Tõlkinud E. R.
Ühel paljudest Hallig Langeness'i saarekestest elas aastate eest meremees Broder Iversen naise Mareni ja kuue lapsega. Iverseni saareke asus teistest saarekestest eemal. Sageli, kui tormine kirdetuul laineid nagu metsikult vahutavaid hobuseid enda ees ajas, näis, nagu polekski maailmas midagi muud peale vee ja Iverseni väikese saarekese.
Aga naervas päikesepaistes ja siis, kui mõõn mere kaugele ära tõrjus, oli saarekeste ümber tekkinud avar maailm, sest mööda siledat merepõhja oli võimalik kaugele minna. Sellisel mõõnaajal võis päris hästi minna jalgsi kindlale maale või naabersaarele. Aga siis pidi täpselt teadma vee tõusu, aega ja tundi ning tähele panema ilma. Kui sellisel retkel tabas kedagi äkitselt vesi, tihe udu, või muidu halb ilm, oli ta päästmatult kadunud.
Aga meie Broder Iversen ei olnud mitte ainult kogenud meremees, vaid ka vilunud kõndija mõõnast vabanenud merepõhjal. Igal kevadel läks ta välja, et tubli meremehena kaugsõidulaevadel teenida. Jõulude eel tuli ta rõõmsa südamega jälle tagasi oma saarele, kus naine ja lapsed teda juubeldades vastu võtsid. Nii oli see ka sel aastal: kõik olid tal vastas käinud ja vaiksesse kodusse oli isaga koos saabunud suur rõõm.
Veel ainult paar päeva puudus pühadest. Ühel õhtul tuli joostes poiss Hans Moritzi saarelt ja ütles, et tema perenaist on öösel tabanud rasked kõhukrambid ja arsti poolt kirjutatud köhatilgad olevat ka otsas. Ta palub Iverseni veel täna tõusu ajal sõita Vyk'i ja sealt köhatilku tuua. Homme lõuna ajal saab ta merest vabanenud merepõhja mööda jalgsi tagasi tulla. Peremees ise ei saa minna. Tal on jooksva vasakus jalas ja käes. Ta ei saa endal ise kuubegi seljast ära, veel vähem saab ta paadiga saarele sõita või merepõhja mööda käia. Nüüd oli häda suur. Broder Iversenil polnud just erilist huvi selleks retkeks. Oli ju paar päeva pühadeni. Peetri laevuke polnud veel täiesti valmis ja Ingele oli tarvis nikerdada veel mitu puulusikat. Oi, millist rõõmu tundsid väikesed sellest, kui ta nendega jõuluõhtul jõululaule laulis ja neile vanast Piiblist ette luges. Ema Maren oli ka päris nukker. Kohe tuli tal mõte: "Kui veel ilm halvaks muutub ja tuul pöördub, siis ei saagi isa homme tagasi tulla. Ja ometi on siis juba jõululaupäev. Aga raske köha, mis hinge matab, on ka väga paha asi. Jumal tänatud, et meie oleme kõik terved." Nii mõtles ema Maren. Aga juba sõnas ta mees: "Noh, poiss, küllap saab, sa võid kodus öelda, et ma lähen." Ja ema Maren lausus endamisi vaikselt: "See, kes määrab pilvede, õhu ja tuule teed, jooksu ja suuna, leiab ka tee, kus sinu jalg võib käia."
Varsti oli Iversen sõiduvalmis. Naine ja lapsed saatsid teda mäeseljakut mööda alla ja viipasid käega veel mõni aeg paadile järele. Oli võrdlemisi varane hommik ja tuul näis soodsana. Ka järgmisel päeval püsis hea ilm ja mõõn algas õigel ajal. Nüüd muutus ema Maren õige rõõmsaks. Agaralt alustas ta viimaseid ettevalmistusi. Nii möödus tund tunni järel. Kui pereema tüki aja pärast jälle aknast välja vaatas, märkas ta, et maa poolt lähenes tihe udu. Kui selline udu tulijat tabab, viib see ta õigest sihist kõrvale. Hirmuga ohkas Maren oma südames: "Armas Jumal, aita, et isa teelt ei eksiks!"
Broder Iversen oli vahepeal juba ammugi koduteel. Südilt astus ta edasi. Köhatilgad Hans Moritzi naise jaoks olid tal taskus ja vahetevahel katsus ta pakikest teises taskus, kus oli ilus must siidirätt Marenile. Ka lastele oli ta Vyk'ist ostnud veel mõningaid pisiasju ja heatujuliselt muiates mõtles ta rõõmsale õhtule.
Äkki Iversen seisatab ja laseb kuuldavale pika vile. Mis see siis on? Paks udu tuleb talle vastu ja kümne minuti jooksul on ta täiesti sellesse mähitud. Ta vaatab kella: see näitab kaks. Veel on tund minna. Ta jälgib vativoolusid, mis võivad talle teejuhiks olla. Udus ei leia ta neid enam hästi, aga edasi peab minema. Siis jõuab ta ühe renni juurde, mis teel olema ei peaks. Ta vaatab kella: peaaegu kolm. Kell neli on mõõn kõige sügavam, siis algab tõus. Rennid täituvad veega ja õige suuna hoidmine muutub üha raskemaks. Paks udu toob endaga kiirelt kaasa halli videviku ja juba hakkab pimenema. Aga Broder on noor ja julge – veel ei heida ta meelt. Ta oskab ju palvetada.
Umbes pool tundi sammub ta vahvalt edasi. Seal kuuleb ta kauguses kohinat. Ta tunneb seda mühinat hästi: see on vesi ja tõus tuleb! Nüüd võib teda ainult veel Jumal aidata. Broder seisatab, võtab mütsi peast, paneb käed kokku ja palvetab. Siis peatub ta veel hetke ja kuulatab vee kauget kohinat. Ta astub mõne sammu ja seisatab veel korraks. Seal on üks teine heli, mida udu puhtalt ja hõbedaselt üle avara tasandiku kannab. Need on nii armsad hääled, nagu ta neid veel kunagi enne pole kuulnud, ja nad laulavad jõululaulu. Ah, nüüd on ju jõulud! Kas jälle laulavad inglid nagu tol korral Petlemma väljadel. Ta püüab sammuda häälte suunas. Kust need ometi kostavad? Ta pöördub ja nüüd kuuleb ta veel selgemini. Kui ta on natuke maad käinud, kuuleb ta päris selgesti lauluviisi "Nüüd Jumalale austust!". Sõnadest ta muidugi veel aru ei saa, aga ta teab neid ja läheb hääle järgi. Laulmine muutub üha valjemaks. Korraga seisab ta Mareni ja laste ees, kes teda rannas ootavad. Kuna neil kodus enam rahu ei olnud, olid nad alla randa läinud ja isa hüüdnud. Viimaks tulnud Ingele mõte, et nad võiksid ju ka laulda. Võib-olla kuuleb isa laulu veel paremini kui hüüdmist. Seda nad siis tegidki. Jõululauludega olid nad isale õiget teed näidanud, kui ta udus juba tüki maad saarest mööda oli eksinud.
Poiss Hans Moritzi saarelt sai oma perenaisele oodatud köhatilgad. Ja Iversenide juures oli rõõmus jõuluõhtu, kus lauldi tänuliku meelega jõululaule rohkem kui kunagi varem.