John Bunn
Kõrgel-kõrgel taevas, teisel pool Kuud ja Suurt Vankrit, elas täherahvas.
Täherahva seas valitses kurbus. Tähed olid plaaninud suure peo: uhke tulevärgi taevas sähvivate komeetide ja meteoriidisajuga. Pidu pidi peetama ühe tähekese sünni auks. Kuid oh häda, sündinud täheke ei väärinud mingit pidu. Muidu nii kena ja armas lapsuke oli täiesti tuhm.
Tähekese isa Hommikutäht seisis õnnetuna oma abikaasa Õhtutähe kõrval. Too hoidis oma kätel ilusaimat tähelast, keda kunagi nähtud, ja nuttis lohutamatult. "Oh, milline häbi!" mõtles ema. "Mu laps on igati kaunis, kuid tal puudub see, mis on tähe jaoks kõige tähtsam – sära, sädelus ja helk."
Pisitäheke vaatas oma ema kurbadesse silmadesse ja isa pikaksveninud näole ning ohkas. "Ma tean," mõtles ta, "nad soovivad, et ma oleksin säravaim täht taevalaotuses. Ma pole vist küllalt püüdlik olnud, et säramist õppida. Proovin õige veel."
Aga kuidas ta ka ei püüdnud, välja tuli vaid kahvatu kuma ja sedagi ainult hetkeks.
Nüüd mõistis Pisitäheke, et temast ei saa kunagi tõelist tähte. Aastad möödusid. Pisitäheke elas oma rõõmutut täheelu.
Kõikide galaktikate tähelapsed narrisid teda. Tähekoolis hüüdsid teised teda Tuhmikeseks ja küsisid alatasa: "Mis lahti, Tuhmike, kas patareid tahavad laadimist?" Tähepoisid sikutasid teda nurkadest ja nöökisid:
"Meie Pisitäheke, sära meile väheke!"
Vahetevahel olid isegi vennad-õed ta vastu julmad.
Ükskord kuulis Pisitäheke oma tädisid rääkimas:
"Pisitäheke on meie perekonna häbiplekk. Parem, kui ta poleks sündinudki."
Niisuguste sõnade pärast oli Pisitäheke väga õnnetu.
Täheke unistas, et ühel päeval võiks temagi särada nagu kõik teised. Siis ei oleks isa ja ema enam kurvad. Ka teised lapsed ei narriks teda. Pisitäheke võiks siis kogu öö taevalaotuses mängida ja keegi ei ajaks teda minema.
Nii raske oli olla särata täht.
Ühel pakaselisel päeval, kui Pisitäheke oli just uinunud, kuulis ta läbi une häält: "Ärka, Pisitäheke, ärka! Täna õhtul hakkad sa särama. Sa pead sädelema heledamalt kui ükski teine täht, sest mul sünnib poeg ja just sina pead oma säraga näitama ta sünnikohta! Ma olen hoidnud kogu su valguse tänase õhtu jaoks, Pisitäheke. Täna on sinu tähetund!"
Pisitäheke pühkis silmadelt tähetolmu, hüppas oma pilvevoodist välja, pesi Veevalaja veenõus näo ning muutus äkki imeliselt valgeks ja säravaks. Nüüd hakkas kogu taevas helendama.
"Millist teed mööda ma lähen?" küsis Pisitäheke.
"Petlemma suunas," tuli vastus. Täheke lausa tormas üle taevalaotuse. Sära ja sädelus kaotas ööst viimsegi pimeduseraasu.
"Oota nüüd!" kuulis Pisitäheke muhedat häält. "Nii jooksed sa küll karjastest ja tarkadest mööda!"
Pisitäheke aeglustas lendu.
Sära ja valgus suurenesid veelgi. "Nüüd näevad kõik mu sugulased, mida ma tegelikult suudan," oli Pisitäheke õnnelik ning muudkui säras ja säras.
Maa peal olid inimesed hämmeldunud, targad imestunud ja elevil ning karjased Petlemma väljal ehmunud. See aga polnud midagi segaduse kõrval, mis valitses taevaasukate hulgas.
Isegi Päike pidi Pisitähekese valgust nähes silmi kissitama. Hommikutäht ja Õhtutäht sähvisid Pisitähekese kannul valgusvihke. Pisitähekese õed ja vennad vilgutasid rõõmsalt oma tähesilmi. Kogu taevas säras otsekui tules. Nendel, kes olid Pisitähekest narrinud, polnud enam midagi öelda. Nad kõik mõistsid, et Pisitäheke oli täiesti teistsugune kui nemad. Mitte kunagi, mitte iialgi ei sünni taevas enam teist Pisitähekest. Tema oli täht, mis muutis säravaks päevaks Jumala Poja sünniöö.