Rännates läbi kõnnumaa, kuulsid Maarja ja Joosep kaugusest hobuste kapjade plaginat ja nägid sõdureid lähenemas. Nad ei teadnud, kuhu peitu pugeda, sest tee ääres kasvas ainult väike, kuid okkaline põõsas. Püha Perekond peitis end põõsasse.
Nüüd muutusid põõsa teravad okkad nii pehmeks, et need Jeesust ega tema vanemaid ei torkinud. Põõsa varjust kuulsid Jeesus, Maarja ja Joosep, kuidas sõdurid neid märkamata mööda ratsutasid.
Kui hobuste kapjade kaja enam ei kostnud, tuli Püha Perekond peidust välja.
Pärast Jeesus-lapse toitmist oli Maarja väga näljane. Koos Joosepiga palus ta mõnelt puult toitu, kuid neil ei olnud vilja. Nüüd sirutas põõsas, mille varjus nad olid peidus olnud, välja oma marjad ja pakkus neile, öeldes: “Sööge minu marju!”
Nii toitis põõsas Püha perekonda, kes põgenes kuningas Heroodese eest ja hiljem teekonda jätkas.
See põõsas oli kadakas.
Andes Jeesuse perele varju ja pakkudes toitu, sai kadakas Jumalalt õnnistuse. Ta omandas tugeva värskendava aroomi ega pea kunagi ilma marjadeta olema. Ühed marjad ei jõua veel maha kukkuda, kui samas teised juba kasvavad. Ja kui avate kadakamarja, on selle sees rist, sest ta on Jumala poolt õnnistatud.
Soome legend