Dagmar Viik
See oli varasel jõuluõhtul, kui vanaema ristatud kätega koldetule ääres istus ja mõtles. Vähehaaval lahkusid kortsud ta otsmikult ja silmis lõi põlema tuli – nagu säraküünal oleks kuusele süüdatud.
Vanaema mõtles tähesäras hiilgavale ööle Petlemma laudas. Tol ööl olid karjased väljal ja pimeduse varjus liikusid talled nagu valgete lillede parved. See oli jõuluööl, kui maailma sündis Jeesus-laps, kes inimestele alandumist õpetama tuli.
Vanaema nägu läks taas kortsu. Kas pärast seda oli leitud alandumist? Uuesti kustus tuli vanakese tuhmides silmades. Ent siis hüüti toanurgast kuuse alt heleda häälega:
"Armas vanaema, pajata mulle midagi jõuluõhtul! Räägi mulle rahuööst, mis oli kunagi üsna ammu!"
Nüüd tipsis pisike Tips lähemale ning surus oma sasipea üsna vanaema põllenurka. Paar nugissilmi sihtisid küsivalt vanakest.
Kuidas võiski vanaema teha muud, kui rääkida taas jõulujuttu. Tuba oli küll pime, kuid lampi ei süüdatud. Läbi akna sädeles ülal tähemeri, nagu oleksid sealt alla vaadanud paljude laste särasilmad. Väike sasipea, kes vanaema põllenurgast kinni oli haaranud, vaatas nüüd ammulisui üles... Oli ju jõuluöö. Toa vaikuses kumises vanaema tasane hääl:
"Armas lapsuke, jõuluööl ei ole kunagi pilvi. Ei ole nüüd ega olnud ka minevikus. Jõuluööl selgines taevas pilvede värvitu loor ja ülal särasid vaid tähed. Tol ööl sündis lapsuke Jeesus, kes tuli alanduses alla maa peale. Ta ei ihaldanud au ega kuulsust, vaid jäi teisi teenides ise tahaplaanile. Samal ööl, kui Petlemma palmid öövaikuses Rahuvürsti sündi tervitasid, valitses Põhjamaa kaugetes metsades talv. Samal ajal, kui Petlemma väljadel hulkusid valged lambakarjad, valendas Põhjamaal lumi. See oli vanal hallil ajal. Kauged merepinnad olid kaetud jää ja lumega ning seal polnud kuskil varjupaika leida. Tol ööl lendas jäämere kohal väike punarinnaline laululind. Kuid väikesel aral ööränduril oli külm. Ta viibutas küll tiibadega, kuid tema külmunud liikmed hakkasid siiski kangestuma. Linnuke heitis õhku haledaid kaebeid nagu valgeid klaaspisaraid, mis jäätusid Põhjamaa karmis öös. Oi, kuidas igatses värisev süda rohelist metsa ja sooja südant, kuid lennutee oli väga pikk! Lõunalinnuke pööras silmad mitu korda tähtede poole. Nad särasid küll, kuid teda soojendada ei suutnud.
Viimaks ometi paistis rand, mille lähedal magas mets jõuluund. Ülalt langes lumehõbedat ja kuused jutustasid üksteisele nõjatudes omavahel jõulumuinasjutte.
Teistest veidi eemal seisid kolm kuuske: kaks suuremat ja üks õige väike. Suur puu tõstis uhkelt üles oma krooni, mis valges härmatises võluvalt tähtede poole säras. Tema unistuseks oli varsti suures kirikus küünaldes sädeleda. Juba ette rõõmustades liigutas ta majesteetlikult oma lumist krooni. Keskmine kuusk raputas oma laiadelt okstelt alla kändudele hõbedat. Nii hea oli viibida ootuses, sest tõenäoliselt pidi ta veetma need jõulud koolimaja suures saalis, kuhu lapsed kuuse ümber mängima ja laulma olid kutsutud. Nii vähemalt mõtles puu oma uhkuses. Aga väike kuuseke nende kõrval oli nukker. Isegi jäätunud pisarad olid tal silmis. Ta oli ju väike ja madal. Nii ruttu ta jõulupuuks veel ei kõlba. Teda lihtsalt ei märgata inimeste poolt. Väike puu nuttis, et pidi eelseisva püha öö üksinda ranniku lähedal suures metsas veetma. Metsas nagu polnudki jõuluööd, tema kõrval oli vaid kaks uhket kuuske. Vahepeal oli väike külmunud lind metsa jõudnud. Lõpuks ometi oli merelend möödas...
Linnuke oli tulnud Petlemmast vastsündinud jõululapse saadikuna kaugele põhja, et siingi jõuluöö sündmusest teada anda. Nüüd lootis ta, et saab suure kuuse soojades okstes puhata ja hingata, kõrvus kumisemas Petlemma jõulujutt ja silme ees liikumas karjased kaugel lõunas. Põksuva südamega laskus ta suurele kuusele, paludes öövarju ja sooja.
Kuusk oli ju piisavalt suur ja võimas, et pisikesele laululinnule varju pakkuda. Kuid linnukese keha läbis värin... Suur kuusk raputas uhkelt oksi ja oma kroonitud pead ning lausus:
"Ära tule minu okstele, sa vilets väike lind! Sinust ei tea ega räägi keegi midagi. Mine ära! Mina saan varsti jõulukuuseks suurde kirikusse keset linna. Seal pannakse mulle peale palju küünlaid ja mind imetlevad kõik inimesed. Ei, sinule ma varju küll ei anna."
Kurvalt põksus Petlemma saadiku värisev südameke. Väikesel tiivulisel oli külm ning ikka külmemaks muutus täherikas jõuluöö. Kuid uhke puu ei halastanud väikesele laululinnule. Nukrate silmade ja külmetava südamega lendas tilluke tiivuline keskmise kuuse juurde. Linnuke palus nüüd luba puu varju puhkama jääda. Ent teinegi kuusk vastas talle kõrgilt:
"Sa vilets väike linnuke! Kaugelt võid sa ju tulnud olla, kuid minu jaoks on tänane õhtu siiski tähtsam. Nimelt on jõuluõhtu ja mind viiakse jõulukuuseks suurde saali. Seal on mul au seista ja särada paljude imetlevate silmade ees. Ei, sinu jaoks mul küll aega ei ole. Ootan vaid, kuni mind varsti ära viiakse."
Keskmine kuusk raputas nüüd pead ja ajas end nõtkelt sirgu. Linnukese süda tilkus verd ja ta meel oli väga kurb. Sel jõuluööl ei tahtnud talle keegi öömaja anda. Ometi oli samal ööl kaugel Petlemmas sündinud Rahuvürst, kes oli südamest alandlik ja helde. Peaaegu lootust kaotades laskus linnuke lõpuks imetillukesele kuusele, mis teistest veidi eemal seisis. Väike kuuseke oli kurb. Ta ei uskunud, et teda, väiksemat kõigist, kuhugi tuppa lastele rõõmuks viiakse. Oli ta ju nii armetult väike ja inimestele märkamatu. Suurest kurbusest tilkusid tema rohelistest silmadest pisarad, mis jäätunult lumele langesid. Peaaegu külmunult esitas väike lind oma palve kuusekesele. Nüüd värises väike puu õnnest. Tema, põlatud kuusekese juurde oli tulnud väike elav linnuke, kellele ta sooja tohtis anda. Jah, kuuseke soovis südamest seda teha. Ta ajas oma oksad nii laiali, et väike jõululind tema okste varjus sooja sai.
Mõlemad olid väikesed ja mõistsid teineteise muresid. Jõuluöös oli neile midagi suurt ja pühalikku.
Eemal sahisesid kelgujalased. Kuuskedele lähenes kelku taga vedades hallis vammuses vanamees – kaugelt maalt tulnud jõuluvana. Suured kuused värisesid ootusärevuses: "Ta võtab mind!" – "Ei, mind!" Nii sosistasid nad vaheldumisi. Ent ei võtnud ta kumbagi. Jõulumees pani kelgule väikseima puu. Viimane poleks seda iial uskuda julgenud! Jõululaps oli tasunud talle heldelt alandlikkuse ja halastaja meele eest."
Kui vanaema oma jutustuse lõpetas, oli tuba juba üsna pime. Eks Jõululapski tulnud maailma selleks, et kõik vaesed ja kannatajad alandlikult oma varju alla võtta. Niisamuti võivad ka väikesed külmunud linnud, kes maailmas inimestena elavad, Jõululapse juures sooja rahupaiga leida.