M. W. H. Scheffler
Neckari jõe ääres ühel taluõuel lamas ketis nelja-aastane leonberger Kiiro. Liiga tihti oli olnud lahkheli keti pärast. Taluperemees ja tema kaheksa-aastane poeg Markus olid selle poolt, et Kiiro vabalt ringi jookseks, aga ema tahtis maja puhtana hoida. Koer, kes tihti majja tungis, tegi liiga palju segadust.
Lähedal asuva linna kohal tõusis selgesse tähistaevasse Kuu. Puhus jäine tuul. Inimesed külades, taludes ja linnades sulgesid uksed ja tundsid end soojas kodus varjatuna.
On lausa imekspandav, kui paljud jõulude võlust haaratud saavad. Nad lähevad läbi külma õhtuse linna, kus kirjude vaateakende valgus neid soojendada ei suuda. Jõuluõhtu võluvõim asub hoopis linna südames. On kuulda, kuidas üle linna hüüavad kirikukellad. Täna on jõulud – nii nagu kunagi vanematekodus.
Jõulud on nagu südametesse peidetud legend, mida igal aastal uuesti täiustada soovime. Jõulueelne aeg on kõigile mõtiskluse ja süvenemise aeg. Sel ajal tunneme tänulikkust nende vastu, kes on head teinud või seda vahendanud. Jõulutundest kasvab meis soov kinkida. Ainult jõuluajal on võimalik, et ängistatud ja väsinud nägudega inimesed äkki naeratades tänaval oma samme aeglustavad ja pagaripoe jõulustritslite lõhnast rõõmu tunnevad.
Sealt jõuluhõngulisest linnast jõudis tagasi talumees, kes oli teinud oma viimaseid sisseoste. Kui ta vankrilt maha astus, haukus ja ulgus Kiiro metsikult. Leonberger hüppas ketiga õhku ja sööstis ettepoole, nii et kett ta hingamise kinni nööris. Talunik läks Kiiro juurde ja püüdis teda rahustada. Siis aga hakkas koer pikalt uluma. Talumees ei osanud looma iseäralikku käitumist seletada. Ta vabastas Kiiro ketist. Koer hüppas isanda najale püsti ja tormas siis metsikute hüpetega lähedal asuva Heckari jõe juurde. Äkki kuulis talumees haukumist, nagu tahaks koer head tuttavat rõõmsalt tervitada, siis aga jälle pikka ulumist.
Ta kiirustas ja jooksis jõe juurde. Seal nägi ta oma poega. Neckaril oli õhuke jääkiht. Markus oli kaldast umbes viis meetrit kaugemal sisse kukkunud. Ta oli klammerdunud küll jääserva külge, aga nüüd näis ta jõud lõppevat. Tema appihüüded olid kuulda olnud ainult koera headele kõrvadele. Kiiro oli ettevaatlikult õhukesele jääle roninud ja poisi pintsakust kinni võtnud. Nii aitas ta Markust vee peal hoida. "Rahulikult, Kiiro, üsna rahulikult, tubli, oota-oota..." sosistas talumees. Siis jooksis ta oma poja elu pärast õuele tagasi. Läbilõikavalt karjus ta joostes: "Ema, ema! Appi, appi!" Majast tormas välja talunaine. "Markus vees..." lõõtsutas mees ja haaras küüni kõrvalt redeli. Naine võttis otsast kinni ja mõlemad kiirustasid jõele. Pikkamööda ja ettevaatlikult lükkasid nad redeli lahvanduseni. Naine hoidis redelit ja talunik roomas poisi juurde.
Poja päästmine õnnestus. Kui Kiiro nõrku appihüüdeid poleks kuulnud, oleks poiss natuke hiljem uppunud. Markus pandi küll voodisse, aga jõulupuu ajaks tohtis ta üles tõusta. Nüüd tuli ta elutuppa koos Kiiroga, kes tema voodi juurest sammugi polnud liikunud. Loitlev küünlahelk valgustas ruumi ning hõbedane sära sätendas ja hiilgas puuokstel. Talunaine pani käed risti. Nende ainuke poeg oli terve ja elas – see oli tõesti ilusaim jõulukink. Aegamööda ja pidulikult alustas talumees laulu, millega liitusid ema ja Markus:
"Püha öö, õnnistud öö..."
Kiirot ei pandud enam kunagi ketti.