Elas kord vaene kirikuhiir, kes elas vanas ja külmas kirikus. Kahjuks leidus seal toidupoolist harva. Seepärast märkas väike hiireke ühel advendipäeval kohe, et läbi kiriku hõljub magus meelõhn. „Hm,” nuusutas hiireke, „kust küll see imeline lõhn tuleb?” Sihikindlalt järgis ta oma nina. Mõne hetke pärast seisis ta kuuseokste vahele asetatud suure meevahast küünla ees.
„Oh kui hästi sa lõhnad!” hüüatas hiireke. „Ja kuidas ma veel säran!” vastas vahaküünal. „Seda tahaksin ma lähemalt vaadata,” ütles hiireke, „sest ma olen kirikusaalis ainult sel ajal, kui kõik tuled on juba kustutatud.” Seepeale otsustas vahaküünal, et ta tahab ükskord särada ainuüksi kirikuhiirele. Ühel õhtul pärast jumalateenistust, kui teda natuke hooletult ära oli puhutud, jättis küünal salaja oma tahi veidi hõõguma. Kui keegi talle enam peale ei passinud, hakkas ta väikese tuuletõmbuse mõjul uuesti põlema. Kui nüüd vaene kirikuhiir teda suures pimedas kirikus nägi, ei saanud ta esmalt sõnagi suust. Veel kunagi polnud hiireke sellist kirikut näinud. Väike küünlaleek muutis ruumi pimeduse imeliseks valguse- ja varjudemänguks. „Oh kui ilus!” piiksus hiireke ja jooksis küünla juurde. Seal lähedal oli päris valge. Väike kirikuhiir tundis põleva küünla ees sama mõnusat soojust nagu suvel soojal kivil lebades. „Tänan!” sosistas ta. „Nii ilus pole siin kirikus veel olnud.” Selle peale vahaküünal naeratas, aga ta märkas, nagu oleks ta naeratades väiksemaks jäänud.
Vaene kirikuhiireke istus küünlavalgel kaua ja nautis imelist ööd. Kirikus oli soe ja ilus. Tal oli tunne, nagu supleks ta vahaküünla valguses ja soojuses. Kuid äkitselt hiireke ehmatas. „Sa oled ju väga väikeseks muutunud!” piiksatas ta. „Kas sa märkad seda alles nüüd?” küsis küünal vaiksel häälel. „Tule lähemale, ma ütlen sulle ühe saladuse,” sosistas ta. Hiireke teritas oma kõrvu. Nüüd hakkas vahaküünal rääkima: „Hiireke, põleda ja kahaneda on õnn. Kas sa mõistad seda?” Hiireke raputas pead. „See, mida me ühiselt kogesime, oli võimalik ainult seetõttu, et ma ei kartnud väiksemaks jääda. Oleksin ma tahtnud suureks, ilusaks ja lõhnavaks meevahast küünlaks jääda, poleks ma iial näinud õnnesära sinu tumedates hiiresilmades. Kui ma poleks oma tahti sädet jätnud ja sulle põlenud, poleks ma saanud osa ka sinu rõõmust. Minu säramiseta ei oleks kirik praegu soe ja valge, vaid pime ja külm.” – „Sellest saan ma aru,” ütles kirikuhiir. „Kuna sa põled, on siin ilus ja ma olen väga rõõmus. Sa kingid ennast mulle valguse ja soojusega.” – „Seda ütlesid sa nii ilusasti,” vastas vahaküünal. „Jah, ma kingin ennast sulle selleks, et sa oleksid õnnelik.”
Suurte silmadega vaatas hiireke aina väiksemaks jäävat küünalt. „Õnn on põleda ja väheneda,” sosistas ta. Äkki vahaküünal kummardus ja säras korraks eriti eredalt. Seejuures langes tema valgussära puidust nikerdatud ristilöödud Kristuse kujule altariristil. Hiirekesele näis, nagu oleks sealt talle naeratatud. Ka hiljem oli hiirekesega sageli nii, et vaiksetel hetkedel Jeesust vaadates meenus talle vahaküünal ja unustamatu lause: „Ma kingin ennast sulle, et sa oleksid õnnelik!”