Elas kord pisike ingel, kes oli oma Isale – Jumalale eriti armas. Jumal-Isa oli andnud oma väikesele inglile nimeks Juulia, sest ta pidas seda ilusaks ja kõlavaks nimeks.
Juulia oli kaunis ja heasüdamlik väike ingel, kuid ta oli ka suur tuulepea ja vigurvänt. Ta armastas Isa-Jumalat kogu südamest ja lendas hea meelega ringi, selleks et talle antud väikseid ülesandeid täita. Aga teel olles unustas Juulia end sageli peadpööritavaid sukeldumisi tegema või pilvedega võidu jooksma. Sellistel juhtudel pidi Jumal teda õrnalt, kuid kindlalt noomima.
Jumal-Isa armastas oma väikest tuulepead väga. Seepärast ohkas ta aeg-ajalt sügavalt, kui nägi oma Juuliat pahandust tegemas ja teda helisevalt naermas. Ta mõtles kulmu kortsutades, kas Juulia õpib kunagi ka sama palju inimesi aitama, nagu ta armastas metsikus tormituules sõitmist või mängeldes läbi lumetormi kihutamist. Tema väike ingel oli tõeline uljaspea.
Pehmetes pilvedes mängides oli Juulial kombeks pilveaukude vahelt inimesi piiluda. Jumal-isa ei teadnud sellest midagi. Kui ta oleks teadnud, oleks ta võib-olla vähem mures olnud. Tema pisike tormi-ingel hoolis inimestest rohkem, kui ta arvas.
Ühel talvisel päeval sööstis Juulia taas läbi külma õhu. Ta nautis oma pisikeste tiibadega Isa loodud ilu ja jõudu. Tema silmad särasid rõõmust ja ta naeris endamisi.
Juulia tegi ühe peadpööritava sukeldumise teise järel ja jõudis eneselegi märkamatult väga lähedale maapinnale. Peaaegu oleks ta vastu kõrget kirikutorni põrganud – ja see oleks võinud kurvalt lõppeda. Õnneks jäi Juulial kirikutornist vaid paar sentimeetrit puudu. Ta maandus kiriku katusele, et hinge tõmmata. Hetke pärast oli ta kogu vahejuhtumi unustanud ja pööras oma tähelepanu tänaval tunglevatele inimestele.
Õhtuhämarusele andis maad tähine öö ja põlema pandi kaubatänava jõulutuled. Tähtedega võrreldes tundus Juuliale nende valgus külm ja kunstlik. Inimesed valmistusid parajasti valgusfestivali tähistama ja nad olid väga hõivatud.
Ettevaatlikult laskus Juulia kirikukatuselt alla ja sukeldus rahvahulga sekka. Ennast lõbustades püüdis ta oma samme teiste möödujatega sobitada. Peagi väsis Juulia uuest mängust ja taandus puhkama suure kaubamaja akna ette. Kuigi magamaminekuaeg oli juba ammu möödas, ei mõelnud ta sellele sugugi.
Juulia keeras korraks möödasõitvatele inimestele selja ja hakkas eredalt valgustatud poeaknaid vaatama. Seal naeratasid üksteisele jõulupuu ümber sätitud kaunilt riietatud mannekeenid. Nende tõelise naeratuse puudumise pärast tulid Juuliale judinad peale. Kui ta uuesti ümber pööras ja uudishimulikult mööduvaid inimesi vaatas, ehmatasid teda ilmetud näod ka inimeste hulgas.
Nüüd proovis Juulia pooleldi jooksvate inimeste mõtteid kuulata. Mida kauem ta neid kuulas, seda kurvemaks ta muutus. Ja uskuge mind! Maailmas pole midagi nii kurba kui kurb väike ingel. Ta mõistis, et väsinud ja murelikud inimesed unistavad maailmast, kus elu oleks täiuslikum ja rikkam. Nad näisid põgenevat sinna igapäevasest tuimast süngusest ja ihkasid vabanemist sügavast südamevalust.
Ometi sulgesid nad silmad Isa-Jumala pimestava hiilguse ees ja keeldusid uskumast inimesest suuremat Lohutajat. Pigem süütasid nad elektriküünlaid ja nutsid vaikselt omaette. Väike ingel, kes alati hea Isa-Jumala soojas süles oli istunud, ei suutnud seda mõista.
Mida rohkem Juulia sellele mõtles, seda kurvemaks ta muutus ja seda raskem oli tal paigal püsida. Ta tahtis äkki olla võimas ja tugev ingel, kes jutustaks suurele rahvahulgale Jumala lõpmatust armastusest ja tuletaks neile meelde sõimes uinuvat väikest poissi. Aga ta oli lihtsalt üks tilluke ingel – ja veel natuke hirmunud pealegi.
Äkki ei suutnud Juulia oma jalgu enam ise juhtida. Need kandsid ta kõnniteele – keset hõivatud, hirmunud ja murelike inimeste keerist.
Seal seistes avastas ingel üllatudes, et ta haarab julgelt kinni ühe pika morniilmelise mehe käest. Ainult varvastele tõustes ulatus ta vaevu-vaevu nii kõrgele. Esialgu ei pööranud mees Juuliale mingit tähelepanu. Pärast kolmandat tungivat puudutust vaatas ta üllatunult alla.
Algul arvas mees, et ta näeb tavalist räbalates last, ja tahtis juba annetuseks taskust margast münti välja võtta. Kuid ta vaatas uuesti ja nägi – inglit. Tal oli küll määrdunud kleit ja lörtsist läbimärjad tiivad, kuid ta oli kindlasti väike ingel. Segaduses lükkas mees mündi taskusse tagasi. Inglile raha anda ei tundunud õige.
Nüüd ütles pisike ingel midagi. Mees vaatas murelikult ringi. Kui keegi ei paistnud neile tähelepanu pööravat, kummardus ta, et paremini kuulda.
"Miks sa valgusepühi pimedas tähistad?" küsis Juulia, vaadates talle otse silma.
Milline kummaline küsimus. Sellele ei osanud morn mees sõnagi vastata. Ta vaatas väikest tülitajat hämmeldunud ilmega.
"Või kujutad sa ette ainult suurt valgust ja sellest piisab sulle?" jätkas õrn järeleandmatu hääl. Ja taas tuli pilk otse silmadesse.
"Tule, läheme vaatama Jumala tõelist valgust. Ma aitan sul seda näha."
Pikk mees oli sellest täiesti vapustatud. Lehvivate määrdunud tiibadega olend oli teda segadusse ajanud. Ta tõmbas meest käest ja nõudis, et ta talle järgneks. Mees oleks kergesti võinud end lahti rebida ja rahvamassi kaduda, kuid ta ei teinud seda. Vastumeelselt järgnes ta väikesele inglile.
Koos sisenesid nad lähedal asuvasse kirikusse. Juulia püüdis edutult sobitada oma samme mehe pikkade sammudega. Mingil põhjusel lõbustas see teda. Ta tajus tema heatahtlikku, peaaegu õrna naeratust. Kirik oli hämaralt valgustatud ja jahe.
Kas siin on koht, kust väike ingel mõtleb valgust leida? Mees muigas, olles siiski valmis väikest pettunud inglit lohutama. Juulia luges tema mõtteid ja itsitas. Talle tundus, nagu naerataks ka Jumal-Isa.
Juulia vedas oma uut sõpra mööda keskkäiku edasi. Kiriku eesotsas leidis ta sõime, kus oli väike beebi. Maarja naeratas lapsele õrnalt ja Joosep puudutas teda oma karedate kätega, justkui kartes väikest imet rikkuda. Sõimest säras neile vastu Jumala liigutav armastus.
"Ära karda, sulle on sündinud Päästja," ütles tilluke ingel õrnalt. Hämmastunult tundis pikk mees, kuidas valgus tema südamesse tulvas. Ta teadis kindlasti, et see ei kustu pärast jõule...
Väike õnnelik ingel valmistus särama Jumala-Isa süles. Alles nüüd mõistis ta, kui tohutult väsinud ta oli. Veidi õhku tiibade alla saanud, pöördus ta üle kaubatänava tagasi. Kõrvalteel kuulis ta, kuidas pikk mees noore lokkispäise poisiga vestlust alustas.
"Miks te valgusepühi pimedas tähistate?" küsis mees.
"Ei!" ütles poiss. See oli kõik, mida Juulia kuulis.