Ikka veel sadas ja sadas. Eelmisest õhtust saadik langes lakkamatult laiu tihedaid helbeid nagu jasmiiniõisi. Neid lumeliblikaid kleepus ka klassiakendele ja poiste mõtted keerlesid ainult lumesõja ümber. Saaks ainult juba välja siit klassitoast!
Viimaks ometi lõppesid tunnid. Ants Kask läks oma klassikaaslastega kodu poole. Kooli lähedal tänavanurgal tekkis nagu iseenesest äge lumelahing naaberkooli poistega. Üks neist oli Antsule ja ta klassikaaslastele juba mitu „pommi“ pannud, ise aga nii osavasti nurga taha lipsanud, et nad teda veel kordagi ei olnud tabanud. Nüüd aga tahtsid nad talle näidata! Tublid lumepallid peos, ootasid nad pingsalt viskevalmis, kui see poiss vaid hetkekski oma nina nurga tagant välja pistaks. Midagi vilksatas seal korraga! Pallid vihisesid lendu! Aga oh – see polnudki ju koolipoiss, vaid hoopis vana kepiga mees! Kaks lumepalli lendasid ta pea kõrvalt mööda, kaks tabasid õlga, üks aga lendas talle otse vastu nägu! „Poisid, poisid, mida te ometi teete!“ hüüdis keegi. Kepiga vanake, kelle kaabu oli maha kukkunud, tuikus ja kattis kätega näo. Tema lähedal hüüdis üks pisike poisike: “Appi! Appi!" Lumesõdalased tormasid noolekiirusel laiali. Sealsamas peatus aga miilitsaauto. Sellest hüppas välja noor miilits ja jooksis poistele järele. Ühte Antsu klassikaaslastest õnnestuski tal tabada. "Mis su nimi on?" kõlas rangelt. Poiss kõhkles ja vaatas vargsi ringi. „Noh, nimi!“ nõudis korravalvur. „Ants Kask,“ kõlas vastus. „Elukoht?“ – „Kevade 6.“ – „Näita õpilaspiletit!“ – „Mul pole seda kaasas!“ – „Kas sa ei tea, et õpilaspilet peab alati kaasas olema. Kool ja klass?“ Poiss vastas ja miilits ütles hoiatavalt: “Soovitan sul nüüd kohe koju minna. Kui ei, tuled minuga jaoskonda!“
Seda ei lasknud poiss endale kaht korda öelda. Ta pistis tagasi vaatamata jooksu ja rõõmustas, et nii hästi oli pääsenud. Ta nimi oli ju tõepoolest Ants, aga mitte Ants Kask, nagu ta äsja oli öelnud, vaid hoopis Ants Pauman. Pauka, nagu poisid teda hüüdsid.
„Seda sa tegid küll targasti,“ ütles ta endale kodu poole joostes. Kasele ei tee see midagi. Tema on ju paipoiss, minul oli aga juba veerandi tunnistusel korralikkus kaks. Tänane asi veel otsa – tõmbavad käitumise alla ja siis pole muud, kui viskavad koolist välja! Ja miks ma ei võinud Kase nime öelda – ta loopis ju ka lumepallidega. Ega minagi seda just sinna visata tahtnud!“
Paha aimamata ja puhta südametunnistusega istus Ants Kask järgmisel õhtul oma koolitööde juures. Ta ei pannud tähelegi, et isa tuppa tuli ja tema tooli taha seisma jäi.
„Ants, vaata mulle otsa!" ütles isa. Ants pöördus, vaatas üllatunult üles ja kohtas isa teravat, läbitungivat pilku. "Mis on, isa?“ küsis ta.
„Seda ma tahaksin sinult küsida,“ ütles isa. "Siin on sulle kutse miilitsajaoskonda. Millega sa nüüd siis hakkama said?“
„Ma pole midagi teinud!“ hüüdis Ants. Silmapilgu pärast aga lisas ta: “Ega siis ometi selle lumesõja pärast, kus mõned meie poisid kogemata üht vana onu lumepallidega tabasid. Minu pall läks ju mööda! Aga millal ma pean sinna minema?“ – „Homme kell 11.“ – „Sel ajal ma küll ei saa, sest meil on matemaatikas viimane kontrolltöö! Ja ma pean seda õpetajale ütlema. Siis kuuleb ka direktor ja lõpuks läheb see korralikkuse hindesse!“
„Õpetaja ja direktor kuulevad sellest niikuinii. Aga kuidas nad miilitsas su nime teadsid?“ Ants ei osanud sellele vastata.
„Kas seal muud ei olnud kui see lumesõda?“ küsis isa. – „Ei olnud,“ vastas Ants. "Aga Pauka tabas küll seda vana onu näkku. Sa tead ju Paukat – ta on meie klassi kõige halvem poiss.“ – „Miks sa seltsid siis sellistega? Ega polegi nüüd muud kui "seltsis toodud, seltsis poodud"!“
Väike õde Else, kes oli seda jutuajamist suuril silmil jälginud, hakkas nutma ja ütles emale: “Aga homme on ju jõuluõhtu! Kui Ants ei saagi enam koju!“ Ema võttis väikese sülle ja rahustas teda: „Küll ta tuleb, Elseke. Ega see asi nii paha ei ole! Homme õhtul oleme kõik kuuse all koos.“
Niisuguse hirmuga nagu järgmisel hommikul ei olnud Ants Kask veel kunagi kooli läinud. Isa oli talle matemaatika õpetaja jaoks kirjakese kaasa andnud, aga see parandas asja vähe.
Koolis oli esimeseks küsimuseks: kas teised ka peavad miilitsasse minema. Selgus, et keegi teine ei olnud kutset saanud! "Aga sind kutsutakse kindlasti,“ ütles keegi Paumanile. „Sind märkis ju miilitsamees üles!“ – „Ei märkinud!“ – „Märkis jah, ma olin üsna seal lähedal ja nägin selgesti, kuidas ta sinuga rääkis ja midagi üles märkis.“
Pauman eitas järjest ägedamalt, ja kui õpetaja klassi tuli, oli algamas juba vihane käsikähmlus. Ants Kask ulatas talle isa kirja. Teada saanud, milles asi seisnes, küsis õpetaja: "Kas teisi on ka kutsutud?" Kui ta kuulis, et Ants Kask üksinda, ütles ta: "Palun nüüd rahuneda ja kes ei taha oma tunnistust rikkuda, see võtku oma mõtted kokku!“
Väliselt oli klassis hiirvaikne. Ainult kaks südant pekslesid rahutult. Ühel nördimusest, et teda oli välja kutsutud, ja teisel hirmu pärast, et tema pettus võib päevavalgele tulla.
Kolmveerand üksteist andis õpetaja Ants Kasele märku, et ta võib klassist lahkuda. Kui vaikne oli koolimaja! Varsti astus ta suurde miilitsajaoskonna hoonesse, mis oli talle täiesti võõras. Higises käes hoidis ta oma kutset ja luges sealt toanumbrit sajandat korda, kuigi number 12 oli talle juba ammu pähe kulunud. Koridoris liikusid inimesed, kuid kellelgi polnud temaga tegemist. Nüüd oli uks number 10, see pidi siis ülejärgmine olema – ja ukse ees seisis üks mees. See oli Antsu Isa!
„Isa!“ hüüdis Ants. „Oi, isa!“ – Selles hüüdes oli kogu piin, hirm ja isa nägemise rõõm. Isa haaras tal käest. „Lähme nüüd ruttu, ma küsisin end töö juurest pooleks tunniks vabaks!“
Toas number 12 istus korrapidaja. Ta luges ette kaebuse Ants Kase kohta, kes oli tänaval lumepalle loopides tabanud näkku vanakest, kes sai raskesti vigastada ja võib kaotada silmanägemise. „Kas asi oli nii?“ küsis korrapidaja.
Me loopisime küll palle, aga mina viskasin mööda. Mina ei ole süüdi, et see vanake pihta sai,“ vastas Ants pisaratega võideldes.
Siin avalduses on öeldud, et just Ants Kask viskas veidi pärast teisi lumepalli, mis põhjustas õnnetuse,“ selgitas korrapidaja. „Oota, see leitnant on just praegu meil majas! Ma kutsun ta siia ja siis kuuleme kogu tõe.“
Varsti astuski sisse noor miilits. „Siin on nüüd Ants Kask, kelle kohta te ettekande tegite,“ ütles korrapidaja. „See pole küll see Ants Kask, keda mina üles märkisin. Tollel olid pikad mustad sorakil juuksed ja lai punane nägu. No ütle ise, kas ma märkisin sinu nime üles?“
„Ei, aga teist Ants Kaske meil koolis ei ole."
„Ohoo!“ ütles korrapidaja. „Kas siin on tegemist vale nime ülesandmisega? See peab küll üks kehv poiss olema. Võid sa arvata, kes sulle selle tüki mängis?“
„Oo jaa!“ vastas Ants. "Meie klassist võib ainult üks selle asjaga toime tulla.“
„Kuidas ta nimi on?“
Nüüd vaatas Ants isale otsa ja küsis kõheldes: „Ma ei või ju seda öelda?“
„Ei!" vastas isa, „Kindlasti sa seda ju ei tea.“
„Selle selli ma saan nüüd isegi kätte. Küll ma ta ära tunnen, kui ta koolist koju hakkab minema!“
Siis pöördus ta isa poole: “Vabandage, et me teid ilmaaegu tülitasime!“ Ja Antsule ütles miilits: „Sa võid nüüd minna, aga ära enam käi koos halbade sõpradega ja ole lumepallide loopimisega ettevaatlik. Tänaval ei tohi seda teha.“
Rõõmsalt ja kerge südamega lahkus Ants süngest majast. „Küll oli hea, isa, et sa ka tulid. Aitäh sulle!“
Mõne minuti pärast oli Ants jälle oma klassis.
„Paistab, et sul läks hästi," ütles õpetaja.
„Jah, mind ei olnudki seal vaja, keegi oli minu nime oma nime asemel üles andnud.“
„Kes? Kas keegi minu klassist?“
„Kes see oli, seda uurib miilits välja.“
Vaevalt oli õpetaja klassist lahkunud, kui poisid Antsu ümber kogunesid. Ka Pauman oli nende hulgas. Sama poiss, kes juba hommikul oli Paumani süüdistanud, ütles talle nüüd otse näkku: “Sina andsid vale nime üles." Pauman ei vaielnudki enam vastu, vaid seletas: “Kasele ei tee see midagi, aga mina võin niiviisi koolist välja lennata. Ära pane pahaks, Kask! Ma ju teadsin kohe, et sul sellest midagi ei ole.“
„Kuidas nii? Küsi mu isalt, kas tal oli kerge minuga sinna minna? Sa oled valevorst, hädavares, aga miilitsale ma sind üles ei andnud. Kui ta sind kooliteel ära ei tunne, siis võib-olla vingerdad veel välja.“
Üks poistest jooksis trepist alla, et vaadata, kas keegi on tänaval. Ja näe – seal seisiski miilitsavormis mees. Nüüd otsustati tihedas tropis trepist alla joosta, Pauka tropi keskel, mõned suured poisid tema ümber, ja täie hooga, kuni järgmise tänava nurgani. Nii tehtigi. Enamik klasse oli juba koolimajast lahkunud. Miilitsaleitnant seisis üsna ukse lähedal. Äkki tuiskas temast mööda tihe poistegrupp sellise kiiruga, et ta mitte ühtki nägu ei eraldanud. "Aga oota sa, poiss, küll ma su kord taban!"
Sel hommikupoolikul oli olnud nii palju tegemist, et Ants kippus juba unustama terve aasta oodatud jõuluõhtut. Nüüd tuli see jälle meelde. Ja kui ta teisel pool teed Paumani kodu poole lonkimas nägi, tuli tal tahtmine öelda veel üks hea sõna. „Häid jõulupühi sulle!“ ütles ta Paumanile, kes oli seisma jäänud suure vaateakna ette. „Mis jõulud,“ pomises Pauman. "Ema sõitis juba eile ära ja tuleb alles kolme päeva pärast.“ – „Aga kas sul kuusk ikka on?“ – „Ema käskis küll osta, aga täna oli nii palju madinat, et see läks meelest ära. Pole mul mingit tuju ka. Koolis läheb niikuinii nüüd kehvasti.“
„Aga tule õhtul meile, meil on kuusk ja… ma räägin emaga.“ – „Ah, mis sa ajad,“ kohmas Pauman. Ja enne kui Ants arugi sai, seisis ta üksinda suure vaateakna ees.
Ants teadis, et Paumani ema oli Moskva rongi vagunisaatja ning seetõttu mitu päeva järjest kodust ära. Ants mõtles oma emale ja klassikaaslase elule mõeldes valdas teda imelik kahjutunne. Joostes kihutas ta nüüd koju.
Esikus ajas isa parajasti mantlit selga. „Ära võtagi vatti maha, Ants! Teeme veel ühe käigu. Vaatame korraks, kuidas on selle vana onu tervis, kellele te liiga tegite. Ta on siin meie lähedal haiglas.“
Haiglapalat oli hämar ja vaikne. Mõne voodi juures istusid külastajad ja vestlesid sosinal haigetega. Nurgas üksikus voodis istus vanake patjade najal. Tema silmad olid kinni seotud. Ants sammus isa järel põksuva südamega sinnapoole. „Tere õhtust!" ütles isa. Vanake kergitas sideme alumist serva ja vastas: „Tere teilegi!“ – „Me tulime vaatama, kuidas Teie tervis on.“ – „Arst ütleb, et vigastus pole nii suur, kui see algul näis. Prilliklaasikild vigastas siiski ainult silmalaugu. See haav õmmeldi kinni ja võib-olla saan juba mõne päeva pärast välja. Prillidega tuleb raskusi, sest mul olid erilised klaasid. Kuid tänu Jumalale, et silma vigastus pole eriti suur. Isa ja vanake vestlesid veel ühest ja teisest. Ants aga mõtles: “Kui kergesti oleks ka minu pall võinud seda õnnetust tekitada. Ega Pauka polegi rohkem süüdi kui mina.“ Nii raske oli vaadata haiget vanakest. Nüüd ütles isa: „Ka Antsul on teile midagi öelda.“ Ants ehmus, kuid teadis kohe, mis tal oli vaja teha. Ta tõusis, võttis vanakese kortsus käe ja ütles tasa: “Palun andeks, et me teile nii palju valu ja pahandust tegime! Me ei tahtnud seda nii. Kas te saate meile andeks anda?“ Vanakese käsi hakkas värisema Antsu käes ja suur pisar veeres sideme alt üle kortsunud põse. „Mu kallis poiss! Ma tean, et te tegite seda kogemata! Te pole halvad, vaid ainult mõtlematud. See viga paraneb aastatega. Ole nüüd üsna rahulik!“ Ja vanakese vaba käsi silitas õrnalt Antsu pead. Nüüd tõusis isa üles. „Õnnistatud jõuluõhtut!“ ütles ta ja pani pakikese vanakese kätte. “Tänan, tänan!" ütles vanake. „Jumal õnnistagu teid!“
Milline imelik jõulupäev see küll oli! Õhtul kodus jõulupuu all läks jutt tahtmatult Paumanile. Ants jutustas, et Paukal on isa surnud, ema aga mitu päeva järjest tööl, et poiss on tänagi üksinda ja tal pole jõule ega midagi. Kus ta võib küll praegu olla? Võib-olla hulgub samuti mööda tänavaid?
Ants vaatas oma armsas kodutoas ringi nagu uute silmadega – nii armas oli see kodu. Ema, kes oli kõik teinud selleks, et eriti tänane õhtu oleks ilus ja hea. Isa, kes on Antsule nii hea ja ustav sõber. Väike õde Else, kelle hõisked ja kilked suurest kingitusterõõmust olid äsja sooja toa täitnud ja kes nüüd kuuse alla oma nukke magama seadis. Aga kuskil on haigla, täis valusid ja vaeva, on külm tuuline tänav, kus hulgub poiss, kelle kodu on külm ja kõle…
Vaikselt hämardus tuba ja kustus viimne küünal. Üle ilma laius suur jõuluöö.