Eve Tharlet
Siimon istus külmal kivil. Aeg oli juba hiline ja kari oleks tulnud koju ajada, kuid üks lambatall oli kadunud. Temast polnud kippu ega kõppu.
“Isa saab kindlasti pahaseks,” mõtles Siimon murelikult.
Just sel hetkel nägi Siimon mööda teed tulemas võõrast meest. Mees talutas oheliku otsas eeslit ja eesli seljas istus naine.
Võõras peatus kivi juures ja uuris, miks Siimon nii nutune on.
“Ma kaotasin lambukese, aga öösel läheb ju külmaks,” seletas Siimon.
Teeline naeratas. Ta pistis käe oma avara kuue lugematute voltide vahele ja tõmbas soojast välja tillukese talle.
“Ma leidsin ta raja äärest värisemas...” ütles mees ja asetas pisikese talle väikese karjuse kätele.
Siimon ei osanud võõrast ja tema naist kuidagimoodi tänada. Lõpuks otsustas ta koos teelistega kodu poole minna ja neile seltsi pakkuda.
Võõras rääkis, et nad on teel linna ja jäävad sinna mitmeks päevaks.
“Mu nimi on Joosep," tutvustas ta ennast. “Me peame kindlasti öömaja leidma, sest mu naine Maarja saab varsti lapse.”
“Minu meelest juhtub see õige pea," lisas kahvatu Maarja.
“Petlemmas on praegu ju nii palju inimesi,” teadis Siimon. “Vaevalt te ulualust leiate. Aga linnast väljas on üks pisike laut, võib-olla pole sinna veel keegi ette jõudnud.”
Linna piiril soovis Siimon oma teekaaslastele head ööd ja sammus rõõmsal meelel kodu poole.
Joosep ja Maarja suundusid esmalt võõrastemajja. Seejärel käisid nad läbi teisedki majad, kuid kellelgi polnud nende jaoks ruumi. Öö oli kätte jõudmas ja Maarja oli reisist väga väsinud.
“Joosep, jätame selle otsimise, me ei leia siit midagi. Vii mind väikese karjuse lauta!”
Siimon oli juba asemele heitnud, kuid ei suutnud uinuda. Ta lamas voodis ning muudkui mõtles ja mõtles Maarjast ja Joosepist. "Huvitav, kas nad leidsid ikka peavarju?" Öö oli karge ja selge, taevas särasid tähed. Siimon kiikas tillukesest aknast välja. Eemalt paistis laut ja seal põles tuluke.
"Kindel, mis kindel, seal nad ongi!” arvas Siimon. Ta lükkas vaiba kõrvale, lipsas majast välja ja ruttas lauda poole. Siimon ei teadnud isegi, miks ta nii väga sõpru uuesti näha tahtis.
Laudakese lähedal kandus temani imiku nutt.
"Laps ongi juba sündinud!” rõõmustas Siimon.
Väike karjus koputas uksele ja Joosep kutsus ta sisse.
Sõime äärel istus Maarja ja kaisutas pisikest beebit. Neid ümbritses imeline valgus. Siimon vaatas küll ringi, kuid ei saanud aru, kust see tuli. Nüüd seisis ta seal hämmeldunult ja vaikselt.
“Tule lähemale, see on Jeesus!" kutsus Joosep.
Siimon vaatas pisikest. Äkki võttis ta oma villase karjusesalli, mida ta alati kandis, ja ulatas Maarjale.
“Mähkige Jeesus selle sisse, siis tal on soe!"
Seejärel koukis Siimon taskust pisikese puuvile ja andis Joosepile.
“See aitab teil last magama uinutada!”
Kui Maarja salli lapse ümber mässis, tegi tilluke Jeesus silmad lahti ja naeratas Siimonile.
Äkki kostis õuest koerte haukumist, inimeste hääli, laulu ja läheneva lambakarja müdinat.
Kui Siimon ja Joosep õue astusid, üllatusid nad, nähes mehi ja naisi, karjuseid, talunikke ja lapsi igast suunast laudakesele lähenemas.
Aeg oli südaöine, kuid tundus, nagu hakataks siin suurt pidu pidama. Mõned inimesed kandsid lilli ja puuvilju, teised tõid juustu ja piima.
Siis astus esile üks karjustest ja lausus:
“Ingel lõi taeva valgeks ja tuli alla meie juurde. Tema teataski, et täna öösel on siin laudakeses sündinud maailma Päästja. Me tulime teda vaatama ja siin me nüüd oleme!"
Nüüd juhatas Siimon kõik külalised lauta. Kui inimesed Jeesuse ette olid kummardunud, laulis üks naistest talle hällilaulu.
Siimon puges tasakesi laudauksest välja ning lippas koju. Ta oli väga õnnelik. Nüüd mõtles ta Maarjale, Joosepile ja pisikesele Jeesusele ning teadis, et ei suuda neid ealeski unustada.