Erich Schmidt-Schall
"Entscheidung" 6/2004 S. 29.
Tõlkinud Veronika Arder
Sündinud 1768. aastal Danzigis parukategija pojana, pidi ta kümneaastaselt jätma katki rahvakooli ja aitama isa töökojas, puuderdades raehärrade parukaid. Johannesele, kes meeleldi luges, oli vastumeelne, et ta isa oli parukategija. Oleks ta ometi olnud raamatuköitja. Töö muutus poisile vaevaks ja poiss kibestus. Ainult mõte emale, keda ta meeleldi aitas, hoidis teda kodus. Ja selleski püüdis isa teda takistada.
Raehärradele, kes töötoas käisid, ei jäänud poisi andekus tähele panemata. Nad tegid isale ettepaneku poisil õppida lasta. Isale see ei meeldinud, aga pideva rääkimise peale muutus isa järelemõtlikuks. Ühel päeval ilmus Püha Peetri koguduse õpetaja töökotta ja selgitas: "Meister, me vajame andekaid mehi jumalariigis. Johannes on nagu loodud Jumala sõna kuulutama. Danzigi raehärrad on nõus teda omal kulul koolitama Püha Peetri kirikukoolis." See ettepanek mõjutas meistrit nii, et ta laskis oma pojal minna. Danzigi linnas polnud õnnelikumat poissi kui Johannes Daniel Falk. Ta õppis nii innukalt, et oli aina kaasõpilastest ees. Pärast kooli edukat lõpetamist saadeti ta Danzigi raehärrade poolt Hallesse sõnadega: "Kuhu Jumal sind iganes juhib, ära iial unusta, et olid vaene poiss. Ja kui kunagi keegi vaene laps su uksele koputab, siis mõtle, et need oleme meie, vanad raehärrad, kes seal koputavad, ja ära näita neile ust!"
Õpingute vältel kujunes Falk'ist luuletaja. Tal oli edu. Sõbrad aga, kes ta ümber luuletuste tõttu kogunesid, polnud head ja mõjutasid ta kergele eluviisile. Koos sellega kadusid ta usk ja südamerahu, kadus ka ind õppida.
Pärast õpinguid suundus ta Weimarisse, kus asusid Goethe ja Schiller. Luulemeistrid võtsid ta sõbralikult vastu. Falk otsis ikka veel elumõtet. Ta märkas, et seda igatsust ei saa täita inimesed.
Nüüd meenus talle ema, kes oli igas eluolukorras lohutatud. Ta teadis ka põhjust. See oli usk Jeesusesse Kristusesse. Sama usku oli ta isegi kord oma südames kandnud, kuni sõbrad ta eksitasid. Mõtete selginedes kummardus ta palvele. Ta valas oma südame välja Jumala ette ja tõotas tulevikus elada Jeesuse käskude järgi.
Niisugune küps mees muutus paljukannatanud Weimaris õnnistuseks. Kaotatud Jena lahingu järel hoolitses ta inimeste olukorra parandamise eest. Selle töö üle rõõmustas Weimari hertsog ja andis talle tänuks salanõuniku koha. See ei teinud endist parukategija poega uhkeks, vaid pigem alandlikuks. Eriti palju oli salanõunik koormatud siis, kui enne Leipzigi lahingut Weimarist läbi marssis 20 000 hertsog Ragusa sõdalast – need mehed ei kohkunud mingi mõrva ees. Kõikjal, kus oli häda ja viletsust, seal oli kohal ka "Hea nõunik", nagu rahvasuu teda nimetas. Oma laias kuues ja ilma relvata, kartmata pauke ja hoope, seadis ta end võitlevate poolte vahele. "Kuigi mul on perekond, ei karda ma surma. Kui olen väljas õige asja eest, kuulun Issandale, kas elan või suren."
Vaevalt oli sõda lõppenud, kui maale tulid katk ja tüüfus. Eriti kõvasti puudutas see salanõuniku perekonda. Lühikese aja jooksul surid kuuest lapsest neli tüüfusesse.
Kui vanemate süda kord eriti raske oli, koputati uksele. Kuna majaemand poleks kellelegi avada tahtnud, läks salanõunik ise vaatama. Väljas seisis väike räbalais poiss. Sel ajal oli palju neid, kelle vanemad olid tüüfusesse surnud või sõjas kaduma jäänud. Poiss palus, kas ta võiks neile jääda. Salanõunik vaatas küsivalt naisele, kes raputas pead. Poisi silmad aga olid nii paluvad. Korraga meenus Falk'ile Danzigi raehärrade ja ka Jeesuse sõnum: "Kes ühe niisuguse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu." Kuigi emand Falk ohkas, otsis ta kapist välja oma laste riided ja mänguasjad.
Nüüd läks tänavalaste seas jutt laiali ja enam ei lakanud koputamine raehärra uksele. Kuni ruumi jätkus, võeti vastu iga laps. Varahommikust hilisõhtuni oli raehärra oma naisega ametis võõraste lastega. Ühel päeval haigestus nende tütar Angelika ja suri. Viimaks haigestus ka nende vanem poeg – andekas üliõpilane ja isa suur lootus – ja suri.
"Oh, Issand!" õhkas salanõunik. "Miks sa võtad minult kõik mu omad lapsed ja võõrad juhid lakkamatult mu majja?"
Falk ja tema naine ammutasid jõudu palvest. Mitu korda päevas kummardusid nad palvele ja hüüdsid oma Jumala poole. Selle armastuse, mis oli kuulunud oma lastele, kinkisid nad lõpuks võõrastele lastele. Nad asutasid ka vaeslaste varjupaiga "Lutherhof Weimaris".
Oli jõulueelne aeg aastal 1819. Ema ja isa Falk oleksid meeleldi olnud kalmistul oma laste haudadel nutmas, neid leinamas ning nendega koos veedetud kauneid jõulupühi meenutamas. Aga selleks ei olnud aega. Jeesus oleks nagu ütelnud: "Nüüd hoolitse nende laste eest, kes on minu poolt saadetud, et neil oleks rõõmus jõuluaeg." Seda isa Falk tegigi. Üle pika aja käis ta mõtlikult ringi ja püüdis luuletada. Tema lapsed pidid saama päris oma ja rõõmsa jõululaulu. Sel jõuluõhtul laulsid endised tänavalapsed kooris:
Oh sa õnnistav,
oh sa rõõmustav,
püha kallis jõuluaeg.
Ilm oli hukas,
Kristus on sündinud!
Ristirahvas, ristirahvas
rõõmusta!