Suures talumajas elas tuhkvalge peaga tüdrukutirts. Ta nimi oli Viire. Viire oli suure pere pesamuna. Teised lapsed olid kõik ammu suured. Tüdruk mängis oma mänge üksinda. Nii väga oleks ta soovinud endale veel üht õekest, aga ema ainult naeratas selle jutu peale.
"Küll on kahju, et lastel beebisid ei sünni!" ohkab Viire.
Kunagi oli Viirel vennake – väike valgete lokkidega poiss, aga tema kutsus Taevaisa enda juurde taevasse. Ei tea, kuidas seal taevas küll elatakse? Kas vend on ikka sama väike kui kaks aastat tagasi. Ja vanaisa, kes ammu suri, on ta nägu ikka veel nii kortsus kui pildil 70-aastaselt? Kas vanaema on taevas ka nii väike ja küürus, peaaegu lapse pikkune?
Viire teab, et taevasse ei saa selle kehaga, mis tal praegu on. See peab muutuma nõnda, et saab läbi seinte ja katuste hõljuda. Kas nägu ka taevas muutub? Aga kuidas ta siis oma vennakese ära tunneb?
Kindlasti oleme taevas oma nägu. Taevaisa on meid hästi loonud. Taevas saame sellest aru. Kas taevas saab nukkudega mängida? Aga Viire kallis pärlikukk, kelle kull möödunud suvel ära viis – kas tema on ka taevas? Ema ütleb, et taevasse saavad need, kellel on mõistus.
Kas elevandil on mõistust? Ta on ju väga suur. Ja ahvipärdik, kes loomaaias nalja tegi – ta on ju nii nutikas.
Viire paneb oma pea käte vahele ja tunneb, kuidas pea ragiseb mõtlemisest. Kes jõuab neid mõtteid lõpuni mõelda ja lõpuni küsida?
Täna on vaikne pühapäevahommik. Detsembripäike saadab aknast jahedaid kiiri. On Soome raadio jumalateenistuse aeg.
Viire hakkab mängima oma armsaimat mängu. Ta õmbleb kaks ema villast Haapsalu rätikut kokku, seab need looriks pähe ja ongi pruut valmis. Mis sellest, et sukapüksid on vähe närusevõitu ja pluus kirjudest lappidest kokku õmmeldud. Peaasi, et loor on olemas.
Pühas tõsiduses sammub ta pikkamisi kirjutuslaua ette. Raadiost algab palve ja pruut põlvitab ristipandud kätega kirjutuslaua ette (see on muidugi altar). Palve lõppedes tõuseb ta püsti ja kohendab krepppaberist roosikimpu. Laulatus kestab kaua ja Viire seisab kannatlikult. Alles siis, kui kellad lööma hakkavad, pöörab ta pikkamisi altari ees ringi ja sammub uksest välja. (Vanaema rääkis, et eile Ingridi laulatusel Olevistes oli täpselt nii.) Esikus nõuab ta õnnitlejaid. Pulmaroaks saab küüslauguga vorstivõileiba.
Pastor jutlustas raadiost Ristija Johannesest: "Mina olen hüüdja hääl kõrbes, tehke tasaseks Issanda teerada." Ristija Johannes tuli enne Jeesust. Jõulud on ukse ees. Varsti saabub see tore päev, kui ema toob keldrist välja jõulukasti, kus on jõulunukud. Oi, nii väga tahaks neid jälle näha! Ema valmistas need möödunud aastal. Küll need said ilusad – päris Maarja, Joosep ja beebi. Karjaste jaoks ei olnud emal nukke. Ta palus Viirelt Tiina-nukku. Tiinale joonistati mustad juuksed ja pikad vuntsid. Karvane turban pandi talle pähe ja pikk mantel selga.
Natuke kahju oli seda nukku emale anda, aga karjasena oli Tiina veelgi toredam. Temaga oleks tahtnud terve suve mängida. Ema korjas jõulunukud ära ja viis keldrisse, ütles, et järgmistel jõuludel saab kätte. Järgmiste jõuludeni oli aga kole palju aega.
Suve jooksul kogunes keldrisse palju asju. Jõulukast jäi teiste asjade alla. Emal ja Viirel oli tegmist, et seda kätte saada. Selle toimingu juures muutus ema nägu murelikuks. Varsti taipas ka tüdruk, et lugu on kahtlane – kasti põhjas oli suur auk.
Kiiruga võeti kaas pealt ära ja avanes kurb pilt – kast oli pahupidi pööratud, riideräbalaid ja juuksetutte täis. Maarjat, Joosepit ja beebit ei olnudki enam.
Need kurjategijad olid rotid. Rotid olid kasti alla augu närinud ning Maarja ja Joosepi ära viinud. Viire seisis kui sammas, valged juuksekahlud ehmatusest harali. Tema Tiina oli alles, karjased olid alles, aga Maarja ja Joosep...
Tuul puhus läbi suure talumaja ja lõgistas pööningul. Miks on elu nii kurb? Kõik kaob, isegi Maarja ja Joosep, kuigi nad on vaid nukud.
Ema püüdis tüdrukut lohutada ja ütles, et seda kurja tegid Poku-poisid. Nemad lasid kurjad rotid keldrisse.
"Aga mida tegid rotid nukkudega? Kas nad viisid oma lastele mängida?"
"Küllap vist!"
"Aga kas Poku-lapsed ka mängivad Maarjat ja Joosepit? Nemad on ju kurjad."
"Ei, ma arvan, et nad mängivad hoopis Isebeli ja Ahabit."
"Vaesed nukud! Nad ei saanudki rottidele vastu hakata. Küll on hea, et päris Maarja ja päris Joosep on taevas. Sealt ei saa Poku neid enam kätte."
"Aga kas Poku meid saab kätte?"
"Ema, kas Pokul on selliseid rotte, kes lapsi ära viivad?"
"Lapsi? Jaa, tõepoolest, Pokul on selliseid rotte, kes endale lapsi varastavad. Ainult et lapsi ei tohi nad võtta ilma loata. Lapsed peavad sellega ise nõus olema."
"Kuidas nii, ükski laps ei taha ju musta Poku-rotti!"
"Pokud on kavalad, nad teevad näo ja ütlevad lapsele: "Sul pole vaja ema sõna kuulata. Jonni ka natuke. See on väga hea, siis saad oma tahtmist." Kui laps Pokuga nõus on ja jonnib, tulebki must Poku-rott südamesse, närib puruks kõik Taevaisa kallid ja puhtad asjad ning asub ise lapse südamesse elama. Niiviisi varastavadki Poku-rotid lapsi."
Saabusid jõulud. Ema õmbles uue Maarja ja Joosepi. Viire rõõmustas, kuid tundis samas, et midagi on teisiti kui möödunud aastal. Vahepeal oli midagi muutunud. Viire ise oli muutunud.
Nukud nukkudeks. Maarja, Joosep ja Jeesus on taevas, aga rotid ja Viire on maa peal. Rottide eest peab ennast hoidma. Need võivad südamesse elama tulla ja lapse nõnda endale varastada.
jõulud, 1977