Selma Lagerlöf
See oli ühel jõulupühade päeval, kus peale vanaema ja minu kõik kirikusse sõitsid. Ma arvan, et me olime kahekesi terves majas üksi. Me ei saanud kaasa minna, kuna üks meist oli liiga noor ja teine liiga vana. Me olime mõlemad väga kurvad, et ei saanud kirikusse sõita ja jõulutulesid näha.
Kui me seal nii üksinda istusime, hakkas vanaema jutustama: "Elas kord mees, kes läks välja öö pimedusse, et endale tuld laenata. Ta käis majast majasse ja koputas. "Armsad inimesed, aidake mind!" ütles ta. "Minu naine sünnitas praegu lapsukese ja ma pean tule süütama, et teda ja väikest soojendada."
Ent oli sügav öö. Kõik inimesed magasid ja keegi ei vastanud talle. Mees sammus ja sammus. Viimaks silmas ta kauguses tulekuma. Ta läks selle suunas ja nägi, et lagendikul põles lõke. Hulk valgeid lambaid lebas tule ümber ja magas ning vana karjane valvas neid. Kui mees, kes tahtis tuld laenata, lammaste juurde jõudis, nägi ta karjase jalge juures magamas kolme suurt koera. Nad ärkasid tema tulekul, ajasid oma laiad lõuad lahti, nagu oleksid nad haukuda tahtnud, aga häält ei olnud kuulda. Mees nägi, kuidas neil karvad seljas püsti tõusid, nägi, kuidas nende teravad hambad tulekumas hiilgasid ja kuidas nad temale kallale tormasid. Ta tundis, et üks haaras teda jalast, teine käest ja kolmas kõrist. Ent lõuad ja hambad, mis juba hammustamiseks valmis olid, ei kuulanud sõna ja mees ei saanud vähimatki häda.
Nüüd tahtis mees edasi minna, et leida, mida ta vajas. Kuid lambad lamasid selg selja vastas nii üksteise lähedal, et ta edasi ei pääsenud. Nüüd astus mees mööda loomade selgi tule poole. Aga ükski loom ei ärganud ega liigutanud end."
Siiamaani oli vanaema segamatult jutustanud, kuid nüüd ei saanud ma end pidada ja hüüdsin talle vahele: "Vanaema, miks nad end ei liigutanud?"
"Seda saad sa varsti teada," vastas vanaema ja jätkas oma lugu.
"Kui mees peaaegu tuleni jõudis, vaatas karjane üles. Ta oli kõikide inimeste vastu karm ja tusane vana mees. Kui ta võõrast tulemas nägi, haaras ta pika terava kepi, mida ta alati karja hoides käes hoida armastas, ja viskas sellega tulijat. Kepp lendas vihinal mehe poole, aga enne, kui kepp teda tabada jõudis, pöördus see kõrvale ja lendas kaugele üle välja."
Kui vanaema nii kaugele jõudis, katkestasin ma jälle tema jutu: "Vanaema, miks kepp meest lüüa ei tahtnud?" Aga vanaema ei kavatsenudki mulle vastata ja jutustas edasi.
"Nüüd tuli mees karjase juurde ja ütles: "Hea sõber, aita mind ja anna mulle natukene tuld. Minu naine sünnitas praegu lapsukese. Ma pean tuld tegema, et teda ja väikest soojendada." Meelsamini oleks karjane ei öelnud, aga nähes, et koerad mehele midagi viga ei saanud teha, et lambad tema eest ära ei jooksnud ja et kepp teda ei tabanud, hakkas tal natuke hirm ja ta ei julgenud võõrale keelata, mida too palus. "Võta nii palju, kui vajad!" ütles ta mehele. Kuid tuli oli peaaegu kustunud. Ei ühtki puuhalgu ega oksa, ainult suur hõõguv sütehunnik oli veel järel. Ent võõral puudus kühvel või ämber tuliste süte kandmiseks. Kui karjane seda nägi, ütles ta veel kord: "Võta nii palju, kui vajad!" Ta rõõmustas, et mees tuld viia ei saanud. Ent mees kummardus, võttis paljakäsi tuhast süsi ja pani nad oma kuue hõlma. Aga söed ei kõrvetanud tema käsi, kui ta neid puudutas, ega põletanud tema kuube ning mees kandis neid, otsekui oleksid need pähklid või õunad."
Nüüd takistati jutustajat kolmandat korda: "Vanaema, miks söed meest kõrvetada ei saanud?" – "Küll sa seda veel kuuled," vastas vanaema ja jutustas edasi.
"Kui karjane, kes oli väga kuri ja tige mees, kõike seda nägi, polnud tema imestusel piire. "Mis öö see küll on, kus koerad ei hammusta, lambad ei kohku, oda ei surma ja tuli ei põleta?" Ta kutsus võõra tagasi ja küsis: "Mis öö see küll on? Ja kust see tuleb, et kõik olevused halastust ilmutavad?" Mees vastas: "Ma ei saa sulle öelda, kui sa ise ei näe." Ta tahtis oma teed minna, et naise ja lapse soojendamiseks rutem tuld süüdata. Kuid karjane mõtles, et ta ei lase meest silmist enne, kui ta teada saab, mida see kõik tähendab. Ta tõusis üles ja järgnes võõrale tema koduni. Seal nägi karjane, et mehel ei olnud hurtsikutki, milles elada, vaid tema naine ja laps lamasid mäekoopas, kus peale paljaste külmade seinte midagi ei olnud. Nüüd mõtles karjane, et vaene süütu lapsuke võib koopas külmetuda. Ehkki ta oli karm mees, liigutas see teda siiski ja ta otsustas last aidata. Ta võttis seljast oma pambu ja otsis sealt välja pehme valge lambanaha, andis siis võõrale ja ütles, et sellesse võib ta lapse panna.
Sel silmapilgul, mil ta näitas, et ka tema võib halastust tunda, avati ta silmad ja ta nägi, mida varem näha ei olnud suutnud, ning kuulis, mida varem kuulda ei olnud suutnud.
Ta nägi, et tema ümber seisis tihe ring väikseid hõbetiivulisi ingleid. Igaüks neist hoidis käes kannelt ja kõik laulsid kõlava häälega, et sel ööl on sündinud Õnnistegija, kes lunastab maailma patust. Nüüd mõistis ta, miks kõik olevused nii rõõmsad olid, et nad kellelegi kurja ei tahtnud teha.
Inglid ei ümbritsenud mitte ainult karjast, vaid ta nägi neid kõikjal. Nad istusid koopas ja istusid mäel ning lendasid taeva all. Nad tulid suurte parvedena üle tee ja möödudes heitis igaüks pilgu lapsele. Kogu ilm oli täis rõõmu, laulu ja mängu. Sel pimedal ööl nägi ta kõike, mida ta kunagi varem ei olnud osanud tähele panna. Tema rõõm oli nii suur, et ta silmad olid avanenud. Nüüd langes ta põlvili, et tänada Jumalat."
Kui vanaema siiamaani jõudis, ohkas ta ja ütles: "Aga seda, mida karjane nägi, võiksime ka meie näha, sest inglid lendavad taeva all igal jõuluööl."
Seejärel pani vanaema oma käe minu pea peale ja ütles: "Seda pead sa meeles pidama, sest see kõik on nii tõsi, nagu mina sind näen ja sina mind. See ei olene küünaldest ega lampidest ega olene kuust ega päikesest, vaid me vajame silmi, mis võiksid näha Jumala au ja hiilgust."