Meie kodus oli suur nukk. Tema nimi oli Sonny-Mari. Sellepärast Sonny-Mari, et ta oli sündinud Saksamaal ja sealt anti talle kaasa saksa nimi Sonny. Me panime talle aga nimeks Mari, kui nukk Meritile sünnipäevaks kingiti.
Sonny-Mari oli väga ilus nukk ja peaaegu sama suur, kui Merit oli aasta tagasi. Tal olid suured pruunid silmad ja heledad pikad lokkis juuksed.
Teate, lapsed, mis ükskord juhtus.
Ma nägin unenäo Sonny-Marist. Just unenäo Sonny-Marist.
Ja nüüd jutustan teile selle loo.
Sonny-Mari istus meie suures toas oma tavalisel kohal kapi otsas ja nuttis. Ma küsisin Sonny-Marilt, miks ta nutab. Ta vastas mulle: "Ma olen väga õnnetu, sest ma ei saa kunagi õnnelikuks ja ma ei saa kunagi naerda."
Ma küsisin: "Miks?"
Ta vastas: "Vaata ise! Mul on käed nagu kõigil lastel ja ma võin neid ka liigutada. Samuti on mul jalad nagu kõigil lastel ja neid võin ma ka liigutada. Mul on ka pea ja silmad ja neidki saan ma liigutada nagu kõik teised lapsed. Juuksed on mul veel ilusamad kui teistel lastel. Ja mul on nina, suu, kõrvad ja imeilus valge kleit ja valged papud ja sokid."
Küsisin vahele: "Mis sul siis puudu on, et sa õnnetu oled? Kas sa sooviksid olla kõndiv nukk?"
"Oh ei!" vastas Sonny-Mari. "See ei teeks mind õnnelikuks. Ma tean, et ka kõik kõndivad nukud on õnnetud."
"Ma ei mõista sind, Sonny-Mari," ütlesin talle.
"Vaata," ütles ta. "Mul on kõik nagu teistel lastel, aga mul on üks kurb asi - mul on kivist süda. Mul on täiesti kõva kivist süda ja ma ei saa elada. Ma ei saa kunagi õnnelikuks, sest mul on kivist süda ja mul ei ole elu."
Nõnda nägin ma unes. Unenäos tulid tuppa ka Madis ja Marit ja nemadki kuulsid Sonny-Mari juttu.
Lastele läks Sonny-Mari õnnetu lugu südamesse. Eriti Madis on meil õrna südamega. Talle tulid pisarad silma – nii kahju oli tal Sonny-Marist. Ma arvan, et teilgi on Sonny-Marist väga kahju, kui temale natuke mõtlete.
Nüüd pidasid lapsed omavahel nõu, kuidas Sonny-Marit aidata. Ja nad mõtlesid välja.
Mis te arvate, mismoodi mõtlesid lapsed Sonny-Marit aidata, et ta süda pehmeks läheks ja et ta saaks elada, naerda ja olla rõõmus nagu kõik teised lapsed.
Madis ja Merit tõid Sonny-Marile nii palju kommi ja küpsisid ja präänikuid, martsipani ja marmelaadi ja pastilaadi, kui nad jaksasid tassida. Lapsed sõid ise ja Sonny-Mari sõi ja lapsed olid väga rõõmsad. Aga oh õnnetust! Sonny-Mari nägu ei läinud rõõmsamaks, sest tema süda ei läinud pehmeks.
Lapsed ei heitnud meelt. Nad tõid Sonny-Marile mänguasju. Nad mängisid Sonny-Mariga ja olid väga rõõmsad. Aga sellestki ei läinud Sonny-Mari süda pehmemaks.
Madisele tuli uus idee ja ta ütles Sonny-Marile: "Ma palun, et ema ostaks sulle kõige toredama asja, mida sa ise väga soovid. Ma palun, et ema tooks sulle nukumööbli. Siis sa rõõmustad küll nii, et su süda läheb pehmeks ja sa hakkad elama."
Aga õnnetu Sonny-Mari hakkas jälle nutma ja ütles, et teda ei suuda rõõmustada mitte miski.
Lapsed ei kaotanud siiski lootust. Oli just nääride aeg. Madis mõtles: "Ma lähen palun näärivana, tema teeb lastele palju head ja toob lastele palju kingitusi. Kindlasti oskab ta Sonny-Mari südame pehmeks teha."
Tuligi näärivana, suur pikk habe ees, peas punane tutiga müts ja seljas pikk kuub. Oi, see oli tore!
Näärivana pühkis higi ja läks laste soovi kuuldes Sonny-Mari juurde. Näärivana tõi Sonny-Marile kõige ilusamad riided, mida lapsed iganes soovida võivad. Ta tõi Sonny-Marile ka lastelaulude plaadi ja ütles talle veel ühe tähtsa asja: "Sonny-Mari! Saa ometi elusaks, mingu su süda pehmeks, sest ma luban, et sa võid elusa lapsena teha alati seda, mida sa tahad, ja keegi ei tohi sind keelata."
Merit ja Madis tantsisid rõõmu pärast, sest nad uskusid, et näärivana teeb Sonny-Mari südame pehmeks.
Sonny-Mari suured pruunid silmad pilkusid. Ta tõstis käe, seejärel jala, pööras pead, siis aga lasi end jälle longu. Suured pisarad kukkusid ta ilusatest silmadest, sest tema süda oli endiselt kivikõva.
Möödusid päevad, nädalad ja kuud. Uuest aastast sai vana. Sonny-Mari istus endiselt kapi otsas ja mõlgutas oma kurbi mõtteid. Ei leidunud ainsatki, kes oleks osanud Sonny-Mari südant pehmeks teha. Ta vaeseke oli päris otsas, silmadki olid tuhmiks jäänud, sest tema õnnetus oli teda raskesti vaevamas.
Pööripäeval tulid meile külalised. Need olid meie naabrid Aili ja Kalev, kes käivad koolis. Kalev rääkis sellist juttu: "Mina arvan, et mu usklikel vanematel pole üldse õigus, kui nad räägivad, et tuleb puhast südant hoida ja iga päev palvetada. Koolis räägitakse hoopis muud. Ma arvan, et isa-ema sõna ei tasu kuulata."
Madis tuli teisest toast hüpates ja karates. Tema suust tulid niisugused sõnad, mida üldse öelda ei kõlba, ja ütles, et lasteaias räägivad kõik nii.
Sonny-Mari kuulas lapsi ja ütles: "Te olete rumalad lapsed. Kui mina saaksin elada, ei räägiks ma kunagi nii nagu lasteaia lapsed, ja isa-emale, kes on usklikud, oleksin ma sõnakuulelik."
Ma nägin ka unenäos, et ma vaatasin köögiaknast välja ja nägin koolimaja aknast otse sisse – kooliruumi. Ma ei uskunud oma silmi. Klassides istusid nukud. Küll oli seal saksa nukke ja eesti nukke ning vene nukke ning kõik nad istusid koolipinkides. Klassis ei olnudki lapsi, vaid hoopis Sonny-Mari-taolised nukud.
Seejärel läksin ma unenäos Madise lasteaeda. Ja jälle sama lugu. Rühmas ei olnudki lapsi, vaid kakskümmend nukku. Kõigil olid käed, jalad, pea, silmad, juuksed, nagu ikka lastel, aga neil ei olnud elu. Nad liikusid nagu nukud, aga neil olid kivist südamed.
See oli väga õnnetu lugu.
Siis tulid jõulud. Isa pani kuusele jala alla. Ema tõi küünlad ja kuusk sai ehitud. Kuusele said külge küünlad ja lapsed olid väga rõõmsad. Jõudis kätte kõige pühalikum tund. Isa võttis Piibli ja luges jõuluevangeeliumi: "Sest üks laps on meile sündinud, üks poeg on meile antud, kelle õla peal tema valitsus on."
Kui isa jõuluevangeeliumi luges ja Madis-Merit ristis kätega isa-ema kõrval istusid ning Sonny-Mari vaikselt nukrate silmadega kapi otsast vaatas, nägime äkki kõik, et meie toas on veel üks laps. Kust ta tuli või kuidas sisse sai – ma ei tea. Laps oli väga väetike, aga ta ei olnudki nii pisike.
Laps oli pruunide silmadega, aga nii suured ja ilusad ta silmad küll ei olnud kui Sonny-Maril. Lapsel olid ka lokkis juuksed, aga mitte nii ilusad kui Sonny-Maril. Tal ei olnud seljas nii ilusaid riideid, kui ma oma lastele jõuluks õmblesin. Mul oli kahju, et küllap tal vaesekesel on kehvade riietega külm. Kui ma teda vaatasin, tundus mulle, et laps on natuke vigane, nagu oleks ta vigaseks pekstud, ja tundus olevat väga vaevatud. Aga ometi oli see laps energiline ja rõõmus. Ta läks otseteed Sonny-Mari ette ja küsis: "Ütle, mida sa soovid, et ma pean sulle tegema?"
Ma mõtlesin: "Mida võib see lapsuke, kellel pole välimust, teha Sonny-Marile, keda keegi pole suutnud aidata."
Otsekui minu mõtete peale avanes mulle vana kallis Piibel ja hakkas rääkima:
"Kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars? Sest ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsekui juur põuasest maast. Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega olnud tal välimust, et teda ihaldada. Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse; ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast. Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks."
Nüüd läksid meie silmad lahti ja me tundsime selles lapsukeses ära Jeesuse. Ma nägin, et Jeesus ei olnudki viletsas riietuses, vaid tal oli tavaliste riiete all pikk valge rüü, valgem kui lumi. Ühelgi lapsel ei ole nii ilusat riietust, sest siin maa peal ei müüda selliseid kangaid. Ma nägin ka Jeesusest väljuvat erilist kiirgust, nagu oleks temas peidus olnud kristall. Selles imepärases kiirguses oli kaheksa tähte: ARMASTUS.
Seejärel ulatas Jeesus Sonny-Marile käe. Ja oh imet! Sonny-Mari tõstis käe, siis teise, hüppas kapi otsast alla, hõiskas ja naeris ning hüüdis: "Jeesus on mu kivise südame ära võtnud ja andnud mulle uue lihase südame. Nüüd elan ma igavesti!"
Kõikjal hakkasid helisema jõulukellad.
Ma ärkasin, sest oli saabunud hommik.