O. Luts
On jõuluöö. Antsuke puhkab voodikeses ja näeb uneski ilusaid asju, mis ta jõulupuu juures kingituseks on saanud. Seal ärkab ta korraga tasase muusika peale ja hõõrub oma uniseid silmi imeliku sinaka valguse käes, milles tema voodi näib hõljuvat. Siis arvab ta kuulvat kellegi hüüdu. „Tule, laps!“ kutsub teda keegi. Antsuke tõuseb istukile ja kuulatab. Kes kutsub teda nüüd öösel? Ja kuhu ta teda kutsub? Aga uuesti kostab sama hääl tema lähedalt, nagu seisaks hüüdja varjul jõulupuu taga, mis voodikese kõrval kuupaistel hiilgab.
Antsuke tuleb voodist välja ja käib naeratades ümber kuuse: seal on küll keegi tema omaksetest end peitnud ja naljatab temaga. Aga imelik – kuuse juures ei ole kedagi. Ainult jõulupuuehted kõrisevad tasa, kui Antsuke okste külge puutub. Ukse poolt aga hüüab jälle keegi: „Tule, laps! Tule!“ Poisike läheb. Ühes temaga hõljub imelik valgus ja on nagu teejuhiks, kuhu minna. Uksed avanevad iseenesest, vähemagi hääleta.
Antsuke on lävel ja vaatab kartlikult välja. Õues tuiskab. Lumekübemed mängivad seal väsimata oma ringmängu. „Tule, laps! Tule!“ kostab endine hääl. „Kuhu siis?“ mõtleb Antsuke. „Külm on ju.“ Ometigi ei suuda ta vastu panna imelikule kutsele. Ta astub lumiseid trepiastmeid mööda alla ja imestab, et tal ei ole sugugi külm. Paljaste jalgade all krudiseb lumi, aga tundub, nagu käiks ta pehmel soojal murul.
Majakese kõrvale väiksesse aeda läheb teekond. Aianurgas silmab Antsuke tumedat kogu. Lähemale minnes leiab ta, et see on naisterahvas, kes hoiab süles poolalasti last ja püüab teda soojendada oma hingeõhuga. „Ära nuta, ära nuta!“ ütleb ema lapsele. „Vaata, sealt tuleb laps, kes on ka alasti.“ – „Mispärast olete nii siin?“ küsib Antsuke võõrastelt. „Siin on ju külm!“ – „Meil ei ole mujale minna, Antsuke,“ ütleb lapse ema. „Kas teil siis kodu ei ole?“ – „Ei, meil ei ole kodu.“ – „Temal on ju külm,“ ütleb Antsuke, näidates lapse peale. Võtab siis oma ainsa katte, särgikese seljast ja ulatab võõrastele. „Aga sa ise?“ küsib ema lapsele särgikest ümber mässides. „Mul on kodu,“ vastab Antsuke ja tunneb, et tal on särgita veel soojem kui enne.
Lapsuke ema süles on sooja saanud ja hakkab rõõmsasti häälitsema. „Kuuled, Antsuke,“ ütleb ema, „ta tänab sind.“ Ja Antsukesel on võõra sõnadest ja lapse häälitsemisest lõpmata hea meel. Isegi kingitused ununevad ja soe voodike ja omaksed ja kõik, kõik unustab rõõmus andja. „Oodake, ma toon teile maiuseid jõulupuu küljest,“ ütleb ta ja jookseb kambrisse. „Kas teil oli ka jõulupuu?“ küsib ta tagasi tulles. „Ei, meil ei olnud jõulupuud,“ vastab lapsukese ema. „Oleme siin võõrad ja koduta, kust pidime saama jõulupuu! Õhtu saatsime mööda külmas laudas. Mu lapsuke magas sõimes karedatel heintel.“ – „Teil ei olnud jõulupuud, teil ei olnud jõulupuud!“ kordab Antsuke nukralt. Antsuke ei suuda aru saada, kuidas võivad jõulud olla jõulupuuta. „Oodake," ütleb ta siis, „ma toon teile jõulupuu.“ Antsuke jookseb uuesti tuppa, toob aeda väikese jõulupuu ja paneb võõraste jalge ette lumme. Ta ei jõua küllalt imestada imelikku valgust, mis hõljub ta ümber ja näib teda nagu kandvat.
Aga siis tuleb uus mure. Nad istuvad küll kuusekese juures ja vaatavad, kuidas jõuluehtes oksakesed tuule käes värisevad, kuid jõulupuu on pime. Kuidas saab süüdata siin küünlaid, kui tuul tule ära puhub? Seal naeratab laps ema süles ja sirutab käekesed välja. Kohe läheb kuusk valgeks. Okste küljes löövad särama taevatähed. Imelik valgus, mis käis ühes Antsukesega, levib nende üle. Tuul vaikib, lumekübemed muutuvad hõbedaseks ja liuglevad pikkamisi alla, kattes kuuse särava korraga. Lapsukese pea ümber hiilgab nagu päikesekiirtest pärg. Kui Antsuke üles vaatab, näeb ta seal lõpmatuse meres ingleid lendamas. Kostab imeilus tänulaul Sellele, kes tuli maailma kurbi trööstima. Kaua, kaua tahaks Antsuke istuda lapsukese juures ja kuulata inglite laulu.
Kuid läheneb hommik. Tähed kahvatuvad, imelik valgus kaob, laul jääb vähehaaval tasasemaks ja kostab nagu pehmest tuuleõhust kantuna kusagilt lõpmata kaugelt. Ema ja laps kaovad tähesäraga nagu ilus unenägu. Varsti ei näe Antsuke enam muud kui lapsukese ilusaid silmi ja päikesekiirtest punutud pärga. Nagu läbi udu sirutuvad kellegi pisikesed käed õnnistades Antsukese poole. Antsuke laskub põlvili ja loeb ema õpetatud hommikupalve.
Kaua ta nii on põlvitanud, seda Antsuke ei tea. Kui ta silmad avab, on jälle lumi ja tuisk tema ümber. Jõulupuu on kustunud, ehted kõrisevad abitult tuule käes, nagu paludes, et nad varju viidaks. Siis hüüab keegi. „Tule, laps!“ kutsutakse poisikest. Antsuke võtab kuusekese, läheb tuppa ja poeb voodisse.
„Kus su särgike on?“ küsib ema Antsukeselt hommikul. „Särgi andsin sellele pisikesele...“ Antsuke hakkab jutustama emale oma imelikku unenägu, kuid jääb korraga vait ja vaatab mõttes jõulupuu peale. Oli see siis tõesti unenägu? Ta paneb end ruttu riidesse ja tõttab aeda. Aias pole aga ühtki jälge ega tundemärki, et seal öösel keegi käinud oleks. Ainult tuul keerutab lumehelbeid vihisedes ringi ja ehitab hangesid. Kuid seal! Mida näeb Antsuke!
Aianurgas kasvab väike kuusk, mida keegi seal enne pole näinud. Õigus, just samal kohal istus ta öösel lapsukesega ja selle emaga. Igal jõuluööl hakkab pisike kuuseke aianurgas särama ja ta käharatel okstel hiilgavad taevatähed. Kui siis Antsuke kuuse juurde maha istub ja üles vaatab, näeb ta lõpmatus valgusmeres ingleid lendamas. Ühtlasi kõlab tänulaul Sellele, kes tuli maailma kurbi südameid trööstima. Ja kui läheneb hommik, kui tumenevad tähed kuuseokstel ja kahvatub imelik valgus, ilmuvad kaks ilusat lapsesilma päikesekiirtest punutud pärjas ja kellegi pisikesed käekesed sirutuvad õnnistades Antsukese poole.