Kuu oli taevasse kollaseks keraks tardunud ega suutnud Petlemma pimedat ööd kuigi palju valgustada. Karjased seisid tiheda sõõrina ümber lõkketule ja püüdsid oma riideid kohendada, et neil vähekenegi soojem oleks.
Vahetevahel tuli karjaste lähedusse mõni üksik lammas, aga need lükati kärsitult eemale. Lõkketule ümber leidus ruumi ainult karjastele.
Unisena piilus väike talleke karjaseid. Ei olnud mingi ime, et nad olid pahas tujus, sest isegi tallekesel, kes kandis oma paksu villakasukat, oli jahe. Lähedusest kostis vaikset krõmpsutamist. Emalammas näsis veel kuivanud rohututti. Päeval oli tal tallekestega nii palju tegemist olnud, et ta enda kõht oli väheke tühjaks jäänud. Väikesed talled magasid rahutult, mõistmata, miks neil külm on. Nad ei olnud veel külmade öödega harjunud.
Talleke sulges silmad ja ootas, et uni tema päevamured ja ebameeldiva tunde eemale viiks. Ta lootis, et uus päev toob tagasi sooja päikesepaiste. Äkki virgus ta üles ja ehmatas suurest valgusest enda ümber. Talleke ei olnud ainukesena hirmunud. Ka lambad hüppasid üles ja jooksid edasi-tagasi. Isegi karjased olid loobunud oma heast kohast lõkketule ümber. Nüüd oli kuulda nende hirmunud hüüatusi.
Unest veel segasena ei taibanud talleke üldise paanikaga ühineda. Uudishimulikult hiilis ta valgusele lähemale. Tallekese imestus oli suur, kui ta nägi, et valgus lähtub hiilgavate riietega inimesekujulisest olendist.
Kui olend kauni ja majesteetliku häälega rääkima hakkas, tardusid karjased kuulama ja mõned neist langesid silmili maha. Talleke ei mõistnud inimkõnet, aga ta taipas, et toimumas on midagi väga tähtsat ja kordumatut.
Kui olend oli hetke rääkinud, ilmus tema taha veel tohutu hulk sama kirkaid olevusi. Neid oli isegi rohkem kui kõige suuremas lambakarjas. Olendite sära täitis valgusega kogu aasa ja nende võimas laulukohin kõlas võimsalt üle karjamaa.
Järsku pimenes kõik uuesti ja jäi vaikseks. Olendid olid kadunud ja raske oli uskuda, et üldse midagi oli juhtunud. Talleke oleks juba arvanud, et ta nägi und, kui mitte laiali jooksnud kari ei oleks hakanud tagasi tulema.
Nüüd tõusid karjased üles ja vestlesid üksteisega innukalt. Seejärel näitasid nad küla poole ja läksid liikvele. Kui talleke ringi vaatas, tundus talle, et teised lambad olid toimunu juba unustanud ja mõnusasse unne suikunud.
Kuid väike talleke ei suutnud äsja nähtut unustada. Keset ööd karjaste liikveleminek pidi kindlasti eelnevalt nähtuga seotud olema. Ehk oli olend rääkinud neile millestki tähtsast, mida nad pidid nüüd vaatama minema.
Talleke lipsas salaja karjastele järele. Ka paar lammast olid järgnenud karjastele, kuid need kamandati kähku tagasi. Kuna talleke kõndis väheke tagapool, õnnestus tal ööpimeduses vaikselt karjastele järgneda.
Kuigi reis ei olnud eriti pikk, oli talleke päeva-askeldustest väsinud. Siiski ei julenud ta enam üksi tagasi minna. Ta oleks võinud pimedas ära eksida ja väljal ulguvad hundid oleksid võinud teda rünnata.
Lõpuks ometi virgutas teda tuttav lõhn. Lähedal olevast laudast oli kuulda muulade ja eeslite liikumist. Lisaks häältele oli tunda ka lammaste lõhna. Tallekese imestuseks suundusid karjased just selle lauda suunas, mille ukseprao vahelt värelevat valgust paistis. Mida kummalist võis küll tavalisest laudast leida? Mis võis küll olla nii tähtis, et seda pidi külmal talveööl vaatama tulema? Karjased astusid vaikselt sisse ja talleke lipsas nende järel. Ta hiilis seina äärde nii vargsi, et keegi ei pannud teda tähelegi. Kõigi tähelepanu oli suunatud sõimes magavale väikesele inimlapsele. "Väheke kummaline koht beebi jaoks, aga mis ime see siis ikka on," mõtles talleke.
Imestunult vaatas ta, kuidas karjased austades imetillukest inimlast kummardasid, nii nagu äsja hiilgavaid olendeidki. Ometi oli selles loomalõhnalises laudas mingi eriline õhkkond, mis sundis ka vilgast tallekest vaikselt nurgas olema.
Lapse kõrval puhkas väsinud, kuid õnneliku näoga naine. Kui karjased talle äsjasest sündmusest väljal jutustasid, veeresid naise silmist pisarad. Naise kõrval istus habemega mees, kes hoidis tal käest ja kohendas ta aset.
Natuke vestelnud, kummardasid karjased veel kord uinuvat väikemeest ja lahkusid seejärel vaikselt. Väike talleke läks neile vaevaliselt järele. Ta oli väga väsinud ja kahetses juba, et ta üldse kaasa oli läinud, kuna midagi erilist polnudki juhtunud.
Aga kui ta laudauksest välja jõudis ja karjaseid vaatas, ununes ta väsimus kohe.
Karjaste nägudel oli midagi imelist, mis meenutas sedasama sära, mis oli olnud kirgaste olendite nägudel.
Nende häälgi oli muutunud. Nad sosistasid omavahel vaikselt, et mitte laudas magavat väikest segada. Nende tigedus ja kannatamatus olid kadunud. Kõndides tagasi karja juurde, jutustasid nad suure vaimustusega, mida nad olid näinud. Nende ümbert oli kadunud külmus ja kohutav pimedus.
Talleke järgnes neile imestusega ja tundis, kuidas valgus ja soojus täidavad ka teda. Väike lapsuke oli endaga kaasa toonud midagi, mille pärast tasus öisele rännakule minna.
Karjaste nägusid vaadates unustas talleke ümbrust jälgida ja komistas äkki põõsasse. Nüüd märkas teda viimane karjane. Tallekese süda põksus hirmust. Karjane on kindlasti pahane, et ta oli oma karja juurest nii kaugele läinud.
Tallekese imestuseks karjane naeratas ja ütles talle sõbralikult paar arusaamatut sõna. Seejärel tõstis ta tallekese sülle ja kandis karja juurde tagasi. Hommikul esimeste päikesekiirtega ärgates märkas talleke, et ta oli öösel maganud karjase turvalises süles.