Liivia Kaustel
Südameküünlad las särada,
iga headus süütab nad põlema.
Jõulud olid tulemas. See on lastele alati väga põnev aeg. Emaga küünlaid kuusele seades küsis äkki Malleke: "Ema, kas inglitel taevas ka küünlaid on?" Ema naeratas ja vastas: "Ma arvan, et on. Taevavõlvil säravad ju tuhanded tähed. Kas need polegi inglite küünlad, mis meile vaid säravate täpikestena paistavad."
Õhtul voodisse minnes mõtles Malleke veel inglitele ja nende küünaldele, kuni uinus.
Keset ööd ärkas ta tundes, et keegi teda öösärgi varrukast sikutab. Silmi avades nägi ta voodi kõrval väikest armsat inglikest. Ingel oli umbes sama pikk kui Malleke.
"Kas sa tahaksid tulla minuga kaasa inglite küünlaid vaatama?" küsis väike ingel.
"Oi, see oleks nii tore!" hüüdis Malleke. "Aga ma ei pääse ju sinna üles, kus inglid elavad, mul pole tiibu."
"Pole viga," seletas ingel. "Ma viin sind. Anna ainult mulle käsi."
Malleke ulatas inglile käe ja tundis, kuidas ta hakkas koos ingliga tõusma ikka kõrgemale ja kõrgemale. Juba olid nad majade katuste kohal – ja ikka ülespoole, pilvedest läbi viis teekond. Paistis särav täiskuu, ka sellest kihutasid nad mööda.
Viimaks jõudsid nad kohale – inglite elupaika.
Mallekese silmad läksid imestusest suureks ja ta suutis öelda vaid: "Oo!"
See, mida ta nägi, oli väga üllatav. Kõikjal oli näha küünlaid. Küll oli neid suuri ja väikesi, lühemaid ja pikemaid, kõveraid ja sirgeid, igat sorti ja igasugust värvi. Aga kõige huvitavam oli, et osa küünlaid põlesid, osa olid kustunud, osa just kustusid ja osa hakkasid uuesti põlema.
"Kuidas teil nii palju küünlaid on ja kõik on nii erisugused?" suutis Malleke lõpuks küsida.
"Vaata, "ütles ingel, "iga inimese jaoks, kes praegu maa peal elab, on siin üks küünal."
"Aga miks osa neist on pikad ja osa lühikesed?"
"Kõige pikemad küünlad on laste küünlad," seletas ingel. "Neil on alles terve elu ees. Keskmised kuuluvad suureks kasvanud inimestele, kes on osa oma elust juba ära elanud. Kõige lühemad on nende küünlad, kelle elu maa peal varsti lõpeb."
"Aga miks osa küünaldest põleb ja osa on kustunud?" jätkas Malleke oma pärimist.
"Seda võin ma sulle varsti näidata," vastas ingel. "Vali välja, milliste küünalde inimesi sa näha tahaksid. Meil on siin selline pikksilm, millega sa kohe neid inimesi all maa peal näed."
Malleke kõndis veidi aega küünalde vahel ringi ja leidis lõpuks suure hulga hästi heleda leegiga põlevaid küünlaid.
"Neid inimesi tahaksin ma küll näha!"
Ingel ulatas Mallele pikksilma ja väheke sellega kohanedes suunas ta pilgu alla maa peale.
Korraga oli ta Aafrikas, kus ta nägi palju tumedanahalisi inimesi. Nad elasid palmide all. Ei olnud neil jõulupuud ega küünlaid, ka ei jaganud nad kingitusi. Kuid kõik olid väga rõõmsate ja lahkete nägudega. Oli näha, et nad hoidsid väga kokku. Kedagi ei jäetud kunagi üksi. Kui keegi oli haige või nõrk, hoolitseti tema eest eriti hästi. Sageli polnud neil piisavalt süüa ja ammugi mitte selliseid maiusroogi, kui meie oleme harjunud. Kõik, mis neil oli, jagati võrdselt, nii et kõigile jätkus. Ja mitte keegi ei öelnud kunagi kellelegi halvasti ega pahandanud, et teine sai rohkem. Oli näha, et neil oli hea ja tore koos olla ja kõik olid õnnelikud. Mallegi näole tuli naeratus, kui ta inglile pikksilma tagasi ulatas, ja ta lausus:
"Seda oli hea vaadata!"
Siis köitis Malle tähelepanu väga suur hulk kustunud küünlaid, mille hulgas põles vaid mõni üksik küünal. Ingel ulatas talle jälle pikksilma. Nüüd nägi Malle ühte maad, kus elasid kahest eri rahvusest inimesed, kes kogu aeg ainult riidlesid. Ühed ütlesid: "See maa kuulub meile. Teil ei ole õigust siin elada. Minge ära!" Teised jälle väitsid, et juba nende esiisad olid elanud sellel maal ja nendel on sama suur õigus seal elada, tehtagu aga neile ruumi.
Ainult mõni üksik ütles, et ruumi on tegelikult kõigile, kui osatakse rahus ja leplikult elada. Aga nende hääl ei kostnud kuhugi. Ometi olid nemad just need üksikud väikesed küünlad, mis inglite juures põlesid. Siis nägi Malleke, kuidas üks mees haaras püssi ja sihtis... Malleke viskas ruttu pikksilma inglile tagasi ja ütles:
"Ei, ei, ma ei taha seda näha, see on liiga jube! Miks nad küll üksteist nõnda vihkavad?" Ingel püüdis pikksilma kinni ja lisas: "See on selle maa tänapäev, kus Jeesus kunagi elas. Ja selliselt riidlevaid maid on veelgi."
Malleke küsis nüüd inglilt: "Kas ma saaksin ka näha, mis toimub minu kodumaal?"
Ingel viis ta küünalde vahelt läbi ja varsti nägi Malleke küünalde kogu, mis tuletas meelde Eestimaa kaarti. "Otsi siit välja, milliseid küünlaid sa näha tahad!"
Malleke leidis ühe hulga pikki rõõmsavärvilisi küünlaid, mis kõik lõbusasti põlesid. Ainult üks oli kustunud. Kui Malleke vaatama hakkas, just siis kustus veel üks.
Pikksilma abil nägi Malleke gruppi lapsi, kes hoolega jõuludeks valmistusid. Nad harjutasid laule ja salmikesi ja tegid koos jõulukaarte. Ainult üks poiss oli väga kiusakas. Ta segas teisi kogu aeg, laulis meelega valesti, tiris tüdrukuid juustest ja tegi muud pahandust. See oligi tema küünal, mis ei põlenud. Alul ei teinud teised lapsed temast väljagi. Lõpuks katkes ühel tüdrukul kannatus ja ta käratas poisile: "Sa oled vana loll!" – Sel hetkel kustus ka selle tüdruku küünal.
Natuke eemal nägi Malle ilusat roosakat küünalt, mis põles kauni ja tasase leegiga. Selle kõrval oli päris lühike küünal, mis ka põles. Kui ta pikksilma alla suunas, nägi ta ühte tüdrukut istumas oma vanaema voodi juures. Vanaema oli juba väga vana ja ei suutnud enam palju voodist tõusta. Ka ei näinud ta enam hästi. Tüdrukuke luges vanaemale Piiblist jõululugu ja laulis talle jõululaule. Kui vanaemal midagi vaja oli, aitas tüdrukuke teda kõigiti. Vanaema naeratas armsalt oma lapselapsele ja tegi talle väriseva käega pai. Nad olid mõlemad õnnelikud. Nad armastasid üksteist.
Korraga köitsid Malle tähelepanu kaks pikka küünalt, mis olid kõrvuti ning vaheldumisi süttisid ja kustusid. Kui Malle pikksilma sinna suunas, nägi ta peret, kus elasid kaksikud, vend ja õde, kes omavahel riidlesid.
"Vaata, ema andis sulle suurema õuna kui mulle."– Ja teine vastu:
"Aga sina said eile jälle päkapikusussi seest rohkem kommi kui mina."
"Vale jutt, ise sõid ühe kohe hommikul ära!"
Nii jätkus ja jätkus nende vaidlemine. Muidugi ei saanudki nende küünlad selliselt põleda. Siis tuli ema tuppa ja ütles:
"Lapsed, lapsed, miks te peate kogu aeg vaidlema ja riidlema. Meie naabripere isa on töötu ja ma kardan, et nende pere ei saa enne jõule endale üldse komme ega maiustusi lubada. Teil ei ole millestki puudu, ja pealegi, küll on tore, et teid on kaks ja te ei pruugi üksindust tunda. Miks te peate kogu aeg riidlema!"
Vennal-õel hakkas häbi. Õde langetas pea ja astus sammukese venna poole ning ütles:
"Anna andeks! Lõpetame selle vaidlemise. Ma annan sulle hoopis poole oma õunast. Tean, et see sulle maitseb." – Vend vastas:
"Anna mulle ka andeks, ma annan sulle sinu lemmikkommi, mille sussi seest leidsin. Katsume tõesti ilma vaidlemata olla."
Nüüd süttisid nendegi küünlad uuesti põlema. Seejärel jooksid nad koos ema juurde:
"Ema, äkki me leiaks homseks meie naabrilastele ka kommi ja õuna. Me võime ühe päeva üldse ilma maiustusteta olla." Ema arvas, et see on parim ettepanek ja ta korraldab nii, et homme on ka naabrilastel midagi sussi sees. Ja veel heledama säraga hakkasid nende küünlad põlema.
Malleke ärkas hommikul oma voodis. Küll oli tal palju mõelda, mida ta öösel oli näinud.
Ka sinul, väike sõber, on siinkohal mõtlemist, et sinu küünal inglite juures ikka võiks põleda! Jõululaps Jeesus võib aidata ja süüdata ka kustunud küünlad.
Olgu sul rõõmsad jõulud ja säragu küünlad kuusel, aga ka sinu südames!
Jõulud 2004
Märkus: Iga jutustaja võib lõpuossa lisada uusi situatsioone vastavalt kuulajate elule, nii et jutustus muutuks isiklikuks.