Selma Lagerlöf
Röövliema, kes elutses sügaval Göingi metsas röövlikoopas, läks alla madalmaale kerjuskäigule. Röövliisa oli lindprii mees, kelle seadus oli neetinud metsa külge, mille piiridest ta välja minna ei tohtinud. Ta pidi leppima sellega, et varitses teekäijaid, kes julgesid metsa minna. Kuid Göingi metsas ei kohanud ta kuigi palju kõndijaid. Kui juhtus, et röövliisal mõnel nädalal mingit "lõikust" ei olnud, siis võttis röövliema kätte ja läks omakorda rännakule. Ta võttis kaasa ka oma viis last. Need olid riietatud loomanahast räbalaisse, jalas puukingad ja turjal kott, nii pikk nagu laps ise. Kui röövliema kuskil uksest sisse astus, ei juletud talle keelata, mida ta nõudis, sest teati, et ta ei kohku järgmisel ööl uuesti tagasi tulemast ja maja põlema pistmast. Röövliema ja ta lapsed olid hullemad kui hundikari.
Röövlipere käis kerjates talust tallu ja jõudis ühel ilusal päeval otsaga Övedi kloostrisse. Naine helistas kloostri väravakella ja nõudis midagi toidupoolist. Väravavaht avas väikese aknaluugi ja ulatas talle kuus ümarikku leivapätsi. Samal ajal olid lapsed noorte koertena õuel ringi nuuskinud. Nüüd tuli üks neist joostes ja tõmbas ema seelikust, sest ta oli leidnud midagi vaatamisväärset. Röövliema läks kohe lapsega kaasa.
Kloostrit ümbritses kõrge tugev müür, kuid poiss oli leidnud väikese praokil tagaukse. Kohe astutigi sisse, kõhklemata ja kelleltki luba küsimata, nagu see neil viisiks oli.
Övedi kloostrit valitses tol ajal abt Johannes, kes oli suur loodusesõber. Ta oli istutanud kloostrimüüri varju kauni lilleaia. Sinna tungiski nüüd sisse röövliema oma perega.
Esimesel hetkel oli ta väga üllatunud ja jäi liikumatult paigale seisma. Oli kesksuvi ja abt Johannese aed oli nii rohkesti lilli täis, et sellesse lillemerre vaadates silmade ees siniselt, punaselt ja kollaselt virvendama lõi. Aga peagi ilmus röövliema näole pilkav muhelus. Nüüd hakkas ta mööda kitsast kollendavat teerada allapoole minema.
Aias töötas mungast aednikuabi ja kitkus umbrohtu. Tema see oligi, kes müüriukse pooleldi lahti oli jätnud, et hõlpsam oleks müüritagusesse prügiauku umbrohtu visata.
Kui ta röövliema oma viie jõmpsikaga sisse astumas nägi, tormas ta neile vastu ja käskis jalamaid aiast lahkuda. Aga kerjuseit läks edasi, nagu poleks ta midagi kuulnud. Ta silmad vaatasid üles-alla. Kord jäi ta sirgeid valgeid liiliaid vahtima, siis jälle kaunist ronitaime, mis oli vallutanud kõrge kloostrimüüri. Ta sammus munga keelust hoolimata oma lastega roosipeenarde vahel ning vaatles hortensiaid ja lõhnavat kuslapuud, mis kandis punakaskollakaid õiekobaraid.
Nüüd ei leidnud munk muud nõu kui kloostrisse joosta ja abi kutsuda. Sealt tuli ta tagasi kahe tugeva mungaga. Röövlieit näis taipavat, et asi läheb halvaks. Ta seadis enese toekalt teele seisma ja kukkus kisendama, et ta võib aeda jääda nii kauaks kui tahab. Kui mehed teda välja tõugata püüdsid, karjus, kriimustas ja hammustas ta munki, ja sama tegid lapsedki.
Mehed nägid, et midagi ei aita, ja läksid abt Johannest otsima. Ta oli juba aiast kostvat kisa kuulnud ja küsis, mis lahti. Kui mehed olid loo ära rääkinud, laitis abt Johannes neid vägivalla tarvitamise pärast. Ta võttis kaasa ühe noorema munga ja läks aeda.
Aias kõndis röövlieit endiselt peenarde vahel. Ta vaatles lilli, justkui oleksid need talle vanad tuttavad. Mõnedele ta naeratas ja teiste üle raputas pead.
Abtile meeldis röövlieit sellisena. Ta astus eide juurde ja küsis lahkelt, kas aed talle meeldib.
Lõksu ja pealetungi vastu valmis olles pööras röövlieit järsku abti poole. Aga kui ta abti valgeid juukseid ja küürus selga nägi, vastas ta üsna taltsalt: "Kui ma alguses aeda nägin, paistis mulle, et ma pole ilmaski midagi ilusamat näinud. Aga nüüd tean, et seda ei saa võrrelda ühe teise aiaga, mida ma tunnen. Kui keegi teist seda aeda näeks, mida mina mõtlen, siis kitkuksite välja viimase kui lille, mis siin kasvab, ja viskaksite umbrohu hulka."
Aednikuabi hakkas pilkavalt naerma. "Sa lobised niisama, et meid ärritada!" hüüdis ta. "See võib küll ilus aed olla, mida sa endale Göingi metsa kuuskede ja kadakate alla oled rajanud." Röövliema läks viha pärast näost punaseks, et teda uskuda ei tahetud, ja hüüdis valjusti: "Teie, pühad mehed, peaksite küll teadma, kuidas määratu suur Göingi mets igal jõuluööl iluaiaks muutub, et pühitseda meie Issanda ja Õnnistegija sündimist. Meie, kes elame metsas, oleme seda igal aastal oma silmaga näinud! Seal on nii kauneid lilli, et ükski käsi ei tõuseks neid murdma."
Seda kuuldes naeris noor munk veel valjemini: "Küll on sul kerge siin seista ja hoobelda! Mina ei usu eladeski, et loodus Kristuse sündimistundi sellisel kohal pühitseb, kus nii patused inimesed elavad nagu sina ja röövliisa."
Abt Johannes oli aga juba oma lapsepõlves rahvast rääkimas kuulnud, et mets jõuluööl pidurüüsse riietub. Ta oli sageli igatsenud seda näha. Nüüd hakkas ta röövliema paluma, et see teda jõuluööl röövlikoopasse minna lubaks. Kui röövliema ühe oma lastest talle teed näitama saadaks, sõidaks ta üksinda metsa ja ei annaks iialgi röövliperet ära, vaid tasuks neile nii rikkalikult, kui iganes võimalik on.
Esialgu puikles röövlieit vastu, aga lõpuks siiski nõustus. "Sa tohid ainult ühe saatja kaasa võtta," määras ta. "Ning sa ei tohi meile ühtki lõksu seada, nii tõesti, kui sa püha mees oled."
Nii tõotaski talle abt Johannes. Röövlieit jäi rahule ja lahkus. Abt Johannes käskis mungal vaikida sellest, mis kokku lepitud sai.
Siis aga juhtus, et peapiiskop Absalon peatus läbisõidul Övedis. Kui abt talle iluaeda näitas, tuli talle röövliema külaskäik meelde. Ta jutustas peapiiskopile röövliperest, kes nüüd juba aastaid metsas elutsenud, ja palus piiskopilt röövliisale vabastuskirja, et ta võiks inimeste hulgas jälle ausat elu alata. "Nagu lugu praegu on," jätkas abt Johannes, "kasvavad ta lapsed veel kurjemateks roimariteks kui nende isa on, sest inimpõlgus ja vaen rikub nende südamed täiesti."
Nüüd jutustas abt Johannes piiskopile Göingi metsa jõuluööst. "Kui need röövlid nii halvad on, et Issanda hiilgus neile ei võiks paista," ütles ta, "siis ei või nad küll nii langenud olla, et inimeste halastust neile ei peaks üles näitama."
Peapiiskop vastas abt Johannesele: "Niipalju võin sulle küll lubada, et päeval, mil sa mulle ühe lille Göingi metsa jõuluaiast saadad, tahan ma sulle anda vabaduskirja kõigi kodutute jaoks, kelle eest sa mind iganes palud."
Peale vestlust tänas abt Johannes peapiiskoppi lahke lubaduse eest ja tõotas talle lille saata.
Abt Johannes viis oma tahtmise läbi ja järgmisel jõuluõhtul ei istunud ta oma kodus Övedis, vaid oli teel Göingi metsa poole. Üks röövliema karustest poistest jooksis teed näidates ta eel ja saatjaks oli sama sulane, kes abti aias röövliemaga oli kõnelnud.
Küladest läbi sõites nägid nad kõikjal jõuluettevalmistusi. Abt Johannes manitses sulast kiirustama, sest ta mõtles, et teda on ootamas suurim püha. Sulane aga lõi üha enam kartma ja palus, et abt Johannes sellest hädaohtlikust ettevõttest loobuks ega annaks ennast vabatahtlikult röövlite kätte.
Peagi lõppes madalik ja esile kerkisid sünged metsad. Tee läks üha halvemaks, ilm külmemaks ja lumi sügavamaks. Päikeseloojakul nägid nad järsku kaljuseina ja toorest puust tehtud ust. Nüüd taipas abt Johannes, et nad olid pärale jõudnud, ja astus hobuse seljast maha.
Poiss tegi ukse lahti ja nad astusid lagedate kiviseintega kaljukoopasse. Keset põrandat põles lõke, mille ääres istus röövliema. Kuuseokstest ja samblast asemel magas röövliisa. "Astuge sisse!" kutsus röövliema. "Ja tooge hobused ka sisse, et nad väljas ära ei lõpeks."
Abt Johannes astus nüüd julgesti sisse ning munk tuli kaheldes ta kannul. Kui vaene ja vilets siin oli! Lastekari magas paljal pühkimata põrandal sõõris katla ümber, mille seest nad vedelat tanguputru olid söönud.
Kuid röövliema oli sama uhke ja iseteadev nagu mõni rikas taluperenaine. "Istu aga siia tule juurde, abt Johannes, ja soojenda ennast!" ütles ta. "Kui sul teemoona kaasas on, siis söö. Ja kui sa pikast sõidust väsinud oled, heida siia asemele pikali ja puhka. Ära karda, küll mina valvan ja äratan su õigeks ajaks, et saaksid näha, mille pärast sa siia oled ratsutanud.
Abt Johannes kuulas igati röövliema sõna ja tõi oma leivakoti välja. Aga ta oli nii väsinud, et vajus asemele ja uni sulges ta vanad silmad.
Ka mungale juhatati ase puhkamiseks, kuid ta ei tihanud magada, sest ta tahtis valvata röövlit, et see korraga abt Johannest võrgutama ei hakkaks. Kuid väsimus vallutas tedagi. Kui ta ärkas, leidis ta abti tulepaistel röövliemaga juttu ajamas. Röövliisa istus pisut eemal. Ta oli kõrgekasvuline kõhn mees, kes vahtis süngelt ja kurvalt enda ette, istudes seljaga abt Johannese poole. Kuulnud aga röövliema ja abt Johannest jõulupühadest rääkimas, pöördus röövel äkki abt Johannese poole ja hoidis rusikat püsti. "Sa vilets munk, kas sa tulid siia selleks, et mu naist ja lapsi minu juurest ära meelitada?" Abt Johannes vaatas röövlile kartmatult silma ja ütles: "Minu sooviks on sulle peapiiskop Absalonilt vabaduskiri muretseda." Röövli suust kõlas vali tige naer, aga ta jäi varsti vaikseks ja lausus tasa: "Jah, kui ma saaksin vabaduskirja Absalonilt, siis tõotan, et ma kunagi enam ei võtaks kõige vähematki võõrast vara, vedelegu see või metsas maas."
Abt Johannese pealekäimisel astusid nad nüüd koopast välja, et vaadata, mis metsas sünnib. Oli kottpime öö ja paukuv pakane. Kuuldus ainult nagu kauget kellahelinat. Äkki välkus läbi metsa kummaline valguskiir... ja pimedus muutus õrnaks aovalguseks.
Nüüd nägi abt Johannes, kuidas lumi metsa alt kadus ja maapind haljendama lõi. Sõnajalg sirutas oma võsud välja, otsad rullis nagu piiskopikepil. Õide puhkesid kanarbik ja värihein. Mullast kerkisid üles samblakühmud ja tärkasid pakatavate pungadega kevadlilled.
Esimesi metsaärkamise imesid nähes peksis abt Johannese süda valjusti ja pisarad tungisid talle silma.
Nüüd läks uuesti hämaraks. Tuli hirm, et varjud võiksid jälle valguse võita. Kuid kohe paiskus üle metsa uus valguselaine. Kaugemalt kostus ojakeste vulinat ja koskede kohinat. Ka pungad puudel lõid nii nobedasti lahti, nagu oleksid rohelised liblikad õhust okstele laskunud. Kõikjal lendlesid oksalt oksale linnud. Mõned neist olid toredad sätendavpunased, kaelad kiirgamas kalliskividena.
Hetkeks valitses jälle vaikus. Aga siis edenes ime uuesti. Nüüd puhus võimas soe lõunatuul ja metsa külvati lugematu hulk lõunamaiseid seemneid, mis hakkasid kohe idanema ja silmnähtavalt kasvama. Järgmine laine pani õitsema mustikad ja pohlad. Abt Johannes kummardus ja noppis ühe maasikaõie, ja kuni ta end sirgu ajas, oli mari juba küpsenud. Kuused ja männid kattusid nii tihedalt tillukeste punaste käbidega, et puud helkisid nagu siidehteis. Kogu maapind oli täis lilli, nii et see valendas, sinetas ja punetas. Ka loomad ärkasid. Emarebane tuli oma koopast välja, kari mustajalgseid poegi järel. Ta läks otse röövliema juurde ja surus enese ta põlvede vastu. Röövliema silitas teda ning kiitis iga ta poega üksikult. Röövlite lapsed kilkasid suurest rõõmust ning maiustasid metsamarjadega, mis olid juba suured ja valminud. Üks neist mängis noorte jänestega. Teine jooksis võidu varesepoegadega, kes pesast olid välja pugenud, enne kui neile lennusuled olid kasvanud. Kolmas tõstis maast mao ning keris endale ümber kaela ja käe. Röövliisa seisis väljas soo peal ja sõi kuldseid murakaid. Tema juurde tuli suur must karu. Röövliisa andis karu ninale nipsu ja ütles: "Jää sina sinna, kuhu sa kuulud, siin on minu koht." Karu pöördus ümber ja läks mõnusalt mõmisedes minema. Uut sooja ja valgust voolas järjest juurde ning põldudel hõljus õhus kollane õietolm. Õõnsas tammes oli mesilaspesa juba mett nii täis, et see tilkus mööda tüve alla. Lendlevad liblikate tiivad olid nagu liiliate kroonlehed. Nüüd hakkasid metsamurul õitsema ka võõramaised lilled, mis olid nii suured ja ilmekad nagu inimeste palged.
Vahetpidamata voolas juurde valgust. Abt Johannes tundis, et nüüd, kus maailma ilu on oma täiusele jõudnud, algab taeva au. Äkki jäi kõik vaikseks. Lähenemas oli selline õndsus, mis paneb südame põksumisegi seisma. Pisarad veeresid ning hing igatses igavikku. Kaugelt kuuldus tasast kandleheli ja taevalikku laulu. Abt Johannes tõstis käed ja vajus põlvili. Tema nägu hiilgas harduses. Mitte kunagi poleks ta lootnud, et võib juba siin maailmas tunda taevaõndsust ja kuulda ingleid laulmas jõululaule.
Abt Johannese kõrval seisis tema saatjast munk. Ka tema nägi röövlimetsa, täis haljaid lehti ja mahedaid lilli. Kui ta nägi, et ta ealeski ei suudaks sellist iluaeda luua, sai ta vihaseks. Ta ei suutnud mõista, miks pillub Jumal nii suurt hiilgust röövlinärudele, kes on ometi Ta käskudest üle astunud.
Tema peas pesitsesid sünged mõtted: "Ei, see ei või tulla Jumalast, see on lummus, mis tulnud kuradi kurjast kavalusest. See on hingevaenlase võim, mis meid võlub nägema asju, mida pole olemaski."
Kaugelt kuuldus inglite kandlehelinat ja laulu. Nüüd olid inglihulgad nii lähedal, et abt Johannes nägi puude vahel nende valguskujusid helkimas. Munk nägi sedasama, kuid ta mõtles vaid, et see kõik sünnib selleks, et usklikke tabada ja neid hukatusse heita.
Kogu aja olid linnud abt Johannese pea kohal lennelnud ja ta võis neid oma käte vahele võtta. Mungast aga hoidusid linnud pelglikult eemale. Nüüd oli seal üks väike metstuvi. Kui ta märkas, et inglid lähenevad, võttis ta kogu oma julguse kokku, lendas munga õlale ja surus oma peakese vastu ta põske. Ent munk, kes kurja kartis, lõi käega hirmutades metstuvi poole ja hüüdis kõigest hingest, nii et mets kaikus: "Kasi põrgusse, kust sa pärit oled!"
Inglid olid juba nii ligidal, et abt Johannes tundis nende võimsate tiibade tekitatud tuult. Et neid tervitada, oli ta kummardunud maani. Kui munga suust kurjad sõnad kostusid, vaikis äkki inglite laul ja pühad külalised põgenesid. Samuti põgenesid valgus ja soojus külmuse ja pimeduse eest, mis voogas inimhingest. Öövarjud laotusid taas üle maa, pakane tuli tagasi, taimed närbusid, loomad pagesid metsa, kosed kattusid jääga, ja nagu sahisev sügisvihm langesid lehed puudelt.
Abt Johannes tundis, kuis ta äsja õndsuses värisev süda väljendamatus valus kokku kiskus. Samal silmapilgul tuli talle meelde lill, mille ta piiskop Absalonile röövlite lunastuseks oli lubanud, ja ta kummardus maast lille võtma. Aga ta tundis, kuidas muld ta sõrmede all külmus ja valge lumi kiiresti üle maapinna tuli.
Tema südamevalu kasvas veel suuremaks. Ta ei jaksanud enam tõusta, vaid jäi lebama kummuli maa peale. Hiljem leidis röövlipere tema keha surnult lumevaibal lamamas.
Nüüd hakkas munk nutma ja kaebama. Munk mõistis, et ta oli põhjustanud abt Johannese surma, kiskudes ta käest rõõmupeekri, mida ta janunes.
Kui abt Johannes alla Övedi kanti, leidsid surnupesijad, et ta parem käsi hoidis kõvasti midagi, millest ta oli oma surmatunnil kinni haaranud. Need olid paar valget taimesibulat. Munk, kes oli abt Johannest saatnud, pani need mulda abti iluaeda.
Ta hoidis neid väga ja ootas terve aasta, et neist lilled tärkaksid. Möödusid kevad, suvi ja sügiski. Kui jõudis kätte jõuluõhtu, valdas mälestus abt Johannesest munka nii võimsalt, et ta läks lumisesse aeda nutma. Jõudnud paika, kuhu ta oli istutanud lillesibulad, nägi ta, et neist olid tärganud lopsakad rohelised varred, mille tipus olid kollakad ja punased karikalehed, õied olid aga kollakasrohekad ja paljude tolmukatega. Lehed olid täpilised, peopesasuurused ja lopsakasrohelised. See oli jahmatamapanev jõuluime.
Kõik mungad, kes jõuluööl taime õitsemist nägid, tunnistasid Jumala au ja uskusid Göingi metsa imet. Kuna suur ime oli sündinud, saatsid nad selle lille õisi piiskop Absalonile.
Kui nüüd sama munk piiskop Absaloni ette astus, ulatas ta piiskopile lilled ja ütles: "Need saadab sulle abt Johannes. Need on lilled, mida ta sulle Göingi metsa jõuluaiast noppida lubas."
Kui piiskop Absalon lilli nägi, mis pimedal talveööl maapinnast olid tõusnud, ja neid sõnu kuulis, kahvatas ta, nagu oleks ta kohanud kooljat. Mõne aja pärast ütles ta: "Abt Johannes on oma sõna ustavalt pidanud. Nüüd tahan ka mina oma sõna pidada." Ta käskis välja anda vabaduskirja metsikule röövlile, kes oma noorusest saadik kodutuna metsas oli asunud. Seejärel andis ta kirja mungale, kes sellega kohe teele asus. Kui munk esimesel jõulupühal röövlikoopasse astus, tuli röövel talle vastu ülestõstetud kirvega. "Ma tahan kõik mungad maha lüüa, nii palju kui teid seal on!" kisendas ta. "Teie pärast ei ehi end Göingi mets enam jõuluimega."
"See on küll ainuüksi minu süü," ütles munk, "ja selle eest olen ma valmis surema. Aga enne pean sulle tooma sõnumi abt Johanneselt." Ta andis röövlile piiskop Absaloni kirja, mis kuulutas, et röövel pole enam lindprii. "Siitpeale võite sina ja su lapsed veeta jõulupühi inimeste keskel, nagu see oli abt Johannese soov."
Nüüd jäi röövel tummalt ja kahvatunult seisma. Aga röövliema kostis tema nimel: "Kui abt Johannes on oma sõna ustavalt pidanud, siis peab ka röövliisa oma sõna."
Kui röövlipere oma koopast välja oli läinud, asus munk sellesse elama, et tema südame kalkus talle üksildastes palvetes andeks antaks.
Keegi ei tohiks karmi sõna öelda selle kohta, kes kahetseb ja patust pöördub. Ja alles on veel taim, mille sibulaid abt Johannes noppis. Taime õiekrooni on koondunud endise Göingi jõulumetsa öine hiilgus.
Seda lille nimetatakse kristusroosiks ehk jõuluroosiks. Igal jõuluajal puhkevad ta õied mullapõuest, nagu ei võiks ta iialgi unustada, et ta kord suures jõuluaias on õitsele puhkenud.
Kristusroosi (Helleborus niger) kasvatatakse rohkesti Inglismaa aedades ja viimastel aastatel on seda lille näha ka meil.