Ühel päeval tuli sõnum, et Betlemmas pidi sündima neitsi Maarjast Jumala poeg Jeesus. Üleüldine juubeldamine taevas muutus nüüd ülevoolavaks. Kõik inglid ja peainglid, seeravid ja keerubid, taeva väravavaht ja teised taeva elanikud panid oma igapäevased tööd kõrvale, et Jumala lapsele kingitusi valmistada. Kõik olid usinasti töö juures, ainult väike ingel mitte. Ta istus kuldse taevatrepi kõige ülemisel astmel ja ootas, pea kätel, sobiva kingituse jaoks head ideed. Aga nii väga, kui ta ka mõtles, ei meenunud talle midagi, mis oleks jumaliku lapse vääriline.
Suure ime aeg oli juba murettekitavalt lähedale nihkunud, kui talle lõpuks päästev mõte tuli. Sel imelisel päeval tõi ta oma kingituse ühe pilve tagusest peidikust välja ja asetas Jumala trooni ette. Seal oli ainult väike kulunud karp, aga see sisaldas kõiki neid imelisi asju, mis isegi Jumala lapsele rõõmu pidid valmistama. Nüüd lebas väike kulunud karp teiste paradiisi inglite kallihinnaliste kingituste seas. Need kingitused olid nii luksuslikud ja hingematvalt ilusad, et taevas ja kogu universum nende peegeldusest valgeks muutusid.
Kui väike ingel seda hiilgust nägi, muutus ta väga kurvaks. Ta tundis selgesti, kui vääritu oli tema kingitus. Kõige meelsamini oleks ta selle jälle tagasi võtnud, aga nüüd oli liiga hilja. Jumala käsi liikus juba kõikide kingituste kohal, peatus siis äkki ja langes alla – ning puhkas väikese ingli armetul kingil.
Väike ingel värises, kui karp avati. Jumala ning teiste taevaelanike silme ees lebas nüüd avalikult kõik, mida ta oli Jumala lapsele kingituseks toonud. Kuldkollaste tiibadega liblikas, kelle ta oli püüdnud mägedest ühel päikesepaistelisel päeval; taevasinine linnumuna, mille oli leidnud jõe poriselt kaldalt; ja rebenenud nahatükk, mis oli kunagi olnud tema truu neljajalgse saatja kaelarihm...
Väike ingel nuttis kuumi kibedaid pisaraid. Kuidas oli ta küll tookord arvanud, et nii tarbetud asjad võiksid Jumala lapsele meeldida. Paanilises hirmus pöördus ta ümber, et ära joosta ja end Taevase Isa jumaliku raevu eest peita. Kuid äkki ta komistas ja kukkus nii kohmakalt vastu pilve, et veeres Kõigevägevama trooni ette. Taevases linnas valitses nüüd rusuv vaikus, milles oli kuulda ainult väikese ingli südantlõhestavat nuuksumist. Siis kuulis ta Jumala häält, kes ütles: "See karp meeldib mulle kinkidest kõige rohkem. See sisaldab asju nii Maalt kui ka inimestelt – ja minu poeg on sündinud mõlemate kuningaks. Ma võtan sinu kingituse vastu Jeesus-lapse nimel, kes täna Betlemmas Maarjast on sündinud."
Järgnes hingemattev vaikus. Äkki hakkas väikese ingli karp helendama ebamaises valguses. Karbi sära muutus nii heledaks ja kiirgavaks, et see pimestas kõikide inglite silmi. Seetõttu ei võinud ükski neist näha, kuidas karp Jumala trooni eest üles kerkis. Ainult väike ingel nägi, kuidas see sädelev "miski" üle taevalaotuse siirdus ja jäi hiilgava tähena seisma talli kohal, milles oli sündinud laps.