Väike kuuseke oli kord päris üksi jäänud, sest kõik suuremad kuused olid peredesse jõulukuuskedeks viidud. Väike linnuke, kes oli teel jõule pidama, lendas kuusekese juurde.
"Miks sa nii üksi oled?" küsis ta.
"Vaata, kõik suuremad on linna viidud. Kuna ma olin liiga väike, ei sobinud ma ühtegi peresse." Suured pisarad langesid kuusekeselt maa peale.
"Mul on linnas sõber eesel. Ta tunneb jõulujuttu ja võib sulle seda rääkima tulla. Ma kutsun ta kohe siia."
Linnuke lendaski linna ja juba varsti asusid nad eesliga tagasiteele.
"Ma olen nii väsinud. Kui kaugele me veel minema peame?" küsis eesel.
Lõpuks jõudsid nad kuusekese juurde.
"Kuula, pisike kuuseke, ma räägin sulle jõuludest!" hüüdis eesel. "Vaata, seal kaugel, kus paistavad linnatuled, pühitsetakse jõule. Sel päeval sündis maailma Jeesus. Tema auks põlevadki küünlad ja lauldakse inglitest."
Eesli juttu kuulates tundis kuuseke, et nüüd on jõulud ka temani jõudnud.
Hakkas sadama. Suured lumeräitsakad langesid eeslile ja kuusekesele. Hommikul ärgates leidsid sõbrad eest lumise kuusekese. Lumeehtes kuuske nähes hakkas eesel valju häälega laulma ja ka linnuke piiksus kaasa. Kui metsaelanikud eesli laulu kuulsid, kogunesid nad kuusekese ümber. Nüüd hüüdsid juba kooris ka karud, rebased ja teisedki metsaelanikud.
Kui ingel taevast pisikese kuuse ümber suurt koori silmas, lendas ta kohale ja küsis: "Kas te ka teate, kes on jõulude tähtsaim tegelane?"
"Väike jõululaps," sai ta vastuseks.
"Sina oled ka pisike, aga kõige tähtsam jõulukuusk," ütles ingel.
Kuusekesele tundus nüüd, nagu oleks Jeesus-laps talle öelnud: "Sa oled sama väike kui mina."
Kuusekesel ei olnudki tarvis linna minna, sest metsaelanikud tulid tema juurde.
Kui kõik lõpuks lahkusid, jäi linnuke kuusekese latva talvituma. Seal otsustas ta oodata kevade saabumist.
Neid jõule meenutas kuuseke kaua.
* * *
Seda lugu jutustades võiks kaasa võtta väikese kuuse ja nii jõulude ootamise meeleolu luua.