suur patt," vastas kapten, "sest Jeesus on saatnud tädi teie eest hoolitsema." – "Aga mis siis juhtub, kui Jeesus juba meie südameis elab ja me jälle pattu teeme?" küsis Niina. "Siis kurvastab Ta väga ja läheb ära," vastas kapten. – "Kuhu, kas jälle Egiptusesse?" hüüdis Niina. "Ei, armas laps. Ta rändab siis mööda ilma nagu teekäija, kellele pole varjupaika antud. Ta koputab suletud uste peale ja ootab sisselaskmist."
Sellise vestluse peale toimus midagi laste hinges. Nähtamatud sõrmed olid puudutanud õrnu kandlekeeli ja sealt tulid kuuldavale kurvad helid. Suur rõõm oli andnud maad sügavale kurbusele ja nutvad lapsed kadusid lastetuppa, jättes kapteni imestama, mis äkki juhtunud oli.
Lastetoas valitses hämarus ja aknast kumas tuletorni helgiheitja hiilgav valgusejuga, mis kaugel tumedat ja hädaohtlikku merepinda valgustas. Üksteise ümbert kinni hoides põlvitasid kaks last põrandal ja nutsid. Niina palus Jeesust tagasi tulla ja jälle temas aset võtta, tõotades Talle sõnakuulelik olla. Nelli palus Jõululast Jeesust sündida temagi südames ja tõotas ka sõnakuulelik olla, ikka Teda armastada ja mitte enam vallatust teha. Nüüd sulasid nende mõtted ühte ja nad palusid Jeesuselt jõudu Teda kõigest südamest armastada, niisamuti ka isa, tädi, vanaisa ja kõiki inimesi. Kuuldes väikeste tallekeste palvet, rahustas hea karjane Jeesus neid oma õrna käega.
Toimetused lõpetatud, kogunesid kõik söögituppa ja tornivaht palus kaptenil söögipalve pidada. Marta märkas aga laste puudumist ja palus veidi oodata, et neid ka palvele kutsuda. Kapten soovitas seda mitte kohe teha, kuna lapsed veel Õnnistegija jalge ees viibisid. Korraga läks uks lahti. Õnnest säravate nägudega astusid tuppa Niina ja Nelli. Kuuldes vanaisa viimaseid sõnu, hüüdsid nad: "Jah, me kurvastasime Jeesust, aga Ta andis meile andeks ja elab nüüd meie südames." Järgmisel hetkel olid lapsed Marta kaelas ja suudlesid teda, siis isa, vanaisa, sulaseid ja teenijaid, ja lõpuks sai vana truu koer Mulligi, kes kõike seda nähes haukuma oli hakanud, oma otsaesise valgele lapile laste käest kaks musi.
Korraga vingus tumedast kaugusest läbi rakett ja lõhkes raksudes kõrgel taevavõlvil. Kohe puhus tuletornivaht hädapasunat – merel oldi hädas. Silmapilk olid kõik jalul. Tornivaht ja sulased jooksid kuuri alla, lükkasid välja päästepaadi, panid sinna tarvilikud päästevahendid ja vedasid jääd mööda paati kuni lahtise veeni. Seejärel hüppasid nad paati ja sõudsid kiiresti koha poole, kust hädarakett oli lastud. Ennastsalgavalt tegutsevaid mehi võttis vastu õudne pimedus, tormine meri ja ujuvad jäätükid, aga nad ei tundnud hirmu, sest nendega oli Jeesus, kes võib vaigistada kõiki torme. Pooletunnise vaeva ja võitluse järel lainete ja jäätükkidega märkasid nad tuulest ja lainetest aetavat kahemastilist purjekat, millel oli kolm abipalujat meremeest. Mõne minuti järel läks neil korda hädalised päästa ja päästepaat sõudis tagasi ranna poole.
Vahepeal oli Marta keetnud tulist vaarikateed ja pesu pliidi kohale sooja riputanud. Päästetud meremehi võeti tuletornis vastu suure lahkusega. Kohe paluti neil märjad riided ja pesu kuivade vastu vahetada ja tulist teed juua. Nähtavasti polnud meretuultest karastunud meeste tervis kannatada saanud ja majakavahi kutse peale – perekonna lihtsast õhtusöögist osa võtta – tulid nad rõõmuga teiste hulka. Kapteni südamlik söögipalve ja tänu Issanda poole kolme päästetud hinge eest, lahke vastuvõtt, sügav rahu ja tuletorni elanike seas valitsev üksmeel mõjusid päästetud meremeestele nii, et Nelli arvas nende silmis pisaraid nägevat.
Söögiajal jutustasid meremehed oma hädast. Nad olid eelmise päeva hommikul 20 mehega kalapüügile sõitnud, lootuses järgmise päeva hommikupoolel tagasi jõuda, aga teel piirasid neid sisse ujuvad jääpangad ja purustasid purjeka tüüri. Vette lasti kolm päästepaati, millesse hädavaevalt 17 meest ära mahtus, ja paari tunni pärast kadusid need silmapiirilt. Nemad kolmekesi, kui vanemad purjeka meeskonnast, pidid meremeeste tavade järgi laevale jääma. Nad ootasid saatuse juhtimist, kuni kaheksatunnilise elu ja surma vahel vaakumise järel neid viimaks vahvad mehed tuletornist päästma tulid. "Jeesus päästis teid ära," ütles Niina, "kuna ta armastab eriti kalamehi. Te ju armastate Teda ka?" Mehed kohmetusid pisut. "Ei, veel mitte," vastasid nad nukralt.
Kui õhtusöök oli lõppenud, kutsus Marta neid võõrastetuppa, kus säras täies hiilguses jõulupuu. Kuuse alt samblalt paistsid mitmesugused kingitused, muuhulgas ka kaks Piiblit – vanaisalt lapselastele. Ühe tugeva kuuseoksa küljes rippus suur papist süda, mille sisse Marta armastavad käed olid mahutanud Kristuse sünni panoraami. See tegi lastele eriti rõõmu. Hõbehäälselt kostis laste laul "Püha, öö, vaikne öö..." Jälle märkas Nelli kalurite silmis pisaraid. Veel suurem oli laste rõõm, kui vanaisa Piiblid, mida nad varem arvasid kellelegi vanematest määratud olevat, neile kinkis. Alguses nagu kahtlesid, kas nad tõesti nii suure varanduse omanikeks olid saanud.
Kingituste jagamise lõpus võttis vanaisa välja oma vana kulunud Piibli ja luges Luuka 2. peatüki algusest 20. salmini. Eriti palus ta tähele panna 14. salmi lõppu: "...inimestest hea meel." – ""Hea meel" sisaldab eneses kahte tõde: rahulolemine ja rõõm. Sellest on möödas juba 19 sajandit, kui need sõnad esimest korda taevalaotuses kõlasid ja kajana Petlemma orgudes kostusid. Juba muistsel ajal rääkis Jumal prohveti läbi, et Tema rõõm on inimestega koos olla. Aegade jooksul on see sõnum kõlanud küll karjase onnis ja kuninga palees. Kas me tänasel kallil ööl, mil mäletame selle rõõmu lihakssaamist, võime kindlasti öelda, et Õnnistegija silmad heal meelel ka Diomaari tuletorni peale vaatavad? Kahjuks mitte. Tal oli küll juba põhjust rõõmustada, kui kaks noort hinge end Temale andsid. Aga siin on südameid, kes praegu veel Tema kannatuse vilja tumestavad, ja nii ei saa Ta täiesti heal meelel meile vaadata. Kallid sõbrad! Ma palun Kristuse nimel: laske endid täna Jumalaga lepitada! Olgu see püha öö teie elus tähtis öö, kus te Issandaga igavese lepingu teete, nagu kord samal ööl ja samasugustes tingimustes keegi teine seda tegi." Ma jutustan sellest lühidalt teilegi.
Kolmkümmend kaks aastat tagasi jõululaupäeva õhtul seisis suure reisilaeva "Immaanueli" kapten mõtlikult hukkuval laeval, mis Norra lõunarannikul veealuse kalju otsa oli jooksnud. Kapten vaatas kurvalt, kuidas hiiglaslik laevakere ikka sügavamale ja sügavamale voogudesse vajus. Veel pool tundi – ja vihased lained löövad igaveseks kokku tema ja tema lapse kohal, kes sel hetkel veel rahulikult kajutis magas. Kapteni auks võib lisada, et ta oma suuremeelsuse ja mehisusega viimase kui ühe päästeabinõu oli ära tarvitanud, et kõiki reisijaid ja meeskonda päästa. Sellega oli ta aga endalt ja oma tütrelt igasuguse pääsemise võimaluse võtnud. Tema häbiks olgu öeldud, et ta oli olnud hoolimatu oma hinge vastu ja see kaebas nüüd temas. Nagu filmilindil tõusis ta silmade ette kogu ta minevik. Üks pilt teise järel, üks kohutavam kui teine, vahetusid pildid tema silme ees. Kui aeg täis sai ja joon alla tõmmati, oli julge kapteni mehisus kadunud. Asjata otsis ta rõhutud meeleolus oma elust ainsatki pilti, mis pisutki tema võlga vähendanud oleks. Kui ta mõne kaunima pildi juures peatuma jäi, sosistas talle üks tundmatu hääl: see oli sinu kohus, aga mitte teene. Korraga kuuleb ta oma selja taga lapse häält: "Isa, millal me randa jõuame? Ma tahaksin meremeeste misjonimajas juba jõulupuul olla." – "Jah, üsna varsti, peagi oleme rannas," vastas isa, "aga me jõuame kumbki eri randa. Sina jõuad vaiksesse hiilgavasse randa, kus Jeesus, inglid ja ema sulle vastu tulevad. Aga mina jõuan randa, kus..." – "Isa, mis juhtus, sa nutad?! Kus on reisijad? Kus on meeskond? Oh, nüüd ma saan aru, et me hukkume. Hea isa, palume Jeesust ja Ta aitab meid. Ta ise ju ütles, et kes Temasse usub, ei pea hukkuma." – "Aga mina ei usu ju," vastas isa kurvalt. "Siis palun ma teda üksinda. Ma tean, et Jeesus on minuga ja et Tema uppuda ei saa. Hoia aga kõvasti minust kinni! Kui Jeesus mind päästab, pääsed ka sina." Tuul vingus ja esimesed vood viskusid juba üle parda, kui laps palus: "Armas Jeesus, ma ei tea, kuidas sa seda teed, aga ma palun Sind, päästa isa ja mind! Ja kui Sa ükskord mind ja isa enese juurde kutsud, siis tahan Sind südamest tänada. Aamen!"
Sel hetkel viskas tugev veevoog, mis laevakeresse oli tunginud, kajutiluugist laevalaele arstirohtude kapi, milles oli ka kapteni lahkunud abikaasa Piibel. Mõne hetke järel ujusid isa ja laps kapi abil juba kaugel kardetavast veekeerisest, mille sünnitas põhjavajuv laev. Pooletunnise vaevlemise järel päästeti neid mööduva kaluripurjeka poolt koos "Immaanueli" arstirohukapiga.
Oma jutustust lõpetades tõstis kapten Piibli, oma abikaasa mälestuse, kõrgele pea kohale ja hüüdis: "See "Immaanueli" apteek sisaldab eneses mitte ainult rohtu igasuguste haiguste vastu, vaid ka rohtu surmahaiguse – patu vastu."
"Vanaisa, eks ole ju tõsi, et see kapten olid sina ja sinu tütar oli meie kallis ema?" küsis Nelli. "Jah, armas laps," vastas kapten. "Nii see oli. Sellest ajast peale kiidan ja tänan ma Issandat, kes mind sel korral kahekordsest surmast päästis teie ema kindla usu läbi, kes siis alles laps oli. Nüüd tean ka mina, mida tähendab uskuda Temasse, kes uppuda ei saa. Kallid sõbrad," pöördus kapten kalurite poole, "soovin südamest, et te täna veel kord päästetud saaksite – nüüd juba igavese Päästja poolt."
Kalurite südamed murdusid ja nad kummardusid sõime ette, et leida rahu oma hingele, kuni neilegi kostsid sõnad: "Oma rahu ma annan teile..." Suur rõõm valitses sel ööl Diomaari tuletornis ja inglite hulgas taevas.
Aga sel õhtul juhtus midagi veel. Parajasti, kui nad, täis rõõmu ja rahu, olid palve lõpetanud, hakkas Mulli haukuma ja kippus välja. Majakavaht avas ukse ja läks koos koeraga välja. Hetke pärast pöördus ta tuppa tagasi, kaasas väike poiss, kes oli ilus kui ingel. Mulli liputas uhkelt saba, saades aru oma vägiteost, mille eest ta lastelt kiitust ootas. "Kas siin elab Jeesus?" küsis õrnalt poisikese hääl. "Jah, siin," vastasid Niina ja Nelli ühest suust. "Siis palun öelge Talle," jätkas poisike, "et Tema juurde on tulnud väike Kallike, kes palub Teda ja ema näha saada.
Ta oli koputanud juba kaua ukse peale ja kuulnud, kuidas inglid laulsid "Püha öö, vaikne öö". Tundes, et see on imelik Jumala juhtimine, võttis Marta poisi oma põlve peale, meelitas teda oma minevikust jutustama ja küsis, mis ta nimi on. Julge ja oma vanuse kohta tark poiss rääkis, et ta nimi on Johannes, aga ema olevat teda ikka Kallikeseks kutsunud. Isa oli möödunud aastal ühte uppuvat last päästes ise ära uppunud. Ema aga oli surnud üleeile. Üks kuri mustlane oli teda kõvasti peksnud ja tahtnud vägisi ära viia. Enne surma oli ema öelnud, et ta läheb nüüd Jeesuse juurde. Siis rääkinud ema veel, et tuletornis on head inimesed, kelle juures Jeesus elab, ja käskinud teda sinna minna. Täna surnuaialt lahkudes tulnud poiss teed mööda ja küsinud mitme vastutulija käest, kus see tuletorn on, kus Jeesus elab, aga keegi polevat teadnud. Viimaks oli tulnud õhtul talle vastu kerjaja Mari, kes teda tuletorni juurde juhatas ja ütles, et seal on tõesti Jeesus ja elavad head inimesed, eriti üks neiu, kes lapsi armastab kui hell ema. Tornituld silmas pidades tuligi ta siia.
"Armas lapsuke!" ütles Marta. "Me hakkame sind ka Kallikeseks hüüdma, nagu sinu ema seda tegi. Pea alati meeles, et Jeesus armastab sind palju rohkem kui meie ja isegi sinu lahkunud ema. See on tõsi, et Jeesus elab siin. Ta elab ka taevas ja sinu ema on seal Tema juures. Aga Ta käskis mind olla sulle ema asemel. Kui sa Jeesusele sõnakuulelik oled, tuleb kord aeg, kus sa Jeesust ja jälle oma ema näed. Nüüd söö pisut! Sa oled väsinud. Palu Jeesust ja me paneme sind magama." – "Tädi," palus Nelli, "pane teda minu voodisse ja mina heidan Niina juurde. Ma mõtlesin veel, kui see poiss rääkis, et ta ukse taga koputas, et Jeesus koputas ise tema läbi, teades, kui väga Teda kaluritele vaja oli."
Niina ei pööranud kogu aja oma silmi poisikeselt, kes nii põnevalt jutustas. Lõpuks suudles ta hellalt poissi, kes oli leidnud endale õe hella südame. Laste rõõm oli nii suur, et nad kallistasid ja suudlesid kõiki, kaasa arvatud Mullit, sest temata oleks laps jäänudki külma kätte.
Lapsed pandi magama. Vanemad inimesed istusid aga veel kaua üleval ja kõnelesid Jumala suurest armust. Kui kalurid oma noorusest jutustasid, selgus, et nemad olidki need, kes tol korral kapteni ja tema lapse ära päästsid. Täna tasus Jumal seda neile suurepäraselt kapteni omaste kaudu.
Marta, kes arvas, et lapsed juba magavad, kuulis lastetoast tasast astumist. Ukse vahelt sisse vaadates leidis ta Niina ja Nelli põlvitamas magava poisikese voodi ees. Marta küsimuse peale vastasid lapsed: "See poisike on nii ilus ja armas, et me palusime Jeesust teda hoida ja kaitsta ning päriselt meile jätta." – "Aamen!" ütles selle peale Marta. "Aga nüüd minge magama ja uskuge, et Jeesus on teie palvet kuulnud ja sellele vastab."
Oli juba ammu südaöö, kui tuletornis lõpuks vaikus valitses. Kõik uinusid rahulikult, peale majakavahi ja inglite koori, kes hõljus torni kohal ja laulis: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!"