Taevalael helkis palju, palju tähti. Nad särasid kõik rõõmust, sest olid saabunud jõulud, mil nad tohtisid kanda oma kõige ilusamaid kuldkleidikesi. Ainult väike täheke Särakuld ei tundnud enda ehtimisest täit rõõmu ja arvas: “Kui ka mina saaksin inimestele head teha nagu Jõululaps, alles siis tunneksin täit jõulurõõmu!”
“Meie ei saa midagi ära kinkida!” hüüdis teine tähelaps Hõbevilguke. “Meil pole ju muud kui meie kuldkleidikesed, kuldkroonikesed ja laternad.”
“Ütle ometi, Hõbevilguke," küsitles Särakuld edasi, “on see ikka tõsi, et inimeste soovid lähevad siis täide, kui meie laseme oma laternad alla kukkuda?”
Hõbevilguke noogutas ja sõnas siis tähtsalt: “Kui meie Heleläige hiljuti üle paksu pilveserva komistas, kukkus ta laternake alla maa peale. Seal purunes see ja kõik inimesed, kes seda nägid, rõõmustasid väga ning igaüks soovis endale midagi.”
Särakuld jäi oma õekese seletusega rahule ja sammus teiste õdede juurde, kes rõõmsalt mööda taevalaotust jalutasid. Jõululaulukesi lauldes ja oma laternaid viibutades jõudsid nad koos Peetruse vahimajakese juurde. Kuuldes oma armsate hoolealuste laulu, väljus Peetrus majast, et neile kohad taevalaotuses kätte juhatada. Seda silmapilku kasutas Särakuld. Ta jäi teistest maha, astus Peetruse ette ja küsis alandlikult: “Armas Peetrus, kas sa võiksid mulle teatada, kellel maa peal on eriti head soovid?”
“Oi!” arvas Peetrus. “Seda on kerge teha, sest just praegu märkisin oma kuldsesse eluraamatusse kõigi jõulupalveid.”
“Kas lapsed soovisid ka endale midagi head?”
“Muidugi! Just nüüdsama soovis väike Maie, et jõulumees tooks talle väikese õekese. Ülehomme võib ta selle ehk kätte saada, sest täna on jõuluvanal nii palju laiali kanda, et ta ei saanud õrna lapsukest kaasa võtta.”
“Kas peale Maie on veel teisi, kes endale midagi soovivad ja kelle soovid ka lähemate päevade jooksul täidetakse?”
Peetrus noogutas kinnituseks. “Neid on väga palju ja nad rõõmustaksid kindlasti juba ette, kui nad seda vaid aimaksid.”
“Aga ütle, Peetrus,” uuris terane tähelaps edasi, “kas ka inimeste halvad soovid täituvad, kui neil sääraseid peaks olema ja nad langevat tähte nähes sellist soovi avaldaksid?”
Peetrus raputas pead ning naeris Särakulla kartuse üle südamest.
“Oi, see on tore, et ainult head soovid täituvad!” hüüdis Särakuld vaimustunult. Peetrus aga tõstis hoiatavalt sõrme ja ütles: “Inimestele on see muidugi hea, aga teile mitte. Sa tead ju isegi, sõbrake, et see, kes oma laterna purustab, peab edaspidi sabaga tähe pikka vedikut kandma ega saa enam iialgi iseseisva tähena taevalael särada.”
Nende sõnadega siirdus Peetrus tagasi oma vahimajja. Nüüd jäi Särakuld üksi ja kaheldes seisma paksu pilveseina taha. Ta vaatas arglikult ringi, kas keegi teda ehk ei näe, ruttas siis ühe pilveaknakese juurde ja vaatas tähelepanelikult alla maa peale. Siis mõtles ta uuesti kõikidele neile headele soovidele, mille täitumist inimesed suure igatsusega lootsid, ning tal tekkis kange tahtmine neid lohutada ja kinnitada. Ta haaras oma laterna ja lennutas selle alla maailmaruumi. Langeva laterna tuluke paistis kaugele-kaugele ning kõik, kes seda nägid, soovisid midagi. Vaene täheke aga seisis pilveseina taga, värisedes ärevusest ja kurbusest, et ta ei saa enam kunagi iseseisvalt särada. Kui ta aga nägi, millist rõõmu ta inimestele oli valmistanud, sai ta jälle rõõmsaks ja kummardus veelgi enam üle pilveserva, et kõike paremini näha. Seejuures kukkus tal kroonike peast ja langes samuti alla maa peale. Särakuld jäi hirmust otse keeletuks ja hakkas haledasti nutma. Korraga kuulis ta kellegi häält, kes sõbralikult päris, miks ta kurvastab. Kui Särakuld pea tõstis, nägi ta enda ees seismas Jõululast. Nüüd jutustas Särakuld talle oma loo ja Jõululaps kuulas teda tähelepanelikult. Kui Särakuld oli lõpetanud, kiitis Jõululaps teda heateo eest ning kinkis talle tänutäheks uue laterna ja uue imeilusa krooni.